Tabamata ime/Kolmas waatus

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Kolmas waatus.

Lauritsate saal nagu esimeses waatuses.

Laud, mis keset ruumi seisis, on tahapoolele nurgasohwa juurde paigutatud. Õhtu. Lambid põlewad.


Esimene etteaste.

Lilli ilmub, ukse wahelt pool piidlewalt enne sisse waadates, pahemalt poolt. Ta kannab uut elegantset lillasiidi-kleiti ja on kontserdiks silmapaistwalt, kuid maitseliselt friseritud. Tema kahwatu ja hämar nägu ilmutab näriwat rahutust. Ta ruttab lauakella waatama, wäristab aega nähes ärewalt pead ja sammub siis hauduwal meelisklemisel, pea norus, paar korda üle toa. — Seepeale Laurits kärmelt kesk-uksest.


Laurits
(otsaesist kuiwatades, ruttawalt)

Noh, Lilli — mida kuulub? — Ohoo, juba täies piduläikes!


Lilli
(täieste muutunult, rahuliku lahkusega)

Ja, ma katsusin selga, mis mulle praegu toodi, ja jätsingi. — Sa tuled linnast, Gustaw?


Laurits

Just nii, ja lähen jälle, kui ülikonda olen wahetanud. Pidusöögi pärast nimelt. Muidu on kõik joones. — Kas tead, õhtukassale jääb ainult näputäis kallimaid piletid müüa, kõik muud on juba läinud!

Aga Leo — ta tuli muidugi juba?


Lilli

Weel mitte.


Laurits
(suure imetelemisega)

Ta pole ikka weel kodus?


Lilli

Küll ta tuleb, on ju weel aega.


Laurits
(Lillile terasemalt otsa waadates)

Ma ei mõista hästi — — hommikust saadik — — kell on juba kuus — — Kus ta sinu arwates wõiks olla?


Lilli

Ma usun, ta wärskendab ennast jalutamisega kontserdi wastu; wõib ka olla, et ta weel mõne tuttawa juures pikemalt peatab.


Laurits

Kelle juures näituseks?


Lilli

Noh, wahest oma tädipoja juures.


Laurits
(wäristab pead)

Ma olin Kulliga kella kolme ajal uulitsal koos. Ta küsis Leo järele, saatis talle terwiseid ja ütles enese linnast wälja jalutawat.


Lilli
(wargsi kramplikult käsi pitsitades)

Siis ehk Kõrendi wõi doktor Waigu juures.


Laurits

Kõrendit nägin poolteise tunni eest toimetuses: ta ei lausunud mulle Saalepiga kokkupuutumisest sõnagi. Kuid naaber Waik — — wõiks ju olla! — Kas soowid, et ma telefoniga järel küsin?


Lilli
(wiiwitades)

Ma ei tea — — Siiski, sa wõiksid ju küsida. — Aga täieste muretalt — minupärast naljatades — sest — —


Laurits

Ma mõistan — milleks teisi rahutuks teha! — Silmapilk! (Paremale poole ära, ust lahti jättes; warsti on tema kõnelemist aparadil kuulda)

Ja. — — Tahtsin sulle head õhtut öelda ja küsida, kas sul täna külalist on käinud — — Ei, ei, ma ei räägi patsientidest — ühte külalist minu talust. — — Mitte? — — Ja, waata, meie kunstnik on pikad jäljed teinud, noort kaasakest leinama jättes; ma mõtlesin, kui ta sinu juures redus peaks olema — —


Lilli
(jalga maha tõugates, läbi hammaste)

Tölplane!


Laurits

Soo? Na, küll ta siis poeb mujalt wälja. Tänan! — — Nägemiseni! (Tuleb tõtates tagasi)

Ka seal mitte, Lilli! — — Ega ometi — hm — mõni äpardus —?


Lilli
(lööb kergelt käega)

Oh ei — missugune siis! Tal on ju weel teisi wanu tuttawaid, keda meie ei tea, — mõni juhtus wasta tulema —


Laurits
(Lilli otsa waadates)

Kas teie wahel ehk midagi — midagi abielulist juhtus — — pisuke pahandus —? Wast koguni teatawa asja pärast —?


Lilli

Sa mõtled laulatuse-asja? (Wäristab pead) Meie rääkisime sellest eila õhtu paar sõna, kuid ilma millegi pahanduseta. Tema ei olnud tujus, ja mina ei tahtnud temale peale käia, et tema närwisid hoida.


Laurits

Ja, tema närwid! Kuule, Lilli, ma märkasin temast täna hommiku midagi, mis mulle mõistatuseks jäi, Meie olime kahekesi jutus. Seal pillas ta kõne sekka korraga midagi üsna wõõrast —


Lilli
(kergelt)

Ja, ma tean — ma tunnen seda kauemat aega — — wist midagi oma lapsepõlwest?


Laurits

Ma usun, ta tähendas midagi mõtuste kewadesest laulmisest.


Lilli

Ja, säärane lause wilksab tal wahel kogemata ja üsna ebateadliselt suust. Muidugi tuled see närwide korratusest, mis nende kosumisega jälle kaob.


Laurits

Selle eest peaksite hoolt kandma. (Waatab taskukella) Ja nüüd luba, et ma jälle lähen. (Minnes) Miks Paula sul seltsiks ei ole?


Lilli

Ta on wälja läinud. Ka pole mul sugugi igaw.


Laurits

Soo, soo. Nägemiseni siis! Ja ärge hiljaks jääge. (Paremat kätt ära)


Teine etteaste.

Lilli pealt wariseb rahukate sedamaid maha, ta pilk põgeneb ringi. Siis wahib ta meelekohtasid surudes natuke aega maha ja sosistab: „Mis teha? Mis teha?“ ning läheneb wiimaks pahempoolsele eesnurgale, kus ta piinamõtetes tugitoolile wajub. — Juta tuleb ilma tema sealolemist aimamata tantsu-sammusid tehes ja oma jalgade peale maha wahtides kesk-uksest ning silmab Lillid alles, kui ta keset ruumi on jõudnud.


Juta
(peatades)

Sina siin, Lilli-tädi? Wabanda!

Aga kas sa siis ikka weel üksinda oled?


Lilli
(waatled teda silmapilgu lornjetiga, siis ükskõikselt)

Ma olen heameelega wahel üksinda.


Juta

Aga terwe päewa ilma meheta!


Lilli
(naeratab)

Kas see sinu meelest nii hirmus on?


Juta

Kui ma ei teaks, kus ta on — iseenesest mõista! Jumal, missugused mõtted mulle kõik pähe ei tikuks!


Lilli
(ikka naeratades)

Missugused siis?


Juta

Heldeke, eks ma mõtleks, et ma mitte ainus naine ilmas pole, ja poolegi mitte kõige parem!


