Tõde ja õigus V/XXVIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXIX

XXVIII.

See oli ühel kesknädalasel päeval, kui Mäe rahvas nägi, et Oru Karla sõidab vedruvankriga välja, noor mära ees, nagu läheks ta kirikusse. Kuhu ta küll võiks minna? Mis hea koht see on, kuhu Karla sõidab nõnda kesknädalasel päeval? Ja pealegi veel nii hea vutiga. On ehk vana Pearu haigeks jäänud? Läheb ta temale rohtu tooma? Ei, selleks sõidaks Juuli või Helene rattaga. Tahetakse ehk arst koju tuua? Noh, seda juba Pearu sündida ei lase. Temale on ainult kord arst koju toodud ja sellest aitab tema eluks. Seegi oli siis, kui polnud jumala haigus, vaid inimeste kätetöö, — kui taheti teda mitte tappa, vaid seni peksta, kuni ta sureb, nagu peksjad ütlesid. Siis päästis tema elu Mäe Andres, see tema vänge vihamees ja kange „nuaber“, kes ise pole endale lasknud kunagi arsti koju tuua. On siis Pearu viletsam kui Andres, et tema peaks laskma arsti enda tarvis Vargamäele küüditada? Ei, Pearu ei taha viletsam olla. Või on ta jumalaga halvemas vahekorras kui tema leppimatu vingamees, et ta peaks hakkama jumala haiguse vastu inimesilt abi otsima? Ka mitte! Pearu asjad on jumalaga samuti korras nagu Andreselgi, ainult et tema ei tunne niipalju pühakirja kui see. Tema ei tunne niigi palju, et oleks võinud viimati oma miniale nimetada selle vaga ja jumalakartliku naise nime, kes tõi ise oma käega oma jumalast seatud vanamehele noori tüdrukuid magatada, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid, kui oma vaga ja jumalakartlik eit oli juba sigimatuks muutunud. Aga lõpuks nägi Pearu selgesti, et selle jumalakartliku naise nimel poleks mingit tähendust olnud ja et võib-olla kogu pühakirjalgi poleks mingit tähendust olnud, sest mini oskas vana Pearuga rääkida nõnda, nagu oleks ta ise mõni pühakiri, mis trükitud Vargamäe kulu ja kirjadega. Nii et ka sellepoolest olid Pearu asjad üsna korras.

Aga Mäe rahvas polnud oma oletusi ja arutusi veel lõpetanud, kui sündis uus asi, mis köitis kõigi tähelepanu. See sai ainult sellepärast nõnda sündida, et Mäe rahvas vedas täna rukkeid sisse ja tuli parajasti koormatega koju, — Sass ja Tiina oma koormaga ning Oskar ja Elli omaga. Küll oli Oskar tahtnud, et Tiina tuleks temale koormat tegema, aga see ei läinud, vabandudes sellega, et tema ei oska koormat teha ja Oskar hakkab naerma, milline käperdis on tema, Tiina. Tema tahtis sellepärast tingimata minna peremees Sassiga, sest vanad inimesed ei hakka nii kergesti naerma ja pilkama. Ei aidanud seegi, et Sass ütles, Oskar olevat suurem koormameister kui tema, nii et kui Tiina tahab koormakunsti selgeks saada, siis on tal kasulikum Oskariga minna, Tiina jäi oma otsuses kindlaks, et tema läheb peremehega.

„Nõnda on mul palju rahulikum ja kindlam tundmus,“ ütles ta, „peremehe endaga on kohe hoopis teine asi.“

Sellepärast nad siis tulidki oma koormatega nõnda, et Sass Tiinaga ja Oskar Elliga, kui äkki panid kõik tähele — õieti märkas seda Tiina kõige enne ja ütles siis ka teistele, nii et kõik võisid nüüd tähele panna, kuidas Oru Helene tuli suure jooksuga toast välja ja pistis lauda poole, ei aga jäänud sinna peatuma, vaid lippas sealt mööda, kargas kui kits üle tänavaaia ja ladus mööda tänavat alla, nagu oleks soos tuli lahti.

