Tõde ja õigus V/XXX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXIX
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XXXI

XXX.

Andresel oli veel ainukene soov siinilmas: näha oma silmaga, kuidas võhivõõrad inimesed tulevad Vargamäe jõe äärde ja hakkavad siin midagi tegema, hakkavad mõõtma, sihti ajama, vaiu lööma — Andres ei teadnud õieti, mis nad hakkavad tegema. Sest jõe allalaskmine pole see, mis kraavikaevamine Vargamäe soos. Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. Ning kui vesi jääb kuhugi peatuma, siis tee kraav pisut sügavamaks, nii et vesi oleks kaevates järjest kannul. Nõnda kaevas oma kraavid vana kadunud sauna Madis ja praegu kaevab just niisama ka Indrek, ainult selle vahega, et siis nimetati kraave Madise, nüüd Indreku nime järele.

Juba mitmel-setmel korral oli Andres ainult selleks jõe äärde läinud ja seal tükid maad mööda pehmet ja õõtsuvat pinda tampinud, et otsida oodatavaid võhivõõraid inimesi. Ja igakord, kui ta tuli tühjalt tagasi, oli tal valus pettumustunne südames, nii et igaüks oleks võinud sellest näha, kui noor on alles Andrese süda. Aga tema vanad ihuliikmed olid hirmus väsinud, nagu igatseksid nad igavest puhkust. Andrese noor süda sellepärast ehk kippuski nii väga jõe äärde vaatama, et vanad ihuliikmed ihkasid puhkust. Kui Indrek seda isa kärsitust nägi, arvas ta, et vanainimene muutub uuesti lapseks, kel pole püsivust oodata. Ja ta katsus teda lohutada, öeldes:

„Küll nad juba tulevad, ära karda.“

„Ma kardan tõesti, et minu vanad silmad neid enam ei näe,“ vastas Andres.

„Näevad küll, isa, ära tühja muretse,“ rääkis Indrek.

Aga Andres oli endiselt ärevuses ja viskles öösiti rahutult asemel, kuna Indrek samal ajal norises ehtsat kraavimehe und. Hommikul kaebas isa Indrekule:

„On see vanainimese elu ka hull, et enam und ei ole. Ei saa ju end enam kuidagi hästi ära väsitada. Laps, see jookseb päevad otsa ühtesoodu ümber, noor inimene teeb tööd, aga mis on vanal peale hakata. Joosta ei saa, jalad ei võta vedu, tööd ei jäksa ka enam teha, sest keha on nõrgaks jäänd, no kuidas sa saad enese tublisti ära väsitada, nii et uni magusaks läheks. Ainult surm väsitab veel vanainimese nõnda, et uni läheb magusaks.“

„Las näed varsti selle jõeasja ära, nii et su süda rahu saab, küll siis läheb uni jälle magusaks,“ rääkis Indrek.

„Vanast-peast ei lähe uni enam nii magusaks, kui oli lapsepõlves ja noores eas,“ seletas Andres. „Ei mina aru saa, milleks jumal selle nõnda on seadnud. Nüüd mul oleks aega magada kas või ööd ja päevad kokku, aga pole und, ükskord tahtsin kõigest väest magada, kuid siis polnd aega. Nõnda on see inimese elu.“

„Jah! just nõnda ta on,“ kinnitas Indrek. „Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu — ning hädas on mõlemad.“

Nõnda targutasid nad inimese maise saatuse üle ja ootasid, et jõega hakataks midagi tegema, nagu oleks need kaks asja teineteisega lähedases ühenduses. Ja kui vana Andrese noor süda oli peaaegu vähemagi kannatuse ning usu kaotanud, et Vargamäe jõega veel midagi sünnib, nii et tema seda oma silmaga näeks, just siis tuli teade, et mehed ongi juba jõe ääres, kuid Vargamäest tükk maad allpool.

