Tõde ja õigus V/XXXI
XXXI.
Vargamäe vänged vanamehed on läinud oma esiisade juurde, kes olid ehk veel vängemad kui nemad, sest inimesed jäävad põlv-põlvelt nõdremaks, nagu arvatakse kogu Vargamäel, olgu Mäel või Orul. Nii et inimese kanguse suhtes ollakse ühel kui ka teisel pool samal arvamusel. Aga kui kaks inimest elab ühel ajal, liiatigi veel Vargamäel, kus on sihid ja peenrad, ristikivid ja kupitsad, siis ei tea keegi, kumb neist on kangem, ja sellepärast peab seda katsuma kogu eluaja. Mõnikord ei saa siiski õiget otsa kätte. Võta või Pearu ja Andres! „Prosessisid“ ja ärplesid kogu oma pika ea, aga lõpuks ei teadnud kumbki, kes on võidumees, või nagu Andres ütles: kummal on õigus. Pearu arvas, et õigus on Andresel, Andres arvas, et Pearul. Et õiget aru kätte saada, peaks jumal need kaks kanget vanameest uuesti maailma saatma, kas või jällegi Vargamäele, aga nüüd juba nõnda, et Pearu oleks Andrese asemel ja Andres Pearu asemel. Kui nad ka vahetatud osadega sinnasamasse jõuaksid, kuhu varemalt, s. t. kui nad jällegi lõpuks arvaksid, et õigus on vastasel, mitte temal, siis oleks üsna kindel, et õigus on mõlemal. Aga et teada polnud, kas jumal kunagi vaevaks võtab Pearu ja Andresega nõnda katsetada, siis pidid omaksed otsustamata jäänud võitlust jätkama.
Pearul polnud sellest kuigi suurt tulu, et ta oli enne surma soovi avaldanud, tema matusele tulgu kogu suguselts kokku, nii et oleksid õiged ja „veart“ matused, sest Mäe Sass ja Maret tegid sedasama Andrese suguseltsiga, kuigi Andres ise suri nii ootamata, et ta ei saanud ainustki soovi avaldada, nagu polekski tal neid enam siinilmas olemas. Sass ja Maret tegid veel rohkemgi, ja ehk küll mitte omast peast, vaid Indreku nõuandel, tegid seda siiski: nad kutsusid Andrese matusele ka Oru rahva, kuigi Oru rahvas polnud neid Pearu matusele kutsunud kange Kassiaru pärast. Sass ja Maret kutsusid Oru rahva nagu ainult selleks, et näidata: ei maksa uhkustada, et Pearu lahkus Vargamäelt vedruvankril, kaks hobust ees, sest Andres läheb talle järele autos — iseoma poja Sassi autos, kes on tõusnud Vargamäelt munaparisnikuks ja muuks „sehvti-meheks“. Kui mõned kahtlesid, et kas kanamunadega võib tõesti auto osta, siis oli neid, kes arvasid, et kui ise kanu kasvatada ja munetada, siis mitte, aga kui teised seda teevad, siis küll. Noh, ja Andrese poeg Sass ei munetanud ise kanu, vaid laskis seda teistel teha, nii et tal võis tõesti auto olla. Et aga Andres lahkub autol Vargamäelt, seda ei osanud ta ette aimata, sest muidu oleks ta pöördunud kõnega õndsa Krõõda poole ja ütelnud: „Vaata, Krõõt, minu sõnad on täide läinud: Vargamäe soosillal sõidan ma tõllaga, ainult et ma ise olen juba surnud; aga sest pole midagi, sest ka sina oled juba surnud, kui ma sinuga sellest räägin.“ Jah, Andres oli oma eluajal palju ilusaid ja inetuid sõnu rääkinud, aga need ilusad sõnad jäid tal ütlemata, sest ta ei teadnud, et neid oleks tarvis ütelda.