„Teisepere Helene tahab meie Oskarile näidata, kui kerged jalad tal on,“ mõtles Maret, kes oli keset õue seisma jäänud, et tüdruku jooksu vaadelda. Ja näiski nii, nagu näitaks Helene kellelegi oma jalgade kergust, sest all välja ääres kargas ta jällegi üle tänavaaia, nagu polekski tal undrukut seljas, vaid ainult helevalged püksid, mis välgatasid kuni vaatajate silmini. Nüüd ootasid juba kõik põnevusega, et kuhu see Helene küll nõnda jookseb. Aga ei kuhugi mujale kui sauna juurde, kus vana Andres istus paku otsas ja punus korvi. Helene oleks võinud ju üle aia või värava Andrest teretada või temaga muidu mõne sõna juttu ajada, kuid ei — ta astus ilusasti väravast sisse, läks vanamehe ette ja teretas teda viisakalt, kõik panid tähele, et viisakalt, Oskargi pani, ja kui oli teretanud, siis rääkis ta nõnda, nagu paluks ta midagi. Rääkis tükk aega paludes, aga vana Andres punus korvi edasi, nagu oleks jutt kõige ükskõiksemast asjast, ainult korraks peatus ja vaatas tüdrukule nagu tõsiselt ja alistunult otsa. Kogu kõnelus lõppes sellega, et Helene läks uuesti saunaväravast välja, pistis uuesti jooksma, kuid nüüd juba nõnda, nagu oleks tal väsimustina kontides ja ihuliikmeis. Isegi aedadest ronis ta nõnda üle, nagu oleksid need vahepeal vähemalt kaks korda kõrgemaks tehtud. Helenel ei tulnud nagu enam põrmugi meelde, et teised vahivad ja et teiste seas on ka Oskar. Tema läks mööda tänavat üles tagasi, nagu oleks tal nutt varaks. Aga Maretil oli nüüd kohe selge aru käes, mis Orul lahti, ja ta ütles:

„Pearu hakkab surema, ei muud midagi. Andrest käidi üles tema juurde kutsumas.“

„Ta hakkaks ju siis minema, kui surija kutsub, mis ta veel ootaks,“ arvas Sass vastuvaidlevalt.

Sellele jäi Maret vastuse võlgu. Tema asemel rääkis Tiina:

„Kas peab ikka minema, kui surija kutsub?“

„Surija on nagu küps vili, mis hakkab pudenema,“ ütles Sass, „iga inimene tõttab tema juurde.“

„Aga kui on halb inimene?“ küsis Tiina.

„Surija on surija,“ vastas Sass. „Olgu halb või hea, ikka pannakse puusärki ja höövlilaastud pea alla.“

„Miks just höövlilaastud, peremees?“ küsis Tiina, kes seisis Sassi selja taga vankris püsti ja hoidis temast kinni, sest nõnda ei tundunud sõidul põrutamist.

„Höövlilaastud on puhtad,“ ütles Sass, „puhtad ja jahedad. Surnu ise on puhas ja tema ase olgu puhas.“

„Nii et puhtalt sünnib inimene ilma ja puhtalt läheb ta siit,“ jätkas Tiina.

Aga kui Oskar nägi, kuidas Tiina sõitis püsti vankris ja hoidis isal kahe käega selja tagant kinni, tundis ta südames valusat tuksatust ja ta ütles õele:

„Küll on see Tiina üks imelik tüdruk, ei mina tast aru saa, mis loom ta õieti on.“

„Mina arvan, temal on mõni salajane armastus, ei muud midagi,“ ütles Elli.

„Kes see võiks tal küll olla?“ küsis Oskar.

„Kas seda üldse enam on,“ lausus Elli ettevaatlikult.

„Sa arvad siis ikka Eedit?“ küsis Oskar otse kohkunult.

„Miks siis just teda?“ küsis õde vastu.

„Aga keda siis?“ ütles Oskar arusaamatuses.

„Küll oled sa mõnikord rumal!“ hüüdis Elli nüüd.

„Ega sa siis ometi Otti arva?“

„Aga keda siis?“ küsis tüdruk imestuses. „Sa tuled oma Eediga! Kuidas sa võid nii rumal olla.“

„Ott oli ju sinu järele,“ ütles Oskar.