Järgmisel päeval Indrek kraavile ei läinud, vaid ta otsustas isa seltsis jõe äärde minna, kes kibeles juba varasest hommikust saadik, et saaks aga sinna, nagu võiks ta hiljaks jääda. Aga Indreku pealekäimisel lahkusid nad alles kella kümne paiku kodunt. Jalgtee viis neid läbi madala ja tiheda sookasestiku. Esiteks astus Indrek aegamööda ees, pikad kummsaapad jalas, ja isa tuli tätsates järele, kepp käes. Kuid varsti kaebas ta:

„Indrek, sa käid nii kärmesti, et mina ei jõua sulle järele, kuuled, mis mu rinnad teevad.“

Jah muidugi, Indrek kuulis väga hästi, kuidas isa rinnad lõõtsutades karjusid, aga ta oli sellega nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi. Isa sõnade tõttu jäi ta seisatama ja ütles:

„Sa mine õige ette, las mina tulen järele, siis pole karta, et me teineteisele liiga teeme.“

Nõnda siis hakkasidki nad minema, isa oma kõvera kepiga ees ja Indrek oma pikkade kummsaabastega järel. Aga kui nad jõe äärde jõudsid, polnud kuskil ainustki inimhinge näha. Nad istusid oma küüni nurgaotsale, et puhata ja aru pidada.

„Peab allapoole minema, ei muu aita,“ ütles Indrek.

„Peab minema jah, mis muud,“ kinnitas isa, tõusis jalule ja hakkas astuma. Aga ei kestnud kuigi kaua, siis hakkas ta kaebama väsimust. Indrek võttis tal käe alt tugevasti kinni, püüdes teda toetada, aga sellest polnud kuigi suurt kasu. Pidi jällegi puhkama, pidi iga natukese aja tagant puhkama, sest maapind oli pehme ja õõtsuv, käimiseks äärmiselt raske. Kui nad jälle kord puhkuseks kuhugi küüni juurde läksid, ütles Indrek:

„Isa, mul tuli hea mõte: ma võtan su kukile.“

„Kas sa siis jäksad siin pehme maa peal,“ kahtles isa.

„Katsume. Tule siia, ma aitan su küünisuu peale, siit on hea kukile võtta.“

Nõnda siis sündiski: Indrek pani isa küünipalgile istuma ja võttis ta sealt endale kaksiti selga. Nõnda hakkasid nad minema.

„Ega minust ju enam midagi kanda ole,“ rääkis Andres, „liha on kehalt juba sootuks ära kuivand.“

„Pole viga,“ vastas Indrek kandes, „üksi luudest-kontidestki saab paras noos. Kui ma poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud, siis ma poleks s’uga kuhugi läinud.“

„Kas siis tunned, et jõudu on juba juurde tulnd?“ küsis isa.

„Hoopis teine mees kohe,“ vastas Indrek ja astus täiel sammul edasi, et kiiremini eesmärgile läheneda kui tänini. Kui nad nõnda olid ümber eelseisva suurema jõekääru jõudnud, ütles isa:

„Vaata, Indrek, seal allpool paistavad nagu inimesed, kas ehk ongi nemad.“

Indrek jäi seisatama, ajas end pisut sirgemaks ja pea püsti, muidu silm ei võtnud kaugemale.

„Nemad jah!“ ütles ta natukese aja pärast. „Aga seal on ju palju rahvast.“

Ja nagu oleks ta seisatamisest uut jõudu saanud, astus ta veel kiiremalt edasi. Lähemale jõudes selgus, et suurem hulk inimesi oli samuti uudishimulised pealtvaatajad nagu Indrek ja Andreski. Mehed tahtsid igaüks oma silmaga näha, mis mõeldakse jõega nende heinamaa kohal teha. Kas jäetakse ehk mõni jõekäär uue ja vana jõe vahele?

Muude seas paistsid siin silma ka Oru Karla ja Kassiaru Nõmmann. Viimase ümber keerleski peaasjalikult meestesumm.

„Vaadake, mehed,“ seletas Kassiaru, „mina ei kõlksuta ainult sõnu, vaid asun otsekohe tööle. Selle asjaga on muidugi suur tüli ja raske vastutus, aga keegi peab ikkagi selle oma peale võtma. Ja mis mõte oleks asja lasta võõraste kätte minna. Nagu meil enestel ei oleks mehi, kes selle tööga toime saab. See on ju meie oma asi, see on peaaegu minu oma asi, sest kui mina oma sõna poleks öelnd, mõni teab, kas sest asjast üldse asja oleks saand. Maavalitsus oleks võind ta kevadel igatahes kas või kümne aasta peale edasi lükata. Aga nüüd on mehed siin ja asi kindel, sest kõik läheb esimeses järjekorras. Tuleval kevadel on nii mõnelgi mehel leib hooletu, kui ta oskab ja viitsib labidat liigutada. Mina ise lasen Vargamäe jõe alla, mina oma poegadega…“