Aga ka oma suguseltsi suurusega polnud Pearul oma matuseid pidades põhjust Andrese ees suurustada, sest kuigi sel olid poegadest Andres ja Ants surnud meheeas, ometi olid tütred kõik elus ja kõigil lapsed: Liisil kolm, kõik juba täiskasvanud, nagu Mareti kakski; Liinel neli, kellest kaks alles kümne ümber, Tiiul kolm, üks neist alles mudilane; Kadril ka kolm, kõik alles alaealised, neljas oodata. Ka Indrekul olid lapsed, ainult kahju, et nad polnud vanaisa ära saatmas, sest siis oleks veel kaks last juures olnud. Sass üksi vehkles ilmas vallalisena, sest sehvtiasi ei andnud võimalust naistega kestvamaid sidemeid luua, nõnda seletas ta ise teiste matuseliste rahustuseks.
Nõnda siis võis Andres rõõmuga oma matuseid pidada, sest laste kilkamist ja naeru olid kõik Vargamäe hooned täis. Nutta ei tahtnud keegi, või olgu siis, et seetõttu, et teised nutsid. Kõige rohkem kippusid Maretile pisarad silma ja mitte niipalju sellepärast, et isa surnud, vaid et ta oli oma silmaga näinud, kuidas Indrek temaga jõe äärest koju tuli. See ajaski talle nutu peale. Ja niipea kui Maret hakkas nutma, siis ei saanud ka Tiina enam pidada, sest perenaise pisarad tõid ka temale pisarad silma. Neile kahele järgnes Liisi ja siis tulid teised õed riburada mööda. Meestest vesistas silma ainult peremees Sass, nagu oleks ta tahtnud teistele eeskujuks olla. Aga tema ei teinud seda sugugi eeskuju pärast, vaid et ta mõtles, kuidas ta Andresele puusärki tegi ning — kes muretseb kord küll tema enda puusärgi eest? Jah, see oli tema meelest väga hale ja tähtis küsimus.
Muide, kadunust oli vähe juttu, kui mitte arvestada tema surma ennast, mis juhtus ebatavaliselt, sest ajad ja huvid olid teiseks muutunud, kui et keegi oleks tahtnud nii väga möödunud aegu ja asju meelde tuletada. Jah, näis, nagu polekski vanast Vargamäe Andresest suurt midagi rääkida, nii vaesena ja tühjana tundus tema elu noortele. Ainult Oru Helene tegi temast Oskariga juttu, küsides:
„Kas teil on ka vanaisast kahju?“
„Ei ole,“ vastas Oskar.
„Aga minul on,“ ütles Helene.
„Teil on meie vanaisast kahju?“ küsis Oskar imestunult.
„Jah, mul on kahju,“ kinnitas Helene. „Ja teate, miks? Mina käisin teda meie vanaisa juurde kutsumas ja tema ei tulnd.“
„Ema ütles, et on vähe puudunud, siis oleks ta teie kutsudes tulnd,“ ütles Oskar vahele.
„Kas tõsi?“ küsis Helene õnnelikult ja jutustas siis: „Vaadake, Oskar, mina mõtlesin, et kui teie vanaisa oleks kauem eland, nii et mina oleks veel kord saand teda kutsuda, siis oleks ma teda nii ilusasti palund, et ta tingimata oleks minu kutsel tulnd. Sellepärast ongi mul temast kahju.“
Soo, jumal tänatud, nüüd oli Helene saanud Oskarile seda ära ütelda, mis tema südamel kipitses. Sest Oskar ei pea arvama, nagu ei oskaks tema, Helene, üldse nii ilusasti paluda, et Oskari vanaisa seda kuulda võtaks. Ei, Helene oskab, ainult Oskari vanaisa suri ära ja nüüd Helene ei saa enam oma oskust näidata. Nõnda on asi. Oskar pidagu seda meeles.
