Võrumaa jutud/Öö

←Sisaskid

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Vihmatark→

EPUB

Öö

Jantsi väike pää oli täis hirmu ja koledust, kuid siiski leidus sääl natuke ruumi imestuse läbivilksatusele – kui kaua jõudis ta täna joosta, kui kaua pidasid ta jalad vastu! Juba pool tundi jooksis ta metsas täie hooga, tagasi vaatamata ja komistamata, nii et muudkui vilksatasid mööda eelmetsa harvad kasekõverikud ja tihedad lepapõõsad kraavi kallastel, kust Jants hüppas lennuga üle, samuti ka puuvirnad ja haohunnikud raiesmikul. Kodu juba ammu kaugel, harva ulatas Jants karjagagi siia, aga täna jooksis ta selle maa ühe sõõmuga maha, olugugi et ta teadis, et teda keegi taga ei aja.

Jants jooksis vihaga metsa. Tahtis ruttu kaugele jõuda taludest, ei hoolind jalgadest. Kuid pärast pikka jooksu kahanes siiski jõud ja kui ta pimedas puude all kogemata põlvini porilompi jooksis, pidas ta juba ja läks sammudes edasi. Jalad olid jäänd põlvest nõrgaks ja paindusid all, kuid Jants ei vaadand täna selle pääle. Ta rühkis tihnikust ruttu läbi ja sai nüüd juba paika, kus algas noor mets ja kuhu oli näha taeva punetav äär, kuhu taha päike juba ammu oli kadund.

Palju kergem oli sääl ja Jantsil oli kergem. Oli midagi kogu jooksuaja ta südame pääl, midagi raskemat veel kui jooksuväsimus ja piinavamat kui pind jalatalla all. Too oli vajund iseenesest südamelt kaugemale, sest Jants teadis, et nüüd tal aega ja vabadust küll on ja võib arutada omi asju pärast, kui on tõmmand hinge natuke tagasi, kui värisevas rinnas tundub rahu.

Aga päris kaugele ei saand Jants oma mõtetega omast õnnetusest. Ikkagi torkis see siit-säält nägematult ja iga puu ja põõsas kisendas Jantsi silmadesse ja kõrvadesse, et Jantsi elu ei ole hää, et Jants on õnnetu. Jants nägi eel siledaid noori kaski, nii siledad, sirged ja ladvuni oksteta, pikad ja painduvad, kuid tüvest mitte jämedamad – nii umbes nagu üks Jantsi rusikas. Tahtmatult tekkis Jantsil unistus – saaks omale nii pika õngeridva! Viiks koju siit niisuguse, vooliks noaga peeni­keseks ja kergeks ja nii ulataks pilduma õnge keskjärvele ja kala tuleks parema meelega otsa. Kala ei usuks, et Jantsil nii pikk õngeritv on ja sööks julgesti, aga pärast kahetseks.

Kuid milleks seda Jantsil mõteldagi! Ka lühikese õngeridvaga ei lasknud peremees tal õngitseda. Tuli juurde, murdis ridva katki ja pistis sõimama kui hull. Kiskus valusasti kõr­vust, nii et valu jooksis kehast läbi kuni varvasteni ja silma­kulmud värisesid tükil ajal järele. Ning suure puutüvikuga kihutas Jantsile järele, kui Jants juba uludes jooksis kodu poole. Peremees ei taha Jantsil midagi lasta teha vabal lõunaajal. Jants ei tohi kunagi ta silmist kaduda ja kui ta kuhugi siiski ära läheb, siis jätab peremees kõik tööd kõrvale ja käib külas karjudes ringi ja otsib Jantsi, nagu Jants ise ei oskaks parajaks ajaks tagasi ilmuda. Kui Jants aga õuel kaevu tahab vahtida, siis saab peremees vihaseks; kui Jants kivikestega pilduma hakkab, siis saab peremees kurjaks, ja kui Jants tasakesi vilistab, nii tasakesi kui ta veel oskab, siis saab peremehe käest noomida. Ja kui Jants korra naabri karjapoisiga kaarte mängis, võttis peremees kaardid käest ja kiskus puruks. Ise aga mängib ta küll pühapäevil ja päris raha pääle ja vilistab õues ühtelugu kui öökull, istub alati, kui tahab, kaevuäärele ja kanu pillub põllule mullatükkide ja kividega. Ja vahel, kui tahab, siis viskab kübara pähe ja kes teab kuhu läheb, aga enne noomib Jantsi, et see ei tohi minna ussaiast kaugemale.