Lilli

Wõi sina, waeneke, näeksid kohe tonta! — See oleks aga ainult mõistetaw, kui sa oma wäärtust hästi madalalt hindad, milleks sinul ju muidugi asja wõib olla.


Juta
(kentsaka ohkega)

Ah ja, wõistlus on ju nii suur! Sest kes oskab siis kõik seda leida ja definerida, millega üks teisele kardetawaks saab! Mis on siin wäärtus? — Iseäranis ühte liiki naisi kardaksin ma.


Lilli

Mäherdusi siis?


Juta

Neid — neid päikse-naisi!


Lilli

Päikse-naisi?


Juta

Ja. Need on niisugused, nagu — nagu Eewa Marland näituseks.


Lilli
(tõuseb weidi järsult üles)

Eewa Marland — päikse-naine (naerab lühidalt ja kergelt) — mis sa selle wassinguga õieti mõtled?


Juta
(lööb pilgu Lilli kleidist üle)

Oo, sul on juba uus kleit seljas, tädi Lilli?


Lilli

Kas sa seda alles praegu näed?


Juta

Pidin ma seda kohe nägema? (Silmitseb kleiti lähemalt)

Ta on õige ilus. Aga kas see karw sind mitte wanaks ei tee?


Lilli

Wanaks?


Juta

Ütleme: wanemaks.


Lilli

Ei, seda ta küll ei tee. Sul ei näi wärwide tarwis silma olewat, laps.

Aga sa jäid mulle seletuse wõlgu, mida sa oma päikse-naisega tahad ütelda.


Juta

See huwitab sind? (Naeratab) Ma tahan seda ütelda:

On metsa-naisi, on mere-naisi, on mitmesuguseid muid tumedaid naisi; aga nende aeg on ümber, nad hakkawad kaduma, ja nende asemele tulewad päikse-naised. Need on niisugused heledad, läbipaistwad —


Lilli

Nagu Eewa Marland?


Juta

Ja, mulle kerkib wahel midagi sarnast silma ette — säherdune wõrdlus —


Lilli

Sest et sa waimliselt kaine ja labane oled. Sinu naistega häwineks luule.


Juta

Kas päikse-kultus luuleta on? (Naerab) Isegi niisugused müstika- ja romantika-mehed nagu herrad Waik ja Kõrend olewat toona kirglised päikse-kumardajad olnud.


Lilli
(wõtab diiwanil istet)

Ma kuulsin neist lookestest juba. — Sa näikse oma „päikse-naisega“ kelkiwat, laps.


Juta
(naiwse ilmsüütusega)

Igatahes, tädi Lilli, peaksid sa selle eest hoidma, et sinu kallim mitte mõne niisugusega kokku ei puutu!


Lilli
(naerab)

Seda wõin rahulikult tegemata jätta, paikene, sest tema on iga kiusatuse eest muidugi hoitud.


Juta

Nii rahulik ei suudaks mina mitte olla. (On Lilli juurde istunud, waatab temale korraga teraselt otsa)

Aga sul on nii hiilgawad silmad, tädi. Kas sa atropini tarwitasid?


Lilli

Milleks seda?


Juta

Seda tilgutatawat ju pidule minnes silma. Aga sa ütled mind eksiwat: siis siretawad su silmad loomulikult nõnda!


Lilli
(haarab äkitselt tema kätest kinni, pitsitab neid ja litsub poolsusinal wälja)

Miks sa mind kriimustada püüad, kassikene?


Juta
(naeru ja walu wahelt)

Ai, ai! — Mina kriimustan — sina salwad! (Wabastab käed ja puhub neile peale)

On isikuid, keda ma kriimustama pean — tea isegi, mispärast. — Aga kas sul minust kui lõbusast ajawiitjast juba küllalt ei ole, tädi?


Lilli

Sa ei eksita mind.


Juta
(hirwitades)

Aga lahti tahaksid minust ometi saada! — No, ma lähen. (Tõuseb üles) Ka mul waja õhtuse toaleti peale mõelda. (Minnes, kergelt)

Ega Leo ometi hiljaks peaks jääma! Unustab ehk wiimati ära, mis päew täna on. (Kesk-ukse kaudu ära, eesruumist peale tantsu-sammudel)


Lilli
(järgneb talle pika, imelikult muiglewa wihkepilguga, wajub siis tumedal mõtlemisel iseenesesse kokku ja litsub wiimaks wihawalusa wenitamisega hammaste wahelt wälja)

Juba warblastel siristada! Juba kärbestel piriseda! — — (Silmapilguks laenetab sügaw lein ta näost üle, ta huuled sosistawad kuulmata sõnu, siis wapustab teda äkiline wärin; ta hüppab püsti, ja kuna ta põgenewal sammul üle ruumi ruttab, tõukab ta lämbunult ja hirmusegaselt wälja)

Ei tohi! — — Ei tohi! (Wihaselt) Ei tohi! (Korraga aga pöörab ta ühe peegli poole ja jääb end silmitsedes selle ette peaaegu edewal huwitusel seisatama)


Juta
(ilmub kesk-ukse läwele, naeratab)

Wabanda eksitamist, tädi Lilli! — Doktori-herra Waik laseb küsida, kas ta sulle seltsiks tohib tulla.


Lilli
(tasase nõksatusega, kuid peegli ette paigale jäädes)

Mul ei ole midagi selle wastu, kulla laps.


Juta
(kumardab teenijalikult peaga ja astub tagasi; wäljast kuuldub seepeale tema ironiline ümardaja-hääl)

Proua lasewad paluda, doktori-herra!


Kolmas etteaste.

Lilli. Dr. Waik.


Lilli
(tulejale naeratawa lahkusega pisut wastu astudes)

Kui kristlik, et Teie wäest leske trööstima tõttate!


Waik
(wiiwitab weidi Lilli ehitud wälimuse mõjul)

Pagana pihta — nõnda wõite kardetawaks saada!


Lilli
(koketilt)

Ainult nõnda?


Waik

Nõnda iseäranis! — Nüüd on deemon täielik — deemon sülfidi näol! (Pigistab kumardades Lilli kätt)

Seda wähem saan ma aru, kudas niisugust olewust leseks wõidi jätta.


Lilli

Teie poleks seda muidugi mitte wõinud?


Waik

Jumal hoidku! Mul pole midagi ühist nende liblikatega, keda kunstnikkudeks kutsutakse.


Lilli
(ironiliselt)

Soo?


Waik

Wähemalt mitte enam. — Aga ma annan heameelega järele, et teatawat liiki kunstnikkudel raske on teisiti olla.


Lilli

Kudas nii?


Waik

Niisugusele palelikult ühtelugu hulkade ette astuwale kunstnikule — isegi wiimasele warietee-artistile — hüpatakse ju suisa kaela. Mis ta waene peab tegema!


Lilli

Ta raputad nad endal küljest, kui Tal omal midagi paremat on.


