Võrumaa jutud/Kaks painajat

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Kaks painajat[muuda]

Pühad, ka jõulupühad, on niisugused päevad, mis tulevad suure rõõmuga ja lähevad pahura tujuga. Mõni­kord pahurale tujule seltsib veel päävalu ja jupp värsket viha kellegi vastu, kuid väsimus on see alatine pühade pärandus. See on nii meie päevil ja see on olnud nii vanastigi.

Kuid sellele vaatamata jõulupühi oodatakse, ooda­takse pikisilmi. Neid oodati pikisilmi ka vanasti, mõned aastad pärast teoorjuse kaotamist.

Pühad nõuavad inimeselt eelarvet nii ainelise külje kui ka aja korraldamise suhtes. Enamasti aga need eel­arved ei lähe täppi, sest alles pühade ukse ette jõudes selguvad mitmesugused asjaolud, mis löövad segi kõik enne tehtud kavatsused.

Kuusemäe Jaan, mõisa renditalu pidaja Puruvere val­las, ootas ka pikisilmi jõule. Need päevad näisid kaugelt igatsetuina nii veetlevad, nii paljupakkuvad, et meeles mõl­kus soov, et alati oleksid jõulupühad. Mõeldes jõuludele meelestusid kõigepäält vorstid, mis ujuvad sularasvas nagu vettinud puunotid, mis vee voolus ikka aeg-ajalt lük­kavad nina volksti välja ja kaovad siis jälle üle pää sularasva sügavustesse. Siis mitu vaba päeva, millal pole tööd ega muret, magada saab nagu parun või veel rohkemgi. Parunist oli ju üldiselt teada, et temale käib kodukäija, kes ei laskvat magada, ja paruni ööd olevat oigamine õhtust hommikuni. Parun üldse oli rahva suus suurem patune kui ükski teine, keda kuuldud või nähtud. Rääki­mata sellest, et ta laskis vitsutada orjarahvast, omistati temale ka palju muid hirmsaid asju. Ta olevat näljutanud ära oma naise ja lasknud maha oma poolvenna. Need kaks käivatki mõisas teineteise alla igal ööl, ja igal vana-aasta õhtul vanakurat ise pidi sõitma mustade hobuste ja tõl­laga talle järele, et viia see parun kord elavalt ära põr­gusse. Räägiti ka, et parun hoolimata oma rikkusest olevat suur varas ja käivat ka varastamas vaeseid talumehi. Nendel käikudel olevat tal kaasas üks elav kurat põrgust, kas nööri otsas või ilma, seda ei teatud. Kurat olevat kaasas selleks, et juhtida varastamist hästi ja õpetada kavalusi, ja ka veel selleks, et kui keegi ärkab vargaid kuuldes, siis ta sureks kuradi nägemisest. Küllap niisugune patune, nagu oli see parun Hollstein, juba teadis ka, kust käivad väravad põrgusse ja millal need on tema jaoks lahti. Ja küllap ta ka mitte ainult üks kord polnud käinud põrgus ja küllap kuradeist temal oli isiklikke tut­tavaid ka rohkemgi, kui see üksainus, kes käis varastamistel temaga kaasas.

Nii vald elas nii paruni kui ka kuradi hirmu all, kuigi teoorjus juba oli kaotatud. Mõisa kardeti kõrvasti, sest talud olid ju ikka veel mõisniku omad ja teiseks oli mõisnikul ühendus kuradi väega. Et aga oli teada, et vanakurja jõud vallas on suur, siis kardeti kõvasti ka Jumalat ja paluti teda ülirohkesti.

Ja kui Kuusemäe Jaan juba palju aega oli oodanud ja igatsenud jõule, et saaks korralikult magada ja laiselda, siis viimaks ükskord jõulud olidki üsna ukse ees.