Ka karjamaal ei ole Jantsil kunagi peremehe eest julge. Iga silmapilk võib tohveldada kuulmatult suurte saabastega otse Jantsi selja taha ja käratada kui pikne. Kuri hääl tal on ja karjuda armastab jumalamuidu. Igast asjast otsib röökimiseks põhjust, aga Jants ei tohi koeralegi öelda halba sõna – pere­mees annab kohe koerale õiguse ja vahib Jantsi pääle viltu kui mustlane.

Jants oli juba ammu maha istund ja ohkas. Tõstis siis käte vahelt pää üles ja vaatas ringi. Kõikjal oli juba pimedus, ainult õige kaugelt paistis pilvi vahelt kollane riba nagu perenaise seelik. Vist ongi see perenaise seelik, sest kodu on ka kaugel ja tuul vist viind perenaise seeliku üles pilvi pääle. See oleks talle paras! Sest ka perenaine on paha ja lärmitseb Jantsiga neil tundidel, kui peremees vait on. Kummalgi neil on oma­moodi sõnad ja isesorti tahtmised, ja kui hakkavad kahekesi Jantsi pääle haukuma, siis ei tea Jants tõesti mitte, kelle juttu kuulata ja kelle juttu mitte. Ainult siis, kui perenaine pere­mehega ise riidu lähevad, siis teab Jants, mis teha – siis pöörab ta näo kõrvale ehk poeb nurga taha ja naerab kahju­rõõmsalt ja iga häälejõrts ning iga rusikamüts teeb Jantsile häämeelt. Ja kui perenaine viimaks valu pärast uluma hakkab, siis poeb Jantsi südamesse magus lootus, et vast nüüd juba pea hakkab surema, sest kurjal elul peab olema kuri ots. Aga kui kära jääb vaiksemaks, tunneb Jants, et asjatu oli ta ootus, et kumbki ei löönd kumbagi maha, nagu nad tüli algul sada korda teineteist ähvardasid. Petavad teineteist samuti kui Jantsigi, petavad tihti ja Jants tahaks, et kakelus algaks uuesti, et nad tasuksid teineteisele kätte ülekohtu, mis nad teevad Jantsile.

Samuti tunneb Jants alati häämeelt, kui külm näpistab peremehe vilja või kull viib kana ära. Ka on siis Jantsil häämeel, kui politseinik läheb tallu, sest võib-olla viib ta nüüd peremehe vangi. Mõõk on tal ühes ja volmre^[1] külje pääl ja perenaine ei saaks talle vastu ajada.

Jants oli kaua nii mõtelnud ja tundis, et silmalaugudele oli kogunenud natuke unekest. Mõtlemine oli jäänd aeglasemaks ja leplikumaks. Sellest viimasest võpatuski Jants ja vaatas ümberringi. Ilm oli juba päris pime, aga taevasse oli siginend palju tähti, justkui herned peremehe kotist, kui ta auklise hernekotiga külima läks ja neid terve tee täis tegi, mille üle Jants südamest naeris. Veider oli vaadata, kui peremees leidis, et kott kergeks jäi ja siis pooltühja koti ümber mügises ning pomises. Pidi kahjust lõhki minema ja kes teab, ehk nuttiski, kes seda siis nii kaugelt nägi! Ja kui peremees siis hakkas teelt herneid noppivaid vareseid ja varblasi taga ajama, see tegi Jantsile veel suuremat nalja. Ka karjakoer Pauka vaatas seda nalja teraselt ja jooksis peremehe juurde vaatama, mis tal viga on.