Waik

Seda tahan ma ju Teie kunstnikust heameelega uskuda. Aga kõige tugewam kindlus langeb, kui teda arwurikas waenlane wisalt ümber piirab. Igatahes peab naine, kes säärasele awalikule näpukastele kaasaks läheb, suure riwalitedi wastu walmis olema.


Lilli
(wõtab kiigetoolis istet ja palub Waiku käenäitega lähemale tugitoolile istuda)

See pole mitte just uus, mis Te mulle räägite, ja weel wähem on see trööstiw.


Waik
(maha istudes)

Õige küll, ma pidin ju leske trööstima! — Enne peaksin aga teadma, kudas Teie lesepõlwega õieti lugu on.


Lilli

Üsna lihtne. Minu kunstnik on hommikust saadik jäljeta kadunud. (Naerab) — Wäga wõimalik, et ta mõne „kaela-hüppajaga“ kokku puutuski.


Waik

Ja selle üle wõite naerda!


Lilli

Miks mitte?


Waik

Siis ei tunne ma Teid enam ära! (Sumbutatud toonil, Lillile intimselt silma wahtides)

Kord oli aeg — sest on küll juba tosin aastaid tagasi — kus Lilli Ellert säärase kahtluse pärast inimese ära wõis tappa.


Lilli
(end õõtsutades)

Soo? Kas midagi sellesarnast on sündinud?


Waik

Teie ei mäletagi enam?


Lilli

Ei. Wanu hallitanud asju ei pea ma meeles.


Waik

Mina aga olen sunnitud seda meeles pidama: sundija on minu kamm. (Nihkub tooliga Lillile ligemale) Lubage oma käsi! (Lööb silmad weidi ringi, wõtab siis Lilli käe ja juhib seda oma juuste seest ühte armi leidma) Siin — siin — — kas pole selgeste tunda?


Lilli
(naeratades)

Seesama täpike? (Tõmmab käe tagasi)


Waik

Ohoo — see „täpike“ on poolteist tolli pikk ja nii kõrge, et kamm temasse kinni hakkab!


Lilli

Waene mees! Kes käskis Teid siis ka nii akna ligidal magada!


Waik

Taga parem! Kas Teie siis mulle ette ütlesite, et Te sel ja sel tunnil minu akna sisse wiskate! Õnn weel, et klaasikillud ja mitte kiwi ise —


Lilli

Waheajal olete loodetawaste äratundele jõudnud, et Te karistuse ära olite teeninud?


Waik

Surmanuhtluse? Surmanuhtluse selle eest, et noor hella hingega üliõpilane ka teise naabrineiu wastu weidi — weidi inimlik püüdis olla —!


Lilli

Ja kolmanda ja neljanda wastu ka weel.


Waik

Na, na — nii palju neid korraga ei olnud!

Kuid Teie auwäärt mälu, proua Lilli, töötab ju korraga imehästi!


Lilli

Kui Teie ta töötama panete!


Waik

Ja nüüd tahate mulle enam usutawaks teha, et Lilli Ellert naisena enam kadeduse-palawikku ei põe?


Lilli

Seda pole ta kunagi põdenud.


Waik
(laia wõõrastelemisega)

Kudas?


Lilli

Ma pole iialgi armukade olnud. Hoopis wastupidi: mu meelest on wahel, kui ihkaksin ma, et minu wastu truudusliselt eksitaks.


Waik
(nürilt)

Aga milleks siis?


Lilli

Et eksijat karistada.


Waik

See teeb Teile lõbu?


Lilli

Juba karistuse kawatsemine! Weel enam aga õnneks läinud tegu. Säherdune wõib mind mitmeks ajaks rõõmuga moonastada.


Waik
(wäikese waheaja pärast)

Teie meeldite endale karistaja-osas nii wäga; ma soowiksin Teid heameelega ka kord eksija-osas näha saada.


Lilli

See soow ei lähe Teil täide, doktor.


Waik
(luurawalt)

Nii tulekindel?


Lilli

Nii tulekindel. — Aga kui see kord olema peaks — iga wõimalust ei tohi ju mitte maha salata — —


Waik
(põnewalt)

Siis —?


Lilli

Siis eksiksin ma ainult kellegiga, keda ma sedawõrd usaldan, et ma oma süü petetule üles wõin tunnistada.


Waik
(petetult)

Milleks seda waja on!


Lilli

Ettewaatuse pärast: et mitte wahest ise petetuks saada.


Waik

Suudetakse siis niisuguses asjas kainelt kalkulerida?


Lilli

Mina arwan suutwat.


Waik

Teie wõiksite aga olukorda sattuda, kus Teie eksimist üsna legalselt — karistuse- ja tasuwahendiks — tohiksite tarwitada.


Lilli

Näituseks?


Waik

Ütleme: Teie mees on wääratanud. Ja Teie ei tihka sellest awalikult järjeldusi teha.


Lilli

Miks mitte?


Waik

No, wahest seltskondlise skandali pelgamisel.


Lilli

Ma ei ole mitte arg. Ja karistusest, mis wastasele häda ei tee — säärasest magedast sala-tasust — ei tunne ma miskit maiku.


Waik
(kogemata)

Kahju!


Lilli
(naeratades)

Mispärast kahju?


Waik

Ma tahtsin tähendada: niisugusel sala-asjal on ju oma wastuseismata nõiduslik magusus —


Lilli

Teile, doktor?


Waik
(on Lillile peaga weel ligemale nihkunud; rõhukalt)

Ma usun, igaühele! Mõned ei julge seda ainult mitte tunnistada.


Lilli

Minule mitte. — Aga kas meie teineteisele mitte liiga ligidal ei istu, armas sõber?


Waik

Teie kardate mind?


Lilli

Mina Teid? Teie ütlesite ju mind kartwat.


Waik

Teie siid kuumab nii.


Lilli
(äritawa ilmega)

Seda teeb iga riie minu seljas.


Waik

Teil on õigus — ma tundsin seda ka tunaeila, kui ma siinsamas Teie kõrwal istusin; midagi unustatut uhas minewikust uimastawalt meeltesse.


Lilli

Minu jõud!


Waik

See definerimata, ainult Teile omane helgus — see troopika-leitsak —


Lilli

Mille eest igamees ennast hoidma peaks — ta tapab!


Waik
(truusüdamliselt)

Niisuguse otsa wastu poleks mul midagi!


Lilli

Kord kartsite aga nähtawaste seesugust otsa.


Waik

Nooremana ei mõistnud ma tuulepea romantilisest surmast lugu pidada. (Waheaja pärast)

Kas teate, et ma ka eila siin käisin?


Lilli

Soo?


Waik

Teid ei olnud paraku kodus.


Lilli
(ironiliselt)

Ma ei teadnud teid oodata, kulla doktor.