Aga Oskar ei pidanud seda meeles, ta peaaegu ei kuulanudki Helene seletust, või kuigi kuulas, siis ei saanud ta sellest õieti aru. Igatahes ei matusel ega ka peale matuseid tulnud see enam tal meelde. Temal oli endal kellelegi midagi ütelda ja seletada ja temaga sündis sealjuures täpselt samuti, nagu Helenega Oskarile seletades: teda kas ei kuulatud või temast ei saadud õieti aru. Tema hädast sai varsti pärast matuseid teada Indrekki, kes elas nüüd nagu hunt üksinda saunas. Mareti abil kohendas ta pisut kadunud isa aset ja tegi selle nüüd oma asemeks, nagu mõtleks ka tema siin seni oodata, kuni surm tabab teda kuskil heinaküünis või mätta ääres.
„Kas sul üksi siin igav ei hakka ka?“ küsis Maret.
„Ei,“ vastas Indrek. „Ise oled endale ikka kõige parem seltsimees.“
„Ma olen nii mitu-setu korda sinu ja su laste peale mõelnd, et…“
„Õde, ma palusin sind kord, et sa neid asju enam kunagi ei puutuks,“ ütles Indrek vahele. „Siis isa elas. Nüüd olen ma üksinda ja ma palun sinult uuesti sedasama.“
„Armas Indrek,“ hakkas Maret, kuna tal endal silmad tulid vett täis.
„Ei, ei, ei,“ kinnitas Indrek, „praegu veel mitte! Või tahad sa hakata mind nüüd Vargamäelt välja sööma?“
„Jumal hoidku, Indrek!“ hüüdis Maret hirmunult. „Mis su arusse tuleb!“
„Kuule, õde,“ rääkis Indrek nüüd südamlikult, „me oleme mõlemad juba peaaegu vanad inimesed ja võiksime teineteisega päris avalikult ja otsekoheselt rääkida. Ütle mulle, kas sina ise või Sass ei pea mind pisut nende hädade põhjuseks, mis teile tänavu nagu kurjast kaela on saadetud?“
„Issand jumal, Indrek!“ peaaegu karjatas Maret ja istus sängiservale, mida ta just praegu soputanud ja kohendanud. „Mul lähvad jalad all nõrgaks. Kust sa seda tead? Kes sulle seda on rääkind? Seda teame ju ainult meie Sassiga.“
„Tähendab mu aimus oli õige,“ ütles Indrek. „Muidugi, nii see on. Minu tõttu sattus Tiina siia ja tema pärast tulid nii või teisiti kõik need hädad ja viperused teile kaela.“
„Jah, temaga on meil küll häda olnd,“ nõustus Maret, „ja kes teab, millega see kõik lõpeb. Ma olen kohe päris mures sellega.“
„Ma ju küll kevadel ootasin, et sa tuled enne minuga rääkima, kui sa ta ära kaupled,“ seletas Indrek, „ja kui sa seda oleks teinud, siis oleksin ma ta sulle ära laitnud, teda poleks Vargamäel olnud.“
„Ja alles nüüd sa ütled mulle seda!“ hüüdis Maret.
„Aga sa pole ju varemalt sellest juttu teinud, ja mina ei tahtnud omapead sinu asjusse segada,“ vastas Indrek.
„Sa siis tead temast midagi?“ küsis Maret.
„Seep’ see ongi, et ma ei tea temast mitte midagi rohkem, kui et ta on kuidagi imelik ja naljakas,“ seletas Indrek. „Aga mina poleks teda sulle soovitanud, see on kindel. Mispärast? seda ma ei oska öelda, mul oli ainult niisuke tundmus, et teda pole hea tüdrukuks võtta.“
„On temas midagi halba?“ päris Maret.