Väsis juba Jants meelde tuletamast läind päevi. Ta tundis, et ta nüüd midagi muud peab mõtlema ja vaatas nõuotsivalt tähtede poole. Need särasid teravas helgis, ja kui Jants silmi pilgutas, siis jooksis tähest kaugele, kaugele sirge hele joon nagu lõng Jantsi ema lõngakerast, kui see kukkus tal põlvilt maha. Ema oli rääkind Jantsile, et taevatähed on inglikesed ja inglikeste manu läheb ükskord Jantsi ema ning kaua aja pärast tuleb Jants ka sinna järele. Jants aga ei taha minna sinna ega taha ka, et sinna läheks ta ema. Sest sääl ei ole elu sugugi parem kui Jantsi tänavuse peremehe man – tähed seisavad ju paigal kui nuiad ja ei tohi liikuda, vist on neile nii käst. Ema on hää küll, kuid igas asjas ei ole Jants temagagi päri, nimelt selles inglite manu minemise asjas ja selles, et ema tahab talvel saata Jantsi kooli. Koolis õpetatakse vene keelt ja kellele on seda vaja? Jantsile küll ei ole vaja. Jants teab küll, et vene sõna vosmi on eesti keeles võta kinni, kuid kas siis inimesel vaja on kõnelda niisugust keelt. Ajab alati naeru pääle vene keel, kõneleja suust tuleb poslamasla lõhna ja õhk ei ole enam puhas. Kooli Jants küll ei lähe ja vene keelt ei õpi!

Jants tundis, ei jalad olid jooksust valusad. Ta oli ammu juba tahtnud põgeneda hoopis ära metsa, kuid täna hommikul ei teadnud ta veel, et õhtul enam koju ei tule. Ta nägi, et peremees hommikul uue kuue selga oli tõmmand ja raskete jalgadega küla poole vänderdas, habemetuustist olid nopit ohakad ja takud välja. Vist läks ta külla ja Jantsil oli häämeel. Nüüd julges ta karja man isegi laulda ja kõõrutada terve päeva:

„Peremiis oli pikän puun,

Põdra luu oli risti suun,

Pudru luhits nina pääl,

Tsirgu’ tsäukse veere pääl.

Jala’ rippa vaonu,

Kota’ otsast kaonu.”

Aga kui ta juba kümnendat korda seda laulis, ajas hall kogu enese aia najale ja hambaid välgutades ning rusikat kõigutades õrises vihane hääl:

„Oota sa sindrinahk! Tule sa mul õhtul koju!”

See oligi peremees.

Nagu väitsaga lõikasid need sõnad Jantsil keele suust. Ta jäi vait, oli kui muutund lõbusast lõokesest kutsikaks, keda peremees löönd kõva saapaninaga. Ta pidas kodu poolt silmas, et peremehe lähenemisel kaduda metsa. Kuid päeval see ei tulnud, aga õhtul saatis Jants karja õueväravani ja jooksis siis ise metsa tagasi, et mitte iialgi enam nende inimeste sekka tagasi minna.

Jants ei lähe ka enam sinna kunagi tagasi. Parem sureb metsas nälga, kui laseb end iga päev peksta ning sõimata. Jants tahab ka elada ja suureks saada ja ei lase end noorelt ära tappa.

Jantsi külgluud ei ole mitte aiateibad, mida igamees võib kloppida nii palju kui tahab. Jantsil on ka valus ja on hing sees ja kui palju siis tema peab ülekohut kannatama? Ja kui Jants viimaks ka metsa ära sureb, las siis nutta ema ja kahetseda pärast, kui tal enne temast kahju ei olnud.

Kuid egas Jants siin sellepärast ära ei suregi. Ärgu nad seda arvaku! Jants saaks enda surmast ikkagi rohkem kahju kui keegi muu, sest peremehele jääks kätte tasumata. Jantsil peab siin veel hästigi minema. Jants ei oska omale küll veel maja ehitada, aga eelolevaks talveks ehitab ta omale suure koopa. Teeb päris suure koopa maa sisse, katab mullakorraga kinni, et saaks hästi soe, korstnagi teeb pääle, kust läheks suits välja. See on Jantsil olnud ammu unistuseks ja lohutuseks, kui muud rõõmu ei olnud ja peremehe peksust tuhises selg. Jantsil on kõik juba üksikasjaliselt valmis mõeld ja hakkab kas või homme juba pääle. Vaja varastada ainult metsalõikajailt kirves ja siis saab Jantsi talvekorter pea valmis. Tuleval suvel parandab ta koopa paremaks ja ületuleval suvel veel paremaks ja siis võib juba emagi tulla tema juurde elama. Siis on Jants ka juba suur ega karda minna inimeste sekka. Jants hakkab metsas jahimeheks ja läheb alles siis inimeste sekka välja, kui tal on selgest rebasenahast kasukas seljas. Siis ostab ta linnast saiajahu ja muud kallist kraami. Seni aga peab metsas end marjuga ja jahilihaga elatama. See on esmalt raske, aga pärast on hää. Parem närida metsas puukoort, kui süüa peremehe lauas mett.

