Tõde ja õigus V/XXVII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXVI
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare

XXVII.

Sel silmapilgul, kus Oru rahvas oma pärandusasju õiendas, polnud Mäel peale Mareti kedagi toamail. Tema oli ainuke, kes nägi, kuidas vana Pearu oma õueväravast välja tuli ja nende õueväravast suure vaevaga sisse puges. Maret pidi talle appigi tõttama, aga nägi parajal ajal, et Oru perenaine vänderdab Pearu poole joosta, ja sellepärast jäi ta ootama, et mis sest asjast välja tuleb. Ta kuulis ka seda, et Ida Pearule midagi seletas, aga kauge maa tõttu sõnadest aru ei saanud. Sellepärast ei mõistnud ta põrmugi, miks vana Pearu lasti Mäe väravasse tulla, lasti isegi raske värav üle vaia rükkida ja miks alles siis perenaine ise jooksis talle järele ja kutsus ta tagasi. Kas ei pandud vanainimese kadu ennemalt tähele? Oli ehk Pearu puudulikuks muutunud, et tahtis äkki Mäele tulla juttu vestma? Mis hea asi see üldse oli, millepärast ta tahtis Mäe õueväravast sisse tulla?

Samuti ei saanud Maret põrmugi ka sellest aru, mis sündis pärast hobusega. Milleks toodi ta koju ja rakendati vankri ette? Milleks sõideti isegi õueväravasse ja avati see? Miks kukkus või kargas Pearu vankrist äkki maha? Taheti ehk teda kuhugi viia, kuhu ta ise ei tahtnud? Või oli kirikukelladega midagi, mis hakkasid lööma just sel silmapilgul, kus vanker pidi õueväravast välja sõitma? Kartis ehk Pearu halba eeltähendust? Tuli tal surmamõte, kui kuulis äkki kellade helinat? Ja muidugi, see on kõige tõenäolisem: Pearu tahtis kuhugi minna, võib-olla testamenti muutma, aga kui kuulis kirikukelli, arvas ta seda halvaks ennustuseks ning läks tuppa tagasi. Ta sõidab mõni teine kord, kui kellad ei löö, nii et ei tuleks surmamõtet, sest Pearu ei taha veel surra, tema tahab kauem elada kui Andres, see tema vana vingamees.

Nõnda mõtles Maret üksinda kodus toimetades, ja kui teised saabusid, siis rääkis ta ka neile olnud sündmusist ning kõik panid väga imeks, et Pearu oli Mäe õueväravast sisse tulnud.

„Oti surm oleks nagu mõni lepitusohver,“ ütles Sass.

„Nende oma poisi surm ju ka,“ täiendas Maret.

„Pearu ehk ise hakkab varsti surema, sellepärast,“ arvas Oskar.

„Te ei mõistagi enam muust rääkida kui surmast,“ ütles Elli etteheitvalt.

„Surmast ei pea nii väga rääkima, siis ta tuleb kätte,“ hoiatas Tiina.

„Ott ju küll ei rääkind, ikka tuli,“ ütles Oskar.

„Ega Eedigi vist temast juttu teind,“ lausus Sass.

„Eedi tegi,“ seletas Tiina. „Tema tegi sellest minugagi juttu, ütles, tema võib küll tappa, sest temal pole täit aru peas. Noh, näete, ja tuligi tapmine, ja tuligi surm, tulid mõlemad korraga. Nii et neil on õigus, kes ütlevad, kus hundist räägitakse, seal ta on.“

Nüüd valitses äkki vaikus, nagu hakkaksid kõik Tiina sõnade tõttu ebausklikult surma kartma. Aga tõelikult ei kartnud ükski surma, vaid kõik mõtlesid hiljutiste surmade ja Tiina sõnade üle järele.

„Neist asjust ei peaks enam rääkima ega neid meelde tuletama,“ lausus Sass natukese aja pärast.