Samal ajal selgus ka mõndki, mis vähemalt esialgu näisid Jaani laisklemisunistusi natuke kahandavat. Ega jõulud olegi vaid inimesele endale, need pühad on päämiselt Jumala pühad. Neil päevadel tuleb paluda ja palve­tada, nagu korralik ristiinimene seda peab tegema. Juba käiski vallas kuuldus, et käesoleval jõululaupäeval mõisa­valitseja peab samuti vallarahvale palvetundi nagu viimastegi jõulude ajal. Ühtlasi oli ka teada, et õpetaja kirikus on juba mitu pühapäeva järjest rääkinud, et põrgusse läheb see, kes ei tule öisele jumalateenistusele jõululau­päeva õhtul. Siis oli teada ka veel, et parun on andnud käsu valla vöörmündrile teha palvetund kogu vallarahvale esimesel pühal. Teisel pühal oli jällegi kirikus lauarahvas ja õhtul kooliõpetaja pidas palvetundi koolimajas. Ainult viimne püha oli prii palumistest, et inimesed saaksid puhata, sest järgmine päev on tööpäev. Seda rohkem palumisi aga oli kuhjunud eelmiste pühade pääle.

Jaan oli kirjaoskaja inimene ja kritseldas kõik need palvetunnid ja kirikuskäimised paberile, et võtaks neist kergemini jagu. Sellest aga ei tulnud kasu, sest nimestik näis talle nii pikk, et kui jõudis esimese otsa veerimisega lõpule, seniks viimne lõpp oli meelest läinudki. Köster, ah jaa, see pidi tulema loetama viimase püha hommikul neid, kes ei olnud kirikusse saanud, kooliõpetaja, vöörmünder, valitseja, kaks korda kirikusse – ots ja aru oligi läinud. Jaan võttis siis asja nii, et kaugemale pole tarvis mõelda kui ainult laupäevale, siis nimestik jääb edasiarutamiseks juba lühemaks.

Niisiis seisis küsimuses – kas minna kirikusse või mõisa kontorisse valitseja jutlusele. Muidugi Jaanil pol­nud mingit lusti mõisa järele. Oleks olnud üpris hää, kui nad poleks seda teinud, seda oma palvetundi, oleks siis läinud kirikusse. Kirikus on see õige jumalapalumine, mõisa kontoris on niisama muidu tembutamine, On sel­lest valitsejast nüüd kellegi lugejat või lauljat, kumbagi pole. Kuid niipea kui Jaanile tulid meelde valitseja tera­vad silmad ja hall habe, nii ta kohe lõi kahtlema. Aga kui need teravad silmad vaatavad rahva üle ja leiavad, et teda nende hulgas ei ole – mis siis? Siis valitseja on pahan­datud ja teda lepitada pole enam nii kerge. Mine tea, kus ja kuidas ta selle eest parajal kohal väänab. Loeb mässamiseks, kui ei lähe siis, kui mõis kutsub palvetun­nile. Valitseja on ju ennegi pannud tähele isegi neid, kes käivad vähe kirikus ja kes ei vii sinna ka oma lapsi. Nendelt ta on küsinud mõnedki korrad:

„Noh, kas tahad hakata mässajaks või, et enam ei käi kirikus?”

Ei, ikka peab minema mõisa, siis valitsejal pole põhjust pahandada. Kõik lähevad ju sinna, keegi ei julge jätta minemata. Ja kui siis sääl üksi puudub Kuusemäe Jaan, siis see torkab seda enam silma. Peab minema, ei aita ükski kavalus.

Jaan oli arvestanud õigesti. Mõisa pääle mõisa oma rahva olid tõepoolest kogunenud kokku ka kõik valla pere­mehed. Kontor oli rahvast täis. Istet polnud rohkem kui mõnele seinaäärsele ja riideid polnud kuhugi heita. Et rahvas alatasa käis uksest sisse ja välja, siis ruum oli ka niivõrd külm, et kasukata oleks olnud raske olla. Eespool oli küll lahedamat ruumi, sääl säras jõulupuu ja valitseja poeg süütas küünlaid. Valitseja ise käis vahel sääl, ütles kõigile ühe tere ja kadus siis ruumidesse tagasi pikaks ajaks.

Mehed hakkasid juba sosistama omavahel, sest palve­tunni algus näis jäävat hiljaks. Kõik olid väsinud seis­mast. Valitseja aga ilmus alles tüki aja pärast.

