Tõde ja õigus V/XXIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXII
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXIV

XXIII.

Nagu Ott oletanud ja seadnud, nõnda hommikul ka sündis. Selle asemel, et asuda varakult tööle ja ütelda ka teistele, mis teha, Sass ei tõstnud oma jalgagi üle tagakambri uksepaku välja: ta istus ja pidas aru, kas üksi iseendaga või Maretiga. Lõpuks laskis ta ka Oskari kutsuda ja ütles sellele:

„Mina olen otsustand nüüd Oti ära saata, mis sina sest arvad?“

„Isa, ma olen sinuga ühes nõus,“ vastas Oskar lühidalt.

„Noh, siis pole muud kui mine saada ta sisse,“ ütles Sass, ja nõnda oligi kogu asi lõpetatud.

Ott, kuigi teades juba ette, milles asi, ilmus rõõmsa näoga peremehe ette, mängis lolli, kes ei aima midagi, ja küsis:

„Peremees, millest täna peale hakkame?“

„Ei millestki enam,“ vastas Sass. „Tänaöösise asja järele on parem, et võtate oma palga ja lähete Vargamäelt alla.“

„Ah nii, peremees,“ lausus sulane, ja äkki oli tal raske lahkuda, sest kuigi ta teadis, mis teda hommikul ootas, ometi oli kuskil sügavas südamesopis pisitsipakene lootust, et ehk läheb see number veel kord õnnelikult läbi. See oli samuti nagu surmaga: tead, et surema pead, aga kui keegi sulle lausa näkku ütleb, millal see sünnib, siis võpatad ometi. Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, siis oli Ott jällegi endine Ott ja lisas oma endistele sõnadele. „Noh, kui nii, siis nii, las käia, peremees. Andke raha ja ma kaon.“

„Kas nõuate kahe nädala palga ette või kuidas?“ küsis Sass. Ott mõtles pisut ja vastas siis:

„Ei, peremees, parem ärge andke, nii või naa, aga mina ise olen süüdi. Makske kolme päeva raha teepassiks, sest päris süüta pole ka teie ise, peremees.“ Viimased sõnad rääkis Ott juba naljatades.

„Ma olen ju teiega küll kannatand,“ ütles Sass, nagu end kaitstes.

„Muidugi, peremees,“ vastas sulane, „aga milleks paganaks on teil nii kena tütar!“

Sass ei osanud sellele midagi vastata, aga ta ei saanud ka midagi parata, et need poisi sõnad ja poiss isegi talle sel silmapilgul meeldisid. Ja nagu mõistaks Ott peremehe tundmusi, rääkis ta pool naljatades, pool tõsiselt edasi:

„Ma olen nõnda loodud, peremees, et kui on kusagil läheduses ilus tüdruk, siis ei saa ma magada, mitte ei saa, tee, mis tahes.“

„Aga ükski tüdruk ei seisa ju kaua ilus, kui poisid öösel läbi akna hakkavad tema juures käima,“ ütles Sass nüüd. Neid sõnu kuulasid Maret ja Oskar tagakambris läbi irvakil ukse pealt, sest Sass ja sulane tegid oma lõpparveid eeskambris. Aga poeg kuulis isa sõnu hoopis teisiti kui ema, sest tema kuulas mehe, ema aga naise kõrvadega. Sellepärast ütles poeg etteheitvalt endamisi isale: „Mis ta tühjaga veel plärab!“ kuna aga ema ei lausunud midagi, ainult silmad tulid tal äkki vett täis, nii ilusad olid tema meelest Sassi sõnad. Ja veel kord tuhandendat korda andestas ta mehele tema vigase jala ja kõik need halvad sõnad, mis ta eluajal teistelt inimestelt on pidanud tema pärast kuulama, andestas haletsevad pilgudki, mida Maret on pidanud nii sagedasti oma nahal kandma. Ja nagu oleks perenaise salajased mõtted ja tundmused ülemeelikusse sulasepoissigi hakanud, vastas see peremehele:

