Tõde ja õigus V/XXIV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXV

XXIV.

Üksik pauk Vargamäe soosillal äratas nagu kogu ümbruse unest. Juba mõne tunni pärast kihas siin ammunägemata elu. Ei tulnud mitte ainult arst ja kohtuvõimud autoga, vaid saabus ka uudishimulisi ratastel ja jalgsi, nagu poleks inimestel ilusa ilmaga muud mõistlikumat teha, kui tulla korraks kõndima Vargamäe soosillale.

Aga näha ja kuulda oli siin õieti vähe. Vargamäe meeste esialgsele oletusele, et Otile on lastud lähedase maa tagant haavlilaeng pahemasse meelekohta ja vististi nõnda, et surm pidi olema silmapilkne, lisas arstlik lahkamine ainult niipalju, et laskmisel on tarvitatud haavleid nr. null ja et surm on olnud valuta. Sellist surma soovis tüse, punnispaletega arst igale inimesele, sest niisugune surm on loomulik — nimelt valuta surm, kui ta tuleb ilma haavlilaenguta. Kui mõned kahtlesid, kas surm üldse võib olla valuta, käskis arst tapetule näkku vaadata: seal olevat veel praegugi tunda naeratuse jälgi. See pole aga kuidagi võimalik, kui inimene sureb kannatades. Lahkunul pidi surma silmapilgul olema üldse hea tuju, mõnus meeleolu ja lootusrikka tuleviku aimus, nii et siin esines üks haruldasist õnnelikest surmajuhtudest, nagu arvas arst oma tähelepanekute põhjal.

Ametivõimude juurdlus ei suutnud arsti arvamusi tapetu roosilise meeleolu suhtes kuigi palju tõendada. Ei saadud sedagi kindlaks teha, milleks kadunu oli lahkunud teenistusest silmapilgul, kus tema tööjõud nii marjaks ära oleks kulunud. Mis asi ajas ta Vargamäelt minema? Kus teda oodati? Kuhu ta mõtles minna? Ühelegi küsimusele ei saadud vastust, sest poiss oli olnud omataoline põikpea, kellest ükski ei teadnud midagi lähemat.

Üldse jooksis kogu juurdlus kuidagi tühja ja seda esimeses järjekorras sellepärast, et see, keda peeti kuriteo kordasaatjaks, oli jäljetult kadunud. Ei saadud sedagi kindlaks teha, kas tõesti tulistas Oru Eedi Otti all soosillal või tegi seda ehk mõni teine, kel Otiga vanad arved õiendada. Oru Karla enda esialgne oletus, et see on vististi tema poisi temp, ei lasknud end millegagi põhjendada. Sest mis võis Eedil olla tegemist Otiga? Mis viha võis neil kahel olla? Õige, Ott käis küll üks ja teine kord naabertalus, aga Eediga polnud tal kunagi lähemat kokkupuutumist, ammugi mitte vihavaenu. Samuti oli Oti läbisaamine ka teistega hea, nii et tema äkiline surm paistis kõigile otse mõistatusena.

Mis aga puutub Eedisse, siis polnud keegi varemalt tähele pannud, et tema kellelegi kallale tükiks või vägivalda kipuks tarvitama. Tema ainukeseks nõrkuseks olid laskeriistad, seda eriti sest ajast saadik, kus ta ise laskeriistalt elukardetava vigastuse sai. Aga ta põmmutas muidu niisama, ilma et oleks kunagi ühelegi hingele teinud kurja või ilma et keegi oleks teda pisutki kartnud. Teda võis palja sõnaga alati vaos hoida. Ainukeseks tema kahtlustajaks oli Mäe karjapoiss, kuna see ju ütles, et tema olevat Oru Eedit ikka kartnud, sest tema käinud teda soos kimbutamas ja tükkinud isegi Tiinale kallale.

Kuid Tiina lükkas karjapoisi kahtlustused peaaegu tervena tagasi, sest mis tema ja Eedi vahel sündinud, olnud rohkem nali kui tõsi. Mitte ainult temaga, vaid ka kõigi teistega armastanud poiss rammu katsuda, olgu meeste või naistega, sest ta tahtnud kangesti meheks saada ja arvanud, et meheks teeb poisi ainult ramm. Nii siis kippunud ta kord temaga, s. t. Tiinaga, soos rammu katsuma. Et aga koer pole võinud poissi kannatada, sest see armastanud teda õrritada ja kividega pilduda, siis karanud ta poisile kallale ja rebinud tema püksid lõhki. See olnud kõik, muud ei midagi. Kõike kokku võttes, mis ametivõimudele teatavaks sai, pidi noormehe surmas oletama ennem õnnetust või hooletust kui kuritegu.