„Ja Tiina oli Oti järele,“ lisas Elli.

„Õige, õige!“ hüüdis Oskar äkki, nagu oleks tal midagi tähtsat meelde tulnud. „Sellepärast ta siis ütleski viimati, et las unustab vähemalt need asjad ära, tähendab Oti ja Eedi asjad, peaasi surma, sest see on tal kangesti hinge peal.“

Nõnda jutles Mäe rahvas rukkikoormaid tehes, nagu ärataks puhas leivavili samal ajal mõtteid surmast ja ka armastusest. Maret aga, kes üksi koju jäi, mõtles ainult surmast — Pearu surmast —, ja ta süda ei andnud talle enne rahu, kui pidi alla sauna juurde minema ja isalt küsima, mis see Oru Helene temalt tahtis.

„Pearu hakkab surema ja tahab minuga leppida,“ ütles Andres. „Karla sõitnud õpetaja järele.“

„No kas sa siis ei lähe, kui ta kutsub?“ küsis Maret. „Näe, Sasski ütles ülal Tiinale, et surija on kui küps vili, mida tõtatakse lõikama.“

„Mina pole seda vilja külvand, miks siis mina peaks teda lõikama,“ vastas Andres.

„Isa, ikka ju minnakse, kui surija kutsub,“ rääkis Maret. „On olnd, mis on olnd, aga surmaga läheb see kõik mööda.“

„Mis ma sinna lähen,“ seletas Andres. „Minul pole temaga midagi leppimist.“

„Ta ehk tahab sinu käest andeks paluda.“

„Minult pole tal midagi andeks paluda, õiendagu oma asjad jumalaga, kui see on nõus, siis pole ka mina vastu.“

„Mina sinu asemel, isa, oleks ometi läind, kui ta kutsub,“ ütles Maret.

„Helene pärast pidin ma peaaegu minema,“ ütles Andres, „see on nii kena laps, et ma otse imestan, kust on Karla niisukese lapse võtt, see on ikka vist Idast, ei see muud või olla.“

„Eks sa siis läind Helenegi pärast,“ rääkis Maret, „kui sa Pearu enda pärast ei taht minna.“

„Pidin minema, aga lõin tagasi, sest mõtlesin, et ta on juba mitu korda ähvardand surra, aga elab tänapäevani. Ehk pääseb ka nüüd ja siis hakka mõne aja pärast uuesti üles ronima, nii et surmaga tuleb samuti, nagu laualkäimisega, aeva muud kui lepi ja mine lauale, lepi ja mine lauale. Aga mis ma temaga ikka lepin, kui kõik hakkab uuesti otsast peale.“

„Ega siis pärast surma enam midagi tule, ei vänklemist ega leppimist,“ ütles Maret.

„Kust sina seda tead, mu laps,“ ütles Andres nukralt. „Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. Aga mis siis, kui peame ka sealilmas edasi protsessima? Peame protsessima ehk jumala oma kohtulaua eeski? Sest võib-olla ütleb jumal meile kohtupäeval: ahah! seal te oletegi kahekesi, Andres ja Pearu. Kummal teist lõpuks siis õigus on? Vargamäel vaatasin teid, aga mitte aru ei saand. Küsisin oma pojalt, teie Õnnistegijalt, aga see ütles, et tema ei tea, mis on õigus. Nõnda siis, Andres ja Pearu, pange oma punktid siin mulle ette ja mõistke nõnda ise eneste peale kohut ning mina kinnitan teie mõistmise, kui olete protsessind õige otsuseni. Jah, nõnda teeb ehk jumal, kui me tema kohtulaua ette astume, sest kui ta pole kunagi meie asja vahele astunud siin Vargamäel, miks peaks ta siis seda tegema ülal taevaski. Sellepärast lasingi Helene niisama ära minna, aga mul oli tast tõesti südamest kahju, kui ma nägin, et tal silmad märjaks läksid. Ainuke troost, ta on alles nii noor ja noorte pisarad kuivavad ruttu.“

„Isa, sa oled ise mitu korda rääkind, et kui inimesel on mõni asi hirmsasti südame peal, siis ta ei saa surra,“ seletas Maret. „Aga kui ehk ka Pearul on sinuga leppimine nii südame peal, et surm ei tule tal.“