„Ja muidugi, peremees,“ ütles Tiina, „neist asjust ei peaks kunagi enam rääkima.“

Aga ka muud juttu ei leitud söögilaua ääres ja sellepärast mugisid lõpuks kõik omaette. Kui õhtul sauna juures Pearu seiklusest kuuldi, arvas vana Andres kohe, et küllap tal on oma pärandusasjadega tegemist. Tema arvas seda sellepärast, et temal endal seisid Oru pärandusasjad väga südamel. Ta oleks ei tea mis teinud või andnud, kui aga teine Joosepi poeg oleks võinud kuidagi kord Oru peremeheks saada. Ometi polnud tal selleks kuigi suurt usku, sest Pearu oli juba liiga vana, et oma tahet läbi viia. Varemalt ei võinud ta aga sellist otsust teha, sest siis poleks tal enam Vargamäel elu olnud. Kuid Pearu tahtis tingimata siin oma päevad lõpetada, nagu tahaks ta oma silmaga näha, kuidas see, mille eest ta võidelnud, kaob enne kui tema ise. Kus on tema kuulsad tammid, mis ta ehitas veepaisutamiseks? Kus on tema loodheinamaad? Kus kraavid soosilla ääres? Kus kivid, mis ta veeretas teekaldale, et nad nühiksid vankritelje-otsi? Kus peenrad, mis ta ajas „nuabrimehe“ põllule? Kus aiaaugud, et teispere sead tuleksid tema rukkisse? Neist kõigist pole enam jälgegi järel. Aga Pearu ise elab alles!

Nõnda on ka kõige kangema inimese elu siinilmas: ajahammas sööb sind ennast ja su teod ja sa ise vaatad pealt, kuis ta sööb sind ennast ning su tegusid, ja sa ei või sinna midagi parata. Andres tänas jumalat, et tema oli sinnamaale jõudnud, kus inimene ei tahagi enam millelegi parata. Las ilm elab! Tema oli enne Andrest olemas ja jääb ka pärast teda, milleks peaks siis tema nii väga oma südant vaevama ja valutama. Tema rookis kord soos ja jõe ääres vaevakase- ja pajupõõsaid, aga nüüd lokkavad nad paremini kui kunagi varem. Lokaku! Võib-olla peabki see nõnda olema! Võib-olla oli see kurjast, mis tema tegi, kes võib jumala tahet teada. Aga kui keegi arvab teisiti, siis talitagu sellekohaselt. Kui keegi arvab, et temal on õigus või kohus põõsaid juurida, tehku seda jumalarahus. Andres arvas millalgi samuti ja siis ründas ta mööda Vargamäge ümber.

Ainult üks asi on tal ikka veel südamel, millest ta ei saa ükskõikselt mööda minna, see on jõgi, jõevesi, mille ta tahaks alla lasta. Sellest mõtleb ja räägib ta alati, olgu Indrekuga või mõne muuga, sellest räägiks ta kas või koeraga või mõne teise loomaga, kui see tal teele satub, sest Andres on nõnda vana ja ta on oma elus nii palju loomi ning inimesi tundma õppinud, on näinud nende salajasi soove ja mõtlemisi — nende „krutskid“, nagu tema seda ütleb, — ning ta on otsusele jõudnud, et ega ole suurt vahet, kas on tegemist inimesega või mõne muu elukaga.

Ükskord Andres arvas, et peab rääkima ainult inimesega, sest tema mõistab sind ja sina teda paremini kui ükski teine kahe- või neljajalgne, aga oma pikal eluajal on ta ära näinud, et inimene mõistab teist inimest sagedasti halvemini kui loom inimest. Inimesele on tema keelgi ainult nagu selleks jumalast antud, et enestevahelist arusaamist segada ja takistada. See on vististi Paabeli torni ehitamisest saadik nõnda ja kestab ka pärast Andrese surma edasi.

Varemalt Andres kartis, et jumal teab, mis sünnib Vargamäel või mujal maailmas, kui tema siin enam ei ründa, aga nüüd on ta ära näinud, et ründa või ära ründa, ilm läheb ikka oma rada ja ta ei lähe kunagi sinna, kuhu sina tahad teda lükata, sest tuhanded teised lükkavad või kisuvad teda igaüks oma poole või oma tahte sihis ja nõnda tammub ta kas hoopis paigal, nagu sõtkuks ta saue, või ta käib nagu eksija ringi ning huikab.