Seega siis ei jäänud muud üle, kui pidi kahtlustatava poisi üles otsima. Seda tehti alguses väga salapäraselt: sõideti üheskoos minema ja õhtul pimedas hiilis üks ametnik Vargamäe maile tagasi, et näha, kas poiss tuleb öösi metsast koju või kas tal on kellegagi omastest kokkusaamist. Sel korral haukusid Vargamäel mõlema pere koerad peaaegu kogu öö, nagu oleksid hundid kuskil käimas või nagu otsiksid vargad Vargamäe aitadesse teed. Kõigi südameid täitis mingisugune ebausklik hirm ja vähe oli neid, kes magasid sel ööl rahulikult.

„Koerad hauguvad ja uluvad, nagu kolaks Oti hing mööda Vargamäge ümber,“ ütles Maret Sassile asemel.

„Aga kes teda kurja teab,“ vastas Sass, „ehk kolab tõepoolest. Lõhkusid ju teise pea nüüd hoopis ära, esiteks poiss oma püssiga, pärast arst pussiga. Nõnda võib igaüks lõpuks hakata ümber kolama ja koeri heidutama.“

„Arvad siis sina ikka tõesti, et teisepere poiss selle Oti hingekese tuksu pani?“ küsis Maret Sassilt.

„Aga kes siis?“ küsis Sass vastu.

„Siis ikka vist selle Juuli asja pärast,“ arvas Maret.

„No küllap vist,“ lausus Sass. „Näe, enne oli nõnda, et narri tüdruk ä’ä ja ta pistab pea silmusesse või kargab vette, kas või oma kaevu, aga nüüd, kui üldse midagi sünnib, siis poisiga, just nagu oleks see narritud.“

„Sa siis usud, et Juuli on selle asja taga?“ küsis Maret õudusega.

„Aga mis sa siis arvad?“küsis Sass vastu. „Ega see loll poiss ometi omapead…“

„Aga ehk läks ometi ise kadedusest, sest ta armastanud ju kangesti Juuliga rammu katsuda ja hoidnud teda kui hull taga,“ ütles Maret.

„Lõpuks, kes teda hullu looma teab, jumal ehk üksi,“ lausus Sass nagu kaheldes oma esialgseis oletusis.

Aga Elli, kes lamas siinsamas tagakambris, ilma et oleks leidnud und, ja kuulis vanemate tasast sosinat Juulist, poisist ja Otist, ei kahelnud milleski, kuigi ta ei saanud õieti aru, millised olid just isa ja ema arvamused. Ellil oli algusest saadik kõik selge: Juuli oli tema, Elli peale armukade, sest et Ott jättis ta maha ja hoidis Elli poole, armastas teda tõsiselt, mitte nõnda nagu Juulit. See siis südametäiega ajaski Eedi Oti kallale, nii et kui ei saa Juuli ise teda, siis ei pidanud teda saama ka Elli ega keegi teine. Ja kui see oleks tõsi, mis Oskar räägib, — nüüd juba Elli hakkas uskuma, et Ott käis viimasel ööl pärast tema juurest põgenemist tõepoolest Orul —, siis oleks kõik üsna lihtis: Otilt endalt saadi Orul teada, kuidas tema asjad Mäel ja millal ta peab minema. Jah, Ott ise võis seda rumalast peast rääkida. Pealegi oli tal lahkumise hommikul selline mürgeldav meeleolu, et tema minekut võidi Orul ilma milletagi tähele panna. Õige: seal võidi näha, kuidas Ott, pamp seljas, lähenes õueväravale ja kuidas Maret talle vastu läks ning teda tuppa kutsus, nii et Ott siinsamas pambu seljast võttis ja aia otsa riputas. Sellest ajast, mis Ott kulutas kambris süües ja pärast mõne sõna Elliga juttu ajades, jätkus lahedasti, et soosillale püssiga ette jõuda.