„Minu pärast võib ta viimsepäeva laubani elada,“ vastas Andres ja pani korvile uue küljekondi sisse. „Minusse see ei puudu. See on jumala asi. Kui jumal arvab, et see, mis Pearu Vargamäel teind ja talitand, on nii halb ja kuri, et ta selle trahviks peab siin kas või igavesti elama, siis sündku see nõnda, mina sellele vastu vaidlema ei hakka. Ka jumalat paluma mina sellepärast ei lähe, sest vaata, Maret, mis otsusele mina olen siin saunas tulnd: jumal ei pane meie palveid mikski, tema vaatab ainult, mis me teeme ja mõtleme. Palved on inimeste pärast, mitte jumala pärast. Nii et Pearu katsugu ise, kuidas ta oma surmaga hakkama saab, kui ta tal tõesti ukse ees seisab.“

Ja ei aidanud Maretil mingisugune rääkimine, isa jäi oma otsuses kindlaks, nagu oleks uue kartulikorvi punumine hoopis tähtsam ja olulisem kui sureva naabermehega leppimine, kellega oled kogu eluaeg ärbelnud, kakelnud ja kohut käinud. Aga kui Maret rääkis sellest oma mehele, ütles see pärast mõtlemist:

„Ega neid kahte või ühele surnuaialegi matta.“

„Kui hästi teine teise aia otsa…“ arvas Maret, nagu oleks Sassi sõnadel tõsi taga.

„Aga kui see oleks minu teha,“ ütles Sass natukese aja pärast, „siis tead, eit, mis mina teeks: mina võtaks ühest ja sellestsamast männitüvest lauad ja lööks neile puusärgid kokku ning laseks need ühest puust puusärgid kõrvuti hauda — seda teeks mina, kui see oleks minu teha. Lamagu külg külje ääres mulla all.“

Parajasti sel ajal, kui Mäe peremees nõnda rääkis, vuras Oru vanker tema väravast mööda: Karla oli õpetajaga Vargamäele jõudnud. Ja nüüd jäid kõik pikisilmi ootama ning Oru poole vahtima, nagu peaks seal midagi iseäralikku näha olema. Aga ei midagi muud, kui et õpetaja astus vankrilt maha ja ta juhatati tuppa, kuhu järgnes talle ka Karla. Ei võtnud ometi kuigi palju aega, kui Karla tuli kiirel sammul uuesti välja ja läks lautade poole, ning siis võis näha, kuis ta karjaaiast läbi tänavasse tuli ning seda mööda mäest alla ruttas.

„Karla läheb ise meie vanaisa järele,“ ütles Maret lastele, „Pearu ei saa ilma leppimata surra.“

„Miks siis vanaisa ei taha temaga leppida?“ küsis Elli.

„Vanaisa ütleb, et tal pole midagi leppida,“ seletas Maret. „Temal pole Pearule midagi andeks anda.“

„Mis see Pearu siis veel tahab, et ta ei sure?“ küsis Oskar.

„Miks sa nõnda küsid?“ ütles Maret etteheitvalt pojale.

Aga Oru Karla jõudis seks ajaks alla sauna juurde, kus Andres ikka veel endist korvi punus, ning küsis temalt, kas ta siis tõesti ei taha oma naabermeest surivoodilegi vaatama tulla, õpetajahärragi laskvat temale kui hingekarjane väga südame peale panna, et ta tuleks. Aga Andres vastas Karlale peaaegu pahaselt, kuna ta ise talle oma kustunud silmapiludega tungivalt otsa vaatas:

„Mis on õpetajal siin ütlemist? Tema sõidab raha eest surivoodile, ega ta ometi taha, et mina teeks samuti?“

„Siis tule sellepärast, teisepere isa, et mina sind palun,“ ütles Karla viisakalt ja peaaegu härdalt.