Niisugused on Jantsi päämised mured, kuid kui ta nendest saab mahti, siis hakkab ta korrast peremehele kätte tasuma. Jants ise ei lähe talle kurja tegema, aga ta leiab muu nõu. Kui muud ei saa, siis hulgub Jants tuleval suvel metsi mööda Venemaale ja toob säält hundi ja karupoegi siia. Vaat, kui need suureks kasvavad, siis ärgu pidagu peremees üldse enam karja. Hää oleks ka, kui Jantsi karu peremehe ise ka maha murraks ja perenaise pureks lombakaks. Aga selleks vaja karu välja õpetada. Karu õppivat ju tantsima ja las ta tantsib korra siis ka peremehega, nii et peremehe juuksekarvad lendavad. Ja kui Jants seda põõsast päält näeb, siis appi ei lähe ta mitte.

Nüüd oli juba täiesti öö ja veel kottpime, nii et Jants ei näind isegi omi jalgu. Must oli taevas üleval ja must oli maa all. Must oli ka taeva ja maa vahel õhk ning Jantski oli must tombuke musta mätta otsas. Aja silmad kui pärani tahes, aga midagi ei näe. Õhk on nii tihedalt pime, et liigutada on raske. Pimedus surand enese ligi maad nagu peremehe silmakulm, kui see Jantsi pääle vaatas kurjasti. Hääligi polnud selles pimeduses ja Jantsile tundus, nagu lamaks ta sügavas mere­põhjas, kus midagi ei kuule. Sellest ettekujutusest ehmus Jants, kuid toibus, kui käsi tundis kõrval mädanend kändu ja pehmet, sahisevat sammalt. Siis tundis Jants ka, et kõht oli kangesti tühi, kuid selle mõtte jättis kohe kõrvale, sest selleks oli homne päev ning Jants tahtis õppida ka kannatama.

Siis pääsid Jantsi mõtted ometigi oma muredest lahti. Ta märkas, et must ilmaruum ta pää kohal oli saand läbipaist­vamaks, natukene-natukene küll, aga kaugele ulatas selles seletama Jantsi terav silm. Jants nägi nüüd läbi metsade, nägi imelikke maid, nägi linnu ja siia-sinna üle maa laialipillat kirikutorne. Ta nägi, et maailm on suur lagendik ja üle hämara lagendiku sammusid aeglasel sammul ühes sihis kodu poole suured lehmakarjad. Lähemaid nägi Jants selgesti, aga kauge­mad olid vaevalt nähtavad, kuid kõigil loomil liikusid pääd imelikult rütmis nende sammudega. Taga sammusid karjased, kuid kõigil neil olid silmad kinni. Justkui sammuks karjane mõtlematult arvuliselt suure hulga järel. See oli imelik ja Jants hakkas seda terasemini vahtima. See oli nii kummaline näge­mus, missugust Jantsi silmad veel ei olnud näind, ja nii kodune temale. Kuid siiski oli selles palju salapärast, arusaamatut ja ebatavalikku, et kogu pingutet Jantsi väike mõistus sellest aru ei saand. Vajusid nood kogud sääl kindlal sammul edasi, nagu ei teakski nad, mis on kahtlemine eesmärgis, ja nende julge ja kindel asterütm meelitas Jantsigi kaasa.

Ta läkski minema, sest selge oli talle, et sääl, kuhu minnakse nii julgesti, peab olema midagi, millega võib jääda rahule. Rahu oli ju Jantsilgi tarvis ja ei muud midagi.