„Õige seegi, peremees, tüdrukud ei seisa nõnda kuigi kaua ilusad.“

Sellega oli õieti kogu toiming läbi. Sulasel oli raha näpu vahel ja ka muidu oli teineteisele kõik öeldud, mis üks mees teisele nende olukorras öelda võib. Peremees tõusis laua tagant, et tagakambrisse minna. Sulane puutus käega juba koja ukselinki. Aga siis pöördus peremees veel kord ümber ja ütles:

„Õieti öelda, mul on teist kahju, olite tubli töömees.“

„Ehk võtate teine suvi tagasi?“ naeris sulane vastu.

„Kui Elli eest ära saaks, siis…“

„Siis ei taha,“ ütles poiss ruttu vahele, „siin on nii sea moodi saand tööd teha.“ Ütles ja läks kolinal uksest välja, nagu oleks tal äkki süda täis saanud. Aga ei, Otil ei olnud süda põrmugi täis, ta sattus ainult ülemeelikusse tujju. Väljas kohtas ta Tiinat, kes tuli lauda poolt, ämber käes, ja sellele ütles ta laia lõuaga naerdes:

„Oleks see minu teha, siis sinu ma uputaks nagu pimeda kassipoja solgiämbrisse.“

„Just minu ema sõnad,“ vastas Tiina samuti naerdes poisile. „Tema ütles ikka, kui ta mu vigaseid jalgu vaatas ja nuttis: kassipoja pistad kas või solgiämbrisse, aga mis sa inimeselapsega teed, olgu ta ei tea kui suur rinu.“

Aga nüüd jäi poiss äkki tõsiselt tüdrukule otsa vahtima, ja nõnda nad seisidki keset õue, poiss tõsiselt, tüdruk naerdes. Kõik võisid oma lihasilmaga näha, kuis nad seal nõnda seisid: võis näha Elli, kes piilus pisarsilmil toast läbi auguga ukse, võis näha Oru Juuli, kes jäi poisi laia naeru kuuldes oma toa otsas seisatama, võis näha Oskar, kes astus parajasti uksest välja. Aga seda viimast märgates ilmus Otile uuesti naeratus näole, küll mitte endises laiuses, aga ikkagi, ja ta lõi käega ning hüüdis üle õla tagasi, kuna ta ise läks aida poole:

„Jumal sinuga! Ela pealegi! Ei uputand sind ema, milleks siis minagi.“

Oskarit ärritasid need sõnad silmapilkselt. Aga Tiina vaatas ka temale naeratades otsa, nagu tahaks ta elutargalt ütelda: „Jäta ta! Surijatele ja lahkujatele ei pea midagi pahaks panema.“ Ja nagu oleks ka Oskar seda tarkust taibanud, vaibus temas viha naeratava tüdruku ees. Ta läks küll sulasele aida juurde järele, aga juba ilma igasuguse meelepahata.

„Noh, seekord võitsid sina,“ ütles Ott Oskarile. „Aga kes lõpuks naerab, naerab kõige paremini.“

„Sama tark on öelda: kes lõpuks nutab, nutab kõige paremini,“ vastas Oskar.

„Mina juba ei nuta,“ kinnitas poiss.

„Noh, siis on sul üpris õige aeg minna,“ arvas Oskar.

„Olgu,“ vastas Ott, „aga ma tulen tagasi, ma tulen kindlasti tagasi.“

„Ei sa tule,“ ütles Oskar nagu ähvardavalt.

„Tulen!“ hüüdis Ott. „Elli on minu, tehke või tõrva!“

„Ära võta minu õe nime oma lõugu!“ hüüdis Oskar äkki tulises vihas.