„Karla,“ ütles Andres nüüd tõsiselt ja avameelselt, „oleks sa üksainuski kord elus varemalt nõnda minuga rääkind, nagu paergu, siis jätaks ma oma töö ja tuleks, aga sa ei ole seda kunagi enne teind ega tee ka tulevikus ja selle ühe korra pärast ei hakka ma oma vanu liikmeid vaevama.“

„Teisepere isa,“ hakkas Karla, aga Andres ütles vahele:

„Mina pole enam teisepere isa, mina olen ainult va sauna Andres, ei muud midagi.“

„Mina ei nimeta sind enam kunagi nõnda ja minule jääd sa kuni surmani teisepere isaks, kui sa praegu minu ja mu isa palvet kuulda võtad,“ rääkis Karla.

„Ma juba ütlesin sulle, Karla, et oleks sa kordki enne minuga nõnda rääkind, siis ma oleks kohe tulnd, aga nüüd ei tule. Ei, nüüd mitte. Mul on paergu üsna ükskõik, kuidas sina või teised mind nimetavad. Sinu isa on muld ja ka mina olen muld, mis on mullal sellest, kuidas teda hüütakse. Liha ja veri tahab õigust ja armu, aga muld! Muld tahab ainult rammu, et seeme paremini idaneks ja kasvaks.“

„Teisepere isa, ma veel kord palun sind kõigest südamest,“ ütles Karla. „Isa ootab, meie kõik ootame ja ka õpetaja ootab.“

„Öelge õpetajale, et kui ta ei sinu isale ega ühegi teisele surijale enam kunagi raha eest viimast troosti ei vii, siis ma tulen,“ ütles Andres nüüd.

„Seda ei või ma ju temale öelda,“ vastas Karla. „Pealegi on see tema amet, sest…“

„Noh, kui tema ei või omast jätta, miks siis mina peaks jätma omast,“ ütles Andres ning punus korvi edasi. Aga nüüd sai Karla meel pahaseks, et ta asjata palunud ja aega viitnud, ning ta ütles:

„Tänini olen ma mitu korda arvand, et minu isa on hullem, aga see, mis ma täna näen…“

„No vaata, Karla,“ ütles Andres vahele, „nüüd sul on jälle su õige hääl ja kõne, nõnda olen ma sind ikka kuulnd ja kuulen surmani. Miks ma peaks siis sinu isa surivoodile tulema?“

Nõnda Karla jättiski oma lause pooleli ja läks sõnalausumata saunaväravast välja, ilma et sedagi oleks korralikult kinni pannud. Andres tõusis istepakult, läks sulges värava ja, istunud endisele paigale, lausus endamisi:

„Peremehest peast ma jändasin väravatega, need ei taht kuidagi kinni seista, nüüd hakka viimaks ka saunamehest peast.“

Seega oli asi seks korraks läbi, nii et Andres võis rahulikult oma korvitööd nokitseda ja teised rukkeid vedada. Pererahva meeli häiris teatud määral veel seegi, et õpetaja küüditati hea vutiga tagasi, Andresel oli seevastu sootuks rahulik päev.

„Saab see Oru noor mära täna õige hea vati!“ ütles Oskar õpetajahärra sõitu vaadates. „Kui nad nõnda edasi kihutavad, siis kukuvad talt kiriku juures vahutükid ja küljed on ohjade kohalt nagu seebiga sisse võitud.“

Aga ükski teine ei arvanud tarviliseks sellele midagi lisada. Nõnda seisis asi kuni õhtuni, kus Indrek kraavilt koju tuli. Sellele rääkis Andres Pearu haigusest ja oma kahekordsest kutsest, lootes kuulda saada, mis Indrek arvab sellest asjast. Aga Indrek ei arvanud midagi, tema selle asemel hakkas lehti lugema, mis perest alla toodi, sest Oru sulane oli käinud õpetajat ära viimas ja oli ka Mäe posti vallamajast kaasa võtnud.

„Karla ise ei tee seda kunagi,“ seletas Elli Indrekule. „Sulane viskas lehed mööda minnes üle õuevärava sisse, ei julgenud vist hobust peatada, kartis, et kodust nähakse.“

Ja kui vana Andres nõnda oma asja jutustas ning Indrek lehte luges, sattus lugeja äkki ärevusse ja ütles:

„Meie asi on läbi! Meie asi on vastu võetud! Vargamäe jõgi lastakse alla! Kuula, isa!“

Ja Indrek luges teate sõna-sõnalt isale ette, kuna endal hääl kippus suurest ärevusest peaaegu kinni jääma.