Nõnda rääkis Kassiaru meestesummale, mille läheduses seisid ka Indrek ja Andres. Aga kui viimane seda kuulis, ütles ta pojale:

„Mis sa lased tast nõnda kelkida, eks sa anna talle teada, kes on Vargamäe jõe õiged allalaskjad.“

„Arvad sina, isa, et mind veel keegi kuulab või usub, kui Kassiaru on ettevõtja ja kui tema käes on rahakott,“ ütles Indrek. „Lõpuks ei olegi see nii tähtis, kes see jõesüvendaja on, peaasi, et ta süvendatakse.“

Aga Andres oli teisel arvamusel. Tema noor süda langes sees peaaegu ära ja muutus silmapilkselt vanaks, kui ta nägi ja kuulis, mis tema ümber sündis. Seesama Kassiaru, kes mängis Andrese ehitatud Vargamäe eluhoonetes kõik oma trumbid välja, et asja nurja ajada, suurustab nüüd nendesamade meeste ees, et tema ongi see asja algataja ja teostaja, ning mehed kuulavad vaikides tema tühje sõnu, nagu oleksid nad äkki kõik kaotanud mälu ja aru. Isegi Indrek kuulab Kassiaru Nõmmanni loba nagu mõnda jumalasõna.

See mõjus Andresesse nõnda, et kui tal oleks jõudu olnud, siis oleks ta Indreku ja kõik teisedki siia paika jätnud ja sõnalausumata koju tagasi läinud, aga ta tundis, et vaevalt läheb ta täna siit oma jalaga Vargamäele, vähemalt mitte tervet teed. Sellepärast seisis ta nukralt Indreku kõrval edasi, muutudes tõsiseks ja tummaks. Aga kui Indrek nägi, kuidas Kassiaru hooplevad sõnad mõjusid isasse, ütles ta temale:

„Isa, kas siis niisuke asi sinule sugugi nalja ei tee?“

„Mis asi?“ küsis Andres arusaamatuses vastu.

„Aga ikka see Kassiaru ja need mehed, kes teda kuulavad,“ seletas Indrek.

„Mis nali see siis on?“ imestus isa meelepahaga.

„No ikka on,“ vastas Indrek. „Näed, kui imelikult asjad on seatud: üks teeb, teine suurustab. Ja mis veel kõige kenam: kolmandad kuulavad ja vaatavad seda pealt ning lähevad suurustajaga, mitte tegijaga. Tähendab, suurustaja ja tema kambamehed haistavad saaki, ei muud midagi. Meie asi peab kindel olema. Sest ilmas pole kindlamaid pooldajaid kui isikliku kasu ihkajad. Et tööd oma kätte saada, on Kassiaru nähtavasti hakanud ka takka lükkama. Minul pole siin muud, kui aga ainult see, et kas saan selle asja liikuma või mitte. Ja ma sain. Sain mehed talvel kokku, sain Kassiaru lömmi lüüa ja saan sinule, isa, enne surma näidata, et sinu kõige suurem soov läheb täide. Sinul, isa, ei ole ju ka enam sellest asjast miskit muud, kui et ainult tead, lõpuks ometi sünnib see. Mille pagana pärast ei või sa siis ühes minuga nende inimeste üle naerda, kes suurustavad ja kiitlevad ning lömitavad oma isiklikkude pisikeste kasude pärast? Kui meie asjast mõtlesime, siis ikka kogu jõgikonda, aga nemad hoiavad küünte ja hammastega igaüks oma soo- või niidulapikesest kinni. Meie suurest asjast teevad nemad pisitillukese sääseaevastuse ning kehklevad ja kiitlevad sealjuures pealegi. Kui Hundipalu Tiit oleks seda kuulnud ja näinud, siis oleks ta tingimata oma laia lõuaga naernud.“

„Arvad sina tõesti, et Hundipalu Tiit oleks võind naerda?“ küsis Andres.

