Tabamata ime/Neljas waatus
Neljas waatus.
Wäiksem saal seltsimajas, kontserdi-saalist waheruumide läbi lahutatud.
Uksed mõlematel külgedel ja tagaseinas. Keset ruumi kaetud ja ehitud pidusöögi-laud. Seinte ääres ja nurkades mõned istmed, ühes seinas wäike laud. Paremast külguksest, mis majapidamise-ruumidesse wiib, käiwad mõned kelnerid talitades sisse ja wälja. Ruum on pidulikult walgustatud.
Esimene etteaste.
Juba enne eesriide tõusmist hakkab kontserdi-saalist sumbutatuna wõimsat käteplaginat kuulduma, mis peale seda tüki aega edasi kestab, siis korraga braawo-hüüetega segatud tormiliseks tüminaks paisub, jälle käteplaginaks üksi alaneb ning wiimaks wäsib ja aegamisi waikib. Pilguke hiljem hakkab kesk- ja pahemast külguksest enthusiastliselt tujustatud ja teineteisega ärewalt kõnelewaid pidusöögilisi ilmuma.
Esimene herra
(higi pühkides)
Niisugust maru nägi meie saal esimest korda!
Teine herra
(juukseid kohendades)
Üsna arusaadaw: meie esimene ilmakuulsus!
Kolmas herra
See oli midagi uut — see mõjus nagu ilmutus!
Neljas herra
Ja, see oli jutlus, mida mitte iga päew ei kuule!
Wiies herra
Missugune suwerenlik walitsemine aine ja abinõu üle!
Kuues herra
Ja mäherdune hiigla-skaala tundeid ja nende warjundid!
Esimene proua
Kogu minu põu on pahempidi pööratud — ma ei tea, kust ma oma hinge pean otsima!
Teine proua
Mul wõttis põlwedest jõu ära!
Seitsmes herra
(kergeste nokastanud, prouade juures)
Kudas ta mässas! — Kas nägite, kudas ta mässas! (Markerib seda kätega)
Esimene preili
See inimene teeb klawerist sinfonia-orkestri!
Teine preili
Ei, ühe imeriista. Sest need ei olnud enam maised helid!
Kolmas preili
(wanadlane)
Mu Jumal, mäherdused toonipildid, mäherdused hingemaalid!
(Kontserdisaalis tõuseb üksikute algatusel uueste käteplagin)
Kolmas herra
Kui palju ei ole mina Beethoveni kuulnud, aga ma kuulsin teda täna esimest korda. See interpretatsion küünis selle deemoni wiimaste saladusteni.
Neljas herra
Näib pea-aegu, kui oleks alles meie geeniusele osaks jäetud tõeste põhjani selle hiiglase tunde- ja mõtte-ilma süweneda. Wõimata on seda F-moll-sonati niisugusel sügawusel teiste sõrmede alt kuulda!
Seitsmes herra
(on eelmiste juurde astunud)
Kudas ta mässas! Kas panite tähele, kudas ta mässas! (Markerib seda jälle)
(Käteplagin kaswab tugewamaks)
Esimene herra
(pahaselt)
Meie publikum on natuke taktita! Peaaegu iga numbrit on ta kordama pidanud, kaks lõpulisa annud, kuus korda tänamas käinud — rahu talle ei anta!
Teine herra
Ta on aga ka wäsimata. Ma arwan, ta wõiks terwe öö weel mängida — nii wärske oli ta wiimase noodini.
Kaheksas herra
(üsna noor)
Õigust öelda: ma ootasin enam.
Üheksas herra
Weel enam?
Kaheksas herra
Märksa enam. — Bach — Schumann — ja! Aga Beethoven (wäristab pead) — Beethoven ei ole tema intimus — isegi Chopin ja Liszt mitte küllalt. Ma arwan, et meie õige mees ikka weel tulemata on.
Üheksas herra
(patsutab talle naeratades õla peale)
Na, wennas, sinust räägib wist teine klawerimees!
Laurits
(ilmub wiimasena, taskuraamat ja pliiats käes, läikiwal näol kõigi poole)
Jahaa — ka meie mängime! Ka meie mängime, kui tahame! Ka meie teeme muusikat, kui wihaseks saame!
Kolmas preili
(tema juurde astudes)
Üks unustamata päew!
Laurits
Pööripäew, preili! Kas ei ole, kui heliseks kellahäältel hingest läbi: Jää on murdunud, weed on lahti!
Kolmas preili
Ja, ja! Ometi wiimaks keegi omadest, kellest seltskondades kõneleda maksab!
Laurits
(istub äkki wäikese laua äärde ja hakkab taskuraamatusse kirjutama)
Wabandage — üks mõte minu arwustuse tarwis!
Kolmas preili
Arwustus! Jatkub siis sulg seda briljant-tulewärki kujutama!
Laurits
Ma katsun, preili!
Esimene proua
(tormiliseks muutunud käteplaginat kuulatades)
Ta tuleb ehk siiski weel kord wälja!
Teine proua
Wõimalik, et talle weel lillesid tahetakse ära anda — hiljaksjäänud lillesid ja pärgasid.
Esimene proua
Jumal, seda peame ometi nägema! (Mõlemad rutates ära)
Esimene preili
Nad ei jäta teda rahule — pange tähele, ta annab weel lisa! Wast ehk jälle ühe oma wäikese kompositsioni.
Teine preili
Siis läki! Kahju wähemast kui helikiust, mis kaotsi läheb! (Mõlemad kiireste ära)
(Kontserdi-saalis waikib tümin äkitselt, pilguke hiljem algab klawerimäng, mispeale kõik üllatatud hüüetel: „Ta mängib weel! — Ta mängib tõeste weel! — Ta annab weel ühe lisa!“ uksest wälja tungiwad, Laurits kirjutades nende kannul)
Seitsmes herra
(järgneb neile wiimasena; pead wäristades, endamisi)
Kudas ta mässas! Kudas ta mässas! (Markerib seda üle läwe astudes)
(Näitelawa jääb üürikeseks ajaks tühjaks)
Teine etteaste.
Eewa Marland tuleb pikkamisi, mõteldes ja mahalöödud pilgul keskelt; ta nägu on sügaw-tõsine, peaaegu hämar ja kergelt kahwatu; kaugele ettepoole jõudnud, jääb ta meeliskledes seisatama. — Seepeale Salme Pedak pahemalt poolt; Eewat selles olekus nähes, peatab ta ukse ees weidi, läheneb temale aga siis wiiwitamisi ning näoilmega, mis murelikku rahutust awaldab.
Eewa
(teda silmates)
Aa — neiu Salme! Tulge aga, tulge! Ma waatasin Teie järele juba ringi, Teie ei puutunud mulle aga kuskilt silma.
Salme
(ükskõikse lahkusega)
Mina nägin Teid küll ja hiilisin Teile järgi. Ma tahaksin nimelt lauas Teie teisel käel istuda, kui nõus olete.