„Annan kristlikule vallarahvale teada, et see jumala­teenistus on jäänud hiljaks seepärast, et armulise mõisa­härra poolt oli saadetud linna mõisa ülemvalitseja, kõrgesti õpetatud härra von Wildhausen, et tuua jumalakart­likule vallarahvale üks kallis jõulukingitus armulise härra poolt. Ja et kõrgesti õpetatud härra ülemvalitseja von Wildhausen pole veel jõudnud tagasi, me ei tea, mis teda peaks kinni pidama, siis algame nüüd selle jumalateenis­tusega ja palume seni Jumalat, kuni tema tagasi jõuab. Aeg on pikk tühjade mõtetega, ent Jumalaga vaimus rää­kides meie elu kaob nagu üks silmapilk.”

Kui siis valitseja lõi lahti oma palveraamatu, siis üks mees esimeses reas, kes tahtis olla eriti valitseja meele järgi, laskus põlvili. Valitseja sai öelda ainult paar palvesõna, kui ta pidi selle asja katkestama, et seada ruumis kord jalule. Selgus, et selle esimese põlvitaja järele ka kõik teised tahtsid heita põlvili, kuid selgus ka, et inimene põlvitades võtab rohkem ruumi kui seistes. Taha väljasirutatud jalad ei ole tühi õhk, need vajavad ka ruumi. Kuna aga igaüks kindlasti tahtis laskuda põlvili, siis tek­kis niisugune rüselemine ja tõuklemine, et pühad palvesõnad oleksid kindlasti läinud kaduma.

„Ai!” karjatas üks mees, kellele teine oli saabastega astunud sääremarjadele ja venitanud sel moel valusasti kintsusooni. Ta äigas käega ja jalgadele astuv mees len­das kolmele põlvitajale otsa, sundides oma keharaskusega neid kummarduma maani. Need aga ei sallinud, et oma­sugune istub neil kukil, ja viskasid ta vastu tagumist põlvitajate paari, millest esialgu neli meest kukkus selili ja nende järele veel rida mehi kuni nendeni, kes ruumi­puudusel ei saanud heita põlvili. Need mittepõlvitajad olid pidanud taganema põlvitajate eest ja suruma osa rahvast ukse taha. Need ei leppinud sellega ja pressisid kõva jõuga tagasi sisse. Neil oli selleks rohkem tahtmist, et oli oodata ülemvalitseja poolt toodavaid suuri ja kalleid kingitusi. Kui nad oma õlgadega surusid vastu eesseisjate selgi, siis need andsid järele ja hulk neist kukkus omakord põlvitajatele kaela. Juba oli kuulda vandumisi ja tülitsemishääli, sest igaüks arvas enese olevat selleks, kes peab noomima tagantpoolt pressijaid. Viimased aga süüdistasid esimesi, et need olid tõuganud neid ukse taha kadedusest ja ahnusest, et saada kingitustest suurema osa.

See siiski ei kestnud nii väga kaua, sest valitseja vali hääl käskis kõigil tõusta püsti. Ta kutsus mehed lauale lähemale, et kõigile jätkuks ruumi sääl toas.

Nüüd valitseja võis jälle alata palvetunniga.

Esimene palvetunni kava oli vahejuhtumisega aetud sassi. Ta tegi nüüd teistsuguse alguse ja ütles ette koraali sõnad.

Nagu ta ise algas viisi ja nagu palvetunnirahvas taipas, mis viis see on, nii valitseja jällegi kahvatus näost. Kõik see uus tüli tuli sellest, et üks esimeses reas seisev mees tahtis olla eriti valitseja meele järgi ja paista silma, ja ta algas laulu niisuguse kõva ja möirgava häälega, et valitseja pidi teda panema tähele ja vaatama talle otsa. Mehel oleks läinud ehk hästigi, ainult teised ei võinud näha, et temal läheb hästi. Nad mõistsid väga selgesti, kuhu tüürib see Jaagu möirgamine, ja Jaagu õnnetuseks teistel kõigil kõri oli veel laiem kui temal. Jaagu alga­tusest igaüks võttis eeskuju ja andis häälele täie pressi. Enne nii pühalikus vaikuses seisnud mehed olid äkki muu­tunud otsekui möirgavaiks lõukoerteks. Niisugust müra polnud keegi kuulnud veel eluilmas.