Nõnda oli asi Elli arvates, ja kui see oleks olnud tema teha, siis oleks ta seda ka ametivõimudele seletanud, nii et nad oleksid kohe õige otsa peale saanud, nagu Elli ise ütles. Teistel maksis suurt vaeva õnnetule tüdrukule selgeks teha, et kogu tema süüdistus on paljas oletus, mida ei saa millegagi põhjendada, või peab hakkama seletama ka Juuli ja Oti vahekorda, viimase sealjõlkumist. Kuid mis teavad nad sellestki? Ei midagi rohkem, kui et Ott käis mõni aeg öösiti Orul, see on kõik. Aga mida tõendab see, liiatigi kui Juuli ja Helene magasid aidas kahekesi? Kas vähe käivad poisid öösiti tüdrukute pool, aga ega siis sellele ometi kohe järgne tapmine. Sest kui see tõesti nõnda sünniks, siis peaks vähemalt pooled poisid olema tapetud ja pooled tüdrukud olema mõrtsukad. Isegi see ei aitaks! Võib-olla peaks kõik poisid maha tapma, nii et lõpuks polekski neid enam tüdrukutel tappa. Nõnda on lugu poiste ja tüdrukutega maailmas, ainult Elli on alles noor ja rumal, ei tunne elu, ei tunne asja. Ott kippus tema endagi juurde, aga ei saanud, sest Elli magas tagakambris. Oleks ta maganud aidas, siis oleks temaga võinud seesama sündida, mis Oru Juuligagi, nõnda arvas Oskar.

„Eluilmaski mitte!“ hüüdis Elli siin.

„Sa arvad, et Ott poleks osanud sind ära meelitada?“ küsis Oskar.

„Ei, vaid ta poleks mind kunagi maha jätnud,“ vastas Elli. „Ja kui ta selle mõttega oleks tulnd, siis oleks ma seda kohe tund ja kõigele silmapilkselt lõpu teind.“

„Sa räägid nagu laps,“ ütles Oskar õele. „Mitte midagi poleks sa tund ega teind. Nõnda arvavad kõik tüdrukud ja ometi lõpeb kõik nagu harilikult.“

Aga Elli ei uskunud venda, vaid usaldas iseennast, ja et üsna kindel olla, siis tegi ta juttu ka Tiinaga, sest Oti surm oli saanud nende vahel lepitusohvriks. Tiina oli jalamaid Elliga ühes nõus ja ütles, et ka temaga ei võiks kunagi midagi niisukest juhtuda, nagu Oskar arvab. Ei või üldse olla, et keegi mees võiks tema ära meelitada, nii et tema teda usuks, sest kui Tiina kedagi usub, siis tema usub teda ilma meelituseta, ja kui ta ei usu, siis ei aita mingisugused meelitused. Mehed on Tiina arvates jumalast naistele antud ja määratud, mehed on jumala armuand, ja kuidas võiks sind keegi teine ära meelitada, kui sul on oma jumalast saadetud armuand.

Need Tiina arvamused olid nagu Elli oma suust kukkunud, ainult et Elli ise ei osanud neid nii hästi väljendada, aga olid nad kord väljendatud, siis oskas Elli neid väga hästi vennale edasi anda, nii et see mõistis: Ott oli jumala armuand Ellile ja sellepärast poleks võinud temaga, s. o. Elliga, kunagi sedasama juhtuda, mis juhtus Juuliga — et ta pidi minema Otti tapma, liiatigi veel oma tohmaka venna käe läbi. Et aga Juuli seda oli teinud, siis põles Elli tema vastu tulises vihas ja tasumishimus. Seisukord oli nii kriitiline, et ülepeakaela kutsuti lõpuks Indrek kraavilt koju appi tüdruku meelt muutma, temale õiget aru pähe panema. Nõnda nad siis istusid kahekesi tagakambris ja vaidlesid, kas Ott oli Ellile jumala armuand, nagu Tiina öelnud, või oli ta ainult tühipaljas poiss, kes oskas tüdrukuid hullutada.

„Hea küll,“ ütles Indrek lõpuks, „olgu nõnda, et Ott oli sinule jumalast määratud, aga mis oli tal siis Juuliga tegemist? Ja mis on sinul Juuliga tegemist? Jäta ta rahule, või muidu tikub ta ka sinule kallale.“

„Mis on temal minust rääkida?“ küsis Elli.

„Samapalju kui sinul temast,“ vastas Indrek, „sest sinul pole tema kohta põrmugi rohkem tõendeid kui temal sinu kohta. Pealegi, ega sa tea ju, mis Ott temale sinust ja meist kõigist võis rääkida.“

„Aga Oskar kuulis ju, mis Juuli viimasel ööl Otile järele karjus,“ ütles Elli.