„No mis sa nüüd ütled, isa?“ küsis Indrek, tõustes püsti ja astudes Andrese ette, nagu tahaks ta selle nägu lähemalt vaadelda.

„Kas seda uskuda ka võib?“ küsis isa. „Lehed parnavad ju niipalju kokku, et…“

„Seda võib kindlasti uskuda,“ ütles Indrek, „sest kellelgi pole vähematki põhjust või tulu seda sõnumit jumalamuidu lehte panna. Pealegi, seal seisab ju, et veel tänavu hakatakse eeltöödega peale, nii et me võime iseoma silmaga näha, kuidas seda tehakse.“

Aga vana Andres langes äkki millegipärast üsna kössi ja ei ütelnud enam midagi. Seda nähes Indrek ütles temale:

„Noh, isa, sa ei rõõmustugi selle teate üle.“

„Küll ikka, poeg,“ vastas Andres, „aga mul tuli äkki pähe, et ma oleks pidand ikka minema, kui Pearu lasi mind kutsuda. Sest nüüd ma näen, et jumal ei ole sugugi Vargamäed omapead jätnud, vaid tema mõistab ka siin õigust. Tema on ehk terve minu eluaeg siin õigust mõistnud, ainult mina oma inimesemõistusega pole sellest aru saand. Nüüd võin ma Pearu juurde minna, sest ma tean, et mina olen hea asja eest võidelnud, sest kui nemad linnas tahavad sedasama, mis olen mina terve oma elu taht, siis peab see hea ja õige asi olema.“

Ja Andres tõusis, et hakata Orule minema.

„Ega sa ometi Pearule lähe oma õigusest ja Vargamäe jõe allalaskmisest rääkima, isa?“ ütles Indrek.

„Ei, poeg,“ vastas Andres, „see teade võiks talle kirstu naelaks saada. Mina lähen niisama tema juurde, et ta näeks, kuidas ma temale nüüd kõik olen andeks and ja unustand, mis meie kahe vahel siin Vargamäel olnd. Surgu ta rahus! Aga ma ei tahaks hea meelega üksipäinis minna, mind ehk ei lasta sisse, sest ma vihastasin ennist Karla ära. Kas sa ei tahaks minuga kaasa tulla, Indrek?“

„Hea küll, isa,“ vastas Indrek, „kui arvad, lähme kahekesi.“

Nõnda nad siis hakkasidki üheskoos minema. Aga isal oli nii suur rutt, et ta vanad jalad ei jõudnud kaugeltki nii kärmesti liikuda, kui süda oleks tahtnud.

„Inimene on ka hullusti loodud,“ lõõtsutas Andres, „süda kipub veel, aga jalad ei võta enam. No milleks see süda peab kippuma, kui pole enam jalgu all? Südame poolest läheks veel hüpates ja karates, aga ihuliikmeid lükka kepiga takka. Mis asi see süda küll peaks olema, et tema nii kaua noor seisab? Hingega, sellega on teine lugu, tema on igavene, sest tema on jumalast, aga süda on ju ka muld, nagu muudki ihuliikmed, miks tema noor seisab? See on ikka vist vere pärast. Veri ei taha surra, tema tahab elada…“

„See’p see meie häda siinilmas ongi,“ rääkis Indrek, võttes isal toetuseks kõvasti käe alt kinni, „et meie ise lähme vanaks, meie süda ja veri jäävad aga nooreks. Ihuliikmed varisevad mulda, veri jookseks noortega kaasa. Aga noored ei näe ega usu meie verd, nemad näevad ainult meie ihuliikmeid.“

„Jah, nemad näevad ainult ihuliikmeid,“ kinnitas Andres. „Kel väledad jalad, seda nähakse.“

Nõnda jutlesid Indrek ja Andres Oru teel ja see oli ehk ainuke tulu, mis nad oma käigust said, kui mitte seda arvata, et nad Pearu peatsis võisid issameiet lugeda. Sest see oli juba mõne tunni eest lahkunud, kohe varsti peale õpetaja ärasõitu, nagu oleks see selleks Vargamäele tulnudki, et surma kaasa tuua.