Waik

Ja praegu olen teel ühe raskeste-haige juurde; siia astusin enne sisse.


Lilli

Minu saatus seisis Teile ligemal?


Waik
(nokutab jaatawalt peaga)

Ehk lubate, proua, et ma Teid ka edaspidi oma patsientide hulka loen.


Lilli

Mul pole ju midagi häda.


Waik

Aga kui Teie lese-päewad sagenewad?


Lilli

Miks Te seda mõtlete?


Waik

Noh, Teie kunstnikul läheb motsioni ja wärsket õhku tarwis — ta näikse Teie kõrwal üsna ära süsinenud olewat — ning meie linnal on nii ligitõmbaw ümbrus. (Waatab Lillile julge muiglemisega näkku)


Lilli
(kannatab tema pilgu rahulikult wälja)

Ma loodan, et minu kunstnik ootamata ruttu kosub ja minu lese-päewad lõpetab.


Waik

No, igatahes wõiksite mind majatohtriks wastu wõtta — meie endise sõpruse pärast, mille murdumist ma kahetsen.


Lilli
(naeratades)

Kui Te ennast nii tarwilikuks peate — minugi pärast, ma ei taha ebawiisakas olla! Meie lühike lapsepõline sõprus aga jätke mängust wälja, sellest pole minusse kõige nõrgematki kaja järgi jäänud.


Waik
(üles tõustes)

See ei tee mulle muret. — Tänan, proua Lilli! Ma sõidan nüüd silmapilguks oma waest haiget waatama —


Lilli
(tõuseb ka üles)

Kui ta weel elus on.


Waik
(kehitab õlasid)

Surma wastu pole arstilgi rohtu. (Wõtab Lilli käe, waatleb seda ja wajutab ta kähku huulte wastu)

Nägemiseni, proua!


Lilli
(tõmmab käe tagasi)

Kas see Eesti salongis juba kodune on?


Waik
(naeratades)

Ma olen europlane. (Läheb, pöörab aga läwel järsku ümber)

Weel midagi, armuline proua: kas ma tohiksin pidulauas Teie truu kõrwamees olla?


Lilli
(pead nokutades)

Katsuge õnne!


Waik
(kumardab ja läheb)

Lilli
(pöörab näo aeglaselt ukse poolt tagasi, ta huulte ümber mängib pool põlglik pilge; siis aga wõtab piinaw rahutus tema üle uueste wõimust, ta waatab hirmunult kella, surub ühe käe rinna, teise meelekoha wastu ja ümiseb kaswawal ahastusel)
Ja — — ja — — ja! — — Alasti — — alasti — — alasti! (Ta on diiwanile lähenenud, wajub poolpikali selle peale, pigistab silmad kinni ja hoigab weidike aega tasakeste, kuni wiimaks kramplikud sisemised tuksatused ta rinda wapustawad. Järsku lööb ta kuulatades silmad lahti, kähwab istukile ja pöörab näo hingamist peatawal põnewusel oodates kesk-ukse poole)

Neljas etteaste.

Lilli. Leo tuleb kindlal, elastlisel sammul kesk-uksest; ta nägu, millel weidi jumet on, ja terwe olemus ilmutawad suurt sisemist kosutust ning noorendawat, rahu ning südidust ammutawat rõõmu. Ilma Lillit tähelpanemata, astub ta mõtetes parema ukse poole, märkab siis istujat ja peatab sammu.


Leo
(sõbralikult)

Aa, Lilli — sina! Tere õhtust! — Kartsite wist juba, et ma hiljaks jään?


Lilli
(kes tema muutunud olewust peaaegu tardunud imetelemisega on waadelnud, lahke pealiskaudsusega)

Mina mitte, aga teised.


Leo

Sina mitte? Seda parem. Ma muretsesin juba, et sa ehk kontserdi pärast rahutu oled.


Lilli
(nagu ülemal)

Ei. Ma wõisin ju arwata, et Eewa-preili su õigeks ajaks tulema saadab wõi ära toob.


Leo
(kerge jahmatusega)

Sina tead —?


Lilli
(naeratades)

Sinu lamburi-tunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled.


Leo

Aga kudas siis?


Lilli
(nagu ülemal)

Kudagi ikka! Kus tegijaid, seal nägijaid. Wõib olla, et ma akna taga piilumas käisin.


Leo

Akna taga — piilumas—? (Oma silmapilksest kitsikusest aga kohe wõitu saades) Tühja kah! Sa oletasid — sa aimasid ainult — —


Lilli
(täie rahuga)

Sul on minu diwinatsioni-andest hea arwamine. — Aga olgu kudas on — sa pead mulle mu pika igawa üksiolemise eest wiisaka pihtimisega tasu andma. Kudas kujunes teie idülliline tête-à-tête lähemalt? Minu rõõmuks näib see sinu meeleolu peale wäga heategeliselt mõjunud olewat.


Leo
(arupidamatalt, naiwse õnnelikkusega)

Ja, ma tulen nagu terwise-kaewult!


Lilli

Selle eest tahan ma Eewa-preilile tänulik olla. — Aga mis sa arwad: kui sul mitte nii mõistlik naine ei oleks, siis wõiksiwad niisugusel poisikese-naljal kergeste tülikad kodused tagajärjed olla?


Leo
(leplikult)

Wäga wõimalik, Lilli. — Kuid parem oleks, kui me sellest asjast täna enam ei kõnele. Aeg on kasin — ma pean riideid wahetama — — Kas minu frakk juba ära toodi —? (Silmab uut kleiti Lilli seljas) — Ja soo — sina oled juba walmis!


Lilli

Meil pole weel ruttu, armas sõber. Ka ei tarwitse sa karta, et mina sinu tuju ja rahu õhtu kahjuks kudagi rikun. Nagu näed, waatan ma naeratawa jahedusega sinu salajase — hm — ütleme: meepotil-käimise peale, — seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kudas just räägitaw meepott lapsi ligi oskab awateleda. (Naeratades)

Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud kunstniku-südame kohta weel pisut wana süütewõimu, teda kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi weel tuha all hõõgub, ta arwas seda wast leidwatki, ning lõbustas end natuke oma leiuga — jumalukene, see kõik on ju inimlikult mõistetaw ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagikalik. Muudkui minu heal poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ta wõib ka natuke punastada — ma pööran silmad ära.


Leo
(pehmelt)

Ma arwan ikka weel, et sündsam oleks, kui meie selle kõne-aine praegu puutumata jätaksime.


Lilli

Soo? — Noh, meie wõime ju ka millegist muust kõneleda. (Wäike waheaeg)

Mul oli eila ja täna mahti eneste olukorra peale proowiwat pilku heita ning ühte meie tähtsat otsust rewiderimisele wõtta. Kas tead, missugust? (Jääb Leo wastust ootama.)