Kuid ei jõudnud ta lähedale minejatele. Need jäid ikkagi kaugeteks, kaugenesid eest, nagu vikerkaar kaugeneb inimese eest. Pea aga hakkas too lagendik hoopis sulama kokku ja kadus aegamööda Jantsi silmist ühes kummaliste sammujatega.

Jants ei saa nende manu, Jants jäi hiljaks!

Juba ilmusid jällegi maapinnale põõsad ja puud. Jants pidi juba valima tihnikuvahelisi radu, mida mööda astuda edasi, sest paigale ei tahtnud ta jääda.

Aga kaua ei kestnud ta minek nii. Pea nägi ta enda ees põõsastes helendavat tuld. Lähemale jõudes nägi ta tüvede vahel kõrgele loitvat leeki ja selle ümber istumas viit meest. Kaugemal lamasid kaks koera, kes Jantsi tulekut kuuldes tõstsid laisalt ninad üles ja urisesid. Sellejärel ärkasid ka istujad mehed ja vaatlesid uudishimulikult uut tulijat.

Jants silmitses istujaid ja siingi leidis silm midagi võõrast. Meeste nägudes oli hoopis midagi muud, kui Jants oli harju­nud nägema. Niisugust ilmet polnud kellegi näol Jants näind, ei oma talu inimestel ega ühelgi, kes käisid maanteel Jantsist ja ta karjast mööda. Need olid valged, kahvatud näod ja kõhnad, hallid silmad olid kohutavalt tuhmid ja kulme ei olnudki. Liigutused olid aeglased neil, nagu kahel koeralgi, kes nüüd tõusid istukile ja vaatasid kord Jantsi, kord oma peremeeste silma.

„Kaugelt tuled, võõras?” küsiti Jantsilt.

[PILT 4]

Ei või seletada Jants, kust ta tulnud ja mispärast. Võõrad ei tohi midagi teada sellest, keegi ei pea kuulma, kus elab Jants, seni kui Jants ise ennast uuesti inimestele näitab. Sellepärast Jants neile valetaski, nimetas hoopis võõra talu nime ja ütles, et ta olla eksind ammu juba ja ei tea teed kuhugile siit.

„Kui kaugel on Ohemäe küla siit?”

Ei ole Jants kuulnud midagi Ohemäest ega tea, kus see küla on. Võib-olla on ta kaugel, sääl kus maa ja taeva äär kokku puutuvad ja kust tõuseb taeva servale Kuu, sääl, kuhupoole taevatähed pilgutavad silmi. Vanaema vist rääkis korra midagi Ohemäest, kuid see võib olla väga kaugel, nagu kõik vanaema jutud olid väga kaugest maast, nii kaugest, et vanaema mõistus ei küündind ütlema kui kaugest.

„Siis ei tea meie nüüd ka veel koju minna!” laususid istujad endile.

Jantsi valdas imestus: on siis need siia eksind ja ootavad, millal leiavad kodutee? Ta küsis seda istujailt.

Sai vastuseks:

„Usume, et kes siia on eksind, see enam ise tagasi ei lähe.”

Küsis veel:

„Kustpoolt olete, võõrad?”

Vastati:

„Ohemäelt, oleme eksind siia juba ammu ja aastasadasid oleme oodand päästmist.”

Vait jäi nüüd Jants, sest viimasest vastusest kõlas õud. Oli Jants kukkund vaimude riiki? Ta oli kuulnud küll pärimust ammusurnud jahimeestest, kuid nüüd näeb ta neid elavatena. Varjud on need ja lootuseta hinged ootamas rahu. Juba nad vajund oma tumma olekusse, raskese mõttesse kui hallid kivid ja liikumatult vaatavad silmad jalge ette maha, kuna tulekuma pillub nende vahel kahvatuid varje. Samuti ka koerad, kes kuulsid teraselt nende juttu, vajund nüüd pettunult endisse kössis olekusse ja lahtivajund eluta lõugade vahelt paistavad tulevalgel valged kuivand hambad. Ja küüned käppadel kas­vand pikaks.