„Kui ma teaks!“ hüüdis Indrek. „Minu arvates on ta hea ja korralik tüdruk, aga sinule ma teda ometi kevadel poleks soovitanud. Saad aru — juba sellepärast mitte, et tema minu juures oli, kui mul see kõik sündis: ma poleks tahtnud teda oma läheduses näha.“
„Armuline taevas!“ hüüdis Maret, „miks sa mulle seda siis kohe ei öelnud!“
„Olin mina siis või olen ma praegugi mõni ütleja teiste inimeste kohta,“ vastas Indrek. „Ma kartsin isegi seda, et saadate mu Vargamäelt minema.“
„Ei, Indrek, seda ei ole keegi kunagi mõelnd, veel vähem sellest rääkind,“ ütles Maret. „Kui meil see asi Sassiga jutuks oli, ütles tema sinu kohta: kuhu ta siis peab minema? Kui ta siin ei või olla, kus siis? Aga seda ta arvas küll, et meie hädad tulevad sinust, sinu Vargamäe verest, haigest, rikutud verest.“
„Isa ütles mulle sedasama,“ lausus Indrek.
„Nojah, siis sealt tulidki sa selle mõttele, et ka meie seda arvame, et meie oleme isaga seda asja arutand. Aga seda meie ei ole, meie ainult Sassiga kahekesi, isa rääkis omast peast.“
Kui Maret sel päeval alt saunast üles läks, oli tema süda raske, nagu juba ammugi mitte. Ainult ühe kergenduse leidis ta Indreku sõnadest: Indrek poleks Tiinat soovitanud sellepärast, et see teenis tema juures ja nägi, mis seal sündis. Poleks Indrek neid sõnu rääkinud, siis oleks Mareti süda hoopis raske olnud ja ta oleks Tiinat kartnud nagu mõnda nõida või kurja vaimu, kes võtnud endale armsa ja meeldiva tüdruku kuju. Et sellised asjad ilmas võivad sündida, selles Maret nii väga ei kahelnud, aga et just Tiina niisuke loom oleks, noh, seda pidi esiotsa vaatama ja ära ootama.
Aga Tiina oli tõepoolest selline loom, et tema vaevas ja valutas oma südant teiste pärast samuti, nagu teised oma südant tema pärast. Ja tema südamevalu läks lõpuks nii suureks, et ta ühel õhtul sauna juures Indrekule ütles:
„Härra, ma tahaks teilt nõu küsida.“
„Kui ma aga oskan teile nõu anda,“ arvas Indrek.
„Kui teie ei oska, siis ei oska keegi, härra,“ ütles Tiina.
„Mis asi see teil siis on?“ küsis Indrek.
„See on Oskariga,“ vastas tüdruk piineldes.
„No, mu Tiinakene!“ hüüdis Indrek pool naljatades, pool tõsiselt, „kui asi puutub poistesse, siis jätke mind sõnalausumata rahule. Neis asjus ei oska vanajumal isegi tüdrukutele õiget nõu anda.“
„Oskar tahab mind omale, tahab mind Vargamäe perenaiseks,“ ütles Tiina, nagu poleks ta Indreku sõnu kuulnudki.