Karla oli sauna rahva pärast väga liigutatud, aga peaasjalikult Indreku tõttu, sest tema arvas, et see oli isa mõjustanud siiatulekuks.

„Oleks sina kodus olnd, siis oleks ehk kõik teisiti läind,“ ütles ta.

Indrek vaikis, sest ta ei tahtnud ega võinud ometi jutustada vana Andrese võidurõõmust, mis oli nende tuleku põhjuseks. Ka see ise vaikis ja kõik oleks võinud lõppeda korralikult ja ilusasti, kui mitte Karla poleks endise meelepaha ajel ütelnud seda, mis ta ütles. Oli jumalaõnn, et ütlemine sündis väljas, mitte kambris surnu juures, sest muidu oleks kõik hoopis rumalasti lõppenud, nagu oleks Oru Pearu taolise kange vanamehe surm mitte õnnetu, vaid ainult inetu sündmus. Aga ometi ei võinud keegi seda ütelda, kes nägi, kuidas lahkus Pearu.

Õieti ütelda otsustasid tema elupäevad õueväravas, kui ta istus vankril oma lapselapse Juuli kõrval, et asuda teele vallamajja, ja kui tema mini, Oru perenaine Ida, rääkis temale oma „veart“ sõnad, nagu ütles Pearu. Need „veart“ sõnad saidki surmatuleku alguseks, sest nad vapustasid Pearu südant liiga tugevasti.

Tema oli palju aastaid elanud oma mini kõrval ja oli mõtelnud kangest ning „veart“ verest, mille peaks tooma Vargamäe Orule, ja ta polnud kunagi märganud, et see „veart“ ja kange veri ongi juba siin. Alles nagu elu viimsel silmapilgul avas jumal tema silmad ja tema vana süda kihvatas sees oma tühja töö ja vaevanägemise pärast. Siis ep ta hobuseohjadestki lahti laskis, vankrilt kargas ja tuppa ruttas, kus heitis asemele, et mitte kunagi sealt enam tõusta. Pearu tundis äkki, et temal pole siinilmas enam mingit tegemist, et selle viimsegi eest, mille pärast ta oma vana jõudu pingutas, on hoolitsenud jumal.

Tal oli küll veel üks asi südamel, aga sellest kartis ta ennem halba kui head. See oli nimelt Vargamäe jõe allalaskmine. Andres oma suguvõsaga oli selle asja algatanud ja oli seega nii tähtsaks tõusnud rahva silmis — Pearu nimelt arvas, nagu oleks ta tähtsaks tõusnud —, et Pearu ja tema suguvõsa polnud Andrese suguvõsa kõrval enam midagi. Oli ainukene lohutus, et jumal ehk seda asja sündida ei lase; et jumal ei lase Andrest ja tema suguvõsa nii suureks ja kangeks tõusta, et Pearul oleks tema ees häbi, iseenda ja Oru pärast. See oli ainuke lohutus ja selle lohutusega Pearu surigi, sest ta arvas, et kui asjast pole tänini midagi kuulda, siis ehk jääbki ta sinna paika — jääbki tulemata; või kuigi lõpuks tuleb, siis teevad seda teised mehed, mitte aga Mäe Andres ja tema suguvõsa, teeb ehk Kassiaru Nõmmann ja ühes temaga ka Oru Karla.

Nõnda suri Pearu täie teadmusega, et tema on siinilmas kõik teinud, mis tal üldse teha olnud, ja kindlas usus, et jumal juhib ka tulevikus Vargamäel asju nõnda, nagu ta teinud seda tänini — Pearu rehnutipidamist mööda. Aga vaevalt oli Pearu oma silmad sulgenud, kui juba jumal muutis meelt: ta saatis Vargamäele ajalehe ja selles seisis must valgel, et Pearu viimne lootus ja lohutus oli olnud tühine: Vargamäe jõgi lastakse ometi alla ja Andres ning tema suguvõsa on selle asja mõtlejad ning algatajad.