Jah, Andresel on sagedasti tema vanas südames tundmus, et maailm oleks nagu mõni sauesõtkuja, kes käärinud oma püksid üles, või nagu mõni oskamatu inimene, kes eksinud Jõessaare taha või suurde Muulu rappa ja huikab nüüd seal. Las ta huigata, mis Andres sinna võib parata, kauake tema veel jõuab huikajale vastata, et ta oskaks tulla õigele teele.

Andres on nii väga oma eluajal otsinud õiget teed ja on seda püüdnud juhatada ka oma lastele ja teistele inimestele, on seda juhatanud isegi Oru Pearule, aga kas on see või mõni teine tema juhatust kuulanud, on tema omadki lapsed tema õpetust ja juhatust mikski pannud? Või on Andres isegi selle päris õige tee leidnud? On ta tulnud mööda õiget teed, et jõuda sinna, kus ta praegu on? Kes vastab? Ei keegi! Andres sureb ehk enne ära, kui ta leiab päris õige vastuse.

Indrek on ilmas rohkem käinud ja näinud kui tema, aga kas oskab temagi Andresele vastata, nii et see seda õieti mõistaks, mis on õige, mis kõver? Ei oska. Ja kuigi ta oskaks, siis Andres ei saaks aru, sest jumal segas Paabeli torni juures inimeste keeled ja meeled, nii et vanemad ei mõista lapsi ega lapsed vanemaid, kaugemaist sugulasist ja võhivõõraist hoopis rääkimata.

Andres ei mõista Indrekut isegi tema igapäevases elus. Ta on temale arusaamatum kui mõni kodu- või metsloomgi. Jänesest metsas Andres saab õieti aru, kalugi Vargamäe jõe põhjas mõistab ta ning seab selle järele oma püünised, aga kui ta katsuks Indrekut sõnades või mõtetes püüda, siis ei teaks ta, millest peale hakata. Andres võib ükskõik, mis asjast juttu teha, Indreku süda jääb ikka lukku, on seisnud lukus varsti terve aasta, kus nad külg külje kõrval siin saunas elanud.

Aga Andres ei heida Indrekule midagi ette. On hea, et ta elab nõndagi tema juures saunas, on ütlemata hea, et ta kuulab tema juttu, kuigi ta ise peaaegu midagi ei vasta, nagu räägiks Andres mõne loomaga. Ainult ühel juhul on Indrekul alati midagi ütelda, nimelt — kui jutt kaldub Vargamäe jõele, selle süvendamisele ja puhastamisele. Siis on Andresel tundmus, et ta ei räägi mitte ainult inimesega, vaid oma pojaga, oma lapsega, kes on võtnud temalt juhatust ja õpetust. Ja Andres on üpris õnnelik ning rahul, et tal on Indrekuga seegi ainus punkt, kus nad teineteist mõistavad. Sellest aitab tema eluks, sest kuniks päevi.

Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega. Tema tahaks avada iga kasti ja vaadata, mis seal sees, kuigi ta sellega peaks kasti purustama. Ja mida noorem ja lapselikum inimene, seda rohkem armastab ta pakk-kaste lõhkuda.

Mäe Oskar oli üks neid noori, kes tahtis kangesti teada, mis on teises noores, kes elab tema kõrval. Teda ei heidutanud hiljutised sündmused. Tema ei tulnud mõttele, et himu ja uudishimu olid hukutanud kaks noort, ka tema otsis oma uudishimuga nagu hukatust. Tema ei hoolinud isa sõnadest, mis see oli ütelnud Tiinale söögilauas, kui kõik rääkisid surmast. Isa oli ütelnud nimelt: neist asjust ei peaks rääkima ega neid meelde tuletama. Aga nagu just isa keelu kiuste Oskar tahtis Tiinaga aina neist asjust rääkida, sest ta tahtis teada, kuis need asjad tõelikult on olnud. Peaasi: mis on Tiinaga nende asjade puhul juhtunud? Aga see andis põiklevaid vastuseid, sellepärast ütles Oskar:

„Nüüd ju neid enam ei ole, ei ole Otti ega Eedit, milleks siis veel salata.“

„Ärge nimetage neid nimesid,“ hoiatas Tiina, nagu söögilauaski, „need nimed tähendavad tapmist ja surma.“

„Kas te tõesti nii ebausklik olete?“ küsis Oskar.