„Aga muidugi,“ vastas Indrek, „miks ei oleks tema pidanud inimeste väikluse üle naerma.“

Indrek ja Andres seisid hulk aega kahekesi, aga lõpuks söandasid ometi mõned mehed Kassiaru juurest ära tulla nendega juttu ajama. Keegi Urvaküla meestest teadis rääkida, et Kassiaru tahtvat jõesüvendamise kellegi teisega kahasse oma kätte võtta, sest tema hankivat oma poegadele nõnda tööd. Koolitanud teine neid kangesti, raisanud palju raha, teinud koha peale võlgu ja nüüd pole poegi kuhugi panna, saada kas metsa puid lõikama või pane sohu kraavi kaevama. Aga seda ju Kassiaru au ei luba. Tema au ei luba sedagi, et poisid ühes sulaste ja tüdrukutega põllul tööd teeksid. Jõesüvendamine on peenem ja puhtam, sest siin käi, kepp käes, ja vaata ainult, mis teised teevad. Nõnda olevat selle kange Kassiaru asjad: pankrot hakkab kallale tikkuma.

„Nii et kui lõvil jäävad kihvad ja küüned nüriks, siis hakkab ta kõige valjemini möirgama,“ ütles Indrek.

„Jah, kott tolmab ikka kõige hullemini, kui hakkab tühjaks saama,“ lausus Urvaküla mees.

See jutt rabas Andrest sama tugevasti kui esiteks Kassiaru Nõmmanni suurustaminegi. Mis hull see siis selle poegade koolitamisega on, et nemad pärast seda enam tööd ega teenistust ei leia? Kaevab ehk ka Indrek lõpuks ainult sellepärast Vargamäel kraavi, et temal enam kuhugi pole minna, et tema haridust ja oskust enam keegi ei vaja? Ta ehk ainult ei taha oma otsekohest häda avaldada, kartes sellega teda, Andrest, kurvastada, sest temal olid ju Indreku koolitamisega kõige imelisemad lootused ja unistused.

Hiljem kahekesi jäänud, Andres ei saanud kuidagi kiitlevat Kassiaru ja tema poegi unustada ja viis jutu uuesti nendele, et kuulda Indreku arvamust, kelle kukil ta parajasti istus, sest nad olid juba koduteel.

„Kudas see siis nüüd on?“ rääkis Andres peaaegu hingeldades, sest temal oli Indreku kukil ehk raskem istuda kui sel teda kanda. „Terve minu eluea rääkisid kõik, et kes koolitud, sel on kergem elu, ja nüüd korraga: kes on koolitud, see mingu kraavi kaevama või jõge puhastama. Kes selle nõnda on teind?“

„Arvad sina, isa, et kraavikaevamine on see kõige raskem?“ ähkis Indrek vastu, hoidudes küsimuse otsesest vastamisest kõrvale.

„Raskem ikka kui kooli- või kirikuõpetajal,“ arvas Andres. „Mina uskusin, et sinust saab midagi niisukest — et mina harin mullapõldu, sina hakkad hingepõldu harima, sest milleks muidu sind koolitada.“

„Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo,“ rääkis Indrek lõõtsutades. „Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega, see on inimessoo eluvanne. Inimene ei suuda iseendagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma.“

Neid sõnu kuuldes oli Andres tükk aega tumm, nagu mõtleks ta iseoma ja teiste hingepõldude üle järele. Viimaks rääkis ta:

„Mina olen liiga kauaks siiailma jäänd. Kui katsusin sind koolitada, siis uskusin ise ja uskus ka Hundipalu Tiit, et teen suurt asja, aga nüüd tõstad sa Vargamäe soomuda ning teisedki koolitud mehed tulevad Vargamäe soomuda tõstma. Minu suur töö on tühjaks saand, sest soomuda oskasid sa ilma koolitagi tõsta. Pearul oli Vargamäel õigus, nagu ütles juba õnnis Tiit, mitte minul.“

„Aga Pearu ütles mulle viimati Jõessaare all otse vastupidi: sinul olla Vargamäel õigus, mitte temal,“ seletas Indrek.

„Ütles Pearu tõesti seda?“ küsis Andres.

„Just seda ütles ta, kui istus minu ees päikesepaistel,“ kinnitas Indrek.