„Noh, mis siis,“ vastas Indrek, „pistke põrsas kotti, kui pakutakse.“
„Härra, te ju ainult naerate minu üle,“ ütles tüdruk nüüd, „aga see pole sugugi naeruasi. Ma räägin väga tõsiselt ja palun ka teid tõsine olla, härra.“
„Ma olen ju tõsine,“ vastas Indrek, „aga mina ei saa teid aidata.“
„Saate küll, härra,“ vaidles tüdruk vastu, „öelge, mis ma pean tegema, ja ma teengi nii.“
„Tiina, abiellumine pole ometi mõni mänguasi, milles teine teab midagi öelda. Kui te kevadel siia tahtsite jääda, siis olin mina vastu…“
„Ei, härra, teie olite poolt,“ ütles tüdruk. „Esteks olite vastu, pärast olite poolt.“
„Ärge tühja lobisege,“ ütles Indrek teatud kärsitusega. „Veel paar päeva tagasi oli mul õega teist juttu ja ma ütlesin temale selge sõnaga, et kui tema oleks kevadel tulnud minult küsima, siis oleksin mina temale nõu andnud teid mitte võtta.“
„Ah siis sellepärast ongi perenaine viimased päevad niisuke,“ ütles Tiina, „mina arvasin, et Oskari pärast.“
„Sellest ei tea mina midagi, misuke minu õde praegu on,“ rääkis Indrek, „aga mina ütlesin talle oma arvamuse ja nüüd räägin sellest ka teile, et te teaksite: salajas ei taha ma teie vastu urgitseda.“
„Ma olen teile väga tänulik, härra,“ ütles tüdruk, „aga miks te siis mind perenaisele soovitasite?“
Indrek jäi päranisilmi tüdrukule otsa vahtima ja ütles siis:
„Mina soovitasin? Kumb meist on aru kaotanud, teie või mina? Minu käest pole ju keegi midagi küsinudki, kust siis mina sain soovitada.“
„Aga te ju ütlesite mulle, et ma olen korralik ja tubli tüdruk, ainult talutööd ei tunne,“ seletas tüdruk. „Need sõnad ütlesin mina perenaisele ja peremehele edasi. Kas see ei ole soovitus? See on ju hea soovitus. Oleks teie öelnd, et mina olen raiskuläind tüdruk, ja mina oleks seda perenaisele ja peremehele edasi rääkind — ja mina oleks seda tingimata teind, kui teie oleks seda öelnd —, nii et kui mina oleks seda perenaisele öelnd, siis poleks ta mind kunagi tüdrukuks kaubelnd.“
„Mina ei saa tõepoolest aru,“ ütles Indrek nõutult, „kas olete pisut ohoh või mängite lolli. Teie võisite ju perenaisele ette luisata, mis süda kutsus…“
„Härra, ma ei luisand ju,“ ütles tüdruk paluvalt vahele.
„Palun, kuulake!“ hüüdis Indrek kärsitult.
„Jah, härra, ma kuulan,“ vastas tüdruk.
„Teie võisite minu õele öelda, mis tahtsite, tõtt rääkida või valetada, see on üsna ükskõik…“
„See ei ole ju ükskõik, härra,“ ütles tüdruk jällegi vahele.
„Nõnda ma ei räägi üldse enam teiega,“ lausus Indrek vaikselt ja otsustavalt. „Tahate teie rääkida, siis olge head, ma kuulan, mis teil öelda. Minule ei paku mingit lõbu teiega iga sõna pärast vaielda.“
„Härra, ma palun,“ hakkas tüdruk.
„Ei, sellest aitab,“ vastas Indrek järsult. „On teil veel midagi mulle öelda, siis olge head, kui ei, siis…“
Tiina hakkas vaikselt nagu endamisi nutma ja Indrek katkestas oma sõnad. Ta ootas. Natukese aja pärast ütles ta naeratades:
„Seal te nüüd olete. Tahan mina rääkida, siis te ei lase, annan mina teile sõna, siis te hakkate nutma. Te tulete oma soovitusega. Aga see soovitus pole ju enne minu soovitus, kui minult on küsitud ja kui mina teie sõnad olen kinnitanud. Muidu on need ainult teie sõnad, kas tõsi või vale, see on siis kõrvaline asi.“
„Aga need olid ju härra omad sõnad, mis ma perenaisele ütlesin,“ rääkis tüdruk pisarsilmil.
