Tasuja/V

Allikas: Vikitekstid
IV
Tasuja
Eduard Bornhöhe
VI

V

Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad, aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu tuulehoog… Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud.

„Ühed langevad, teised püsivad,“ ümises vanamees iseeneses, „ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Üks kaob teenimata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese kätte seesama lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa…“

Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse.

Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette… Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva peale ja tõi ta nimele kuulsust. Ja õhtul istus ta vagusas, magusasti lõhnavas kambris ja kivikõva sõjamehe hääl rauges armukese jalgade ees pehmeks, araks armastuse sosinaks…

Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte vahelt lahti ja tõttas truudusevandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude järele tema väesalk viimaks lüüa sai, kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda, halastajad maainimesed leidsid haavatu külma maa pealt, tõstsid üles ja viisid oma koju. Palavik raputas mõne nädala nõrkenud keha, surm kõlistas tema sängi ääres oma külma vikatit, lugedes minuteid, millal pingule tõmmatud elulõnga jõuaks läbi lõigata. Aga mahedad neiusilmad valvasid lahkesti haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset, kastsid kuivanud suud magusa märjaga, meelitasid põgenevat eluvaimu rohtudega tagasi. Ja kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, astus iga päev sammu ukse poole, kuni viimaks üle läve õue ja sealt oma koledasse kodusse põgenes.

Ühel kenal hommikul lõi paraneja silmad lahti ja nägi otsekohe kaht ilusat silma, mis armsa naeratusega tema üle kummardusid ja kohe ehmudes jälle kadusid.

„Ära põgene, ingel!“ sosistasid haige huuled. „Oled sa minu Helene?“

Ilusad silmad jäid kadunuks.

Paraneva rüütli noorusjõud aga hakkas häbenema, sirutas ja raputas end, sasis haigusest kinni ja heitis ta välja.

Paari päeva pärast tõusis noormees tervena haigesängist ja võis jumalat ning oma heldeid hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta reisikepi ja läks, tubli maarahva õnnesoovide saatel, kerge südamega teele. Kaks ilusat silma vaatasid talle kahetsedes järele, kahvatud huuled sosistasid:

„Nüüd läheb ta oma Helene juurde.“

„Mul oli pakitsev süda täis rõõmsat lootust kanda, jalad olid nii kerged ja teekond kadus nii kähku,“ pomises vanamees. Aga kohe peale selle läks tema nägu kurvaks ja pea vajus sügavamale.

Ta leidis mõrsja teise mehe kaisust, oma maad vaenlastest laastatud ja täitsa korratus olekus, oma lossi põletatuna. Ta otsis õigust, aga polnud mõistjat; ta katsus ka õnne rusikaõigusega, kuid selleks puudus jõukus. Ta läks kloostrisse, aga munkade välispidine püha paiste ja kodune koeraelu tegid temale kloostrielu jälgiks. Ta kaotas himu inimeste seas elada, rändas kaua mööda ilma, uuris loodust ja tema saladusi. Viimaks sattus ta Eestimaale ja leidis siin soovitud rahupaiga.

Tema koobas oli madal ja seestpidi ilma iluta. Aga jahe, selge ojake sirises alt mööda peegliks lilledele, kes ennast tema sees uhkusega vaatasid, isekeskis kihistades: „Oi, oi, kui pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!“ Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus oksi üksteise külge ja kahistasid lehtedega: „Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasti, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh! Ohohohooooh!“

Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsarohtude parandavat väge kasutada mõistis. Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski uskusid talupojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam.

Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, — üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest.