Võrumaa jutud/Vihmatark

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Öö
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Vihmatark[muuda]

Egas see suur veski olnudki. Päris väike oli ja vaevalt nähtav mõnekümne sammu takka, sest oli ümbritset tihedast lepastikust, mis kasvas lihavalt kevadeti laia, suvel aga vaevalt elus püsiva jõe kaldal. Ainult ühest küljest paistis ta sinnaminejale juba kaugelt silma – see oli mäe otsa, kust lookles alla orgu kitsas, sügavaks kulund külatee. Säält mäe otsast siis paistiski too veski kui vihma käes ligunev vana naine, kes katusest-suurräti laotand üle oma pää ja ümber enese laiali nagu kana, kellel tiibade all palju poegi. Aga selle all sulises ühtelugu vett ja see sulin kuuldus juba kaugele, ka sinna, kust veski veel silma ei ulatund – tüki maad alla- ja ülespoole jõge.

Aga see veski oli tõesti suur kana, kes varjas tiiva all palju poegi. Oli üks imelik riistapuu ta, seistes sääl kaksiti jõel. Võõras reisija peatus tema ees uudishimus, sest kogu see ehitus oli sedavõrd isevärki, et laias maailmas vaevalt võis leiduda midagi sarnast. Oli küll rajat kaldakividele ja vunda­ment kaevet kruusa, aga siiski oli kogu see värk vajund aegade jooksul maa sisse sügavasse ja nüüd puudutasid räästaääred juba maad. Aga leidlik peremees pidi see vana Lõks olema, sest ta teind katusest välja luugi ja säält siis upitati iga päev kotte sisse ja välja.

Kui külamees koti järele sisse hüppas, siis nägi ta lähe­malt veski sisseseadet. Vanad inimesed kinnitasid ühest suust, et see ollagi see kõige esimene veski maa pääl. Muidugi võis see nii olla, selle juures peaaegu ei kahtlegi keegi, kes sääl veskis ise sees käind. Sest ei see põrmugi sarnanend teisile veskeile. Oli ilmatu jäme puuvõll, mille ümber asetusid vesi­ratta haarlabidad, ja sellesama võlli ots ulatus veski kolu alla ja keerles sääl kinnises ruumis. Ta ots oli aga peremehe suurest tarkusest raiut sombuliseks ja Jumal teab, missuguste nõiarohtudega üle määrit ning selle tõttu kuivand kõvaks kui raud ja see võlli ots neid teri sääl jahuks hõõruski. Sest ei võind ju veskikivi tuua sinna veskisse, kogu see värk seisis püsti just tänu ainult sellele õnnelikule juhusele, et oli hallil ajal leidnud ja asetund oma õigele raskuskeskmele ja selle tõttu vajus aegapidi vaid allapoole, kuna rasket veskikivi sisse tuues oleks kaotand kogu too maja oma tasa­kaalu, ja kukkudes küljeli, oleks lennand pilbasteks ja kadund veevoogude alla. Seda kahju ju ometi pidi ära hoidma ja selleks oli Lõksul ettevaatust küllalt. – Aga veski kolugi oli küllalt ähvardav. Sinna lubas Lõks jahvatajal kallata vaid toobi viisi vilja sisse ja ei tohtind enne panna lisa, kui viimane tera oli läbi.

Aga esivanemate ehitusel on ka omad vead. Teada puha, et nad ei vasta praegusele ajale. Vanasti üldse ei olnud vist tarku ehitusmeistreid. Ehk on ka võib-olla liigne siin kedagi süüdistada. Võib-olla mõjusid sellele kaasa maapinna kõiku­mised või mõne kauge maavärisemise kaja, kuid lugu oli niisugune, et just sellel kohal, kus asus veskikolu ja see suur terapurustaja võll, säält üle lae oli juhit paisu liigvesi. Sel­lest muidugi polnud viga. Oli uhkusekski see värk ta pere­mehele, et ta veski töötab vee all, peaaegu nagu merepõhjas, kuid katus ja korstnamükits ulatusid ikkagi välja tuule kätte. Et aga korsten vana oli, siis oli talle kõrvale upitet jäme latt, mis pidi teda püsti hoidma. Kuid todasama korst­nat ühes latiga tuul vahel kõigutaski ja sellest kõigest tekkis vahel silmapilguks veskilae laudade vahele pisike pragu ja säält lirtsatas alla veskikollu kaunis suur veetörts. Ega see muidugi kolu ei rikkund, aga jahust ei läind ta küll mööda ja seda nähes punastas mölder, niipalju kui jahutolm ja habe andis, ja lausus vesirattale:

„Kurat teab, mis sest nüüd saab.”

Aga ei olnud viga midagi, sest peremees, kes leidis oma kotis märga, kattis teine kord veskikolu lambanahast kasu­kaga üle, sest paks on pargit lambanahk ja vesi ei võta säält läbi.

Aga teine viga oli veskil veel. Nimelt ei tahtnud veskikolugi hääl meelel püsti püsida. Aga peremees oli temalegi säädnud toeks lati, mille üks ots oli vastu kolu külge ja teine vastu seina. Kuid suurest lokutamisest oli selle toe ots söönd seina läbi ja toetus nüüd seina taga olevale kivile. Kuid veski kiirel käigul värises ka see tugi, ja et ta õnnetuseks lapikuks tahut oli, siis jooksis vahel seda mööda kollu mõni peotäis mulda või liiva, kui peremees selle lähenemisel seda ei kõrvaldand. Ka seda õnnetust nähes punastas mölder, ja sülita­des vihaga oma saapanina otsa või varrukasse, ütles uuesti:

„Kurat teab, mis sest nüüd saab.”

Aga ka kolmas viga oli veskil, kuid see ei mõjund kunagi jahu sordi pääle halvasti. See oli see, et suvel tikkus kaha­nema jões vesi. Küll toppis õhtuti mölder tammi, kuid hom­mikuks kogunes ainult natuke vett tammi ette. Veski sai vurada vaid keskhommikuni ja jäi siis meelituste pääle vaa­tamata seisma. Peremees ronis läbi katuseluugi tammisillale ja nägi, et jõgi oli otsas, et porisel põhjal suples vaid suur must konn ja rabelesid kaks lutsupoega surmahirmus. Möl­der oli küll kalaliha pääle maias, aga siiski ta nüüd ei läind neid kinni võtma, ütles ainult jällegi urisedes:

„Kurat teab, mis nüüd saab.”

Muidugi ei olnud siin midagi teha ja mölder Lõks läks oma tuppa.

Kuid niisugustel kordadel tuli möldrile juba ukse pääl vastu ta eit, kes oli rähmassilmne, valgete kulmudega, kuna üle vana, kortsudest kaet pää lipendas mõni hall juukseude. Juba temagi tundis veski tujusid ja silmi pilgutades küsis ta möldrilt:

„Kas vesi jällegi otsas?”
„Otsas, mitte, üks tilk enam...”

Ja nii juhtus nende vahel imelik kohavahetus. Eit läks tammile asja üle vaatama, käis mõnisada sammu jõe ülemjooksulgi, et näha, kas säält ei tule vett. Käis veskigi läbi ja nuuskis tammi augud hoolega üles, toppis kivikestega kinni ja määris poriga üle. Siis uuris ta veel veski sisemiku hoo­lega läbi, katsus näpuga märga vesiratast ja mõtles tüki aega, misjaoks need võllid kõik siin on ja mispärast ei võiks sama suur vesiratas teha teradest jahu ilma veeta. Võiks ju tedagi sõtkumise teel panna ringi käima nagu vokkigi ja muret ei oleks. Sõtkuks eit teda ise ringi ja vana Lõks kühveldaks jahu. Aga miks see nii ei ole, sellest ei saand eit aru ja ronis läbi katuseluugi tammile tagasi.

Taat aga oli need tunnid toas ja magas. Tuppa läks ta õieti selleks ja eit läks selleks ka säält siis välja, et taat saaks segamatult järele mõtelda, kunas tuleb vihma. Sest kuiva veskit aitab ainult vihm, see oli taadile selge. Aga vihma väljamõtlemine ei ole sugugi kerge töö. Vihma võib tulla ja võib ka mitte tulla. Kuid taat pidi muretsema vihma. Ta istus voodi äärele, toetas küünarnukid põlvedele ja hoidis pääd kahe käe vahel, et silmalaud venisid imelikult pikaks ja tol­mune selg oli taga lookas kui vikerkaar. Nii ta istus sääl kui lausuja, kui kuri nõid ja haudus taevale pilvi. Nii ta sääl soe­tas vihma. Suured kolesinised pilvehood jooksid läbi ta pääst ja nendest jooksis alla sorinal vihma, valget kui piim. Vahel kostis taadi unistuste tagakambrist ränk müringi ja lõi välkugi ja siis pilgahtasid taadi silmadki, pigemini värisesid, olid viivu valged kui jahukäkk ja nii vajusid aegamööda uuesti halliks nagu porised saapaninad, kus kergelt jahutolm pääl.