Leo
(waikib)

Lilli

Ma leidsin, et meie oma tugi-kohaks, oma tulewaste operatsionide baasiseks, mitte prowintsi-linna ei wõi walida — meie peame pealinna walima. Siin kolkuksime waimliselt warsti ära, sinu nime ja isiku ümber hakkaks kodususe koorikut kaswama — — Aga istu ometi, Leo!


Leo
(wõtab diiwani teises otsas istet)

Lilli

— Peterburis sellewastu, kus meie hiilgawa rahwuswahelise seltskonna ja awara kunsti-ilma eest leiaksime, kuna meie kodumaale ühtlasi ligidal oleksime — — mis sa arwad, talleke?


Leo
(waikib)

Lilli

Wõi põlgad ehk Peterburi oma terwise tulul ära? Siis jääks meile weel suurlinn Riia, mida sa sagedaste oled kiitnud, wõi ka Helsingi —


Leo

Mina jään igatahes siia.


Lilli

Igatahes?


Leo

Igatahes.


Lilli

On sellega öeldud, et sa ennast siin kudagi — sidunud oled?


Leo

Wõib olla.


Lilli

Mil wiisil siis, lapsuke?


Leo

Sellega astuksime wärawast jälle sisse, millest minu soowil ja sinu nõusolemisel praegu wälja astusime.


Lilli
(julgustawa naeratusega)

Aa — meie saunapiiga! Sa andsid temale tõotusi. Oma õletulukest näid sa ise kestwamaks pidawat.


Leo
(pehmelt)

Lilli, ma ei raatsiks sind piduliku õhtu eel mingil tingimisel äritada.


Lilli

Mind? Minu pärast oled sa mures? (Lühike naer) Sa peaksid mind paremine tundma, Leo.


Leo

Sinu eeldus on wildak. Sa ei tea mitte kõik. (Waatab uste poole)


Lilli
(ruttu)

Kui mind midagi wõiks äritada, siis just see mitte-teadmine. Seepärast julgeste wälja, mis sul südame peal on, kui sa minu rahule arwad hoolimist wõlgnewat. Ma tähendan weel, et meie üksinda oleme. Ainult Juta on kodus, ja see on ülewal oma ärkli-toas.


Leo
(wagusa kindlusega)

Et sa järele ei anna — sinu sõna peale, Lilli!

Tuli, mida sa nimetasid, ei ole mitte õle- ega kulutuli — ta põleb juba kaheksa aastat.


Lilli

Järgemööda?


Leo

Wahetpidamata. Teatud wahe — see oli imaginatsion. Haawatud enesearmastus arwas ta kustutanud olewat; sina tulid ja aitasid aset wee all hoida — ma petsin ennast ja sind! Juba wõõrsil mõnda aega nilpas tuha alt lõkke-keelekesi wälja — ebamäärase igatsuse näol, mis lennusihi kodu poole hoidis ja alaliselt näriwamaks kaswas, — ning siin, üleeila, äkitselt nagu äikese süütel — siin lõiwad leegid mul üle pea.


Lilli
(kuiwalt)

Sinu äkiline wastuseis, minuga kodumaal kirikliku laulatuse teel ka seaduse mõttes ühineda, ei wõrsunud siis juba wõõrsil mitte sinu ateistlisest oppositsionist wälja?


Leo

Ei. See wastuseis ei olnud ka mitte kawatsetud, ta oli instinktiline. Mind hoiatas ja keelas midagi oma kammitsat kõwemine sidumast.


Lilli
(õiglase imekspanemisega)

Ja kõike seda oskasid sa minu eest warjata, pealegi tema wastu tasuhimulist wihkamist nähtawal kanda — sina, Leo, sina!


Leo

See ei läinud mul sugugi raskeks. Ma panin seda isegi imeks. Kõige edewam ja ennatum näikse end maskerida mõistwat, kui ta äraandmist plaanitseb.


Lilli

Äraandmiseks nimetad sa oma — oma meelepööret?


Leo

Jaolt. Ma oleksin sinust kohe pidanud taganema, kui ma märkamisele selgusin, et ma sinu waenlane olen — juba wäljamaal, mõne aja eest. Aga selleks puudus mul julgus. Ma seisin oma nõrga tahtejõuga weel sinu meelewalla all. Ja mul polnud aimugi, mis minu igatsust siin ootab — kas lahtine wõi kinnine uks. Wiimasel puhul — sa näed, kui hea ärimees ma olen — oli mul sind ikka weel tarwis —


Lilli

Sa ei tahtnud musta wett enne maha kallata, kui puhas käes on?


Leo

Õige küll. Aga ma wõisin ennast seega wabandada, et sina selsamal olukorral algusest peale mitte paremine ei teinud.


Lilli

Mina?


Leo

Ja, Lilli. — Ma ei taha sind süüdistada mitte mõtteski; seks pole mul nüüd enam asju ega tarwilist tigedust. Aga ma pean midagi ära tähendama, mis meie senist wahekorda aitab selgitada ja seega minu teguwiisi õigeste walgustada.

Meie abielu — petlikud hilbud ümbert kistud — oli üsna lihtne ja kaine tulu-ühendus, teataw äriline wõrrend. Sina ja mina — meie olime kaks sootsiust, ühte heitnud kummagi isikliste wajaduste sunnil. Minul oma kutses oli sinu tõuke- ja tõstejõudu ning selle kõrwal sinu ainelist abi tarwis — sina jälle spekulerisid minu tulewase loorberi peale.


Lilli
(tuksatades, lõikawa tooniga)

Kes sinule selle meeletuse pähe pistis?


Leo

Ei keegi kolmas. See tõde imbis mulle sinust enesest aegamööda sisse — wäikestest walwamata ilmutustest sõnas ja teos, pisukeste nähtuste ja kuulduste tolmukübemetest. Ma ei märganud neid, ma ei wõtnud neid olewateks niikaua, kui ma sinu ja iseenda suggestioni all elasin, mis meie ühendust pühitsetud abieluna laskis paista. Alles see wõimule pääsew ja äratundeks selgiw igatsus kadunud paradiisi järele teritas mu meeli. Ma hakkasin nägema, juurdlema, järjeldama, ja warsti teadsin ma kõik.


Lilli
(on teda rahutuma, wastutahtlise põnewusega kuulatanud, nüüd wäljapahwatawalt)

Aga see on ju pöörane sonimine —!


Leo
(rahulise pehmusega)

Pea sõna, Lilli, ja jää rahuliseks! Ma ei kaeba sinu peale, ma ei kurda — ma seletan ainult. Ja ma olen lõpul.

Oma püüdesihti ilmutasid ja paljastasid sa iseäranis selle üliagarusega, millega sa mind tõstsid ja tõukasid. Ja, Lilli! Oma õhinas, rutemine eesmärgile jõuda, ei pannud sa tähelegi, et sa armastawa naise osast wälja wääratasid ja mind oma hingest lugeda lasksid: „Sa oled mulle abinõu otstarbeks,“ — et sa minu terwisest wähem hoolisid kui tasust, mida sa endale oma kulu ja waewa eest olid tõotanud.