„Oskar ütleb, et tema neid kuuldud sõnu kordama ei hakka, ja kui sina nendega välja tuled, siis salgab tema nad hoopis maha,“ seletas Indrek.

„Ahaa, nüüd ma mõistan,“ hüüdis Elli, „Oskar on Juuliga ühe mütsi all! See on Tiina pärast, sest Ott meeldis Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks.“

„Armas laps, sa oled oma Otiga aru kaotanud,“ ütles Indrek. „Sa räägid temast, nagu oleks ta mõni kullatükk.“

„Seda ta oligi,“ kinnitas Elli.

„Hea küll,“ nõustus Indrek, „ütleme, ta oli, aga ainult seni, kui ta elas. Nüüd on ta ainult muld, mis varsti haiseb. “

„Issand, kui koledasti sa, onu, räägid!“ hüüdis Elli.

„Lapsuke, sa ei kuula ju vähemast,“ seletas Indrek. „Ott on nüüd surnud, ütlen ma, ja iga elav inimene on rohkem väärt kui tema.“

„Seda arvad ju ainult sina, onu,“ ütles Elli.

„Ei, vaid see on nõnda,“ kinnitas Indrek. „Temast on ainult nimi veel järele jäänud, ainult mälestus, see ongi see kuld, mis temast järele on. Kui sa nüüd mõtled hakata võõraste inimeste ees Juuli asjast rääkima, ning kui see pistab südametäiega sinust jutustama, kas või sinu tänasest jooksustki, ja Tiina omakorda sellest, kuidas Ott temale kallale kippus ning sellepärast Oskariga kakles, kas sa ei ütleks mulle, mis jääks siis sellest Oti viimsest kullast, tema heast nimest veel järele? Me peaksime ta vastastikku keelt kandes nõnda maha tegema, et kõik tuleksid otsusele — koerale koera surm. Ega sa siis ometi seda taha? Sest pea meeles: sinul võib ju õigus olla, aga ega siis teistel ole põhjust sind rohkem uskuda kui Juulit või mõnda teist, sest ühed kuulujutud on need lõpuks kõik. Sellepärast lase oma kuldne Ott surra ausat surma, ära pane tema nime samuti halvasti lehkama, nagu sünnib tema kehaga.“

„Ma tahan tema surma pärast kätte maksta,“ ütles Elli ägedalt vahele.

„Rumal laps, sa maksad ju iseendale tema surma kätte, kas sa siis sellest ükskord aru ei saa,“ ütles Indrek. „Sa tõmbad endale niisukese kila-kola kaela, et sa ei pääse sellest kogu eluajal. Ja milleks seda? Sina pole ometi Oti surmas kuidagi süüdi. Sinu armastus tema vastu polnud ometi kuritegu. Sinule aitab sellest kannatusest, mis sul on, milleks pimesi otsida veel suuremat.“

„Kõik tuli sellest, et Ott pidi meilt ära minema,“ ütles tüdruk lõpuks alistunult, nagu painduks ta alla paratamatusele.

„Ei, armas laps,“ vaidles Indrek vastu. „See, mis sündis soosillal, oleks võinud ka igal teisel paigal sündida, kuigi Ott oleks jäänud siia. Kõik tuli sellest, et Ott oli niisuke, nagu ta tõelikult oli. Sina ei võinud muidugi midagi parata, et ta sulle meeldis, ja tema ei võinud midagi parata, et ta läks sinu akna alt otsemat teed Oru aidaukse taha, sealt sissegi, ja nõnda see pidigi tulema. Kes lõpuks Oti tappis ja kelle õhutusel, ega see olegi nii väga tähtis, sest tõelik Oti mõrtsukas on tema ise või…“

„Onu!“ hüüdis Elli karjatavalt vahele.

„Just nii, armas laps,“ kinnitas Indrek tüdrukule ja silitas tema paremat kätt, mis nagu abi otsides oli haaranud kramplikult Indreku pahemast kinni. „Seda on muidugi väga valus mõelda, veel valusam teiselt kuulda, aga ometi on see nõnda. Oleks ta viimaselgi ööl koju jäänud, siis oleks ehk kõik teisiti tulnud. Viimne öö oligi ehk tema saatuse otsustajaks, sest muidu on arusaamatu, miks temaga juba ammugi see ei sündinud, mis sündis soosillal. On inimesi, kes nagu otsiksid oma otsa, ja Ott oli nähtavasti üks neist. Tema ei märganud muidu Vargamäelt lahkuda, kui läks enne endale tapjat muretsema. Aga muidugi, üks võimalus on ometi veel olemas, nimelt, et kõik võis sündida juhuliselt, lihtsalt kogemata, nii et Oti surmas pole süüdi ei tema ise ega ka keegi teine, või kuigi on, siis ainult see, keda nimetatakse jumalaks.“

„Ott jumalat ei uskunud,“ ütles Elli.