„See pole ebausk,“ vaidles Tiina vastu. „Mina tundsin inimest, kes armastas surmast rääkida, ja kas teate, mis sündis: ta rääkis seni, kui oligi surnud. Sestsaadik ma tean, et surmast ei pea rääkima. Ega tapmisestki, sest kui hakkad sellest nii väga rääkima, siis hakkad ka tapma, ning siis tuleb surm.“

„No hea küll,“ nõustus Oskar, „jätame siis tapmise ja surma. Aga teie asi soos selle Eediga, kuidas oli õieti see? Siin pole ometi surmaga tegemist ja sellest võiks ju nüüd rääkida.“

„Ma palun, jätke need jutud,“ ütles Tiina.

„Ma ei saa neid jätta,“ vastas Oskar, „ma pean teadma, mis teiega soos sündis. Sest Eedi ütles…“

„Mitte seda nime ega neid asju, see tähendab tapmist ja surma!“ palus Tiina, nagu oleks tal valus.

„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,“ vastas poiss. „Nad tulevad öösel magadeski. Näen Eedit, nagu ta oli, ja teie ajate temaga juttu.“

„Seda te ei tohi näha, sest tema on ju surnud,“ ütles Tiina. „Teie ei tohi näha, et mina ajan surnuga juttu. See ei tähenda head.“

„Mina isegi olen mõelnd, et kas see ehk midagi halba ei tähenda, et ma seda nii sagedasti näen,“ seletas Oskar, „ja sellepärast tahakski ma kõik teada, siis ehk kaovad need unenäod. Pealegi, ma saan tema peale kadedaks.“

„Milleks te räägite enda peale niisukest asja,“ ütles tüdruk, nagu hakkaks tal poisist kahju.

„Ma tahan rääkida, sellepärast,“ vastas see. „Ma tahan juba ammugi teile öelda, et ma pole mitte ainult surnud Eedi peale kade, vaid kõigi peale, kellega te räägite. Mulle paistab, et te olete kõigi vastu parem ja otsekohesem kui minu vastu. Teil nagu oleks minu vastu midagi ja teie ei usalda mind. Te rääkisite isegi selle lolli Eediga sõbralikumalt kui minuga.“

„Küll olete teie ülekohtune,“ ütles Tiina. „Eedile õpetasin ma, et tema peab tüdrukute vastu viisakas olema, sest muidu ei saa temast kunagi meest, ega ma siis teile ometi sedasama pea õpetama. Aga poisid on ikka nõnda, et kui on inetu tüdruk, siis on viisakad, aga niipea kui saavad ilusa tüdrukuga kokku, siis unustavad kohe viisakuse. Eedi oli niisamuti. Seni, kui ta ei öelnud mulle, et ma olen ilus tüdruk, jäi ta viisakaks ja oli päris kena poiss, aga niipea kui hakkas mind nimetama ilusaks, kohe pole muud kui kallale, muud kui rammu katsuma. Ja pealegi veel soos!“

„Tuli ta teile tõesti kallale?“ küsis Oskar.