Kui kaks rida oli lauldud läbi, valitseja ei öelnud uusi enam. Ta oli toppinud mõlemad kõrvad kinni, kuid seda rohkem pärani oli avanud oma silmad. Ja ta nägi, et ini­mesed ei laula, inimesed ei röögigi – inimesed möirgavad. Ja valitseja nägu muutus teiskordselt vihaseks.

„Kas te olete ristiinimesed või olete hundikutsikad? Kas olete tulnud metsa röökima või pühale palvetunnile? Kas olete enese viina joonud täis, et kisendate nagu sead? See on Jumala teotamine, kui kallist jõululaulu aetakse sedaviisi suust välja. Kas te ei oska laulda inimese viisi või on saadan tükkinud teie sisse, et meelega pahandate Juma­lat ja mind? Kui te ei oska laulda inimese viisi, siis kasige koju!”

Valitseja lõpetas pragamise. Ta vahtis tüki aega veel inimestele näkku ja ta näos peegeldus selgesti, kuidas viha kadus säält nagu suvine pilvevari lagendikult ja andis jälle aset palvetamise kohustusele.

Laulu algus oh nüüd ka solgitud ja valitsejal oli piin­lik alustada raiskuläinud laulmist uuesti. Et temal aga kolmandat algust ei olnud, siis kordas ta needsamad laulu­sõnad uuesti.

Kuid ta oli praganud mehi vist natuke palju. Mehed tulid kurja sõimamise mõjul välja teise äärmusega. Kui laul pidi algama, siis mõned inisesid natuke kaasa, suurem osa, kel oli kare hääl, ei julgenud üldse teha suust midagi kuuldavat, vaid liigutas ainult huuli. Ja selle juures vahiti hoolega valitseja silma.

Esimesed kaks rida lauldi läbi haruldaselt tasa. Kuul­dus, nagu valitseja oleks laulnud üksi ja talle oleks ini­senud kaasa suurem sääseparv. Teiste ridade alul valitseja tõstis häält, lõi hääle tõstmiseks paar takti käega, kuid see ei aidanud. Meestel tekkis arvamine, et valitseja ise tahab näidata, kuidas peab laulma, ja soovib, et teised rohkem kuulaksid ja õpiksid, kuidas peab laulma püha laulu. Ja nende laulmine jäi veel vaiksemaks.

Uusi ridu valitseja enam ette ei öelnud, vaid jäi pun­gis silmi vahtima meeste otsa. Nii ruttu kui enne vihapilved kadusid, nii ruttu need tulid jälle tagasi.

„Laulge, kui teil suu on ja kardate pattu, aga ärge inisege! Kurat teid võtaks, kas see siis on kellegi laul­mine? Kas te olete tõesti tulnud siia narrima Jumalat ja mind? Ja kas arvate, et armas Jumal taevas ei näe, kui­das teie siin mõnitate jõuluõhtut? Käige välja kõik, ärge olge siin, kui teil Jumalat pole südames! Kord röögite nagu kuradid, siis jälle nii, nagu oleks suu vett täis. No kelle jaoks ma seda palvetundi siin teen, kas endale või? Ja mis asjamehed teie siis olete siin juures? Ma ütlen – välja silmapilk kõik, kes ei oska pidada ennast jõuluõhtul nii, kuidas sünnis! Käige silmapilk minema siit, mulle pole teie rumalaid nägusid tarvis!”

Nähes, et asi läheb löömaks, osa mehi oligi juba poe­tanud enese salaja uksest välja ja andnud hobusele piitsa. Suures hirmus oli äkki tulnud meelde mitu vabandust hädakorraks. Et laps oli haige, naine külmetanud ja leh­mal vasikas olemisel. Siin täna on niisugune palvetund, mis võib lõppeda, ei tea millega.

Suurem hulk mehi siiski oli jäänud sisse ja kuulas hirmuga valitseja pragamisi. Kui see oli siis jäänud lõpuks vaiksemaks, siis üks julges küsida:

„Aga armuline valitsejahärra öelgu siis, kuidas me peame laulma. Kas meil on seda haridust või õiget jumalatundmist, või me oskame siis kohe laulda nii, nagu on Jumala meele järele?”
„Laulge nii, nagu laulan mina! Just nii kõvasti. Pole tarvis möirata, kuid ka iniseda ei tohi.”