„Ei keegi, kes siia tulnud, lähe siit ise tagasi, kui talle järele ei tulda. Kellegi mõistus ei vii siit sammugi edasi. Kellelgi pole nii suuri lootusi, mis siin jääksid püsima!”

Need olid viimased sõnad. Rohkem ei rääkind keegi enam. Jants istus tule äärde, sest siin oli soe, kuna ümber juba sahistas sügisöö tuul ja põõsastest lendasid liueldes maa­pinnale rasked niisked puulehed. Aga taevas lendlesid vihase vuhinaga tinarasked, külmad sügisesed vihmapilved.

Hirm valdas nüüd Jantsi. Nüüd on ta andnud kogemata oma vabaduse, ema ja oma elu ära ja tahtmata sattunud vaimude riiki, kust ei pääse enam, kus pole isegi unustustki. Elutult istuda igavikud tule ees tummade, poolsurnud kaaslaste seltsis ja ei ühtki rõõmu, ei ühtki silmapilku enam elada. Ei kunagi tunda enam kurja ega hääd, ei kunagi elada enam!

Nuttis nüüd Jants. Nuttis, et ta oli ettevaatamatu ja tuli inimestest liig kaugele. Ei olnud tal kahju, et jooksis oma peremehe mant ära, kuid milleks pidi ta kukkuma veel suure­masse kimbatusse? Jants nuttis, kuid raskem oli siin nutta. Nutt tungis siin raske valuna südamesse sügavasse ja murdis Jantsi jõu hoopis, et ta langes jõuetult küüru nagu need teisedki tule ümber.

Kumb oli viirastus, kas see, mis nägi Jants enne, või see, mis nägi ta nüüd? Jantsi otsaesist puutus kellegi soe käsi ning Jants ärkas. Imelik! Ilm oli valge ja Jantsi ees seisis ta ema ja kummardas siis ta üle. Kõrval seisis saba liputades ta karjakoer Pauka ja mõlemil oli rõõm leida kadunut. Ema silmist kuk­kusid tihedasti pisarad ja ta hääl oli hirmust ja liigutusest kinni, kuid värisevate kätega aitas ta Jantsi jalule. Ta ei olnud kuri, ei, hää oli ema, kuid kogu ta murelik olek oli ränk etteheide Jantsile, nii et see ei julend vaadata emale silmi. Oli hommik juba. Jants oli magand samal mättal, kuhu ta jäi õhtul, kuid unenägu allilmast oli väga selgesti meelde lõigand, selgemini kui ükski muu sündmus ta elus. Kuid nüüd oli ta pääsend sellest painajalikust unenäost, ema oli tulnud talle järele. Karjakoer Pauka toond ta jäliti juurde. Ema tuli, ema ei karda Jants sugugi. Emaga läheb nüüd Jants hääl meelel tagasi, sest koledad on unenäod metsas. Kole on elada metsas, kole magada mättal pimedal ööl. Olla ema juures on kallim kui kõik muu maailmas ja võib siis kergesti kannatada suurigi raskusi, kui ema seda tahab. Kui hää on minna ema seltsis läbi metsa, läbi tihnikute ja tunda, et ema hoolitsev silm valvab iga silmapilk Jantsi. Kui hää, et emal möödas suur mure poja pärast ja Jantsil on veel aega teha kõik hääks. Kuis tahaks nüüd Jants olla emale sada korda hää, et mitte näha neid ema kartlikke, murelikke silmi, neid sügavaid liikuvaid kortse otsaesisel. Hää on tunda ema silitavat kätt väikesel pääl ja seletamatu tundmus asus Jantsi südamesse, kui ema küsis:

„Pojakene, kas oled haige?”

„Ei ole, emake, terve olen.”

„Tee mulle siis seda häämeelt ja mine oma peremehe juurde tagasi ja ole ilusti. Tead sa küll, et vaesed oleme ja ei saa muidu. Peremees on kuri ja lubab palgast ilma jätta, kui tagasi ei tule. Egas kaua enam olla ei ole, pea lõpeb karjaaeg ära... Kas lähed tagasi või?”

„Lähen küll, emake, olen, kuni karjaaeg lõpeb.”

1923

---

1. volmre = revolver