„Seda mitte,“ ütles Tiina, „aga ta tahtis tulla. Ja kas see ükskõik pole, kas ta juba tuleb või alles tahab tulla. Sest kui inimene midagi nii väga tahab, ega ta seda siis niikuinii ei jäta. Sellepärast ma kartsingi nii hirmus seal soos, kui ta tahtis mulle kallale tulla, ma kartsin nii koledasti, et oleks kas või surnud. Ja siis ma mõtlesingi, et ennem juba tulgu kord, kui ta ainult tahab tulla, siis saaks rutem sellest surmahirmust lahti.“

„Aga mis oli selle pussiga?“ küsis poiss. „Kuidas saite ta oma kätte? Sellest ei saa mina kuidagi aru.“

„Kui mina hüüdsin Mullat, siis tema võttis pussi — võttis pussi puusa pealt tupest, ma nägin, sest ma seisin ja vaatasin, — nii et võttis pussi ja hakkas põõsast malakat lõikama, Mulla tarvis muidugi, aga see oli kärmem, kargas talle selja tagant kallale, kui ta malakat nüsis, ja nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. Nõnda saingi mina pussi kätte ja sops! mättasse, et ta enam ei saaks malakat lõigata.“

„Ja kus see Mulla siis oli, et ta kohe tuli?“ küsis poiss.

„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina, „aga nii kui mina hüüdsin, nii tema ka tuli, nagu oleks teine põõsa taga varitsend, mis meie kahekesi teeme.“

„Küll oli see õnn, et koer juhtus teie hüüdu kuulma,“ ütles Oskar.

„Seda ma ise mõtlesin ka,“ ütles tüdruk. „Muidu jää või eluajaks selle lolli poisiga sinna sohu maadlema.“

„Just!“ kinnitas poiss. „Jää või terveks eluks.“

„Aga ka sellest ei pea nii väga rääkima ega mõtlema,“ hoiatas tüdruk. „Sellest rammukatsumisest nimelt, sest ma kardan, et kui keegi sellest ühtepuhku räägib ja mõtleb, siis tuleb tal endal varsti seesama himu: läheb, nagu Eedigi, sohu tüdrukutega rammu katsuma.“

„Küll olete teie kaval!“ hüüdis poiss nüüd peaaegu imetlusega.

„Kuidas nii?“ imestus tüdruk vastu. „See on ju tõesti nõnda. Kui teiegi alati ühest ja sellestsamast asjast hakkate rääkima, siis tuleb ka teil viimaks see himu, nii et asi isegi tuleb viimaks kätte. Minuga on see nõnda olnd ja sellepärast arvangi ma, et teistega on niisama. Mina mõtlen alati ühte ja sedasama asja, juba mitu, mitu aastat, ja ma usun kindlasti, et kui ma nõnda edasi mõtlen, siis tuleb see mul viimaks kätte. Aga minu asi on niisuke, et ei mina ise ega keegi teine või uskuda ega mõista, kuidas ta võiks mul kätte tulla.“

„Mis asi see teil niisuke on, mida te nii mitu aastat olete mõelnd?“ küsis Oskar.

„Seda ei või ma öelda,“ vastas Tiina ilma pikemata.

„Küll olete teie saladuslik,“ ütles poiss. „Mõnikord tahaks ma teid nii väga läbi näha. Ja teate miks? Te meeldite mulle hirmsal kombel, Tiina. Juba algusest saadik. Ellile ka, ainult Oti pärast sai ta teie peale kadedaks. Oti ja koera pärast.“

„No näete nüüd,“ ütles tüdruk, „juba hakkabki teil kätte tulema, millest räägime. Eedi ei osanud viimasel ajal muud teha kui korrata: Tiina ilus tüdruk, ja nüüd olete teie ka varsti sealsamas.“

„Eedi rääkis seda lollist peast, aga minul pole ju arust puudu,“ ütles Oskar.

„Mis siis sest kasu, kui te räägite sedasama, mis Eedigi,“ vastas tüdruk. „Oodake vähemalt seni, kui tema asi ununeb, hakake siis rääkima.“

„Kuulge, kas te ei ütleks mulle lõpuks otsekoheselt ja avalikult, mis teil temaga oli?“ küsis Oskar nüüd.