„Siis ei tea ma tõesti enam, mis arvata õndsast Hundipalu Tiidust või kadunud Pearust,“ ütles Andres ohates, ja tal hakkas veel kord südamest kahju, et ta polnud kohe Pearu surisängile läinud, kui Helene teda nii ilusasti kutsus. Aga ta lohutas end lõpuks usuga, et küllap see sündis jumala tahtmist mööda, sest miks muidu ta laskis Andresel jõesüvendamisest kuulda alles pärast Pearu surma. Jumal talitas Pearu surmatunnil samuti nagu kogu tema eluajal: ta muretses tema eest, nagu ta muretses Andresegi eest. Jumal kartis, et kui Andres oleks oma suure rõõmuga pääsenud Pearu surisängile, siis poleks ta suutnud oma suud pidada ja oleks lahkujale rääkinud asjust, mis oleksid talle ainult kurbust ja meelehärmi toonud. Aga seda jumal ei tahtnud. Tema laskis Pearu surra rõõmsas usus ja kindlas lootuses, et Vargamäe jõega ei sünni midagi, kuna ta Andresele samal ajal andis poja, kes võttis ta kukile ja viis veel enne surma oma silmaga vaatama, et jõega sünnib tingimata midagi. Nõnda võisid nad mõlemad oma jumalat kiita ja tänada.

Kogu pika tee tagasi Andres arutas endamisi jumala õiglasi seadmisi ja mõtles Pearu ning tema sõnade üle vaikides järele.

Indreku mõtted ajasid samal ajal oma rada. Nemad jätkasid endist arutlust kergest ja raskest. Kas on kergem ennast kanda lasta või teist kanda? Kas on mõtet teist kanda või ennast kanda lasta? Hea küll! Tema kannab oma nõtra isa ja see kandis kord teda, kui ta oli alles väetike. Tähendab — tugevam kannab nõrgemat. Aga maailmas on aina vastupidi: nõrgem kannab tugevamat. See maksab üksikute inimeste, kihtide, rahvaste ja rasside kohta ja seda peetakse kultuuriks. Kultuur on see, kui istud nõrgema kukil. Nii et kultuur on midagi röövtaime taolist, mis elab teisest taimest. Ning ometi usuvad kõik edu ja inimessoo paremat tulevikku kultuuri nimel. Ja kui see ei teostu, siis ütlevad targad inimesed, kes juhivad rahvaste saatust: kultuuri puudus! Mõistate? Üksik inimene, kiht, rahvas või rass ei istu veel küllalt kindlasti mõne teise inimese, kihi, rahva või rassi kukil, sellepärast ei teostu inimessoo parem tulevik.

Nõnda arutas igaüks omaette, olgu kandja või kantav. Aga kui nad jõudsid oma heinamaale küüni juurde, tahtis Andres pisut Indreku kukilt maha, sest ta mõtles siin natukene päikesepaistel istuda ja puhata ning siis oma jalaga tasakesi minema hakata, sest läbi soo viiv jalgtee oli palju kõvem ja parem vanainimese jalale astumiseks kui pehme samblane jõeäär. Ja kui nad nõnda seal küüni ees istusid, küsis Andres Indrekult, mis sünnib tema arvates Oru suure jõekääruga.

„See jääb tingimata uue ja vana jõe vahele,“ ütles Indrek.

„Aga siis saab ju Oru jõe allalaskmisest palju rohkem kasu kui Mäe ja ometi on tema selleks hulga vähem teind. Õieti öelda, ta pole midagi teind, on ainult vastu olnd, sest et meie asja üles võtsime,“ seletas Andres.

„Jah, nii see siinilmas ikka on,“ rääkis Indrek: „ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud, isa, ja sellest rõõmust aitab meile.“

„Indrek, täna sa räägid ja oled minuga, nagu ei kunagi varem,“ ütles Andres liigutatud meelel.

„Isa, ma olen nii rõõmus, et sa oma silmaga võisid näha, kuidas inimesed juba jõe kallal tööl, sellepärast,“ seletas Indrek.