Eewa
Iseenesest mõista. — Aga —? (Heidab pilgu küsiwalt tema peale)
Salme
(pöörab puiklewalt pidulaua poole)
Kas olete platsi omale juba wälja walinud?
Eewa
Ma kuuleksin ennem Teie otsust, preili Salme.
Salme
(silmitseb weel weidi lauda ja pöörab siis poolikult Eewa poole)
Minu otsust? — Oo, wõib see Teile teadmisewäärt olla!
Eewa
Muidu ma ei küsiks.
Salme
Ja aga — see pole mul weel sugugi walmis.
Eewa
Mitte walmis?
Salme
(agaralt)
Ei. See ei kujune mul kunagi kohe. Ma pean enne koguma ja korraldama —
Eewa
Teie otsuse tenor peab ometi walmis olema!
Salme
No jaa — aga — aga ma pole sellegi kohta weel mitte kindlusel. — — Ta on ju suureste edenenud neil wäljamaa-aastatel — — see sädendaw ja pärlendaw tehnika —
Eewa
(walidalt)
Mitte puiklewaid kõlksusid! Ütelge parem otsekohe wälja: Teie ei kuulnud, mida kuulma pidite!
Salme
(kohkunult)
Aga, preili Eewa!
Eewa
Waadake, kudas ma naelale pähe kopsatasin!
Salme
Ma ei tea — — ma ei julge tõeste mitte — — Kunstnik, kelle eel nii suur kõla käib — — (Waatab ringi, siis kergendatult) Aga sealt tuleb ju üks kutseline kriitikus! Kuulame parem, mida tema pajatab.
Kolmas etteaste.
Endised. Organist Heinmann — õreda juuksega ja terawa ninaga wäike wanadlane herra, suureklaasilised prillid ees — tuleb, endamisi hääletult kõneledes ja iga sammu pealt näppudega kergeste laksu lüües, pahemast uksest, ilma neiusid tähele panemata; pidulaua äärde jõudnud jääb ta tusasel mõtlemisel selle peale wahtima, käed püksitaskutes. Hiljem Lilli Ellert ja Juta Laurits.
Salme
Tere õhtust, herra Heinmann!
Heinmann
(üles waadates, kohmakalt)
Tere!
Salme
(temale lähenedes)
Nooh?
Heinmann
(urisewalt)
Mis „nooh“?
Salme
(argsemalt)
Meie tahaksime teada saada, mis Teil ütelda on, herra Heinmann.
Heinmann
Minul? Ma arwan, meil kõigil on kõrwad, ja oma kõrw on kuningas.
Eewa
(astub tema juurde ja annab talle kätt)
Sel lool, herra Heinmann, ei tarwitseks Teie ajalehte arwustusi kirjutada.
Heinmann
(turtsakalt)
Kust Te siis teate, et ma seda teen?
Eewa
Teie ei kirjuta —?
Heinmann
Kirjutan küll, aga mitte arwustust. Ma ei ole jõhkart, kes särawal silmal muinasjuttu kuulatawate laste hulka astub ja karjub: Ärge uskuge — pole tõsi! (Mõruwihaselt) Ei, preilid, ma olen mõistlik ja wiisakas inimene, kes takti tunneb ja ühtlasi teab, mida ajaleht awaldada wõib ja mida mitte!
Salme
Mis Teile on juhtunud, herra Heinmann?
Heinmann
(korraga pehmelt)
Minu rõõmu on rikutud. Minu suurel rõõmul on tiibu kärbitud. Ma olen muusikant rõõmu pärast, preilid!
Eewa
(tasa)
Ma tean seda.
Heinmann
Ja tema — ma ei tea isegi, mis õigusega — tal oli ka isiklikult siin (lööb põue peale) soe iste. Just teda poleks ma enesewägistamise-taudile tahtnud ohwerdada.
Salme
(kui ta argselt uuriwa pilgu Eewa peale on heitnud)
Lubage, sõber: mulle näib, et Teie ülemäärase ooterõõmu reaktsioni all kannatate, mis muidugi niisama ülemäärane on.
Heinmann
Ma soowiksin, et Teil õigus oleks, preili Pedak. Aga ma ei saa ühest kummitusest lahti, mis mulle saalis sisemise silma ette tükkis. Ma nägin poodiumil korraga musta frakki ja walget kaelasidet ilma peata. Ja see peata kuju sai lüliks määratumale ring-ahelale, kokku rongitud niisamasugustest mustadest frakkidest ja walgetest kaelasidemetest. Aasta aasta kõrwa sügisest kewadeni liigub see üleilmline ahel, see tontline leinarong oma ühetooniliste lülidega wäikelinnade suurematest ja suurlinnade wäiksematest saalidest läbi. Need lülid — nad tulewad, lähewad, ununewad, — tulewad jälle, lähewad jälle ja ununewad sellesama õhtuga jälle, — ja kui üks ja teine wiimaks enam ei tule, kuna nende asemele uued on astunud, siis ei küsi keegi, kuhu nad jäänud ja mis neist saanud: nad on tasahiljukesi suurde rahwuswahelisesse koguhauda warisenud — elawalt, aga enamaste murtud muusikandi-südamega. Õnn sellele, kes neist siis weel oma jõu kohase töö tarwis kõlblik on.
Lilli
(on Heinmanni kõnelemise jooksul pahemalt poolt sisse astunud, silmab eespool ligistikku koos seisjaid ja jääb neid ukse eest wargsi põnewalt kuulatama ja waatlema, kuna tema näo peal ühtelugu kaswaw suur wõõrastuslik imetelemine laiali walgub, iseäranis Eewa tähenduste mõjul)
Salme
(on Eewa käewarrest kinni hakanud; pitsitatud toonil tasa)
Pessimismus!
Eewa
(hämara rahuga)
Teie nägemine tundub mulle ustawana, herra Heinmann.
Heinmann
Ma tunnen Teie kollegialsust, neiu Pedak. Selle õrnus on haruldane just meie mail, kus kõige tillukesem sawijumalgi teisi enese kõrwal ei salli. Aga et Teie minult aru pärite — ja ma kergendan suusõnal ja wäheste kõrwade ees wahel heameelega oma kriitikalist rinda — siis peate juba lubama, et ma tõeks tuntud tõtt ütlen.
Meie kunstnik toob wõõrsilt kauniste hõbedat kaasa, mille kaewamine tal kahtlemata palju ausat higi on maksnud, aga ta ei too mitte kulda, sest et ta kaelasidemest kõrgemale ulatawat pead ei too.
Salme
See wõib temale ju weel kaswada, kui Teie tema eduwõime antuks tunnistate.
Heinmann
Edenemisel on piir, ja tema on selle piiri peale jõudnud. Nüüd tuleb see, mis äraõpitaw ei ole, nüüd seisab ta sfinksi ees, kelle mõistatusi ta mõistatada ei oska ja mida ta seepärast wõõriti mõistatab. Sellest see muusikaline „kitsch“, need pealtnäha sügawad, aga tõepoolest madalad põhjast-ulatused, kõik need wanad ja uued wirtuosi-wirbitused.