Nii haudus taat voodi äärel istudes pilvi. Istus senikaua, kuni selg hakkas kangest küürutamisest valutama ja teda tar­vis tuli sirgu ajada. Selga sirgu ajades märkas mölder ka, et silmad jäänd raskeks ja magada oleks hädasti vaja. Siis kohe ta vajuski nagu puupakk voodile küljeli; kõigutas paar korda jalgu ja kurgupõhjast tuli kuuldavale surut mühin ja kohin.

Aga see magamine on taadist suurem kavalus. See on ta suur saladus, milleks ta just vee lõppemisel magama heidab. Oma päädki väsitab ta enne magamist sihikindlalt. Pääs ringi keerlevate pilveunistuste ja välgumürahtuste sekka ei piilu kunagi asjata see suur must konn ja need kaks lutsupoega, kes jäid kuivand jõesängi siplema. Neid laseb taat pääajus vabalt sipelda ja hüpelda, niipalju kui nad soovivad, ja taa­dil on sellest hää meel. Sest ta on kindel, et kui ta enne magamajäämist oma mõtetes konnade ja lutsukaladega tege­mist teeb, siis needsinatsed veeloomad ka ta unenäos ette tulevad. Ja oma eluea kogemustest teab taat väga hästi, et kui ta musta konna või libedat lutsu ehk üldse kalu unes näeb, siis on vihma varsti maailm. Siis ei ole veskiga enam muretki ja mõnetunnilise ootamise järel ilmub taevaservale ränk pilvemürakas, ajab suured katsesarved ettepoole kui ilmatu tigu ja pikk kael veab taga päratu laia keha, mille kõht kiire jooksuga tahab muljuda metsi ja maid tasaseks kui laud. Kuid ta ei lõhu ega murra siiski midagi, küll aga toob kaasa jahedat õhku ja puid väristavat tuult, ja pea hak­kab harvade vihmapiiskadega katustel trummeldama. Ja nii varsti tuleb vett pidamata ja mõõduta.

Ja vanataat ei eksind kunagi. Nii ta tüssas taevast. Ilmad ei hoolind enam sugugi Jumala tahtmisest, nad käisid ikka taadi unenägude järele. Ja see ei läinudki kõik taadile ras­keks: valis endale unenäo välja, timmis oma pää enne magamajäämist nii, et ta oodat unenägu ka nägi, ja siis tuli kõike. Juba, kui oli jäänd ta ilusti magama, hakkasid sama päeva elamused uuesti ta silme eest mööda libisema. Ta nägi, kuis ta veskiratas jäi laiali lõugadega seisma, vee sulin vai­kis ja ühtlasi vaikis kõikide veski luude-liikmete korrapärane ragin. „Kurat teab, mis sest nüüd saab,” sonis siis taat läbi une ja ronis tammile. Sääl näeb ta tuttavat pilti – jõepõhi lage, kuid põhjal liigutavad kaks kuivale jäänd lutsukala, Mölder silmitseb neid hoolega ja näeb, et neist saaks kaks suutäit, üks temale, teine eidele näsida. Mölder läheb ja haarab lutsu suurt pääd pidi kinni, kuid näe imet – porist venib järele ilmatu pikk luts – ta nii väike ei olnudki. Ka teise kala kah­mab taat, ja seegi ei ole väike. Siis aga näeb taat, et säälsamas libistavad poris suured havid ja terve jõepõhi on nen­dega üle tikit – kõik aina välgub päikese käes. Siis tunneb taat, et suured ahvenad ronivad ta veskipõlle alt üles ja vähid hakkavad ta saabastest kinni. Suur vähk ronib lepa otsa kui ahv ja longuvajund vana pajupuu ladvas laulab juba viidikas otsekui ööbik. See on juba liig ja taat ei usalda enam omi silmi. Pöörab selja, et minna koju, kuid tunneb, et lut­sud ta käes ei olegi enam lutsud – neist on üks veskivõll ja teine see tugi, mis hoiab kolu püsti. Mõlemad on vesi kaugele viind ja taat veab nad tagasi. On nii lõpmata raske, et taat ohkab unes sügavasti. Kuid siis kaotab ta enese oma silmist tükiks ajaks ja leiab end pea lõunalaua tagant. Laual hõõgub ras­vane kalapraad. Taat lööb isuga kahvli suuremale tükile sisse, kuid kuuleb samal pilgul koledat kisa – kiiks. Taat ajab siis silmad laiali ja näeb, et vaagnal pole kalalõhnagi — puha suured mustad konnad sääl hunnikus ja ühele neist ta torgand kahvli selga. Vanamees tõuseb püsti ja näeb, et igas nurgas istub suur kuri must konn, suuremad kui jahukotid. Maigutavad mokki, õudselt lakke vahtides. Ka vana­mees vaatab lakke ja näeb, et laelampi sääl ei olegi – suur must konn ripub otse ta pää kohal...