„See on üsna ükskõik,“ vastas Indrek.

„Aga mis viha sel jumalal siis tema vastu oli?“

„Ah, armas laps,“ ohkas Indrek, „seda on kergem küsida kui vastata! Võib-olla jumal isegi jääks sulle siin vastuse võlgu. Aga muidugi, tema ei vasta ju. Võib-olla on see nõnda, nagu minu isa all saunas seletab. Võib-olla pole inimene jumala ees rohkem kui kraavilabidas, pole rohkem kui lapse käes mõni kärbes või parm, kellel ta pea otsast ära väänab või tiivad ära kisub. Pole sedagi, pole üldse midagi! Ainult tühine tuju, rumal nali. Luhtunud nali, mille peaks ümber tegema, ümber mõtlema, enne kui ta midagi loeb. Aga inimest ei ole tänini ümber mõeldud, sellepärast on kõik, nagu ta on.“

Tüdruk jäi Indrekut kuulama. Teda vaigistas ehk rohkem paitav puutumine kui vaikselt ja veendunult räägitud sõnad. Lõpuks muutus ta meel haledaks ja tal hakkas kahju iseendast, hakkas kahju ka onust, kes nii alistunult rääkis, hakkas kahju kõigist inimestest, et jumal nendega nõnda mängib, hakkas nagu kahju isegi Oru Juulist, ükskõik mis ta on või mis ta teinud. Elli puges ninapidi Indreku juurde ja puhkes nutma. See silitas tema pead ja käsi, lohutades sealjuures tüdrukut tema noorusega. Elu on ju alles ees, terve pikk elu. Mis peaks siis tema, Indrek, tegema, kui Elli nutab? Vaadaku ometi, tema, Indrek, on juba hall ja ometi tahab ta elada, loodab ikka veel. Tema on juba ligemale aasta Vargamäel kraavi kaevanud ja tahab veel mitu aastat kaevata, sest tema usub oma eluõnne.

Nõnda siis Elli jõudiski sinnamaale, et kui tuli ülekuulamine, siis ei teadnud ta midagi ega polnud ka midagi kuulnud, nagu oleks selles mitteteadmises peitunudki tema eluõnn. Samuti oli lugu ka teistega. Sest nad kõik kartsid, et kui hakata kord rääkima, siis ei tule enne lõppu, kui loputa kogu Vargamäe must pesu terve ilma ees, muidugi selle naeruks ja irvituseks. Aga kõige enam kardeti veel seda, mis tuleb pärast musta pesu loputamist. Sest kui hakata teineteise peale kaebama või teineteist paljastama, siis ei ole pärastisel vaenul otsa ega äärt. Tänini on ikka veel kuldsed päevad olnud, mujal maailmas on palju hullem, sest seal on vastastikused tapmised ja põletamised. Oti surma põhjuste selgitamine võiks samad asjad ka Vargamäele tuua. On sel mõtet? On sel mingit mõtet? Ärkab Ott sellepärast ellu? Tahab keegi tõsiselt tema elluärkamist? Kui Õnnistegija isegi ilmuks Vargamäe soosillale ja küsiks kahe pere inimesilt, tahab ehk keegi, et tema Oti üles ärataks, siis ei leiduks vististi kedagi, kes söandaks Jeesuse Kristuse palge ette astuda. Isegi Elli ei teeks seda, sest kuigi tal on Otist hirmus kahju, ometi kaldub ta lõpuks arvamusele, et on ta kord surnud, siis jäägugi surnuks. Pealegi, Elli kuulis, kuis nad tema pea purustanud, seda oleks jumalalgi nii raske terveks teha. Vaene Ott!

Aga koerad haukusid ja ulgusid ikka veel öösiti Vargamäel, nagu ei tahakski vaese Oti hing oma ümberkolamist siin jätta, kuigi tema keha oli juba ammu siit läinud. Sest sündis imelisim ime: Otti ilmusid matma ema ja õde. Keegi nagu ei oletanud, et sellisel poisil võiks olla ema, kes ta ilmale kandnud, või noor nägus õde, keda mõni poiss võiks ära meelitada, või nagu Vargamäe Eespere Sass ütles — ära narrida, nagu meelitas ja narris Ott ise teiste vendade õdesid. Miski ei mõjunud Mäe Ellisse nii kainestavalt kui Oti ema ja õe ilmumine. Alles nagu nüüd esimest korda avanesid ta silmad ja ta nägi, mis mees oli tema armastatud Ott. Ja veel rohkem veendus ta, et Õnnistegija tegi targasti, kui ta ei ilmunud Vargamäe soosillale Otti ellu äratama. Nüüd hakkas Elli pikkamisi ka seda taipama, mis mõtlesid vanemad, Oskar ja Tiina, kui nad ühisel jõul tema järele valvasid.

Mis aga puutus koerte haukumisse ja ulgumisse, siis selles asjas olid sauna Indrekul omad arvamused. Tema ütles tasakesi isale, nagu kardaks ta, et kõvemat kõnet võidaks akna või ukse taga pealt kuulata:

„Varitsevad muidugi ikka veel Eedit.“

„Ega hullu tea,“ lausus isa.

„Ega need koerad muidu nii käest ära ole,“ ütles Indrek, „et ööd läbi lõugavad.“

„See ei tahagi välja tulla,“ rääkis isa, „kas õige jääbki kadunuks.“

„Olekski kõige mõistlikum,“ arvas Indrek.

„Miks nii?“ küsis isa.

„Noh, siis oleks kõik valmis, poleks enam juurdlust ega peamurdmist, kinnivõtmist ega kohtukäimist,“ seletas Indrek.

„Seda nüüd küll,“ oli ka isa nõus. „Nii et jumal oleks seekord hullu pand kohtumõistjaks.“

„Otsus sai ka sellekohane,“ ütles Indrek ja lisas natukese aja pärast: „Jumal armastab üldse siinilmas hullude ja arutute kaudu kohut mõista ja õigust jagada: kord matab tuline tuhk linnad ja maad oma alla, kord neelab meri terved mandrid ja saared ühes tema elanikega, kord kargab torm inimeste peale ja tapab nad ning hävitab nende eluasemed, kord pistab ta võimu pihku ogaratele või kõrilõikajatele ning siis hukkuvad kümned miljonid.“

„Jah, ja ikka ei tule veel viimnepäev,“ ütles vana Andres, nagu ootaks ta tõepoolest seda.

„Ikka ei tule veel,“ kinnitas Indrek, nagu ootaks tema ühes isaga.

Aga tõepoolest polnud ei ühel ega teisel viimnepäev kuigi südame ligidal, vaid ennem keerlesid nendegi mõtted selle ümber, mis huvitas mitte ainult kõiki vargamäelasi, vaid ka teisi ümberkaudseid elanikke, nimelt: millega lõpeb see Oti jant? Jah, varsti hakati sellest kui jandist rääkima. Ainult kui keegi läks mööda soosilda paksu kasetihniku vahel, siis tundis ta jubedust rinnas, nagu võiks ka temaga samuti sündida, nagu sündis Otiga päise päeva ajal. Ometi ei jätnud poisid sellepärast külavahelist hulkumist, aidauste taga kobistamist ja lakkaronimist, sest nemad arvasid üsna lihtsalt: neil pole vaja üle Vargamäe soosilla minna, ja ega igal pool ole nii kangeid tüdrukuid kui Vargamäel.

Nõnda käis elu oma rada, nagu poleks üldse midagi erakorralist juhtunud. Unustati varsti peaaegu seegi, et Oru Eedi alles vajaka. Ainult Orul endal ei unustatud seda. Seal käidi südaöösigi väljas tasakesi kuulatamas, mis need koerad küll hauguvad ja uluvad, aga kuskilt ei kostnud kippu ega kõppu.

„Kas poiss, loll, ei julge õige koju tulla, kolab muidu ligilähedal ümber või mis see on,“ rääkis Karla kord, väljast kuulatamast tuppa astudes.