Eewa
Ja ta ise ei märkagi seda.
Heinmann
Ei. See ongi ju niisuguste kunsti-desperadode wanne, et nende enesekriitika minestuses magab. Ta teeb, milleks ta end õigustatuks peab.
Eewa
(waheaja pärast, rahuliselt, aga toonita)
Ja need piiritagused paberihääled?
Heinmann
(korraga jälle kinniselt ja kohmakalt)
Mis mina tean! — Pole minu asi. — Selle üle weeretagu igaüks ise mõtteid. (Pöörab kõrwale)
Lilli
(külm muigewine suunurkades, kaob ruttu uksest)
Salme
(on tuhmilt mõtetes seisnud, nüüd wäljamurdumisi, pisarad silmas)
See on aga nii ütlemata kurb! Kas meie siis oma kunstiga üheski tema harus sellest neetud warjuringist wälja ei pääse!
Eewa
Enneaegselt mitte, ja kunstlikult mitte. Ka meie kunst ei lase end teha. Waateakna-dekoratörid, preili Salme, ei wõi meid üheski kunstiliigis warjuringist wälja wiia. Nähtawaste pole meie kulturaline pind weel nii kõrge, et tema waimlised tipud paistwusele wõiksiwad tõusta.
Salme
Ja seda wõite niisuguse rahuga huulte üle tuua!
Eewa
Kahel heal põhjusel: ma pole mitte lootuseta, ja mul on aega oodata.
(Kontserdi-saalis on ettekanne lõppenud, millele marune käteplagin kiiduhüüetega järgneb; siis on publikumi wäljawoolamist sumedalt kuulda)
Juta
(tuleb ruttu ja otsiwal pilgul keskelt, silmab Eewat, ja tõttab tema juurde)
Siin oled juba? Ja mina otsin sind saalis, arwates, et rüsina sees teisele istmele oled sattunud!
Eewa
Mis sa siis tahtsid, Juta?
Juta
(wiib Eewa kättpidi weidi kõrwale, tõsiselt)
Eewa, ma panin sind kogu aja salaja tähele. Sul on täna midagi näos, mida ma seal kunagi enne pole näinud. (Temale sügawalt silma waadates) Ma ei tea isegi, mis see on, aga on, ja pitsitab ja puurib südame walutama!
Eewa
Wäikene meelewarjutus — ära pane seda tähele.
Juta
(nukralt)
Sa — ei ole tänase õhtuga rahul!
Eewa
Wõib olla. Mitte täieste.
Juta
Aga ta mängis ju niisuguse tulega! Mu meelest oli nagu wõiks ilm tema ümber hukka minna ilma et ta sellest teaks.
Eewa
(maha waadates)
Ja, nõnda ta mängis.
Juta
(temale jälle silma waadates, peaaegu ägedalt)
Eewa, sa ei tohi mitte wäiklane olla! Ma — ma hakkan sind peaaegu kartma!
Neljas etteaste.
Endised. Mõlematest ustest tuleb pidusöögilisi, nende seas tegelasi esimesest etteastest ning Paula Laurits, Kull, Kurg ja Waik proua Lilliga; naisterahwaid ei ole kõik kokku mitte rohkem kui kümme.
Siis ilmub keskelt Leo Saalep Kõrendi ja Lauritsa wahel, salk pidusöögi-wõõraid kannul. Tema nägu ja liigutused lasewad suurt, wägise wallale-tikkuwat rõõmu-ärewust märgata, millest närwluse tuksatused ühtelugu wälja lööwad; ta kuiwatab sagedaste palgelt ja kaela pealt higi ja laseb pilgu rahutult ühe rääkija pealt teise peale wilksuda. Kuna temale tundmataid esiteletakse ja ta sinna ja tänna kätt annab, kõneleb ta kergeste wärisewa häälega katkeliselt: „Rõõmustan! — Rõõmustan wäga!— Wäga meelitaw, proua! Ma tänan, preili! Ma tänan südamest, ametiwend! Wäsinud? — oh ei, proua! Nii heldekäelise publikumi ees ei wõi wäsimus külge pääseda! — Ja, preili, see wastuwõte käib minu ootustest üle — märksa üle!“
Neljas herra
(endistest)
Ja, herra Saalep, ka meie ei ole mitte hülged, kui meile tõsist kunsti pakutakse!
Esimene proua
(endistest)
Meie publikum on muusikaliselt edenenud, seda pole enam salata.
Kümnes herra
Intelligents on rohkenenud ja juhtiwamaks saanud — sellelt seisupaigalt tuleb asja peale waadata.
Üksteistkümnes herra
Tõeste genialne kunstiwõime ei jäta ka hulkasid üles raputamata.
Seitsmes herra
(endistest, Saalepi ette tikkudes)
See on õige, wäga õige! Oi, oi, kudas Te mässasite, herra Saalep!
Esimene herra
(endistest)
Aga, herrased, kas meie oma suure külalise wastu mitte taktita ei ole? Meie ei lase teda ju hingegi tagasi tõmmata!
Teine proua
(endistest)
Aga kui meie põued nii pakil täis on!
Kolmas preili
(endistest, pathosliselt)
Meister, kui Teie oma higirätti enam ei tarwita, siis pidage meeles, et see minu igawene omandus on!
Leo
Mui on weel teine, preili.
Kolmas preili
(nähwab tal ninaräti käest)
Siis wõõrandan ma ta kohe!
(Üksikuid naeruturtsatusi on kuulda)
Kull
(eespoolel, habet silitades neiu Pedakile)
Ja, ja — kui sa wäljamaalt tuled! Mis baldrian kassile, seda on wäljamaa eestlasele. — Mis Te arwate, preili — kas ei kuluks meilegi ära endid sinna jälle korraks „täiendama“ minna?
Laurits
(Saalepi ringis)
Aga kõike seda wõime söögilauas paremine harutada. Roale, herrased, kui ma paluda tohin! Aeg on juba muidugi hiliseks jäänud. Allons! Allons! (Istutakse Lauritsa juhil lauda, kus juures niihästi Lilli kui ka Eewa Leost eemale ja teineteisest lahku nõnda istuma sattuwad, et Leo mõlematele wabalt otsa wõib waadata. Lilli kõrwale istub dr. Waik. Pr. Paula ja Juta istuwad kõrwuti. Laurits annab kellneritele käskusid, serwerimine algab sedamaid; herrad täidawad klaasisid.)
Kurg
(on laual olewate pudelite seast mõnda waenulikult silmitsenud; karmilt Lauritsa poole)
Pidumeister, ma leian laualt surmarohtu!
Laurits
Ainult mõni pudelike kerget marjamahla.
Kurg
Alkohol on alkohol! Kas meie siis sedagi kaunist quasi perekondlist pidukest ilma oma õelama waenlaseta ei jaksa pühitseda!
Laurits
(süües)
Mind ärge süüdistage, ma olin ainult soowitäitja ja kõndisin kuldset kompromissi-teed: ühedele wett, teistele wiina.