[PILT 5]

Siis aga ärkab taat ja vaatab toas ringi. Kohe saab ta aru, et nägi und, sest toas komberdab vaid ta oma eit. Ta vist astus parajasti sisse ja ukse „kiiks” oligi see, mida taat kuulis. Kuid see kõik on nüüd taadile kõrvalise tähtsusega – taadile on nüüd selge, et vihma tuleb pea, ja veel õige tublisti.

Korra pärast taadi pärastlõunast vihmahaudumist oli une­näost jäänd taadi meele veel midagi iseäralikku. Asi oli muidu kõik korras, taat nägi unes päris korraliku hulga lutsukalu ja konni ka, nii et vihma pidi pea igatahes tulema, kuid une­näo sekka oli põimund veel midagi muud, millest taat midagi ei tahtnud aru saada. Nimelt nägi ta seekord ka angerjakalu, kuid neid palja peoga jõepõhjalt üles korjates muutusid nad ta peos mitte enam konnadeks ega veskitaladeks, vaid neist sai taadi üllatuseks ta oma lihane tütar, kes elas Tallinnas. Oli äkki taadi ees täies pikkuses, kui viimane tõstis porist räpase käega uimaseks jäänd angerja. Vanamees tahtis tere­tada, kuid tütre käsi oli valge ja puhas ja lõhnas kui apteek ja sellepärast ei saand vanamees teda teretada kättpidi. Vahtis otsa ja vist sõnagi ei lausund. Aga taat ei mäleta, kuhu ta tütar siis kadus, sest juba püüdis taat rohust kaldal suurt rohelist konna. Unenägu oli pikk, palju kordi nägi vanamees oma lähedal oma tütart Maalit, kes ju aastaid elutsend kau­ges Tallinnas ja harva käind kodus. Ikka ilmus ja kadus, nii et taadile ajas kahtluse kaela, ja seekord ei toond ta une­näos ainustki kala koju. Lugu lõppes küll konnadega, nimelt nii, et taat säädis neist ühe haviõnge otsa ja selle järele pidi vihma tulema, kuid miks hulkus Maali täna taadi pärast­lõunases ametlikus unenäos, selle üle taat murdiski pääd.

Aeg aga oli veerendki juba õhtu alla. Päike jäänd märksa jahedamaks, kuid muutund veripunaseks ja ähvardas juba enne metsa taha jõudmist kaduda maast nägematuna ülestõusvasse uttu. Seda kõike Lõksu taat juba tundis, sest mõnikord hiilib vihm niimoodi ligemale. Taadil oli hää meel, et ta täna just niimoodi tuleb ja ei mitte teisiti, sest korra oli kahtlus hiilind ta hingest läbi, et vist tema tellit vihm une­näo ajal juba Tallinnas oli ja välk ta tütre sääl löönd maha. Miks muidu nägi ta Maalit, kui ta unenäos oma harilikku kalastamist toimis? Aga ei tulnud piksevihma, ähvardas tulla pikaldane päevi kestev sadu.