„Kui ta koju ei julgeks tulla, siis annaks ta metsaski ligi,“ arvas vana Pearu. „Temaga peab ikka mõni teine lugu olema.“

„Tuleb lõpuks rohkem inimesi kokku ajada ja kaugemalt teda otsima minna,“ rääkis Karla, „soosilla kandis teda küll kusagil ei ole, selle oleme kõik risti ja põigiti hulgakesi läbi käind.“

Pearu ei vastanud enam, nagu ei maksaks sellest rääkida. Üldse hoiduti nagu kogu Orul asja lähemalt arutamast, sest tapetud oli ju teispere sulane, mitte nende oma, või õieti polnud Ott surma silmapilgul üldse enam Vargamäe teenistuses, nii et oli seega hoopis võõras ja kõrvaline isik. Ainult ema käis nagu munas kana hädalise näoga ringi ja katsus juttu teha kord ühega, kord teisega, ilma et oleks kuskil leidnud õiget vastust. Mitu korda oli ta Juulilt küsinud, mis tema siis nüüd kogu asjast arvab, aga Juuli, kes vahtis tardunud pilgul oma ette, võpatas ainult pisut ja kas ei vastanud üldse midagi või kui vastas, siis nõnda, et oleks võinud ka vastamata jätta. Ainukene, kes oma arvamuste ja sõnadega kitsi polnud, oli Helene, aga teda ema ei tahtnud kuulda, vaid käskis tal suu pidada. Sest Helene ütles emale lausa, et olgu muud, mis on, aga temal on hea meel, et see poisirajakas oma palga sai. Ainult kahju, et Juuli teda nii tõsiselt võttis, niisukest poissi ei või tõsiselt võtta, seda kinnitas Helene. Hea oli tema arvates ka see, et teispere Elli oma „aitüma“ sai, küllap mäletab nüüd kogu eluaeg, mis tähendab teise eest nälpama minna. Nõnda olid asjad Helene arvates üsna heas korras, aga aidaust aitas ta õel siiski iga õhtu lukustada, riivistada ja haakida ning lõpuks talle veel raske kirstu ette vedada, nagu oleks surnud Ott tüdrukute meelitamises palju kangem kui elus. Üldse oli Juuli Helene meelest pisut naljakas, et ta kogu asja nii südamesse võttis. Asi oli ju nüüd ühel pool, ja jumal tänatud.

„Oled tast ometi ükskord lahti,“ ütles Helene õele kergendatud südamega.

„Oleks sa minu asemel, siis sa tunneks, et elusast inimesest saab kergemini lahti kui surnust,“ vastas Juuli. Sellega nõustus ka Helene, öeldes:

„See on tõesti nõnda. Kui Eedi kodus oli, mõtlesin ma mitu korda, et hea oleks, kui ta otsa saaks, aga nüüd, kus ta ehk ongi juba otsa saand, hakkan ma teda taga igatsema, ootan pikisilmi, et kust nurga tagant ta välja tuleb.“