Kurg
Wiimast polnud waja!
Seitsmes herra
Aga millega siis terwist juues klaasisid kokku lüüa, herra Kurg?
Kurg
(äritatult)
Mõdu — limonadi — selterssi — kaewuwee ja petipiimaga!
Kaheteistkümnes herra
Aga see pole ju mitte seesama! Mõtelge, mäherdune moment meile klaaside kokkulöömiseks asja annab!
Kurg
Kaunist momenti wõib üksnes kainelt täie mõnuga maitsta!
Seitsmes herra
Mitte igaüks.
Kurg
(terawalt)
Niisugust wõin aina kahetseda!
Esimene herra
(murelikult)
Wabandage, herrased, mulle näib, et see sõnelemine meie kõrgeste austatud wäljamaa külaliste ees mitte just wäga taktitundline ei ole.
Üks wana seltskonna-tegelane
(lööb klaasi wastu ja tõuseb üles)
Aulised ja armsad lauawõõrad! Meie keskel istub täna üks suguwend, kes meile wõõrsilt kalli kingituse kaasa tõi — mitte ainult meile, kes meie piiratud arwul tema andwatele kätele praegu ligi olime, waid ka neile paljudele, kellega tema palelikult weel kokkugi pole puutunud: kogu meie rahwale, kogu meie rahwusele. Selle kingituse wäärtus on seda suurem, et ta ühte wara esitab, mille poolest meie paljukurdetud puudust kannatasime. Meile on uhkust kingitud — kõrget paleuslist uhkust, seda püha uhkust, mida wanem lapse üle tunneb, kes temale ilma ees au teeb. Kes täna iganes meie kaunis heliruumis istus — kas muusikaline asjatundja wõi mitte — pidi oma põue nagu kõrgemal sunnil sellele uhkusetundmusele awama, mille laineid ta meie waimustatud kogust üle terwe eestlaste maa teadis weerewat.
Meie poeg on hea poeg. Ta ei unustanud mitte oma lihtsuses ja kehwuses elawaid wanemaid, kui ta wõõrsil õnnele ja aule tõusis, ta ei pööranud neile mitte kõrgilt selga, ta ei teinud mitte tõeks neid kartusi, mis kuulutawad: meie pojad ja tütred kunsti-kutsest kaowad wõõraste rahwuste sekka, sest et kodu nende wastu tuim ja tänamata on. Meie poeg tuli tagasi, meeles pidades oma lapsekohuseid, mis ka alawäärtusliste wanemate wastu mitte ei kustu, ja ma püüan soowida ja loota, et ta äranägemisele jõuaks, et meie nii wäga halwad wanemad ei olegi, kui lapsed meile wõõrsilt häid, tõeste häid kingitusi kaasa toowad.
Meie täname oma head poega tema kingituse eest! Ta elagu!
(Püstitõusmine ja Saalepiga kokkulöömine waimustatud elagu-hüüetel. Ka Eewa tõuseb üles, waikib aga ja lööb ainult nendega kokku, kes talle klaasi wastu hoiawad. Peale Eewa wõtawad nüüd ja pärast ka Heinmann ja Salme owatsionidest tagasihoidlikult osa. Lilli wõtab owatsionide puhul tema poole pöörajaid rahulik-aulise naeratusega wastu)
Leo
(ärewus-segaselt)
Ma tänan! — Ma tänan! Mul ei ole weel sõnu kogutud, et auwäärt kõnelejale pikemalt wastata ja temale ning teile kõigile oma — oma tänutundeid lähemalt awaldada. Ma — ma ei tea, kas ma neid sõnu üleüldse leian, sest ma ei ole kõnemees. Teie austus liigutab mind — ma tänan teid!
(Istutakse ja süüakse edasi)
Teine proua
Peaks arwama, meister Saalep, et Teie au- ja kiiduawaldustega nii harjunud olete, et neil Teie kohta enam sügawamale ulatawat mõju ei ole?
Leo
(naljatada püüdes)
Ei, proua, säärasest mannast ei tüdine kunstnik kunagi ära, selle järele nälgib ta hauani.
Kolmas preili
Kui kurb peab aga lugu nendega olema, kes nälgiwad ja nälgiwad ja oma nälga kordagi kustutada ei saa!
Laurits
Nii kurb, nagu igaühega, kes wõõriti kutsesse on sattunud.
Teine preili
(tõsiselt)
Ühte asja tahaksin ma Teilt heameelega teada saada, herra Saalep: Kas Teie oma lilled ja pärjad alal hoiate? Kas Teil nende tarwis kodune museum on asutatud?
Leo
(närwiliselt naeratades)
Ei, preili, selle peale pole ma senini weel mitte mõtelnud.
Teine preili
Kudas? Teie wiskate nad lihtsalt minema?
Leo
Mitte kohe. Siis, kui nad ära on närtsinud.
Esimene preili
Kas kõik kunstnikud nõnda teewad?
Leo
Need wahest mitte, kellel kodu on. Minul ei ole seda siiamaani olnud.
Teine preili
Ja seda kaduwuse-teed käib ka Teie tänane lillewoor?
Leo
Ei, seda tahan ma alal hoida, sest ma mõtlen omale nüüd siin kestwamat kodukest asutada.
Kolmas preili
Ja, see seisis lehes — kui tore! — Aga ütelge mulle, meister: mäherdune saatus saab Teile saadetud salmikutele osaks?
(Mõned näod wajuwad taldrekute peale)
Leo
(humoriga)
Need on mulle muidugi pühad ega tohi kaotsi minna.
Waik
Kas nad kergemad wedada on?
Kull
Teadagi: ta õpib nad pähe.
Üks noor helikunstnik
(kunstniku-krawati ja pikawõitu juustega, helistab klaasi ja tõuseb üles)
Mul on õnn, meie kuulsale külalisele siinsete nooremate kunstnikkude nimel tänu- ja austuse-lilledest punutud ning ametiwennalise armastuse paelaga seotud teretuse-pärga ära anda.
Leo Saalep! Meie, Eesti kunstilaewa noored madrused, waatame Teie kui eneste kapteni poole üles, kes tähendatud laewa dilettantismuse ja autodidaktismuse surnud madalweest on hakanud wälja juhtima ulgumere kõrgele, sügawale ja priskelt lainetawale lagendikule. Liiga kaua juba on meie laew waimlise wõimetuse paguwees püsinud, nii kaua, et seda wettimist ja wedelemist normalseks olukorraks ning laewa seniseid tegelasi ja juhtisid oma ülesannete kõrgusel seiswateks jõududeks oli pidama harjutud. Taewale tänu, see loduaeg on nüüd mööda minemas! Waimline self-made man, estetiline käsitööline taganeb — tema asemele astub kunstnik, süstematiliselt ettewalmistatud, oma aja tuumaga toidetud, modernide töö- ja wõistlusriistadega warustatud kunstnik, kelle algkujuna, geeniuse jumalate-and juurde lisatud, Leo Saalep meie ees seisab. Meie laew liigub — ta liigub ometi kord, ja meie audega pärjatud komandandile on teowõimsaid ja waimustatud abilisi juurde wõrsumas — rutemalt ja ohtramalt, kui ehk mõnigi unistada julgeb.