Oru Karla ei teadnud seda veel, kui ta vahetas saunameestega õues enne lahkumist mõtteid ilmast, heina- ja viljasaagist, piimahinnast, kraavikaevamisest ja isa surmast. Tema ei teadnud seda sellepärast, et temal lehte ei käinud ja et tema leidis mugavamana värskeid sõnumeid ja teateid saada Kassiarult või Ämmasoolt, kui lugeda lehest. Ja kuigi tal leht oleks käinud, ometi poleks tal täna aega olnud silma sinna sisse heita, sest tal oli muud hädalisemat toimetada. Nõnda siis polnud tal vähematki aimu sellest, miks vana Andres lõpuks ometi Orule oli tulnud, kuigi ta alguses pani vastu niihästi Helene kui ka Karla enda kutsele. Ja et see ta südamele kuidagi rahu ei andnud, siis ütles ta Andresele:

„Oli see minu isa küll kange, aga sina, teisepere isa, oled veel kangem. Siiski on veel kangemaid ilmas.“

„Kes on veel kangem?“ küsis Andres.

„Noh, minu isa kanguse murdis lõpuks minu eit ja sinu kanguse murdis su poeg,“ seletas Karla.

„Minu kangust pole veel keegi murnd,“ ütles Andres, „minu kanguse murrab alles surm, kui see on jumala tahtmine.“

„Aga kuis sa siis nüüd meile tulid, teisepere isa, kui keegi su kangust ei murnd?“ küsis Karla naerdes, nagu polekski tal isa surnud.

See riivas Andrest valusasti, sest äkki ta tundis, et ka tema ise lamab varsti nõnda valge lina all, nagu ta nägi hiljuti Pearut, ja et ka tema lamamise ajal võidakse õues samuti seista, juttu ajada ja naerda, nii et see kostaks õues läbi lahtiste akende selgesti lamajagi kõrvu, kui need veel kuuleksid. Sellepärast vastas ta:

„Minu kanguse murdis rõõm, mitte inimene.“

Et Karlal Andrese tõsisest rõõmust aimu ei olnud, siis otsis ta seda sealt, kust ta leidis ainult meelepaha. Sellepärast ütles ta:

„On sul, teisepere isa, tõesti nii hea meel, et sa minu isast kauem elad?“

„Ei,“ vastas Andres järsult, „vaid et Vargamäe jõgi lastakse alla, see on minu rõõm, miks ma tahtsin sinu isa veel näha. Nüüd ma tean, et mina olen õige asja eest seisnud ja et mina olen eland kui jumala sulane.“

Karla kuulas ammuli suul ja pärani silmil. Alles natukese aja pärast ta küsis:

„Ja sina, teisepere isa, tulid selleks minu isa juurde, et temale seda surisängil öelda?“

„Jah, selleks tulin ma,“ vastas Andres.

„Isa, see ei ole ju nõnda!“ hüüdis Indrek. „Karla, ära usu, mis ta meelepahaga räägib! Tema ei tahtnud midagi sinu isale öelda, ta tahtis ainult leppida, sest tal oli tõesti hea meel, kui ma lehest Vargamäe jõe kohta seda lugesin.“

Aga Karla ei uskunud Indrekut, ei uskunud tema sõnu, sest need olid lepitussõnad ja nende jaoks polnud tema südames ruumi. Tema muutus äkki vaikseks ja sõnakehvaks ning saunarahval ei jäänud muud üle kui head õhtut soovida ja lahkuda.

„Isa, miks sa ütlesid nõnda Karlale?“ küsis Indrek Andreselt koduteel. „Ega sa tahtnud ju Pearule Vargamäe jõe allalaskmisest rääkida?“

„Ei, poeg, Pearule poleks ma sõnagi lausund,“ vastas Indrek, „aga Karlalt ei võinud ma ometi vaikselt seda kuulata, mis tema mulle ütles. Sa näed, Indrek, tema ju usub, nagu poleks minul tema ja ta isa vastu peale kurjuse midagi südames, ja ta usub seda sellepärast nõnda, et tema oma süda on kuri. Noh, las ta siis nüüd teab, et ka minul on südames ainult kurjus, nõnda on tema meel rahul.“