„Te teate ju isegi, mis temaga oli,“ vastas Tiina. „Tema ütles mulle, et mina olla ilus tüdruk, ja tahtis minuga rammu katsuda ning nüüd ta on surnud. Kas see siis veel midagi ei ole, et te muud otsite ja ootate?“

„See pole see,“ vastas poiss. „Seda ei mõtle mina ega mõtle ka teie isegi, te räägite muidu nõnda.“

„Aga mida siis teie mõtlete?“ küsis Tiina.

„Mina,“ ütles poiss peatudes ja nagu õigeid sõnu otsides. „Mina mõtlen nimelt seda, et kas ta teile tõesti pisutki meeldis ja kas teil selletõttu midagi temaga oli?“

„Jah, tema meeldis mulle,“ ütles tüdruk.

„On see võimalik?!“ hüüdis poiss uskumatult, nagu saaks ta mingi eksiarvamuse jälile.

„Ja muidugi,“ kinnitas tüdruk. „Mis seal siis nii imestada! Ta oli nii hirmus rumal, et kui mina temaga juttu ajasin, siis tulin endale väga tark ette, aga teiste inimestega on nõnda, et nemad on ikka targad ja mina hirmus rumal. Mina tahtsin ka vahel tark olla ja sellepärast siis ajasingi temaga juttu. Pärast aga nägin, et ta polegi nii väga rumal, nagu mina seda arvasin, ja siis ma enam temaga ei rääkind. Targad ajavad mulle ikka pisut hirmu peale, sest nendest ei saa ma kunagi õieti aru. Teie olete ka vist väga tark, teist ei saa ma ka hästi aru. Te küsite ja pärite ja ma ei tea, mis ma pean vastama, nõnda siis räägingi kõiksugu rumalust kokku.“

„Jah, ei mina ka lõpuks aru saa, olete teie või olen mina see rumal,“ ohkas poiss nõutult.

„Uskuge, see olen mina,“ vastas tüdruk. „See on mul juba lapsest saadik. See on sest ajast, kus mu jalad hakkasid vedu võtma, siis läks kõik jõud jalgu, nii et pähe vist ei jätkunud. Ega mina ise selles süüdi ole, see on ainult mu õnnetus. Ja teiste õnnetus ka. Nemad näevad, et mina olen nagu teisiti loodud kui teised inimesed ja mõtlevad siis, et ei tea, mis minus on. Aga ei ole midagi, mitte midagi, ainult need jalad ja siis see, et ma olen rumalam kui teised inimesed.“

„Ja ometi meeldid sa mulle, Tiina,“ ütles Oskar äkki kõigest südamest. „Kui sa ise aimaks, kui palju ma sinu peale mõtlen.“

„No näete, nüüd ongi see käes, mis ma nii väga kartsin,“ ütles tüdruk, nagu oleks tal nutt varaks. „See on kõik sellepärast, et ma olen linnatüdruk ja et mu jalad pole päris terved. Teil hakkab minust lihtsalt hale meel ja siis tahate mulle rõõmu teha. Aga seda ei ole sugugi vaja. Sest mul on omal üks asi, mis mulle rõõmu teeb, ja sellest rõõmust on mulle küll, sest minul pole kuigi palju rõõmu tarvis, et õnnelik olla. Natukene — ja aitab. Mina olen nii piskuga harjund. Minu ema kordas mulle alati: Tiina, pea meeles, sa oled haige, sinul pole ilmas palju loota, sellepärast lepi vähega, siis saad õnnelikuks. Ja mina olen leppind ning olen ära näind, et kõik inimesed oleksid nagu haiged: nii kui nad hakkavad palju tahtma, kohe nad saavad õnnetuks. Nägite Otti. Tema ei leppind vähega ja tema sai soosillal otsa. Läks küll õnneliku näoga, aga teda varitses õnnetus.“

„Mina ju lepin vähega,“ ütles poiss, „ma tahan ainult sind, Tiina, mitte kedagi muud.“