Ja ime sündis. Ühekorraga kõigil oli laulmine nii selge, et valitseja süda tundis suurt rahuldust. Mehed ja naised laulsid just nii, nagu peabki laulma. Hääleseadmise raske töö oli läbi.

Paaril korral valitseja katkestas palvete lugemise, et küsida järele, kas veel pole jõudnud pärale von Wildhausen. Kui kuulis eitava vastuse, siis kõigutas murelikult pääd ja luges uuesti.

Kõik oli muidu hää, kuid palveraamat ei pidanud enam vastu. Jõulupalved olid kõik loetud läbi. Jäid raamatusse üle veel ristimise ja puusärkipanemise palved. Pikema mõtlemiseta valitseja asus lugema ette ka neid, sissejuha­tavalt tähendades, et ta loeb need selleks, et inimesed neid kuuleksid ja meeles peaksid.

Lauldi läbi kõik surma-, puusärkipanemise ja risti­mise laulud, kuid von Wildhausen ei tulnud ikka veel.

Nüüd valitseja ütles lõppsõnas, et arvatavasti ülemvalitsejaga on juhtunud kallil jõuluõhtul mingisugune õnnetus, mida veel ei tea. Et aga aeg on hiline – kell juba kaksteistkümmend – ja kõigil on viimne aeg hakata sõitma kirikusse, siis peab siin siiski palvetunni lõpetama, et inimesed ei jääks kirikusse hiljaks. Selleks see palvetund olevatki kutsutud kokku, et tuletada meelde, et inimesed sel kallil õhtul sõidaksid kirikusse. Seda õpe­taja olevat palunud teada anda ja tema, valitseja, vaata­vat järele, kes ei täida seda õpetaja soovi.

Aga et parunihärra tahtnud anda oma rahvale kalleid kingitusi, millega aga ülemvalitseja pole veel jõudnud linnast pärale, siis peavad kõik tulema tagasi siiasamasse viimsel pühal kell viis pärast lõunat. Kõrgesti õpetatud ülemvalitsejahärra tahtvat siis ka ise öelda rahvale jumalasõna ja anda välja paruni kallid kingid. Nüüd aga rutaku iga mees, et ei jääks kirikusse hiljaks. See oleks häbi kihelkonna ees, kui siit vallast ei läheks kirikusse ainustki peremeest. Seepärast kõik sõitku siit otsekohe.”

Kui juba oli kannatanud siin pool vaeva ära, siis tuli kannatada ka see teine pool. Ei pääse kuhugi. Kui siit pöördu koju, ega siis see siinolemine enam päästa. Oled ikkagi jätnud valitseja käsu täitmata. Seepärast sõitsid kirikusse kõik ja nende hulgas ka Kuusemäe Jaan.


Puruvere mõisa ülemvalitseja von Wildhausen oli enda lagedaks joonud üliõpilane. Kuna ta oli parunile kaudselt sugulane, võttis see ta enda juurde ülemvalitsejaks. Rahvas aga rääkis, et selle vonni ülesanne olevat purjutada koos paruniga ja kaitsta teda öösel kodukäijate eest. Kuid sellest hoolimata rahvas teadis rääkida, et paruni jalad altpoolt põlvi olevat sinised kodukäija pigis­tustest. Need olnud sedasorti kodukäijad, et pigistanud suurima häämeelega nimelt jalgu. Muud ainult hädakor­ral. Seepärast parun olevatki jalgadest kange. Käivat nagu keppide otsas.

Kuna ta üle hulga aja sai linna, siis muidugi asi are­nes joominguks. Ja kui valitseja palvetunnil teda oodates luges surmapalveid, lamaski ülemvalitseja juba nagu surnu ühe saksa konvendi laua all.


Kui vastu hommikut Kuremäe Jaan ja teised sõitsid kirikust kodu poole, siis hobune oli külmanud ja nälginud, mees ise veel rohkem. Kuid lohutuseks oli asjaolu, et nüüd vähemalt valitsejal ei võiks olla midagi öelda tema vastu. Kui rendilepingu pikendamisel või mõnel muul juhtumil tahetakse panna pääle rängemat orjust, siis seda on hää tuletada valitsejale meelde. See siis peaks ka aitama. Poleks aga sõidelnud neid sõite, siis poleks millegagi peh­mendada valitseja südant.

Ja kujuneski nii, et Jaan sai magada just paruni viisi, mis on äraseletatult – ta ei saanud üldse und silma ja pidi vaevlema kodukäijaga. Vististi ta oli liiga teravasti vahtinud selle vihase valitseja silma ja liiga südamesse võtnud selle sõimamisi pühal palvetunnil, sest nagu ta pani silmad kinni, nii ilmus talle valitseja vihast lõkendav nägu. Ja Jaanile näis, et valitseja eriti teravasti silmitses just teda ja et need kurjad noomimissõnad olid määratud peaaegu ainult temale. Valitseja näis olevat otsinud pääsüüdlaseks just tema selle suure hulga seest. Ja tema nüüd pidi lõdisema ja värisema. Nagu valitseja nägu muu­tus kurjemaks, nii ta jälle ärkas üles.

[PILT 26]

Viimaks hommikul ta istus voodiäärel ja äratas naise ja lapsed.

„Ei saa mina magada, valitseja on hakanud mulle kodukäijaks. Nagu sõba läheb silmale, nii ta on kallal nagu sunnik. Eile paukus ja sõimas, et me ei oska laulda. Tõsi ta on, et mina röögatasin paar korda kõvemini kui see Kanavarba Jaak, kuid oli neidki, kes röökisid mindki üle. Minul see hääl ei tule korraga välja. Ja pärast ma laulsin küll tasa, isegi ei kuulnud oma häält, aga see ei meeldinud talle ka. Viimaks ta andis järele, aga laskis siis jorutada püstijalu neli tundi ja kirikus tuli laulda ka veel. Aga nüüd on vaevaja seljas.”

Jaani naine oli tuntud külaarst. Krapsti oli ta voodist väljas ja asus võitlema painajaga. Tema, kes sadu inimesi päästnud painaja käest, kas ta siis oma mehe jätab hätta? Seda ei ole.

Kõigepäält ta tõmbas mehe vasakusse jalga suka, pani verise seatapmise pussi põhukoti alla ja kaks teist nuga torkas terapidi seinaprao vahele. Võttis siis neljanda noa ja, lastes seista Jaanil kesk tuba, torkis noaga seitse korda läbi Jaani varju põrandal. Otsis veel siis Jaani läbi, kas ta juures ei ole mõnd võõrast asja, mis murda katki. Selle otsimisega aga läks aega niipalju, et juba valge oli väljas ja Jaan pidi mõtlema, kuidas saad õigeks ajaks vallamaja juurde palvetunnile.

Väsimus ja roidumus oli suur, kuid minemata ei saa jätta. Päälegi eile koju tulles Sikasarve Madis oli Jaanile öelnud, et olgu ta ettevaatlik. Võlaküla Jaagup olevat käinud juba mõned korrad mõisas ja ihuvat hammast, et kevadel saada Kuusemäe talu endale rendile. Jaan peaks siis kevadel kolima välja. Vaadaku ette, parem on ikka olla paigal, kui puistata oma varanatukest maanteele.

Seepärast siis ikka peab minema ja olema õige krist­lane. Kes teab, valitseja võib just selle tuua koha üles­ütlemise põhjuseks, kui ei lähe palvetunnile, mis on kor­raldatud mõisahärra soovil. Siis ikka minek, muud midagi.

Vallamajas talle näiski, et Võlaküla Jaagup ei vaata talle otsa, on häbelik nagu kanapesa lõhkuv peni perenaise ees. Niisugune salalik ja kõrvalehoidev. Uss südames.

Vallamajas lauldi samu laule, mis mõisas ja kirikuski. Kui need juba enne poleks olnud pääs, siis siin nüüd olek­sid jäänud pähe igaveseks ajaks. Ka jutlus ja palve olid peaaegu juba pääs. See oli sõnasõnalt seesama, mille luges raamatust maha valitseja mõisas ja õpetaja kirikus.