Aga Juuli ütles, et tema kardab nüüd Eedit, temal on lihtsalt poisi pärast hirm. Ka sellest arvas Helene aru saavat, sest ka tema kartvat teda pisut, aga ikkagi igatseb teda tagasi. Kuidas teistega Orul oli, kas nemad ka Eedit tagasi igatsesid või oli neil tema pärast hirm nagu Juulilgi, sellest juttu ei tulnud, aga ometi korraldati pühapäeval suur otsimine Vargamäe mail, pühapäeval sellepärast, et kellelgi poleks vaja tööpäeva raisata. Inimesed jaotati salkadesse ja igale salgale määrati teatud maa-ala. Kui kuskil midagi leiti, siis pidi sellest püssipaugutamisega teatatama, et teistel poleks enam vaja tühja vaeva näha. Aga inimesed käisid end väsinuks, käisid kogu päeva mööda pehmet maad, oodates asjata lunastavat pauku. Õhtul ei tulnudki enam kõik Vargamäele kokku, vaid suurem hulk pöördus otseteed koju, nagu seda teelühidus nõudis, ainult igast salgast saabusid üksikud, et aru anda oma vaeva tulemustest. Keegi oli leidnud Aaseme välja äärest küünist, mis heinu pooleli täis, kaheraudse takkalaetava püssi, mille Oru Karla tunnustas omaks. Aga temale jäi sootuks arusaamatuks, kust sai püss nüüd sinna, kuna teda varem seal ei olnud, sest Karla oli ise kahel korral sama küüni juures käinud ja sisse vaadanud. Või ei pannud tema tõesti püssi tähele, mis oli pistetud kõrgele sarika vahele? Igatahes tõendas püss, et poiss oli pärast laskmist läinud Muulu raba, mitte aga jõe poole, nii et kõigil tulid meelde musta veega laukad. Kas ta ehk sinna pole sattunud? Aga kui koju jõudsid need, kes olid otsinud jõe kandis, näidati pussi, mis oli leitud lootsikust. Ka puss tunti kohe ära, sest see oli sama, mida Eedi kandis sestsaadik, kus tema oma puss oli ära kadunud. Kust oli puss saanud lootsikusse, kui püss oli hoopis teises kandis? Pealegi, puss oli lootsikus, aga lootsik lahtiselt jões, kuna ta harilikult oli seotud vaia külge — lahtiselt jões, nii et veevool ja tuul olid ta ajanud kõrkjaisse, kust teda kätte saada oli hea tegu. Seega oli kogu küsimus: kus oli poiss hiljem olnud, kas püssi või pussi juures? Aga seda ei osanud keegi vastata ja nõnda ei osatud ka kuski otsimist jätkata. Ometi mindi järgmisel päeval jõe äärde ja vahiti ning torgiti jõge seal ümbruses, kust oli leitud lootsik. Imelikul kokkusattumisel oli see sama paik, kus aastakümned tagasi vallakirjutaja oli oma uute kahvadega, nõndanimetatud nattadega, vähki püüdnud, nad jõepõhja jätnud ning neile sinna lõpuks südaööl järele läinud, leides sealt kaks maailmasuurt — nagu ta ise ütles — kändu, mille juurikate vahel olidki natad kinni. Kui nüüd ehk Oru Eediga sündis samuti, nagu vallakirjutaja nattadega — ta on ehk siinsamas jõepõhjas maailmamaa-suurte kännujuurikate vahel kuskil kinni ja ei tõuse enam kunagi päevavalgele — ei saa tõusta, sest kännumürakad hoiavad teda samuti kinni, nagu nad pole tänapäevani välja andnud kirjutaja kolmandat natta, olgugi et noorest kirjutajast on vahepeal saanud vana sekretär. Kust võtta mees, kes läheks kirjutaja eeskujul jõepõhja, kes läheks päise päeva ajalgi ja vaataks, kas kännumürakad hoiavad oma juurikatega Oru Eedit või mitte? Aga sellist meest polnud Vargamäel, pole kunagi olnud, ei teatud ümbruskonnaski olevat. Nõnda siis, kui Eedi tõesti peaks puhkama kirjutaja kolmanda kahva seltsis, siis võib ta rahus puhata, teda ei häiri keegi, sest ei ole Vargamäe mail enam mehi, kes armastaksid jõepõhjas käia. Aga kui vana sauna Andres sellest kuulis, ütles ta õhtul Indrekule:

„Mis hea, kui jõgi oleks juba nüüd alla lastud, siis pääseks kändudele jõepõhja palju kergemini ligi.“

„Seda küll“, vastas Indrek, „aga või sealt kändude alt midagi kaotsi läheb.“

Niipaljuke oli sauna juures jõepõhja-kändudest juttu. Ka mujal vaibus see varsti, sest saadi teateid, nagu oleks Oru Eedi taolist poissi kilomeetrit viis, kuus allpool jõe ääres nähtud. Mis ta sinna otsis ja kas see tõesti seal tema oli, selles ei saadud kunagi õiget selgust. Nagu ta esimesest silmapilgust peale kadus, nõnda ta jäigi vajaka, ilma et oleks saadud vastust küsimustele: oli tema Mäe Oti tapja või tegi seda keegi teine? ja kui ta tema tappis, kas tegi ta seda meelega või kogemata, omapead või kellegi näpunäitel? Samuti ei saadud ka teada, läks ta laugaste poole, kuhu viipas püssi asukoht, või oli ta viimati jõe ääres, nagu näis tõendavat puss ja kuulujutt, et teda nähtud kaugel allpool.

„Küll on see imelik,“ ütles vana Andres kord, „inimene kaob ja kaobki, nagu oleks mõni ta kuhugi maha matt ning puu või põõsa peale istutand. Mitte jälgegi!“

„Tähedki kaovad taevast, mis siis inimesest, tühjast, maailmas kaduda on,“ ütles Indrek. „Mulle kangesti meeldiks nõnda kaduda. Tulid ei tea kust, miks või milleks, ja kaod samuti. Ühel ilusal päeval sind ei ole enam ja see on kõik.“