„Seda küll, aga õde ei teadnud ju enne seda, kui pidi minult järele küsima, kas mina tõesti need sõnad olin rääkinud. Ja teate, mis mina oleksin teinud, kui õde oleks tulnud minult küsima, ma oleksin oma sõnad tagasi võtnud.“
„Härra!“ hüüdis Tiina ja tema näos peegeldus lausa hirm. „Teie oleks öelnd, et mina pole korralik tüdruk?“
„Miks just seda?“ küsis Indrek vastu. „Ma oleksin rääkinud kuidagi nõnda, et õde oleks lasknud teid minna, see on kõik.“
„Seda poleks ma teist kunagi uskund, härra,“ ütles Tiina värisevail huulil. „Mitte kunagi.“
„Aga mis ma oleksin pidanud siis tegema? Noh, ma pole midagi öelnud ja teie olete siin, kas olete väga õnnelik, mis?“
„Väga,“ peaaegu sosistas tüdruk.
„Issand jumal! Mida tahate siis minult?!“ hüüdis Indrek. „Õnnelik inimene ei lähe teistelt nõu küsima.“
„Härra, ma pole ju veel nii õnnelik, et enam sugugi poleks vaja nõu küsida,“ vastas tüdruk nüüd. „Ja teie peate mulle, härra, nõu andma, sest te võite ju öelda mistahes, aga mina jäin ikkagi siia teie soovituse läbi, ja kui mul nüüd nõu vaja on, kes siis seda peab mulle andma. Kui ma siia poleks saand jääda, siis poleks mul ka seda nõuandmist vaja olnd, sest siis poleks üldse midagi olnd, nii et…“
„Teate, Tiina,“ ütles Indrek nüüd, „mitte minu soovituse läbi ei saanud te siia jääda, vaid selle tõttu, et te mu õele meeldisite. Tema ei vajanud ei minu ega kellegi teise soovitust, võttis teid muidu niisama, nii et minu nõuande peale pole teil mingit õigust.“
„Teie siis ei taha mind aidata, härra,“ küsis tüdruk nukralt.
„Ma ei saa teid aidata, uskuge ometi,“ vastas Indrek.
„Siis pean ma Vargamäelt ära minema,“ ütles tüdruk alistunult.
„Miks ära?“ küsis Indrek. „Kas Oskar teile ei meeldi?“
„Oskar on väga kena poiss,“ vastas Tiina, selg Indreku poole, nagu oleks ta juba minekul.
„Seda arvan ka mina,“ ütles Indrek. „Kena, korralik ja aus poiss. Selliseid poisse pole tänapäev palju. Aga miks te siis ära lähete?“
„Ma pole endas kindel,“ seletas tüdruk. „Mõtlesin, et kui teie ehk midagi ütlete, siis… aga teie ei ütle, ja nõnda ei või ma enam jääda, sest Oskar tahab vastust ja mina ei või anda. Mis vastust ma annan, kui ma pole kindel. Kui siit ära saan, siis ehk tean, mis teha.“
„Nojah, kuidas arvate,“ lausus Indrek. „Südame vastu teha igatahes ei maksa, seda arvan ka mina.“
„Eks ole, härra,“ kiitis tüdruk äkki elavalt, mis ei harmoneerinud põrmugi tema praeguse meeleoluga. „Süda on peaasi. Nii et teie arvate ka, et parem on ära minna?“
„Mina ei arva midagi, tehke nagu tunnete,“ ütles Indrek. „Minule on see ükskõik.“
Aga nüüd hakkas tüdruk jällegi nutma, nagu oleks Indrek teda millegagi riivanud, ja nõnda ta väljuski uksest suure nutuga. Kartes, et ta nõnda võiks Mäele minna, kutsus Indrek ta kojast tagasi ja ütles:
„Tiina, te peate end rohkem kokku võtma…“
„Jah, härra, ma pean tõesti end kokku võtma, nõnda ei või,“ oli tüdruk nõus, enne kui Indrek sai lõpetada.
„Pange nüüd ilusasti tähele, mis ma teile ütlen…“
„Härra, ma panen ilusasti tähele,“ kinnitas tüdruk.
„Te ütlete, et olete siin minu soovitusel…“
Tüdruk nokutas pead, nagu tahaks ta jällegi midagi ütlema hakata.