„Tohoo tont!“ hüüdis Ott naljatavalt vastu. „Esiteks ei tohtinud puutuda, nüüd ei tohi enam nimegi suhu võtta! Aga ega see aita. Neis asjus on nõnda, et mida rohkem keelad, seda hullemaks läheb. Ja tead, mis mina sulle ütlen, Oskar, ning ma ütlen seda sulle kui oma tulevasele naisevennale: te võite mu küll Vargamäelt alla ajada, aga Sooväljale, Metsakanti, Kassiarule, Urvakülasse või kuhugi mujale teie käed ei ulata. Ja et ma seal ühel või teisel pool praegu tööd ei leia, seda ma ei kardagi. Kui tarvis, lepin vähema palgaga, aga siitmailt ma ei lahku, selle peale võid sina ja võivad teisedki kihvti võtta. Mina tahan sinule ja ka teistele näidata, et mees võib ka teisiti elada, kui ta tahab.“

„Ära tühja kelgi,“ ütles Oskar. „Koer läheb oma okse juurde tagasi.“

„Ei lähe!“ hüüdis Ott.

„Läkski juba!“ hüüdis Oskar ägedalt vastu. „Kus sa käisid täna öösel? Kui oled täismees, siis vasta!“

See tuli Otile ootamata. Tema ei oletanud, et Oskar võiks tema öisest käigust midagi teada, sest Oskaril oli raske ja rahulik uni. Ja see polekski ehk midagi teadnud, kuid isa läks öösi lakka vaatama, kas mõlemad poisid seal või puudub teine, ning nõnda äratas ta Oskari, kes ronis varsti isa järele lakast maha ja läks piiluma, kustpoolt Ott lõpuks välja ilmub. Oskar tegi seda selleks, et saada relva Oti vastu Elli ees.

„See oli viimast korda,“ ütles Ott lõpuks.

„Seda sa ei usu isegi,“ vastas Oskar, „ja sellepärast on kasulikum, et sa Vargamäelt võimalikult kaugele lähed.“

„Ei, armas mees,“ ütles Ott silmapilkugi mõtlemata ja lisas siis: „Soo, seks korraks oleks siis minu komud jällegi kotis, nii et võib jalga lasta. Mis sa arvad, kas maksab veel toa juurde minna head päeva jätma või teen niisamuti sääred?“ küsis ta lõpuks Oskarilt sõbralikult nõu.

„Parem, kui lähed niisamuti,“ vastas Oskar.

„Sündku sinu tahtmine,“ nõustus Ott, nagu otsiks ta teisega lepitust. Ja nõnda ta siis seadiski endale pambu selga, astus aidast välja ja lähenes õueväravale, kuhu paistis Soovälja oma kolme hoonerühmaga ja üle selle kaugemal teisel pool raba valge kirik oma hallivõitu torniga. Selles tornis rippusid kellad, aga need ei löönud praegu, sest polnud pühapäeva hommik. Polnud ka surnumatmist, sest see sünnib harilikult pärast lõunat. Nõnda siis pidi Ott sootuks vaikselt Vargamäelt alla minema. Aga enne kui ta jõudis värava avada, tuli perenaine Maret toa poolt ja ütles:

„Ott, ega sa siis ometi tühja kõhuga lähe. Tule söö, enne kui lähed meie õueväravast välja.“

Kuuldes perenaise häält, sulane pöördus ümber ja astus mõned sammud toa poole tagasi ning ütles naerdes:

„Kulla pereema, toidust pole suurt lugugi, aga peretütart oleks tahtnud enne minekut korraks näha.“

Need lõõpivalt öeldud sõnad hakkasid millegipärast Mareti hinge kinni, sest tal meenus, kuis ta ise kord, kui oli alles noor, seisis oma isa ees sama mehe pärast, kelle tütart taheti nüüd näha, ja peaaegu liigutatult ütles ta majast väljaaetud poisile:

„Tule söö enne kõht täis, ehk siis saad ka peretütart veel korraks näha.“

Aga Oskarile, kes seisis natukese maa peal aida ees, ei meeldinud ema sõnad sugugi. Ja kui Ott oma pambu võttis ja ta aia otsa riputas, oleks ta hea meelega selle sealt võtnud, poisile kätte ulatanud ja ütelnud:

„Säh, võta ja mine, ma ei taha, et sa veel kord üle Vargamäe toaläve astud.“

Aga muidugi Oskar ei lausunud sõnagi, sest ta teadis, et ema ei kutsunud poissi sööma ilma isa nõusolekuta, ja neile kahele vastu hakata oleks mõttetu. Nõnda siis läks Ott sisse, istus eeskambris lauda ja sõi üksipäinis, nagu poleks ta enam seda väärt, et einestada ühes teistega. Ei olnud ka ainustki hinge, kellega oleks võinud veel mõne sõna vahetada. Peremees ja perenaine kuuldi tagakambris kopitsevat, aga neil polnud ka midagi teineteisele ütlemist, nagu ootaksid nad pikisilmi, millal poiss eeskambris laua ääres oma mugimise lõpetab, nii et õhk saab vabaks ja puhtaks. Ja Otil oligi söögiisu nagu peoga võetud, vaevalt sai ainult mõned suutäied alla kugistada. Kui ta lauast tõusis, nii et pink kolises, astus perenaine tagakambrist välja, vaatas poisile nagu tähendusrikkalt otsa ja lipsas tuppa. Nüüd läks Ott tagakambri ukse juurde, lükkas selle rohkem lahti, nii et nägi peremeest, ja soovis sellele head päeva. Sass vaatas talle pisut nagu üle õla otsa ja ütles:

„Sinust saaks päris kena mees, aga sinu poisikesetembud…“

„Need tembud neh,“ kordas Ott, surus mütsi pähe ja läks kambrist välja. Samal ajal tuli Elli toauksest, silmad nutetud peas. „Tüdruk, pea püsti!“ hüüdis Ott sellele. „Ma tulen tagasi, ma tulen tingimata tagasi ja viin su ära.“ Aga Elli ei saanud sõnagi suust, sest poisi lohutus pani ta silmad uuesti vett jooksma. Kui Ott tal käest kinni haaras, siis oli Ellil tundmus, nagu ei peaks poiss sellest enam kunagi lahti laskma; ta peaks sellest kõvasti kinni hoidma ja nõnda peaksid nad kahekesi Vargamäelt alla minema. Või kuigi ta praegu lahti laseks, sest et Oskar vahib aida ees ja ema läbi ukseaugu toast, siis peaks ta Ellile tasahilju ütlema või märku andma, et ta tahab teda oodata lähemas heinaküünis või Muulu raba servas vanade turbasarade juures, ja Elli läheks talle kas või sama paljalt järele, nagu ta praegu siin tema ees seisab.

Aga poiss ei ütelnud enam midagi ega andnud ka enam mingit märku, nagu polekski tal midagi ütelda või märku anda. Ta laskis tüdruku käe lahti, läks oma pambu juurde, seadis selle selga, pöördus siis Oskari poole, kes seisis ikka veel nagu vahisõdur aida ees, ja hüüdis sellele nii valjult, nagu peaks see kostma poole kilomeetri taha, vähemalt Orulegi:

„Hei, vanapoiss, läksime!“

„Läksime pealegi,“ vastas Oskar vaikselt, ilma et oleks liigutanud end.