Lilli
(pärani silmil)

Ma ei suuda oma kõrwu uskuda! Minu agarusest, sind sinu kutses edasi aidata, keerad sa mulle silmuse! Kas sa siis korraga unustanud oled, et see sinu enese soowil, sinu alalisel palwel on sündinud, sest et sa endale hakkamise-nõrkust ja wastupidawuse kestmatust ette heitsid! — Et mina kui armastaw naine sinu edenemise ja tõusmise kohta põlewat kaashuwitust tundsin, end sinu tulewase kuulsuse mõttega joowastasin, eneste ainelise hädapõlwe lõppu kirgliselt kätte ihkasin — kas sul selle nähtuse kõrwale ühtegi teist nii loomulikku on seada?


Leo

Ma ei unusta sinu kahjuks midagi, Lilli. Sest kui ma kunagi õiglane jõudsin olla, siis olen ma seda täna. Sinu awitawa agaruse kutsusin mina wälja — see on tõsi. Sinu agarus on mulle tulusaks ajuriks olnud — ka see on tõsi. Kuid sinu agarus pidi piiri, üleastumata piiri leidma neis tõrgetes ja riketes, mida minu närwikawa ja kogu kehaline seisukord hoiatawa protestina pikemat aega ilmutawad.


Lilli
(mõrudal etteheitel)

Leo, sul ei ole teadmata, et mina selle piiri ette kartlikult peatama jäin.


Leo

Ja, sa andsid ühe käega, ega märganudki, et sa teisega wõtsid. Sa wõitlesid tubaka wastu, sa wiisid mu läinud suwel mägestiku-õhku, sa pattasid meie pikka nälgimist. Aga (waatab talle tähendusrikkalt silma) — minu töö ja minu öö, Lilli — need jäiwad mulle.


Lilli
(hüppab püsti — sirgelt, kõminal)

Ma armastan sind! — — Ma armastan sind kõige mulle antud jõu ja wõimega!


Leo
(rahulikult)

See on wäide, mida ma otsekohe waleks ei taha ajada. Kooselamine, huwiline ühistunne, iseäranis abielu intimne osa — kõik see kokku soetab tõeste midagi, mida tingitud mõistel armastuseks wõib kutsuda. Aga ma wõin weel kaugemale minna ja tõeks wõtta, et sinu armastus täiewäärtusline on. Kuid siis annad sa teda mulle ulatamata mõõdul, sest et sul rohkem anda ei ole. Sinna ei wõi sa midagi parata, nagu mina midagi parata ei wõi, et mul sinule anda ei ole, mis sinu õigus oleks. Meie oleme teineteisega tasa, Lilli.


Lilli
(läbitungiwalt temale otsa waadates)

Sa armastad mind! — Sa armastasid mind ja sa armastad mind jälle! — Sinu kaheksast põlemise-aastast oli suurem osa minu! Ka minu kaenlas lõiwad leegid sul üle pea!


Leo

Ma tunnistasin seda pette-nähtuseks.


Lilli

Ja mina tunnistan sinu praegused leegid pette-nähtuseks!


Leo
(õlasid kehitades)

Sa eksid.


Lilli
(tema pealt pilku pööramata)

Ma tunnistan nad möödaminewaks haiglaseks moonduseks! — Ütle, mida oled sa nõuks wõtnud?


Leo
(tema pilku rahulikult kannatades)

See ei wõi enam küsitaw olla: ma lahkun sinust.


Lilli

Et temaga ühineda?


Leo

Ja. See on meie wahel otsustatud.


Lilli
(raske kindlusega)

Seda ei tee sa mitte!


Leo

Siiski, Lilli.


Lilli
(tõstetud häälega)

Seda ei tee sa mitte! — Sa ei ole weel nii kaugel, et sa ilma minuta läbi saaksid! Sa ei ole weel nii kaugel, et sa minu nagu kulunud kuue ära wõiksid heita!


Leo

Aga ma olen nii kaugel, et mul elu ja surma wahel on walida.


Lilli
(ränga ähwardusega)

Sa ei lahku minust mitte! Sa ei ühine temaga mitte! (Kugistawalt) Ma keelan sind! — Ma hoiatan sind!


Leo
(nukralt)

Sa ähwardad, Lilli?


Lilli
(leegitsewalt)

Ja, ma ähwardan! — Ma häwitan sinu ja tema! — Ma ei kohku millegi eest tagasi!


Leo
(helkja rahuga)

Kui sinu silm seletaks, mis minul seljas on — sa ei kõneleks niisugusel toonil, sa ei kulutaks üleüldse enam wõitlewaid sõnu. Ma olen soomustatud, Lilli! Mind katab nõiasärk, mille küljest iga kuul tagasi põrkab, mis minu nõrgemate pidemete pihta oli sihitud. Teine wägewam wõim on sinu oma minu pealt lahti lunastanud — sa näed üsna uut inimest enese ees, inimest, kes kaugel sealpool senist elu elab. Ma usun nüüd, et abielud taewas liidetakse — maa peal ainult konkubinadid.


Lilli
(istub äkitselt Leo kõrwale, wõtab tema käe ja waatab talle õrna kaastundmusega otsa)

Minu waene mees! — — Meil on siin wäsinud rändajaga tegemist, kellele ootamata sooja pehmet puhkesängi pakutakse. Nii wäsinud on ta, et ta pakkuja wastu piirita tänu tunneb — et ta pakutud sängi eest walmis on kõige kõrgemat hinda maksma, nagu keegi kord tühja kõhu sunnil läätseleeme eest kuulmata hinna maksis.

Ja, Leo, sa oled nõiutud, aga sinu nõiduja pole midagi muud, kui see kaissu-kutsuw magus puhkus. Kuid seda nõiarohtu wõin ka mina sulle anda! Ma tahan tunnistada, et ma oma heatahtlises püüdetuhinas sinu jõudude murdekohtasid küllalt tähele ei märganud panna. Anna mulle andeks! (Silitab tema pead, hella soojusega) Tänasest peale peab see sündima! Sellest tunnist peale ei ela minus muud muret, muud tungi ega aimet, kui kõigile sinu tarwidustele enesesalgawalt õigust teha! Ma jaksan sõna pidada — sa tead seda.


Leo
(wangutab naeratades pead)

Sa ei näe minu wammust! Sa ei näe minu wammust!