Elagu Eesti kunst, — evviva, kolm kord’ evviva, maéstro Saalep!
(Austamise-etendus kordub)
Leo
(Annab kõnelejale üle laua kätt)
Ka Teile ainult lühike, aga südamlik: Olge tänatud!
Laurits
(kergeste äritatult kõnelejale, kui jälle sööma on hakatud)
Oli ju muidu ilus ja hea, mis Te ette tõite, noor suguwend, aga et Teie kõik dilettandid ja autodidaktid ühte potti wiskate, see ei taha mitte õige olla.
Noor helikunstnik
Siinolijad muidugi wälja arwatud!
Laurits
See ei paranda weel mitte wiga. Pean ma Teile kunstide ajaloost kõik diplomerimata surematad üles lugema? Ma ei saaks hommikuni walmis.
Noor helikunstnik
Mis minewiku kohta maksis, herra Laurits, ei maksa enam olewiku kohta. Ainult mõni haruldane erand wõib nüüd weel iseõppijana ja asjaarmastajana õnnekaupa esile pääseda, ja sellegi külge jääb ikka weel midagi dilettantlist kuhugi rippuma.
Laurits
Oh, sõbrake! Nagu ei jookseks diplomeritud dilettantisid ilmas küllalt ringi — enam, kui mõne rahwuse kunstile kasulik oleks, — ja nagu ei kaaluks mõnigi wiljakalt töötaw diplomerimata mitu säärast auga üles!
Noor helikunstnik
Ma sihtisin oma sõnades muidugi kõigi dilettantide peale, herra Laurits.
Laurits
Soo? Siis ma ei kuulnud õieti. Seda selgitawat täiendust oli igatahes tarwis.
(Waheaeg)
Kõrend
(tõuseb üles)
Kallid sõbrad! Wabandage, kui ma teie kõnedewahelist puhke-aega liialt kitsendan, aga mul oleks eelkõneleja mõtte-ehitusele midagi jatkawat ja ümarikult lõpetawat juurde lisada, ja ma püüan sõnade poolest kokkuhoidlik olla.
Kui eelkõneleja meie auwõõra kunstniku-isikus estetilise tegelase olewiku-tüüpust näeb, siis näen mina selles weel enamat — ma näen temas ühtlasi säherduse tegelase tulewiku-kuju, wähemalt ustawates algjoontes. Ma leian nimelt oma sõbra estetilises rakenduses midagi, mis tawaliste üleüldiste nimetustega, nagu: ajakõrgune haridus, süstematiline erikoolitus, modern waimline warustus, poolegi mitte ära ei ole tähendatud. Ma leian sealt selle organi, mis kunstnikule wõimalikuks teeb kultura-olewuste ja kultura-olluste wiimaseid, kõige peenemaid, juba tulewikusse küüniwaid hinge-atomisid enesesse wastu wõtta, ja ma leian sealt selle fermendi, mis neid wastuwõtteid kunstniku tunde-elusse ja ilumaitsesse nagu keemialisel lahutusel ära sulatab. See organ ja see ferment on ainult olewiku-inimesel, kes ühtlasi tulewiku-inimene on, mitte muil, ja ainult niisugune suudab neid ka teise waimuhõimlise isiku estetilises teoses ära tunda ning wiimase wäärtusest täiel määral lugu pidada.
Leo Saalepi tänane mäng esines mulle kui üksainus suur ja wägew tõendus selle minu ootuse ja lootuse tiiwul siia kaasa toodud wäite kohta: mida ma kunstniku närwiliste käte alt sensitiwsuse murdlainetel wälja kuulsin woogawat, see oli muusikaline futurismus, see oli kunstiline tulewiku-hing olewiku ihu sees, see oli kangelase püha hoolimatusega korda saadetud rewolutsioniline tegu! Kas ta meile wanemat wõi uuemat pakkus — ikka helises kunstniku ettekandele see weel nimeta uus, see alles idanew tulewane seaduslisel sünniwärinal kaasa, isegi helitöödes, mille loojate primitiwne hing hallis minewikus uinub, seda selgemana ja wõimsamana aga modernides toodetes, iseäranis kunstniku enese wäikeses etüdis, mis igast mõistwast meelest ja walminud waimust läbi huikas nagu pasuna-karjatus kõrgematelt sfääridelt.
(Üksikud elawad braawo-hüüded)
Sõbrad! Meil kurdetakse ala, et Europa meist midagi ei tea. Aga mida teame meie siis Europast? Wahe on ainult selles, et meie Europa nime hädawaewalt wälja oskame rääkida, Europa aga meie nime mitte. Kuid meie oleme ajaloolise pöörangu teelahkmele jõudnud. Wähemast’ näppude pealt loetawal arwul on meil juba mehi, kes Europat enam tunnewad kui ainult nimepidi, kes tema südamele nii ligi on tikkunud, et nende kõrw ka selle uusi, tawalisele kõrwale weel hääletuid tuksumisi wõib kuulda, ning niisuguse kuuljana, sõbrad, pöörab meie juurde nüüd ka Leo Saalep tagasi. Andke meile weel paar aastat aega ja teie leiate, et emakene Europa korraga ka Taara laste nime selgelt, ladusalt ja aupaklikult wälja oskab rääkida.
Edasi Europasse! Edasi tulewikku!
(Elawad edasi-hüüded klaaside kokkulöömisel laudkonna ühe osa poolt. Waheaeg)
Kull
(süües, Leo poole)
Kuule, wennas, kas sa ise ka tead, missuguseid imeasju sinu kätetöö kõik sisaldab?
Leo
(naeratades, puiklewalt)
Oma toote igakülgset mõju ei wõi kunstnik kunagi ise teada, liiategi mõju üksikute peale —
Kull
Iseäranis üksikute arwustajate peale.
Esimene proua
(waheaja pärast, rahutult)
Tulewiku-inimesed, herra Kõrend, on ometi kõik, kes herra Saalepi mängu mõistsiwad?
Kõrend
(wiisakalt)
Kes seda tõeste mõistsiwad — ja, proua! Ma ei jätnud selle peale oma kõnes mitte tähendamata.
Teine proua
(imetelewalt)
Kas siis ka mõistjaid on, kes mitte tõeste ei mõista?
Esimene preili
Aga proua Leinberg! Kas siis need kõik tõestemõistjad oliwad, kes herra Saalepile täna käsi plaksutasiwad — ka need seal odawamatel istmetel!
Kolmas preili
(ülekäiwalt)
Ka kallimatel, preili! Kes tihkab siis mõistjatest maha jääda!
Kull
— ja olewikus konutada, kui tulewikku tõusmine nii kerge on!
Kõrend
Mitte igaühele, meister Kull!