„Nõnda ei peaks te minuga rääkima, Oskar,“ ütles Tiina vaikselt ja etteheitvalt. „Kas te siis ei tunne, et see tähendab õnnetust? Ott hakkas minuga nõnda rääkima ja tema sai otsa, siis tuli Eedi ja tema jäi kadunuks. Nüüd olete teie omakorda. See on nii hirmus! Milleks te tahate minu, iseenda, oma õe ja vanemad õnnetuks teha? Te mõelge, mis ütleksid vanaisa ja härragi all saunas, kui nad kuuleksid, et te minuga nõnda räägite, nagu otsiksite ka mingit kadu. Mina ei ole ju see, kelleks te mind peate, ja minust ei saa seda, mis te must loodate, mina pole üldse niisuke, nagu ma paistan. Te arvate, et ma olen hea. Aga ma olen ju ainult salalik. Mina olen ju nii vaikne ja omaette ainult sellepärast, et mul on omad asjad, omad saladused. See on minu häda, minu haigus, minu õnnetus. Ja kas te olete kunagi mõelnud, kuidas oleks elu inimesega, kellel on igavesti omad saladused ja keda ei või uskuda?“

„Vaadake, Tiina, just nii see ongi,“ seletas poiss, „kui te vaikite, siis ma usun teid, nii et ma võiks kas või oma hinge teie kätte anda ja ma tean, et sellega ei sünni midagi halba, aga niipea kui hakkate rääkima, siis on mul usk läind.“

„Nõnda on ainult nende inimestega, kes on väga salalikud,“ õpetas tüdruk peaaegu emalikult. „Ja nendega tuleb varem või hiljem ikka õnnetus. Või arvate teie, et mina mõtlesin kunagi Eedi peale, kui ma temaga rääkisin? Et ma sooski mõtlesin tema peale, kui see asi seal oli? Ei, mina mõtlesin ainult oma asja peale, oma salajaste asjade peale. Ja teate, mis ma teile ütlen, — ja nüüd räägin ma teiega, nagu seisaksin jumala enda ees, seda pidage kõvasti meeles — ma ütlen: isegi teiega rääkides ei mõtle ma teie peale, vaid omast asjast, mis on ainult minu asi, nii et teistel pole sellega midagi tegemist. Nõnda räägin ma teiega ja sellepärast ei pea teie minuga nõnda rääkima, nagu te seda esteks tegite. Ja see pole see, et teie oleks mõni Eedi või Ott, ei, teie olete hoopis teine, ning mitte sellepärast, et nemad on juba surnud ja teie elate alles. Sugugi mitte sellepärast…“

Aga nüüd haaras poiss tüdrukul käest kinni, nagu mõtleks ta teda sülelda, ja ütles:

„See ei aita, et te nõnda räägite, ega ma teid niikuinii ei usu. Mina usaldan oma tundmust rohkem kui teie sõnu. Mina isegi arvan, et te räägite nõnda ainult selleks, et mind ärritada. Ott ütles mulle ka seda. Eeditki te ärritasite seni, kui ta hakkas teile kallale kippuma, võib-olla kippuski, kust mina seda tean.“

Aga nüüd kiskus tüdruk end lahti, nagu oleks kuum raud puutunud tema kätt, vahtis poisile suuril silmil otsa, kuhu ilmusid pisarad, ja ütles:

„Surnutest ei peaks te mulle nõnda kõnelema, te teete mulle väga haiget.“

Nüüd uskus äkki ka poiss, et ta teeb tüdrukule väga haiget, ainult ta ei mõistnud, miks see nõnda on. Sellest sai ta isegi suure valu südamesse ja nõnda nad seisidki valutavate südametega teineteise ees.

„Teie olete vist väga ebausklik,“ lausus poiss viimaks, nagu tahaks ta näidata, et ta pisutki tüdrukut mõistab.

„Jah, väga,“ vastas tüdruk, „see on mul emast ja see ongi mu õnnetus, ning ka teiste õnnetus, kellega ma kokku puutun.“

„Sellest peaks lahti saama,“ ütles poiss.

„Jah, sellest peaks lahti saama, ma ise tahaks ka sellest lahti saada. Aga ka teie peaks sellest lahti saama, sellest, et te minuga nõnda räägite, see toob ainult valu.“