Jällegi vaikis isa tükk aega, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele. Siis ütles ta:

„Päikesepaistel tuleb nii hea unerammestus peale, kui ometi võiks nüüd natukeseks ajaks pikali visata.“

„Ma aitan su küüni,“ ütles Indrek, „ja ronin ise järele, sest minulegi kulub pisut puhkust.“

„Ma arvan ka,“ vastas isa, „sest see päratu maa, mis sa mind seljas kandsid…“

„Kõva teega poleks see ju suur asi, aga mööda pehmet jõeäärt…“

Lause jäi pooleli, sest Indrek hakkas isa küüni upitama, ja kui see sees, ronis ta ka ise järele.

„Ah kui hea!“ ohkas Andres oma vanu konte pehmeil ja lõhnavail heintel sirutades. „Tahaks ühes jumalamehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näind.“

Nende sõnadega Andres uinus magama. Indrek lamas tükk aega pärani silmil ja vahtis läbi palgipragude jõevee virvendust ja lendlevaid pääsukesi, kes toitsid häälitsedes oma poegi. Mingisugused rohud lõhnasid heintes otse uimastavalt. Kas nende või väsimuse mõjul ka Indrek uinus magama, ilma et ise oleks seda enne märganud, kui avas virgudes silmad. Ta pidi olema üsna tüki aega maganud, sest päike oli juba üsna madalale langenud. Isa magas alles rahulikult edasi ja nii vaikselt, et Indrek ei kuulnud tema hingamistki.

„Ära väsis teine, vaeneke,“ lausus Indrek endamisi ja otsustas teda veel natukene magada lasta. Aga kui päike hakkas juba teisel pool jõge kasvava padriku varju vajuma, arvas ta, et pole parata, nüüd peab ta äratama. Esiteks hakkas teda tasakesi hüüdma ja kui see ei aidanud, siis kõvendas häält. Aga kui isa ka seda ei kuulnud, hüüdis ta hoopis valjusti, nii et seda oleks võidud isegi teisel pool jõge kuulda, ning lisas siis:

„Magab nagu surmaund!“

Ja nii kui ta mõttetult need sõnad oli ütelnud, sähvatas tal tõepoolest mõte, et mis siis, kui isa ongi surnud. Selle mõttega tõusis ta tasa, tasa heintelt, nagu tahaks ta seda kellegi salaja teha, ja läks käpuli ronides isa juurde, et teda puutuda. Ta pani oma käe tema käsivarrele ja katsus teda liigutada, ning talle tundus, et keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange: surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest, võib-olla kohe, niipea kui ta heintele heitis.

Indrek ajas end põlvili, nagu mõtleks ta palvetama hakata. Aga ei, ta põlvitas muidu niisama, nagu poleks tal praegusel silmapilgul midagi targemat teha. Ta vahtis lahkunu rahulikku nägu ja katsus meelde tuletada, kas ta ehk uinumise silmapilgul midagi iseäralikku ei märganud. Nõnda näis talle äkki, nagu oleks ta alguses kohe imestunud, kuidas isa nii vaikselt magama jääb, ei norinat ega rasket hingamist, nagu see oli kodus sängis. Siis Indrek pani selle värskete heinte ja suure väsimuse arvele, aga nüüd ta teadis, et see oli surm. Ta hakkas lõpuks isegi seda uskuma, nagu oleks ta kerget ohet kuulnud, ilma et oleks teadnud sellele mingit tähelepanu pöörata.

Kui ta küllalt oli nõnda põlvitanud ja endamisi arutanud, küsis ta lõpuks: mis nüüd? Peab ta isa siia jätma ja kärmesti koju jooksma, et abi tuua? Ja muidugi, kärmesti koju! Aga juba mõne sammu järele jäi ta seisatama. Tal tuli uus mõte. Õige! Nõnda on parem! Ta pöördus küüni juurde tagasi. Ei, ei! Ta ei jäta isa üksinda siia. Enne oleks ju pime, kui nad tagasi jõuavad, ja korraga näis talle kõige võimatum just see, et isa lamaks üksi surnult siin küünis pimedas lõhnaval heinal.

Ta hakkas alt küünisuu eest hagu ära kiskuma. Kuivad lehed krabisesid valjusti ja panid Indreku alguses võpatama. Aga ta harjus sellega peagi ja töötas edasi. Kui haod kõrvaldatud, ronis ta ülemisest avausest küüni ja hakkas alumist suud heintest vabastama. Ta töötas palavikulise ähmiga, nagu kardaks ta kuhugi hilinemist.