Kull
Raskematele mitte — Teil on õigus, herra Kõrend.
Esimene herra
Kui aga nüüd tõsiste kunstimõistjate arw nii wähene on, isegi seltskonna haritud ringkondades, siis kerkib küsimus keelele, mis oleks teha, et ka laiemad hulgad kunstist täit maiku saaksiwad?
Kõrend
(pead wäristades, oma õhukese naeratusega)
Teeksime mis teeksime — nii kaugele ei saaks meie hulkasid kunagi.
Noor helikunstnik
Just minu arwamine! Kunst jääb ikka ainult wäheste walitud waimude teha ja maitsta.
Teine herra
Kui lugu nüüd nii on — ja ma tean isegi, et ta teisiti ei ole — siis tohiks ehk weel see teine küsimus tekkida: Mis kasu on siis laiematel hulkatel — see on seltskonnal kui sellel — kunsti ülewal pidada, kui tal temast osa ei ole?
Kolmasteistkümnes herra
Ja mis õigus on kunstil seltskonnalt wõi koguni rahwalt sel lool ülewalpidamist nõuda?
Kõrend
Aga herrad, kuhu jääb siis au — rahwusline au? On ju kunst peaasjalikult see tegur, mis ühe rahwa moderniks kultura-rahwaks ülendab.
Kolmasteistkümnes herra
Ka siis, kui see rahwas, tema haritud kihid peale wäheste erandite eesotsas, oma kunsti ise ei mõistagi?
Kõrend
Ka siis — iseenesest mõista!
Kolmasteistkümnes herra
Teiste sõnadega: ma ehitan enesele toreda maja ja panen sinna ühe olewuse oma kulul elama, kellest ma ei tea ega teada ei tarwitse, kes ta on ja mis ta teeb ning tahab? Ja seda aina ja üksi au pärast?
Kull
(süües)
Na ja — jumalatele ehitatakse ju ikka pühakodasid.
Kolmasteistkümnes herra
See toredus wõiks mulle aga pikapeale niisama igawaks kui kalliks minna, liiategi kui ma ehk mitte küllalt auahne ja küllalt rikas ei ole, sellewastu aga tugewa tungiga annetatud oma templis peetawatest jumalateenistustest täie mõistmise ja mõnuga osa wõtta.
Kull
Aga preestrid kõnelewad Ladina keelt, mida Teie ei oska.
Kolmasteistkümnes herra
Kas nad mitte Eesti keelt ei peaks kõnelema?
Kull
Aga kui nemad jälle seda ei oska!
Kolmasteistkümnes herra
Siis jääb mulle mõistatuseks, miks mina kohustatud pean olema neid elatama!
Kull
(täie suuga)
Mõistatus ees, mõistatus taga — terwe ilm on mõistatusi täis!
Waik
(kes kogu aja pr. Lilliga kuldsel tujul on juttunud, lööb klaasi pihta ja tõuseb naeratawa hooletusega üles)
Kaaskodanikud! Meie oleme siiamaani kuningale annud, mis kuninga kohus on, meie oleme teda kiitnud ja kumardanud tema tegude järele, nagu meie seda mõistsime, Aga kuningal on ka kaasa, truu ja kallimeelne kaasa, kelle iseäraline, riigi kõrgematesse huwidesse ulataw tähtsus weel selles seisab, et ta ühtlasi walitseja sisemiste ja wälimiste asjade minister — tema kantsler on.
Sõbrad! Mis mina selle kantsleri riigimehelistest annetest ja wõimetest tean, sunnib mulle tõetunde peale, et naisel suur ja hiilgaw tulewik waruks seisab, kui ta omale kord teed on rajanud kutsete ja ametite peale, mis —
Kolmas preili
— mis terawamat mõistust nõuawad, kui mehel on.
(Naerdakse)
Waik
— ametite peale, mis teatawat waimlist painduwust ning tahtelist sitkust ja wisadust nõuawad. Oleks minu tegemine, ma ei wiiwitaks silmapilkugi proua Ellert-Saalepi taoliste naiste kätte mitte ainult riigi kõrgema kaswatuse, waid ka riigi kõrgema walitsuse, politika ja diplomatia juhatust usaldada.
(Kull, pr. Laurits, Juta ja mõned teised on pilgu lõbustatud üllatusega kõneleja suu peale tõstnud)
Minu riigis, herrased, oleksiwad kõik kunsti- ja teaduse-akademiate rektorid, kõik ministrid, saadikud ja kubernerid, kõik kontrolörid ja rewidendid aina naisterahwad —
Kull
Küll aga kuningal siis oleks põli!
Waik
— ja ma wõiksin julge olla, et awalikud wankrid tasastel teedel ja tarkadel roobastel weerewad, et nende juhid oma rikka wõimise täie summa endi ülesande peale kulutawad, nõnda nagu seda proua Ellert hiilgawa eeskujuna Leo Saalepi riigis on teinud.
Tema ülesande raskust wõime alles õieti hinnata, kui silmas peame, et nimetatud riik alles asutada oli, ja asutada tuhande takistuse ja kitsikuse ärawõitmise tingimisel. Kui kõik need waenulikud wõimud — sisemised ja wälimised — nüüd õnnelikult alla on heidetud, siis jaguneb sellest waewarikkast wõidust tähtsam osa, kui mõnigi teist aimab, meie klaweri-walitseja tüdimata kantsleri waekaussi. Geenius on teemant, aga niikaua kui teemant lihwimata on, pole temal täielist müügiwäärtust. Leo Saalepi teemanti, mille tuli meid täna õhtu põletas, on tema kunstimeelne abiline nii toredaks briljandiks aidanud lihwida. Teda selle eest meie kunsti nimel tänada on meie kui estetilise kultura eest wõitlejate aukohus.
Proua Lilli Ellert-Saalep — huraa! huraa! huraa!
(Auawaldus; huraa- ja elagu-hüüded segamine)
Lilli
(on owatsioni jaheda naeratusega wastu wõtnud ning jääb, kuna kõik jälle maha istuwad, kõneleda-tahtjana seisma. Pikemat wiiwitust pidades laseb ta pilgu julge ja wilu-lõbusa rahuga üle laudkonna käia ning wõtab siis kergel ja ladusal toonil sõna)
Doktori-herra Waik, teie tuttaw ilukõneleja, andis osale, mida mina pidustatawa kunstniku kõrwal senini olen etendanud, liiga kõrgekõlalise nimetuse; kui meie „kantsleri“ asemele lihtsa „faktotumi“ paneme, siis jõuame liialdawa nalja juurest asjaliku tõe juurde, mis ehk muidu natuke warju jääks.