„Olgu nõnda: mina soovitasin teid. Aga siis peate katsuma nõnda talitada, et minule kui soovitajale sellest halba ei sünniks. Te mõtelge ometi, mis hädad te olete neile seal peres kaela tõmmanud. Esiteks Otiga, siis selle Oru poisiga, nüüd Oskariga. Kuigi ehk teie ise pole süüdi, ometi on see ikkagi kõik teie pärast.“
„Härra, aga mis ma siis teie arvates pean tegema? Kuidas on kõige parem?“ küsis tüdruk.
„Kui siin olla on raske, siis minge ära,“ õpetas Indrek. „Aga ärge andke Oskarile lõplikku vastust, see oleks talle ehk liiga raske. Öelge talle, et mõtlete järele ja vastate siis. Nõnda on kõige parem.“
„Pean ma hoopis ära minema või võin ma kusagil lähemal omale koha otsida?“ küsis Tiina.
„See oleneb sellest, kas tahate Oskariga veel kokku puutuda või mitte,“ seletas Indrek isalikult õpetades. „Mina isiklikult arvan, et parem on kaugemale minna.“
„Hea küll, härra, siis ma lähen kaugemale,“ ütles tüdruk alistunult ja hakkas uuesti nutma.
„Mispärast te siis nutate, kui te ise tahate minna?“ küsis Indrek.
„Mul on nii kahju, et ma ei või Vargamäel perenaiseks hakata,“ nuuksus tüdruk.
„Miks siis mitte?“ päris Indrek.
„Seda ma ei või öelda, sest see on üks halb asi,“ vastas Tiina.
„See on vist jällegi see saladus, mis oli juba linnas?“ küsis Indrek.
„Jah, härra,“ vastas Tiina ja lisas natukese aja pärast, nagu oleks ta asja üle paremini järele mõtelnud, „see on seesama ja üks teine ka.“
„Nii et nüüd on juba kaks saladust, üks linna saladus ja teine maa saladus, nii-öelda Vargamäe saladus. Ah teid õnnetut lapsukest küll!“
Indrek rääkis seda pool haletsedes, pool naljatades. Aga tüdrukule ei meeldinud see ja ta ütles:
„Ma pole sugugi enam lapsuke.“
„Mis te siis olete,“ vastas Indrek tõsiselt, „kui te nõnda oma saladustega hundiratast lööte ja ise sealjuures töinate? Nõnda teevad ju ainult lapsed.“
„Kas siis suurtel inimestel saladusi ei ole?“ küsis tüdruk äkki huvitatult.
„Miks ei ole,“ vastas Indrek, „aga et nad nende pärast nõnda nutaksid!… Mina ei tea teie saladustest midagi,“ jätkas Indrek vanainimesena õpetlikult, „ja mina ei tahagi neist midagi teada, aga ühte nõu annaksin ma teile ometi: kui te üles lähete ja oma asju seal ajate, ajage neid siis ausalt ja otsekoheselt ning ilma igasuguste saladusteta, sest need seal on kõik head ja ausad inimesed, niipalju kui mina neist aru saan.“
„Jah, härra, ma teen, nagu teie tahate ja käsete,“ vastas tüdruk valmilt.
„Minul pole siin midagi tahta ega käskida, Tiina, teie ise peate tahtma,“ ütles Indrek.
„Hea küll, härra, ma ise tahan,“ vastas tüdruk, ja nende sõnadega olekski ta lahkunud, kui tal poleks lävel midagi veel meelde tulnud, sellepärast küsis ta:
„Härra, kui ma minema hakkan, kas ma tohin enne tulla teiega jumalaga jätma?“
„Tulge jumala rahus, kui te tahate,“ vastas Indrek.
„Ma tahan, härra, ja tänan väga.“
Nõnda läks Tiina lõpuks saunauksest välja.