Lilli
(ilma teda kuuldawaks wõtmata)

See teine säng — see teine puhkus — — kas tead, mis sellele järgneb, millega see ilu warsti lõpeb? Sina oma praeguses umbuses ei aima seda, küll aga mina oma kaine peaga. (Hoogsalt) Oled sa kord wälja puhanud, tunned sa jälle karget turdust ihus ja waimus — oo, minu Leo, siis pudeneb ja kõduneb sinu nõiawammus halliks pihuks! Sinu sauna-ümbrus, sinu küla-põli, sinu uue ühenduse argipäine õhkkond — kõik see walgub wärwita igawuseks, läilaks mageduseks kokku, ning suurema igatsusega kui see on, mida sa nüüd tunned, tõstad sa silmad öömaja eest ära müüdud elu poole tagasi — elu poole, mis kõigist wigadest hoolimata ometi elu oli — wõib olla mürgine, aga magus! Mitte windunud rahu ei ole sinu kodu — sinu kodu on kihawus ja kobrutus, ja seda kodu, minu kunstnik, oskan ainult mina sulle ehtida — mina!


Leo
(pehmelt naeratades)

Kas meie ei wõiks seda kannatlikult ära oodata, Lilli?


Lilli

Ei. Ma pean sind wäärsammu eest hoiatama ja hoida püüdma, millele ahastusline pettumus järgnemata ei wõi jääda.

Aga wõtame weel teise wõimaluse olewaks — selle nõrgakese, et sa oma uue põlwega harjud, ühte lepid, temaga aegamööda kokku kaswad. Kas tead, mis sa siis oled teinud? Oma pühaduse — oma kunsti oled sa ära kägistanud ja oma tulewase kõrgema eluga, millest sul nii sublimised unistused hinges luhtasiwad, ühte hauda matnud! Selle õudse haua leiad sa ühel kurwal päewal oma laisa woodi alt!


Leo

Sinu tume maal ei kohuta mind, sest ta ei sisalda tõtt. Minu uus abielu, Lilli, ei wõta minult midagi, ei pane minu eest midagi luku taha. Ka Eewa teab, et minu jäädaw kodu mitte tema aiamajakeses ei ole, waid lainetawas ilmas, ja tema on wiimane, kes sündida raatsiks lasta, et mina oma kutsele — kui säärane wõimatus wõimalikuks peaks saama — hooletuse wõi leigusega liiga teen.


Lilli

Eewa Marland ei ole mitte naine sinu purjesid paisutama — ta on sündinud tuulewaikus, kehastatud halwatus!


Leo

Sa ei tunne tema jõudusid. Sinul ei wõi neist aimugi olla.


Lilli

Isetark suu ja punased põsed (hammustawalt naerdes) — ja, ma tunnen neid! Aga weel paremine tunnen ma tema jõuetust. (Nõelawalt) Oma kunsti-politikas on sul weel edaspidigi diplomatlist abi waja — mitte sellegi poolest ei ulata ta minu aset täitma!


Leo
(kulmu kortsutades)

See diplomatia saab nüüd tarbetaks: ma wõtan omale aega. Parem oleks olnud, kui ma tema asemele juba kohe kannatuse oleksin walinud.


Lilli
(salaliku pistega)

Sa ei ole enam noor, Leo.


Leo
(algawa kärsitusega)

Aga, kulla Lilli, kas sa siis ei märka, kui asjata meie arutamine on! Ma armastan Eewat.


Lilli

Ja, laps, selle armastuse juurde tahtsin ma praegu just tagasi pöörata. — Keegi ei ole oma tundmuste kohta nii wähe sügawamal selgusel, kui just sina. Üleeila — teie esimesel jällenägemisel siin sellessamas ruumis — (osatawa naeratusega) „kui leegid sul üle pea lõiwad“ — siis wapustas sind juba mõne minuti pärast nii kõwa kahtlus, et sa sisemisel ajul ruttu minu tiiwa alla pugesid!


Leo
(weidi kobawalt)

See — see sündis teisel põhjusel. (Korraga kindlaste) See ei olnud kahtlus, see oli ehmatus. See oli hirm selle määratuse eest, mis mulle peale langes ja mida minu rind tarida ei tahtnud. Ma kaotasin pea — see oli kõik.


Lilli
(wõiduka ülekäiwusega)

Oh ei, see oli kahtlus, see oli kõikuwus, olgugi ebateadline! Meie ei ole nimelt teineteisega weel mitte walmis, side meie wahel ei ole weel mitte katkenud. Ainult midagi wäga tawalikku ja loomulikku on meie wahekorras sündinud: abielu, see ihuligidane ülitutwus, on meie endiste tundmuste pealt wahulakad aegamööda maha niitnud, iseäranis, mis sinusse puutub, sa tundmusline pillaja! Aga kõik, mis wahu all oli, on alles, ja mida sa oma wiirastanud silmaga täna ei näe, seda näeksid sa homme, ja siis oleks hilja!


Leo
(endise rahuga)

Ma sammun edasi, ja kui mind kuristik ootaks.


Lilli

Tema tundmuste kohta oled sa täna muidugi ka täiel usu-kindlusel?


Leo

Eewa ootas mind kõik need aastad.


Lilli

Ootas sind?


Leo

Ta tundis mind paremine kui ma ise.


Lilli

Ootas sind? — Eewa ootas sind? — Oo, oo! Aga see ei keelanud teda waheajal ka teistele ust awamast?


Leo
(Kergelt ja pool lõbustatult)

Aah, sulle on neist — suksutajatest räägitud, keda ta meile üleeila ka ise naljatades nimetas? Need tuliwad — nägiwad — kaotasiwad. Nende sisselaskmiseks aga oli Eewal waba naise hea õigus.


Lilli
(salwawalt, näotuma naeruwinega, pikkamisi)

Tead sa siis, kui kaugele keegi jõudis, enne kui ta taganes —?


Leo
(hüppab istmelt)

See oli madal sinust! Ma näen, et ma sind põhjast weel sugugi ei tunnud.


Lilli
(ikka laiemale mürgisele hirwitamisele maad andes)

Miks sa siis ärewusesse sattud oma kindluses? — — Miks sa mulle silma ei waata? — — Miks sa minu kõrwalt üles kähwasid, kriit palgel?


Leo
(hämaral näol, aga rahulikult)

Sa näed asjata waewa, Lilli! Eewat mustata — see ei lähe sul korda. Aga ma ütlen sulle weel enam, et sinu katset ad absurdum wiia: (Rõhuga) Ma ihaldaksin teda ka siis, kui sinu kahtlustus äärmise tõe peal põhjeneks.


Lilli
(nõela sügawamale wajutades)

Olgu kudas on — ma annaksin sulle nõu oodata, kaaluda, jahtunud meeleolul talitada. — — Et sul kahetseda ei oleks — — et sul kord kahetseda ei oleks —

Millal mõtlesid sa meie wahele waldast tõmmata?


Leo

See on minu praeguse aruandmisega sündinud. Ma ei maga tänast ööd mitte enam selle katuse all.


Lilli
(tagasi wajudes ja tõsiseks muutudes)

Juba täna?


Leo

Juba täna.


Lilli
(peab pikemat waheaega, mille wältusel ta ikka enam longu waibub, kuna sügaw lein ta näole heidab; siis lihtsal walusal hingetoonil)

Otsas see õnnis unenägu! — Häwinenud see magus wiirastus! — Ja pole suud küsimas: kuhu jääd siis sina? Ja pole südant karjatamas: mis ootab siis sind? Ja pole kätt wälja sirgumas: tule, ma peidan sinu pisaraidki pilkajate eest! (Warjab käega silmi)

Mitte lahutatud nainegi — ei, ära tõugatud, maha raputatud, uulitsale heidetud armuke!

— — Häbi sängiks — põlgtus padjaks — wanne waibaks!


Leo

Kudas, Lilli? Kas sa siis meie senist abielu korraga enam abieluks ei loe? Ja kui selle abielu murdumise pärast kummagi peale meist warju wõiks langeda — kas siis sinu ja mitte minu peale? Ükski ei ole ju teise teo eest wastutaw. Õigusega, Lilli, ei tohi keegi sinu peale näpuga näidata.


Lilli
(toonita)

Kas õigusega wõi mitte — seda tehakse!


Leo

Kui seda mõistmatad teewad — mis härma on siis sinul sellest, kes sa oma au terwe ja südame puhta tead olewat?


Lilli

Need mõistmatad — see on seltskond!


Leo

Selles on tõtt. Aga mõistus ei tohi mõistmatuse eest nurka pugeda. Teeb ta seda, siis ei jõua ta iialgi wõidule.


Lilli
(waluga)

Oh, Leo, kõik targad sõnad, kõik õigus ja tõde ei suuda seda kustunud ja mustunud elu walgustada, millele mina nüüd wastu lähen! Ma näen neid juba, neid näitawaid näppusid ja hirwitawaid hambaid; ma loen neid juba, neid kinniseid uksi! Ma tunnen saastalaineid endal juba seljas kobrutawat! (Wärisedes)

Ja — ja — millega pead toita, et sedagi elu edasi põdeda! Millega põgeneda, kus sinu teotust ei tunta! Millega end esimest aegagi wee peal hoida! Häbi juurde werine waesus — — oo, mäherdust hinda olen ma oma lühikese armetuma õnne eest maksnud! (Mõruda ümisemisega) Päästetud näljane — ta tasub mulle näljaga!


Leo
(pead tõstes)

Sa eksid, Lilli. Oma raha saad sa terwena tagasi. Osalt juba järgmistel päewadel, osalt edaspidi.


Lilli
(nõksatab üles, nuuskiwalt)

Selle raha annab — tema sinule?


Leo

Ma laenan selle tema kaudu, ma tarwitan tema krediti.


Lilli
(hüppab üles, ääreta wihkamine tuksuwas näos ja karjumiseni paisuwas hääles)

Haa, ta ostab su minu käest ära! — Ta ostab su raha eest minu käest lahti! Ta lunastab su wälja nagu panti pandud aluskuue! — See kõigi meeste naine sahkerdab omale mehe! (Hüsterilise naeru nuuksatusega)

Ja sina — sa oled küllalt narts, et ennast sahkerdamise asjaks alandada! — Hea küll, ma wiskan talle selle jalanartsu näkku! Sa oled müüdud, narts!

(Pöörab sirgelt ja selgawisatud peaga tuhinal parema ukse poole, mille ette ta aga, käsi wannu peal, seisatama jääb. Waheaeg. Pikkamisi keerab ta näo, siis terwe keha tagasi; seepeale tasa ja kahetsewalt)

Leo! — — (Paluwalt) Leo! — — (Temale pikkamisi lähenedes) Wabanda mind, Leo! — — (Toonita) Minust kõneles mu hirmusse hassatatud, surmakitsikusse kihutatud süda. — — (Astub ruttu tema juurde, kükitab tema ette maha, wõtab tema käed ja surub need oma põskede wastu; siis lendawal hingamisel, kaswawa kuumusega)

Jää minu juurde, Leo! — Ma armastan sind. — Kui ma sind iialgi pole armastanud — nüüd armastan ma sind — nüüd, kus sinu kaotus mind ähwardab. — Ma ei waleta — ma wannun sulle. — Waata mulle silma! — Tunne minu hingeõhku! — Hinga minu juukselõhna! — Ammuta endasse minu ihu põlemist! — Joo mind, Leo — joowasta, uimasta ennast! — — Ja — ja — silma waata mulle — sügawaste — sügawaste! — Sa näed, ma elan sinule — kümme kuuma elu korraga elan ma sinule. — — Ja sina — ära eksi — sa ei suuda mind iialgi unustada! Ma tunnen sinu janu — ma olen sind kaua jootnud. — Igatsus minu õhu järele, iha minu ihu ja hinge, minu olewuse musta haudja kõue-öö järele — nagu wereimeja heidaks see su rinna peale ja imeks su kuiwaks. — — (Käsi tema põlwede ümber lüües)

Sa jääd, Leo? — Sa jääd minule? — Sa — sa (pitsitawa põnewusega) — sa jääd —?


Leo
(kes tema peale kõikumata rahuga maha on waadanud, lahke manitsemisega ja kergeste tema pead puudutades)

Ole uhkem, Lilli! Ole nii uhke, et meie sõpruses wõiksime lahkuda, nagu minu soow ja lootus oli!


Lilli
(pool lämbunud häälega)

Ma ei häbene kerjata, sest ma wõitlen otsustawa wõidu pärast. Ma ei häbene tolmus püsida, sest ma maadlen kõrge hinna eest. — Ma tahan kaugemale minna kui ükski armastaw naine, ja sulle pakkuda, mida kaasa kaasale weel kunagi pole pakkunud. — — Leo, jää minuga, ja ma annan sulle wabaduse! — Piiramata, puutumata priiuse! — Ma ei walwa sind, ma ei waritse sind, ma ei päri sinult aru, ma ei näe ega kuule midagi, ma ei kanna wiha ega kadedust oma õnne osalise peale — ma ei pilguta silmagi tema, ega sinu, ega ilma ees — —


Leo
(äkki tagasi astudes, kergel rõõmsal rinnal)

Jumalale tänu, sinu südame pärast olen ma põhjani rahustatud! Nüüd, Lilli, wõime sõpruses — wastastikuses sõpruses lahkuda!

Wabanda seda puhku (waatab taskukella) — minu aeg on wiimase minutini otsas. (Ruttawalt pahemale poole ära)


Lilli
(ajab enese pikkamisi püsti ja jääb piirita imetelemisega ukse poole wahtima, mille taha Leo kadus. Siis lööwad ta näojooned jäätama ja lõpeks tõukab ta lühikese walju apralt katkewa naerulagina wälja)

Eesriie