Kui tänase kontserdiandja mitme-aastane faktotum olen ma teinud, mida ma jõudsin ja oskasin, ja kui mulle selle eest siin tasu mõisteti, siis wõtan selle wiisaka tänuga wastu. Seda tänu ei arwa ma teile aga sündsamalt tagasi anda wõiwat, kui et ma teid õpetlikku pilku lasen heita niisuguse lääne-ilmas makswusele ja wõidule pääsenud helikunstniku saamise- ja tõusmiseprotsessi — protsessi, mille keeruliste detailidega ma muidugi läbi ja läbi tuttaw olen. On ju meie hulgas noori kunstnikka, kes sedasama teed tahawad käia ja kellele praktilised näpunäited seepärast mitte tuluta ei oleks, kuna minu aine ka ajakirjanduse esitajaid ja meie seltskonda üleüldse tohiks huwitada.
(Mõned hääled: „Braawo!“ — „Wäga tänuwäärt!“)
Iseenesest mõista, peab algaw kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlusel on, kõik wahendid tarwitusele tootma, mis teda eesmärgile, see on awalikule tunnusele, tõotawad wiia, sest tee sinna on kauge ja järsk. Mida tal hakatusest peale marjaks tarwis läheb, on kellad, mille kõrade küljes tema nimi ripub — olgugi esiotsa kõige pisemad. Neid peab ta warmalt ja nugrilt nõutama hakkama. Seks leidub mitmesuguseid wõimalusi, ma nimetan ainult mõnda kindlamat. Meie tundmata kunstnik teeb näituseks hästi, kui ta algusel weidi kaudselt käib: ta ei astu mitte kohe suurte iseseiswate kontsertidega ette, mis ainelist kahju ja weel midagi pahemat tooksiwad, waid ta esineb seltsides piduliste toimepanekute puhul — kas kasina honorari eest, wõi, kui pidul heategeline wõi ühistululine otstarb on, gentlemanlike ka ilma selleta. Kriitika mõõdupuude wahel on nimelt wahe. Hoopis teine toon on kriitika kellal, mis ühe ettekandja „lahkest“ ja „sõbralisest“ etteastest niisugusel seltsipidul heliseb, kui sellel, mis tema nõudetõsisest eri-kontserdist kumiseb, osalt juba sellegipärast, et pidukriitikused kunstitundlise kwalitedi poolest harilikult teised on, kui kutselised kontserdi-arwustajad.
Weel tulusam kriitikaliste kellukeste kogumiseks aga on, kui meie esile-püüdja antud koha ühiskondlise strukturi järele enda ühe wõi teise partei poolehoidjana wälja annab ja nende pidulistel toimepanekutel oma kunsti kuulutab: lahke kõlaga kellade peale wõib ta julge olla, iseäranis, kui ta oma kitsast olukorda, oma ainelisi ja aatelisi kannatamisi ei unustanud teatawaks tegemast. Nende ringkondade mitmekülgsel toel on tal siis ka wõimalik iseseiswaid kontsertisid teostama hakata, mis jällegi upitawaid arwustusi sisse toowad —
Laurits
(wõõrastawa mõistmatusega)
Mis see peab tähendama?
Lilli
(jatkates, ilma temast wälja tegemata)
Muidugi juhtub toimetustes ja muusikaliste sulemeeste seas ka isikuid leiduma, kes aina heast südamest, kuigi ehk wisa pealekäimise tõttu, waese wõõra algaja kohta soojema sõna leheweergudesse poetawad, kui nad seda muidu oleksiwad teinud, liiategi weel siis, kui kunstnikul eestkostjaks ja eestpalujaks minu soost sõnakas faktotum on, kes tarwilise hoo ja südidusega wälja mõistab astuda.
Nõnda kogutud soowitustega on siis järgnewate ettewõtete heaks jälle midagi peale hakata, seda enam, et neile lehtedest wäljalõigatud ja paberi peale kleebitud kriitika-katketele mitte otsaette ei ole kirjutatud, kas nad profanse pidukirjeldaja, parteiwennalise heasoowija, kaastundlise toetaja, wõi aga tõsise ja asjaliku kontserdikriitikuse sulest pärit on. Et kunstnik arwustustest ühtlasi laidupoolseid tingitusi, mõnitusi ja eitusi wälja ei hakka lõikama, on niisama enesestmõistetaw, kui et ta arwustused, millest aina laidutoon läbi käib, tarwitamata jätab. Kuid kunstnik, kellel edasisaamisega rutt on, wõib ju korjatud kiitust, kui see ehk kaine tundub, ka weel wärwida ja friserida — nimelt siis, kui ta seda teistesse keeltesse tõlgib keeltest, mida laiemalt ei tunta: ta tüsendab ja jumestab siin ja seal nõrka ja labast attributi, laseb ka mõne kauni uue kogemata juurde libiseda. Kriitika wäärtust wõib aga ka weel teisendatud deklaratsioniga märksa tõsta: mis keelab meie kunstnikku ühe wõi teise niisuguse wäljalõike allikaks tundmata wäljamaa lehekese asemel mõnda sellesama maa suuremat ja kuulsamat organi üles andmast! Kes wiitsib wõi jõuab teda kontrolerima hakata!
Laurits
(pahaselt)
Aga kellel seda tarwis on teada!
Lilli
(rahulikult jatkates)
Teadagi, kunsti-ilma keskuste kõrgemates sfäärides pole säärase kella-korjandusega suuremat ära teha — siinsed kriitikused tahawad ise kuulda, enne kui nad otsustawad — küll aga oma jagu madalamates ning iseäranis maades, mis mitte tsiwilisatsioni eesrinnas ei sammu, ja paikades, mis suurtest kunsti-maanteedest kõrwal seisawad. Siin mõjustawad nad wahel üsna rahuldawalt kontserdi eelsoowitusi kui ka arwustusi, ning seega tema ainelisi tagajärgesid — siin täidawad nad oma otstarbet, suggestioni sünnitada. Suggestioni mõju ei tohi liiga madalalt hinnata. Isegi niisugune wana trikk, nagu enesele oma-ostetud lillede ja loorberipärgade annetada-laskmine, tõmmab pisut ikka weel, ning laita pole ka, kui wirtuos oma pildiga postkaardid kontserdi-linnas wõõra firma all müügile toimetab; priipiletite jagamist wirkadele kätteplaksutajatele kui liik harilikku abinõu ei maksa mul wist nimetadagi.
(Laudkond, kes esiotsa täieste mõistmatalt, siis ärkawa üllatusega on kuulatanud, sattub Saalepiga sündiwa muute mõjul ikka enam ärewale sala-liikwele; wahitakse laiali silmil kõneleja pealt kunstniku peale ning isekeskes teineteisele tummalt otsa, kuni nagu pealetikkuwate aimduste rõhul poolhirmunud ootuse-põnewus maad wõtab.
Leo Saalep, kes Lilli sõnawõtet loomusundlise umbusaldusega tähele pani, on kõne kestwusel halwatud liikumatuses ainiti kõneleja peale jäänud wahtima, kuna tema näojooned ikka enam halli tarretuse sisse ära hanguwad; wiimaks tõstab ta käe nagu kaitseks hoopide wastu pealae üle, ilma pilku Lilli suu pealt lahti saamata)
Juta
(hüppab äkki istmelt ja wiskab rusikas käe leegitsewal wihal Lilli poole)
Madu! — Madu!