Samal silmapilgul astus Sass välja ja jäi keset õue seisma, nagu oleks tal kahju poisi minekust. Aga Elli, kuuldes isa lahkumist tagakambrist, ruttas sinna, avas aknad, läks läbi akna aeda, puges sirelipõõsa taha aiaaugu juurde ning sealtkaudu toa taha põllule. Sest ta tahtis Otti veel kord näha, tahtis teda nõnda näha, et samal silmapilgul ei vaataks teda peale tema keegi muu. Ka oli tal nagu mingisugune salajane lootus, et ta võib poisiga veel kord kokku saada ja mitte nõnda, tagu toa ees, kus vahti pidasid ema ja vend. Võib-olla pöördub Ott ümber ja paneb teda tähele, kui ta seisab aia ääres, ning ta jookseb ise üle põllu, pamp seljas, või ta annab Ellile käega märku ja siis jookseb see, sest temal on ilma pambuta kergem joosta. Aga ei, imelikul viisil ei vaadanud Ott kordagi tagasi ja nõnda ei saanud ta enam kunagi teada, et Elli oli läbi aiaaugu pugenud ja seisis toa taga põllul. Varsti ei paistnud poisist muud kui ainult pea, ja kui seegi hakkas mäeveeru varju vajuma, sammus Elli poisile järele, et ei kaoks silmist see viimne liikuv punkt. Aga jõudnud põllupeenrale, ta ärkas äkki nagu unest ja jäi seisma. Kuhu ta ikka pidi minema? Kui kaugele? Ei, ta pöördus aiaaugu juurde tagasi. Parajasti kummardus ta pugema, kui kuulis aknalt ema hüüdvat häält. Elli astus sirelipõõsa varjust välja ja ütles:

„Ma olen siin, ema.“

„Ma juba kartsin, et jooksid, hull loom, talle järele,“ rääkis ema, hääles ikka veel kerge värin.

„See olekski ehk ainuke õige olnd,“ vastas Elli.

„Rumal laps, mis sina küll oled,“ sõitles teda Maret. „Et sinule ka niisuke mees ristiks kaela pidi tulema! Veel täna öösel, kui ta sinu aknast välja kargas, on ta Orule läind.“

„See on vale!“ hüüdis Elli. „Kes seda ütleb? Muidugi Tiina?“

„Ei, kallis laps, sinu oma vend,“ ütles Maret.

„Oskar valetab,“ hüüdis Elli. „Oskar on Oti peale kade, sellepärast.“

„Miks ta siis tema peale peaks kade olema?“ küsis ema.

„Ott meeldis Tiinale rohkem kui Oskar, see on kõik,“ seletas Elli. „See oli algusest saadik nõnda ja sellepärast ei võinud Oskar teda kannatada. Ta näris ja noris Oti kallal seni, kui sai ta minema, et Tiina jääks ainult temale.“

„Kuidas sellega on, seda ma ei tea,“ rääkis Maret, „aga et Ott täna öösel Orul käis, seda ma usun. Oskar on ju isegi seda kuulnud, mis Juuli lahkudes Otile hüüdnud.“

Nüüd kadus Elli palgeilt äkki jume ja värisevail huulil küsis ta:

„Mis siis?“

„Juuli on öelnd, et Oti-sugust näru ei taha keegi ega saagi keegi,“ rääkis ema.

Elli tahtis midagi ägedat vastata, aga sel silmapilgul kostis vali püssipauk, kustpoolt just, sellest ei saadud kambris aru, sest ka Elli oli läbi akna sisse tulnud, aga mõlemad said mulje, et küllap see oli soosilla pool kandis. Kas ema viimaste sõnade tõttu või mingil muul põhjusel, aga Elli sattus juhulise paugu pärast ärevusse ja tema ärevus nakatas ka Mareti. Nad läksid üheskoos välja ja küsisid meestelt, kes teritasid rehe all vikateid, et kas ka nemad pauku kuulnud. Ja muidugi, ka nemad on kuulnud, kostnud vististi soosilla poolt.

„Ega ometi Otil revolvrit olnd, et see minnes paugutab?“ küsis Sass.