Kui heinad olid sedavõrd suu eest ära, et inimene pääses sealt välja minema, võttis Indrek isa ja tõstis ta küünisuu peale, nii et väljas seistes ulatuks ta kätte saama. Siis kargas ülalt august välja ja läks isa sülle võtma. Aga enne kui ta seda jõudis teostada, tõusis küsimus: mis saab küünisuuga? Jätab ta tema lahti või paneb hagudega uuesti kinni, et oleks kõik korras? Aga kuhu paneb ta seniks isa, kui ta jändab hirmsasti krabisevate hagudega (talle tundus kuivade lehtede krabin tõepoolest hirmsana)? Küüni äärde maha? Aga sealt pole teda nii hea sülle võtta kui küünisuu pealt. Jah, sealt pole nii hea, sellepärast siis, las need hirmsasti krabisevad oksad jääda täna, kus nad on, ta tuleb paneb nad homme ette. Aga kui ta oli juba isa sülle võtnud, siis mõtles ta ometi oma endise mõtte uuesti ümber, pani isa küüni ees lokkavale rohule ja mattis küünisuu nagu kord ja kohus kinni. Siis ronis ta veel küünigi ning ajas ka heinad endiselt suu peale vastu hagu tagasi, nii et oleks kõik täiesti endine — et oleks kõik täiesti korras, mõtles ta, ilma et oleks endale aru andnud, milleks oli vaja veel kord küüni ronida.

Aga isa aseme jättis ta puutumata ja see seisis kuni talveni, kus heinad küünist koju veeti. Karjapoiss oli küll seda aset sügisel vaatamas käinud, aga mitte puutunud, sest tema ei julgenud üldse küüni minna, vahtis ainult avauselt, seistes rinnuli pealmisel palgil. Poisile oli see surma küün, pealegi veel vanainimese surma küün, mis on palju halvem, kui oleks mõne lapse surma küün. Sest laps ei muutu peale surma kunagi kurjaks, vaid aina paremaks, aga vanainimene muutub. Ka Andres võib muutuda peale surma kurjaks, kuigi polnud eluajal poisile ütelnud ainustki halba sõna. Nõnda arvas karjapoiss, kui ta vahtis palgil rinnuli olles vana sauna Andrese aset heintel.

Indrek oli lõpuks oma tööga valmis, võttis isa maast sülle ja hakkas minema. Aga vaevalt oli ta teinud mõned sammud, kui jäi peatuma. Kus on isa kepp? Kuhu see jäi? Selle tahtis ta ju puusärki kaasa, sest see olnud viimaseil aastail tema truu seltsimees. Andres pole kunagi oma vanu hobuseid laadale viinud ega neid võõrastele inimestele tappa ja taga ajada müünud, nõnda ei taha ta ka, et tema kepp jääks teiste vintsutada. Jumal teab, kuhu nad ta viskavad või mis nad temaga teevad. Kepil on Andrese enda lõigatud kirjad peal, neid kirju ei taha ta teiste kätte jätta.

Indrek pöördus küüni juurde tagasi, pani isa endisele paigale rohu peale ja ronis küüni kepi järele. See lamas heintel sootuks nähtaval paigal, pealegi veel isa aseme kõrval, kuidas ta küll temale kohe silma ei puutunud? Aga ükskõik, kui ei puutunud, siis ei puutunud, nüüd ta võtab tema ära. Aga kuhu ta kepi paneb? Tal on ju ainult kaks kätt ja nendega hoiab ta isa. Mõnikord oleks inimesele nii hädasti rohkem käsi vaja. Kepile head paika otsides märkas ta äkki, kui lühikene see on. Jah, isa kepp oli imelikult lühikene. Tähendab nõnda olid aastad ta kössi vajutanud, aastad ja töö ning vaev, otsustas Indrek. Sest varemalt oleks isa pikemat keppi vajanud, tingimata pikemat, ainult, et siis ta üldse ei vajanud teda ning kui hakkas vajama, siis kohe lühemat.