Paula
(tõmmab ta, teda waigistada püüdes, toolile tagasi)
Lilli
Teie imetelete? Aga mis peab siis tegema, kui see suur päew tulla ei taha, kui üks hüppelaud ja teine hüppelaud sind kõrgesse ei wibuta, sest et arwustuse ja publikumi otsustaw osa sinu geeniust tuntawaks ei wõta! Aastad kaowad ja sa seisad selsamal paigal, mängid pooltühjadele saalikestele, wajud ikka enam wõlgadesse, ei jõua enam agenturisidki honorerida, kannatad nälga ja külma — häda teeb leidjaks, herrased! Sel seisukorral on nüüd mõistlik, kui meie kunstnik — kõikumata oma usus lõpuliku wõidu sisse — korraks kodumaale tagasi põgeneb, et natuke hingastada, kõhtu jälle täis süüa ning uuteks hüpeteks jõudu koguda —
Leo
(kes waheajal jõuetuid liigutusi on teinud, nagu tahaks ta üles tõusta ja sõna wõtta, korisewa pool lämbunud häälega)
Ta waletab!
Lilli
(heitumata rahuga)
Sest olgu kudas on: oma ettekandwale kunstnikule, kes wäljamaa kumaga ilmud, pakub meie paljulaidetud koduke siiski rohkem leiba, kui wilu wõõras ilm, ning südant-kosutawa ja julgust-karastawa kiituse peale wõib meie kunstnik niisama kindel olla — seda kindlam, kui ta oma aastate jooksul tallele pandud kellade-kogu piiri taha ei unusta. Sest kuhjab ta need kriitika-katked, need igast laidulõhnast puhastatud, friseritud ja parfümeritud kiidu-stroofid piramidiliselt ülestikku, siis (tõstetud häälel ja peene pilkekõrwetusega) saab neist hümnus, ditürambus, mille mõjule meie kõige suuremadki kriitikalised waimud wastu ei suuda seista!
(Kõrend ja Waik, kes kõnet rahutumal kõhklemisel on kuulatanud, wahetawad teineteisega närwilise pilgu ning kohendawad siis weidi kauakestwalt — üks oma näpitsit, teine oma kraet)
Leo
(rängalt, peaaegu möirgawalt)
Ta waletab!
Eewa
(selge rahuliku häälega)
Ta ei waleta mitte!
Lilli
(weel püsti, wäljamurduwal wõidurõõmul, kirglise käetõstega Eewa poole)
Seda häält ma ootasin! (Istub aeglaselt maha)
Leo
(on silmad kähku Eewa poole löönud, istub silmapilgu nagu raske hoobi uimastuses keeletult paigal ja hakkab end siis, kätega lauaweere peale toetades, waewalisi üles ajama; kogeledes ja pilku sügawaste Eewa näo külge liites)
Ta — ei — waleta — mitte? — — Ta ei — waleta — mitte? — — — Siis — siis ei tabanud sa teda ka täna mitte?!
Eewa
Ei.
Leo
(pikkamisi enesesse kokku langedes, murtud häälekõlal)
Ei — ütled sa! — — Ei ütled sa — tänagi weel! — — Eewa ütleb — ei! (Waheaeg. Hoowab enda siis äkki määratuma tahtejõuga sisemiselt üles; rabawa raskusega)
Siis ei mõista sina teda leida! Siis ei suuda sina teda tabada!
Eewa
Ma ei seisa mitte üksi — —
Leo
(end raputades, wihasel märatsemisel)
Ja kui teid kogu ilm oleks! Ja kui teid rohkem oleks kui üks ilm! Ja kui teie kõik jõuaksite, mis inimlik ja jumalik jõud kokku jõuab — minu usku ei jõua teie minult mitte wõtta! — —
Ta ei waleta — ei, ta ei waleta! — Waadake, sirgelt seisan ma teie ees, julgelt waatan ma teile silma, wapralt tunnistan ma teile üles: ta ei waleta mitte! Ta ei waleta juba sellepärast mitte, et ta siis ka iseenda peale waletaks, sest ta ei olnud mitte ainult täidesaatja, waid ka algataja. Aga kui ka see minu oleks, mis tema on — ma ei kardaks teid, ma ei häbeneks sind, Eewa, ma ei tunneks end põrmus püherdawat! Sest minu üle kohut mõista on üksnes minu usul õigus, ja tema mõistab mu õigeks! Mida ma tegin ja teha lubasin, seda oli minu usk pühitsenud, sest ma tegin seda wõitluses ülekohtu wastu — tegurite wastu, mis end weriwaenlikult minu ja mu eesmärgi wahele seadsiwad, mis mind sidusiwad ja saja waewaga halwasiwad. (kõigest kehast wabisedes)
Andke mulle weel pisut aega, andke mulle natuke puhkust, andke mulle igapäewast leiwapalukest, laske mind mu titanlist wõitlust kõigi waenlaste wastu edasi pidada, ja ma näitan teile õnnestanud teoga, kui õige ja püha ja iga abinõu wääriline minu usk oli — ma wõidan omale krooni ja kingin teile kuninga!
Ja, Eewa, sinu ees seisab kuningas. Ja sa näeksid teda, kui sa teda usuksid, kui sa oma umbusust wabaneda jaksaksid, mis tapwam on kui kõik, mis mind senini on tapnud! (Meeleheitlisel lootuseta palumisel, kõiki muid enda ümber unustades)
Eewa — Eewa — — anna mulle oma usk! — — Anna mulle oma usk kõige wastu, mis sind teda andmast keelab! — — Usu sõgedalt, Eewa — — ja — sa — usud — õieti — —
Eewa
(kurwalt tema peale waadates)
Leo, usud sa siis weel ise?
Leo
(nõtkub ja lööb lagunema; ummuksest tulewa häälega pikkamisi)
Ma — — pean ju! — — Sest — mis jääb mulle siis — — weel muidu — —
(Jääb pärani silmil Eewa otsa wahtima, tõukab lämbunud karjatuse wälja ja hakkab lauast nihkumisi taganema. Korraga wäristab ta pead — weel ja weel kord — ning tõstab wabisewad käed laialihoitud sõrmedega pea ümber üles, ilma pead puutumata; otsata hirmul, pool sosistades, waimuhaiguse ilme näos ja pilgus)
Kõlisewad! — — — Kõlisewad — — — Kõlisewad! — — —
Eewa
(hüppab üles ja läheneb temale; ehmatusest wärisewal hüüdel)
Wõtame nad maha, Leo!
(Kõik tõusewad püsti ja lahkuwad ärewuse-segadusel lauast, peale Lilli, kes suure uudishimulise imetelemisega oma istmelt Leot waatlema jääb)
Leo
(on kord-korralt pead wäristades pool kumargile üle ruumi ringi liikunud, langeb äkitselt Eewa ette põlwili, tõstab käed tema poole üles ja palub)
Ema, ema — kisu nad ära! Nad teotawad mu kuninglikku pead!
Eesriie