„Ei olnd näha,“ vastas Oskar ja lisas: „See polnd revolvri pauk, vaid püssi oma, minu kõrv ei peta.“

Nõnda arvas Oskar ja ajas käiavänta ringi, kuna isa hoidis vikatit. Meeste rahulik toiming hakkas ka naistesse ning nad kaotasid oma hiljutise ärevuse. Elli pöördus aida poole, et veel üks hea peatäis enne üksinda nutta, kui läheb ühes teistega viljalõikusele, aga minnes nägi ta Oru Karlat nagu ärevalt eneste poole tulevat ja jäi teda vaatama. Nõnda pani ta tähele, et mitte ainult Karla ei tule kärmesti vuhkides nende poole, vaid et ka teised vahivad temale nagu erutatult järele. Elli ei suutnud end kuidagi taltsutada, ta astus õueväravasse ja küsis mööduvalt Karlalt:

„Teisepere isa, kas te ehk teate, mis pauk see oli?“

„Poiss, vaenlane, on toast püssi näpand ja paugutab nüüd metsas, tahtsin minna selle tal käest ära võtta,“ vastas Oru Karla Ellile ning vuhkis edasi minna.

„Tähendab Eedi,“ mõtles Elli ning tal langes selline rahu südamesse, et kuigi läks pimedasse aita ja pani ukse seestpoolt haaki, ei tulnud tal ometi ainustki pisarat silma. Kui kaua ta just seal pimedas nuttu ootas, seda ta ei tea, aga äkki kuulis ta, et õuevärav krääksus, ja see pani millegipärast kogu tema rahuliku südame võpatama. Ta ruttas ukse juurde, tõmbas haagi obadusest ja astus aidatrepile: Oru Karla oli nende õue tulnud ja oli unustanud oma järel värava sulgemata, nagu polekski ta Vargamäe peremees, vaid mõni sibulakaupmees või kontsuotsija. Elli mõtles talle vastu minna, aga ta ei teinud tüdrukust väljagi, sest tal polnud silmi tema nägemiseks. — Elli taipas äkki, et tal polnud silmi peas ega nägu ees. Ja nagu oleks tüdrukul korraga midagi üsna selge, ta jooksis ülepeakaela avatud õueväravast välja.

Aga Oskar, kes oli ka õuevärava kääksumist kuulnud ja rehealuse väravaile astunud vaatama, kes sealt tuleb, märkas nagu Elligi, et teispere isal pole põrmugi nägu ees, ja kuna talle sealsamas meenus ennistine püssipauk, siis pistis ka tema ilma pikemata kõigest väest jooksu — õueväravast välja, mööda mäge alla, õele järele, karjudes ise teda nimepidi, nagu oleks temal sama selgus käes, mis Ellilgi. Nõnda nad siis jooksidki kahekesi, Elli ees, Oskar järel, ja kui oleks küsitud kas või kõige vanemailt Vargamäe elanikelt, siis poleks ühtegi leitud, kes oleks mäletanud, et õde oleks nõnda venna eest põgenenud, või et vend oleks õde nõnda taga ajanud. Ei, nii meletut põgenemist ja tagaajamist polnud enne keegi siin näinud. Aga kuigi Elli oli Oti seletusi võidujooksust nii hoolega kuulanud ja meelde pannud, ometi ei aidanud see midagi, Oskar jõudis ikka talle järele, pealegi veel tükk maad enne soosilda. Aga Elli hakkas karjuma ning põikles kõrvale, nii et ka Oskar hakkas karjuma, põigeldes temale järele. Nõnda kukkusid nad viimaks suure ähmiga maha, Elli alla, Oskar peale. Aga isegi neljakäpukil ronis Elli ikka veel soosilla poole, nagu ootaks teda just seal keegi.

„Lase mind lahti!“ karjus ta vennale. „Mis sa must tahad!“

„Lähme koju,“ vastas Oskar. „Lähme kahekesi ilusasti koju.“

Aga Elli ei tahtnud mingi hinna eest koju minna, tema tahtis soosillale, nagu oleks tema kodu seal. Ja kui Oskar teda lahti ei lasknud, palus ta teda jumalakeeli, aga kui seegi ei aidanud, ähvardas ta hammustada.