Õhk oli sumbund, õhk oli taadile hingamisekski natuke raske. Tundus imelik roidumus kehas. Magada taat ei taht­nud veel – päeval ta ju magas peaaegu öö jao ette. Ka tuppa ei tahtnud minna – sääl õhk lämbund ja ka hingata raske. Oli siiski kõige mõnusam istuda trepil ja vaadelda pilvede tekkimist taevasse. Juba päikegi kadund kõrgete pilveräbalate sekka ja vägisi vedas ilm pimedamaks. Justkui kellegi käsi tõmbas taevast – ikka mustemat ja sinisemat, ikka sinisemat ja õige musta, nii et maale alla ei pidand pääsema ülalt ainustki valguskübet.

Ega taadi kõrvadki magand. Need olid tal teravad ja vaiksest õhust kuuldusid ta kõrva üksikud kauged jõrtsud. Pikse omad need ei olnud, seda tundis taat kohe. Need olid kaugelt tuleva vankri sörtsatused külateel, kui ratas põrus kivil. Hääl lähenes ja taat aimas, et vanker tuleb kas siia veskile või vähemalt sõidab siit mööda.

Aga taat tahtis näha hiliseid sõitjaid ja ta mõtles istuda seni trepil, kuni näeb, kes need õige on. Veel enam – ta sih­tis terava pilgu mäe otsa, kust lookles alla tee, ja ootas, mil­lal tuleb nähtavale oodet sõiduriist. Mõneminutilise ootamise järel ta nägigi, et ilmus mäelatva must kogu ja hakkas pori­sedes ronima alla.

Sõiduriist peatus viimati veski ees. Vanataadi uudishimu oli suur, sest ei see olnud veskiline sugugi. Sootu teine oli see tulija – kaks hobust oli ees ja pukis istus kutsar, kuna taga olid reisikorvid. Siis aga jooksis vana Lõks neile vastu, sest kes see võis olla muu kui Maali, keda taat nägi lõuna­ajal unes. Ta ei tundnud veel neid, kuid juba sadas vihma ja oli pime. Aga ta kahtlus kadus, kui ta kuulis kõnelust – see oli nimelt Maali!

Juba Maali lippaski tuppa ja vana Lõks murdis korvidega järele. Juba nad sääl rääkisid pikki jutte eidega ja taat ütles omi sõnu vahele. Maali rääkis palju, ega ta vaiki ei olnud nüüd. Isegi küsida ei lasknud midagi taadil – ei andnud aega. Küll ta alustas pikka juttu igast asjast, aga liig pikka ikka, ja jooksis teisele jutule üle, esimest lõpetamata. Lämmatas nii vanamehe jutu hoopis, sest sellelgi kiheles midagi meeles, mis tahtis saada sõnuks ja millele vanamees ihkas vastust. Sest vanataadil ei olnud selge, milleks tuli ta tütar just täna ja kes teab kui kauaks, ja üldse ei räägi midagi tuleku põh­jusest, mida vanale inimesele hädasti tarvis esimeseks kuulda saada. Ei tulnud pärast aega selle küsimuse etteveeretamiseks, vana Lõks oli hädas, kuid kui enam kannatada ei jõudnud, karjus ta tütrest üle:

„Aga, Maali, ütle õige, miks sa siis nüüd just täna õige tulid ja kauaks jääd?”
„Pärast räägin seda, isa, pärast, pärast.”

Ei tal ole siis väike põhjus ühtigi, arvas taat, kui ta kor­raga mõne sõnaga ära ütelda ei saa. Küllap tal siis on suur põhjus. Võib isegi olla hirmus suur põhjus. Ei päästnud vana inimest uudishimust lahti ja laseb veel oodata. Mis taat teab arvata, talle peab tütar ise ütlema. Aga teada on hädasti vaja. Maali oleks võind midagi kas või naljakski nimetada põhjuseks, taadil oleks lugu kenam, pärast oleks võind rää­kida õige põhjuse, aga Maali ei teind sedagi, juba tal siis õige tõsine asi on, et nalja ei tee, mõtles taat voodis ja murdis pääd, kuna katusel trummeldas õige hoogne vihm. Selles tun­dus imelikku unemuusikat ja taat leidis, et uinumine sugugi võimatu ei ole ja et see ta asjatust mõtisklemisest päästab. Sellega siis otsustaski taat magama jääda, jäigi magama, kuid enne urises veel läbi hammaste:

„Kurat teab, mis asi tal on.”

Päev otsa kestis vihm ja taadi veski vurises rõõmsalt. Jook­sis vett taevaluukidest robinal ja mäelt ojadena alla. Veski värises teranärimisest ja taat oli rõõmus. Eitki sai nooremaks suurest õnnest. Ta jooksis nobedasti siia-sinna ja oli taadi vastu väga sõbralik ja lahke. Nagu tahtis kõigele maailmale karjuda, et tema taat on kõige targem inimene maailmas, targem veel kui Viljandimaa vallavanem või suur kirjanik Hubelo, kes end kõige targemaks pidavat. Aga kaval oli eit – ei ta ütelnud taadile, et taat tark on, sest siis ei saa ta enam kunagi nimetada taati lolliks, missugust nime andis ta taadile tülitundidel alati ja veel pikkade lisasõnadega. Sest kuigi saab veskiga nüüd teenida, egas sellepärast veel taevas maa pääle ei tule. Mõnikord juhtuvad veel ikkagi eide-taadi ham­bad vastamisi, ja siis peab eidel olema sõnu, millega toppida või paigata taadi suu.

Taat aga rühmeldas veskis õhtu pimedani. Tööajal tuli tihti talle meelde tütre kojusõit, kuid aega ta ei saand temalt midagi küsida. Sest ta kühveldas kogu päeva jahu ja pidas kotisuud või aitas tõsta raskeid kotte vankrile. Vahel vaatas välja, ja kui nägi, et vihma ikka veel leemetas, tõusis vana Lõksu taadi tuju veel ja ta pani kahe sõrme vahel natuke värsket jahu hammaste vahele ning karjus üle veskilogina peremehele:

„Kurat teab, sellest jahust saab esimese sordi sai!”

Kui taat õhtul töö lõpetas ja tuppa läks ja isuga toitu hävi­tama asus, magas aga Maali juba ammu. Nüüd tuli aga taa­dile ta päeval vaoshoit uudishimu uue jõuga tagasi ja nina taldrikult tõstes küsis ta eidelt:

„No misjaoks Maali siis koju sõitis?”

Eit siis rääkis, et Maali tulnud linnast hoopis ära koju ja tagasi ei tahtvat minna. Et linna elu olevat raske ja tegevat inimese enneaegu vanaks. Ammu juba piinand teda igatsus kodu järele ja tahtvat olla vanematele abiks, sest ei olevat ilus olla linnas, kui vanad inimesed vaevlevad kodus. Jäävat koju ja tagasi ei minevatki.

Taat jäi selle jutu pääle üsna rahulikuks. Tegi näo, nagu ei oleks see talle sugugi ootamatu. Siin tarvitas taat oma kava­lust, sest ei või eidele näidata, et miski asi paistab taadi mõis­tusele imelik. Peab nii end ülal pidama, nagu oleks kõik uudised taadile alati juba ammu ette teada ja nagu polekski maailmas asja, millele taat kohe ei leiaks õiget seletust. Sest ennem küsi nõu külamehelt kui omalt eidelt, viimane juhtumine oleks niisama rumal, kui annaks taat oma veskivee puha eide veskile ja ise jääks kuivale. Midagi ei pea eidelt küsima kunagi, aga õpetama ja noomima peab teda ühtelugu. Sellepärast siis taat vastaski eidele pea:

„Nojah, nii ta peab olemagi. Seda uskusin ma temast juba ammu, aga sina arvasid muidugi, et ta surmani linna jääb. Vaata aga nüüd!”

Eit oleks muidugi taadile andnud teenit vastuse, kuid ta kinnistas parajasti aknaid, mille taga mulises veel taadi tellit vihm. Seda tuli ikka veel tublide hoogude kaupa ja see pilt viis eide mõtted taadilt kohe vesiratta juurde ja taat nee­las võidurõõmus alla viimase klimbi.

***

Ööl oli aga selgind taevas ja hommik ennustas täielikku põuapäeva. Kuid taat oli vihmamurest mõneks päevaks vaba ja need päevad ta kopitses kolu ümber ja mulistas vesiratta man. Need päevad kägises veskis vahetpidamata ja kottide läbikäik oli igapidi rõõmustav.

Nädala pärast tekkis siiski vihmamure, see suur veeküsimus uuesti päevakorrale. Jäi jällegi seisma veski poolel tööl ja taat lausus oma juhtumiskohase sajatuse. Tegi siis uuesti oma kala- ja konnakaemise läbi ja magas oma vihmaune maha ja ärkas pärast lõunat, kui oli näind unes mitut kotitäit suuri järvelontrusi.

Taadi meel oli rõõmus, sest vihm pidi tulema kole. Ja häägi on, kui saab mõne päeva suure töö vahel puhata. Nüüd tuli taadile imelik mõte minna paisupõhjale ja püüda säält need kalad kinni, sest kui nüüd vesi tõuseb äkki uuesti kõr­geks, ei alane ta enam niipea, ja varsti hakkavad sügisvihmad tulema palumatagi. Ja kalad jäävad siis vette ligunema kogu talveks, sest raske on neid kavalaid leida noodakurguga üles. Parem võtta näpuga... ja taat läks ja korjas paisupõhja lagedaks.

Aga imelikul kombel jäi teiselgi päeval vihm tulemata. Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõu­sid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa kõrgemat puud. Põlesid met­sad ja sood purskasid tuld. Tulesädemeid oli õhk täis ja piibu­meestel lendas tuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.

Aga mis tegi Lõksu taat neil päevil? Mõruda meelega nägi ta, et ta järvepõhja kuivasid laiad praod, et võis sinna jalgu­pidi kukkuda sisse. Püüdmist tal oli, sest suure hoolega nägi ta unes kalu, kuid vihma ei tulnud siiski. Mitu aastat mõjus taadi unenägu pilvekäigu pääle, aga nüüd ei tähenda enam taadi uni midagi.

Egas taadil igav olnud tööta, aga rahakopikat oli vaja kõvasti. Juba vahtis nälg ahnelt kuivand mäerinnakult alla taadi veskipesa poole. Mida pikemaks jäi vihm ära, seda tusa­semaks muutus taat.

Vihmaküsimust eneses arutades tärkas taadile korra meelde, et see just viimane vihm oli, mis sadas Maali kojusõidu ajal. Maali kojusõidust pääle oli taadi vihmavõim otsas. Ning vana­mees hakkas arutama eneses, kas mitte põua põhjuseks polnud Maali kojusõit.

Egas vana Lõks paha mees ei olnud. Oma tütre vastu oli ta ikkagi hää ja ei hakand teda vihmapuuduses süüdistama.

Aga aeg muutus.

See algas pääle sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juurde jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.

Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.

Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linna- ega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.

Sellest ajast pääle muutus elu Lõksu veskis. Praod paisupõhjas laienesid ja vesiratas läks palavusest rikki. Hoolega päris taat iga päev tütre unenägude üle järele, ja need olid ikka vihma peletavad. Vanamees oli meeleheitel, sest vee­nälg tegi talle selgeks, et tütrest tuleb lahti saada.

Aga on see siis taadile kerge! Raske on ajada tütart uuesti kodust ära. Taat uuris järele ääri-veeri, kas tütar ise ei himusta uuesti linna, ja kuulis, et tütar seda teha ei mõtle.

Taadi südamevalu kasvas. Ei ta enam kahtlend põua põh­juses. Aga on siis kaua enam taadil maailmas elada, et maksaks minna tütrega riidu. Peaks ajama nii läbi, et oma last ei tuleks pahandada.

Sellisele otsusele tuli taat mitu korda, kuid põud kestis veel ja vesi kippus ka kaevus lõppema.

Suur veepuudus tegi taadi haigeks. Kuiv õhk oli talle mür­giks. Ei ta enam kõnelend päevade kaupa ja Maalit ei taht­nud naha, käis ringi – seda aimas eit – vist pahade mõte­tega.

Eit siis luuraski taadi tegevust ja tabas ta korra veskikojast, kui taat tahtis kiskuda veskikoja laetugesid alt. Tahtis tõm­mata ära neid, et langeks lagi ta kaela ühes raskete vilja­kottidega. Punnis silmil tõukas ta õlaga tuge, aga see ei nihkund. Ainult natuke nagises. Eit aga tormas taadi kallale ja tassis ta tuppa.

Vana Lõks jäi voodi. Oli haige. Ei võtnud vastu enam toitu ega jooki. Ei rääkind sõnagi enam, aga hädaldusi ei olnud ka. Ja nädala pärast suri.

Aga rahvas rääkis: „Elas vihmast ja suri põuast.”

1923