Indrek katsus keppi kõverat otsa pidi alla tasku pista, aga sealt võis ta ära kaduda, ilma et ta ise seda märkaks. Rinnataskus oleks tal sobiv paik, kuid siin jääb ta kõva kaikana isale ette, kui Indrek selle sülle võtab. Muidugi, Indrek mõistab väga hästi, et isal pole enam millestki sooja ega külma, aga ometi otsib ta kepile paremat paika. Lõpuks pistab ta tema kõverat otsa pidi põuetasku ja nüüd on ta süda rahul: paks kuub on kõval kepil padjaks peal, nii et isal pole nurisemist, ja Indrek ise tunneb kogu tee käega, kas kepp on veel alles või mitte.

Ta võttis isa uuesti maast sülle ja hakkas minema ning nüüd ei pöördunud ta enam tagasi. Aga äkki tundis ta, et surnult oli isa palju raskem kanda kui elavalt. Surnud on üldse raskemad kui elavad, mõtles Indrek. Aga siis unustas ta selle raskuse, sest ta pani tähele, et pilved hommikupoolses taevas kumasid leegitsevas punas ja roosas. Millised võivad nad küll veel olla õhtu pool loojeneva päikese ümbruses? mõtles Indrek, nagu oleks ta sellest väga huvitatud, aga ei pöördunud ometi ümber lääne poole vaatama, nagu aitaks talle sestki punast, mis kumas idas. Aga kui ta oli suure tüki teed ära käinud, istus ta mättale käsi puhkama, sest need kippusid väsima, ja nüüd pöördus ta silmadega sinnapoole, kust ta oli tulnud, nagu tahaks ta näha, kas ehk keegi pole ta kannul, ning ta nägi, et loojeneva päikese mail polnud ainustki pilveraasu, lõõmas ainult puhas õhtune taevas. Sellepärast kumavadki nii väga hommikupilved, mõtles Indrek, nagu sünniks see tõesti sellepärast.

Aga kui ta haaras oma koorma põlvilt uuesti kätele ja pöördus jällegi hommiku poole, olid pilved juba oma endise kiirgava sära kaotanud ja kaldusid halli, pruuni ja violetivarjundeisse, nagu tahaksid nad olla saabuva öö esimesed ennustajad. Ja Indreku silmade ette ilmus äkki öine tume taevas oma lugematu hulga tähtedega ja nende all kari inimesi kohmetute ja nõutute nägudega, astudes tummalt palja päi selle järel, kes kannab inimest kätel ja loeb ise midagi joobnud käriseval häälel. Nägemus oli nii selge ja masendav, et Indrek tundis, nagu oleks temagi praegu pisut joobnud, sest ka tema kannab inimest kätel ja kõnnib taaruval sammul mööda soist jalgteed mätaste ja põõsaste vahel, pea kohal küll mitte tähed, kuid selja taga kumendav taevas.

Aga nagu see nägemus ootamatult ilmus, samuti ta ka kadus, nagu poleks teda kunagi olnudki. Ja tema asemele tuli teine, mis sama selge ja masendav: vilets tütarlaps nuuksub südantlõhestavalt kaltsuhunnikul, Indrek põlvitab tema juures ja katsub kaasa nutta ning siis saab tütarlaps rõõmsaks ning viskab oma peened käsivarred Indrekule ümber kaela — ta tunneb nagu praegu veel neid käsivarsi oma kaelal — ja Indrek võtab tema viletsa ning nuuksumisest tuksatava keha ümbert kinni.

Miks need kaks nägemust kõrvuti ja miks just praegu? Ah jaa! Siis räägiti ju inimesest, räägiti igavesest inimesest, aga Indrek kohtas seda igavest inimest nuuksuva tütarlapsena, kel polnud jalgu all. Ning siis rääkis ta jumalast, rääkis tema ingleist ja Õnnistegijast ning usust, mida tal endal ei olnud. Jah, seda tegi ta, et lohutada viletsat. Ka praegu on tal tegemist inimesega, keda kannab kätel. On see inimene igavene? Kes vastab? Aga kindlasti on ta inimene, kes elas ja võitles. Ja nüüd on ta surnud. Aga Indrekul ei ole kahju, mitte põrmugi ei ole tal kahju, ainult lõpmatu hell tundmus on rinnas, et ta kannab seda kätel, kes oli kord inimene ja kes tahtis olla igavene.

Niisama paljuke oligi siis veel järele sellest igavesest inimesest!