„Hammusta, kui sa muidu ei või, aga lähme koju,“ rääkis Oskar paluvalt.

Aga Elli ei hammustanud, ta ei võtnud ainult jalgu alla, nagu oleks ta joostes kogu oma jõu kulutanud. Nõnda siis haaras Oskar ta viimaks sülle ja läks temaga mööda väljamäge üles. Tüdruk nuuksus hääletult, heitis ometi oma saatusele alla, et ta peab koju tagasi minema. Mäeveerul tuli Maret vastu, sest ta oli läbi aia laste jooksu näinud. Ta oli surmani hirmunud, nähes Ellit venna kätel.

„Mis on?“ küsis ta. „Mis on Elliga?“

„Ta tahtis sinna joosta, ma tõin ta tagasi,“ seletas Oskar.

„Kuhu sinna?“ küsis Maret, kes polnud Oru Karlat näinud, sest see oli jäänud Sassi juurde rehe alla.

„Ma ei tea kuhu,“ vastas Oskar.

„Ma tahtsin Oti juurde,“ nuuksus tüdruk.

„Rumal laps!“ hüüdis Maret. „Jumal teab, kus maal Ott juba on.“

„Ei, ei, Ott on seal, Ott on soosillal, ma nägin seda teisepere isa näost,“ karjus Elli. „Kui see poleks Ott, milleks siis teisepere isa meile tuli? Ta ei osanud õueväravatki kinni panna, nõnda ta tuli.“

Nõnda sai Maretki teada, mis tema laste hirmus jooksmine tähendas. Aga kui ta nõudis lähemat seletust, siis ei teadnud Elli ega Oskar õieti mitte kui midagi.

„Küll olete teie mul kahekesi arutud!“ hüüdis ema, ja kuigi tal endal süda sees värises, katsus ta siiski julgustavalt naeratada. Aga kui nad jõudsid õueväravasse, seisid seal mõlemad Vargamäe peremehed teineteise kõrval, nagu poleks nende vahel kunagi vähematki vistart olnud ega tulegi, ning nad kumbki ei pannud nagu põrmugi imeks, et vend kannab päise päeva ajal nõnda oma täiskasvanud õde. Sass lausus ainult nagu mööda minnes:

„Oskar, sa vii Elli tuppa ja tule siis siia tagasi!“

Aga kui tüdruk kuulis need ükskõiksed sõnad, kargas ta kui välk venna kätelt ja tormas Oru Karla juurde.

„On ta surnud?“ küsis ta. „Ta on surnud,“ lisas ta ise nagu kinnitades, kui Karla ei vastanud. „Ma ju tundsin kohe,“ rääkis Elli, „ma tundsin seda juba siis, kui ma seda pauku kuulsin.“

„Maret, vii Elli ära,“ ütles Sass, ja kui tüdruk ei tahtnud minna, andis isa Oskarile märku, et see aitaks õe kambri toimetada. Kui see sündinud ja Oskar uuesti kohal, ütles isa: „Sa istu ratta selga ja kihuta miilitsamehe juurde või mis asjamees see seal on — peab sõna viima. Las ta teatab, kuhu vaja, sest Ott on soosillal tapetud, maha lastud, pähe, nagu teisepere isa räägib. Lähme ühes alla, siis näed oma silmaga, et tead öelda. Meie peame vahti tulema, ega me või teda nõnda sinna jätta.“

„On ta ise seda teind või?“ küsis Oskar.

„Ei, teisepere isa arvab, et vist tema poiss,“ vastas Sass.

„Jah, meie püss on kodust kadund ja poissi pole ka kusagil, nii et…“ rääkis Karla.

Kõik kolm seisid mõttetute nägudega paratamatu sündmuse ees. Igaüks ajas oma aimuste ja mälestuste radu, ilma et keegi oleks tarvilikuks pidanud sellest sõnagi teistele lausuda. Nõnda läksid nad kolmekesi mööda väljamäge alla soosilla poole.