Öösel algas uus maadlemine kodukäijatega. Jaanil olid käes täitsa paruni ööd. Juba temalgi oli kaks kodu­käijat – valitseja ja Võlaküla Jaagup. Teineteise järele ronisid pigistama Jaani kõri ja rikkuma ta und. Naine arstis vahvasti. Tõi viimaks välja selle kõige kangema rohu luupainaja vastu, mis küll rikkus õhku, kuid oli ikkagi kõige kangem painajapeletamise vahendeist, mida ta tundis. Kuid painajad ei tulnud nüüd küll ligi, eriti valitseja hoidus pahast luhvtist õige kaugele, kuid Jaagup pressis sellele õige ligi. Aga vaevama ta ei söandanud asuda. Anu antud rohi oli küllalt kange.

Unes Jaan nägi, kuidas valitseja ja Jaagup tiirlevad toas ja aelevad kibeldes nagu tiibadeta kärbsed. Midagi neil sügeles, midagi kipitas kurjas südames, kuid kahju teha ei saanud.

Siiski Jaanil ei olnud pikka und. Need unenäodki olid küllalt vaevavad selleks, et lasksid magada ainult niipalju, kuipalju oli hädasti vaja. Juba jälle kella kuue ajal ta istus voodiäärele ja teisi äratamata hakkas rääkima:

„Niisiis minagi olen jõudnud niikaugele, et olen rikas nagu parun. Kahjuks ainult kodukäijailt. Küll nad tant­sisid siin öösel, küll nad oleksid vihaga neelanud mu ära, aga ikka kange asi on see inimese must asi küll, kurja vaimu ligi ei lase. Jaa, nüüd on teada, et valitseja ja Jaa­gup mängivad mõisahärraga ja kuradiga kokku. Siia­maani arvati, et parun üksi käib igal neljapäeval põrgu suurvürstil külas, aga võta näpust. Küllap ka valitseja suhu on sattunud kuradi ja põrgu maik. Seda pidin arvamagi, sest milleks muidu ta tegi palvetunni asemel sõimamistunni. Ja Kristuse sünnipäeval laskis ta rahval laulda surma- ja mahamatmislaule. Juba see kuri ikka talle sosistas, et laulgu Kristus kohe sündimisel surnuks, lasku rahval matta maha. Oi patutööd, oi patutööd, mis sääl mõisas küll tehakse.”

Lapsed olid ärganud isa jutust ja pistnud ninad välja kasukate ääre alt. Vähemaile oli tulnud hirm seda kõike kuuldes ja nad nutsid valjusti. Jaan siis istus nende ligi teisele voodile ja jutustas siis kõik üksikasjaliselt, kuidas valitseja Jaagupiga löönud siinsamas toas öösel kuraditantsu, kuidas nad püüdnud hüpata üle selle, mis oli Jaanil rätikuga rinnal Aga nagu nad katsunud hakata hüppama, nii see asi selles nartsus veninud laiaks nagu meri, ja nad ei olevat julgenud hüpata.

Kui nad siis naisega sõitsid lauakirikusse, seda oli ju nüüd väga vaja, kuna kurat hakkas tungima juba ka Kuu­semäe perre, siis lapsed olid kogu päeva hirmul ja uskusid kuulvat igas pimedas nurgas kuradite krabistamisi. See hirm jäi vähemaks siis, kui lauakirikulised tulid koju ja ema jäigi koju, kuna isa ruttas pärast söömist koolimaja juurde palvetunnile. Nüüd ta sai oma käimiste ja palvetundide nimestikust juba aru ja otsa. Üle poole oli neist juba läbi.

Jaani tahtmine oli paluda siin veel õige hoolega, et öösel oleks kergem seista painaja vastu. Sest painaja on niisugune elukas, et kui kaks ööd juba on käinud, siis tuleb kolmandal ööl veel. Kui aga puhastada ennast hoolega palvega – vahest aitab.

Palumine oli nüüd kerge, kuna olid juba jäänud pähe kõik need loetused sõnast sõnani. Õpetaja ju oli sakslane ja oskas eesti keelt väga puudulikult, ja tal ei olnud huvigi hakata koostama uut jutlust, kui vana lugemine oli nii selge. Ja ta luges kirikus maha sama jutluse, mida Jaan oli kuulnud juba mitu korda. Ka siin koolimajas kool­meister luges sedasama. Ainult lauludega tuli äpardusi, sest Jaan oskas ka need pääst ja kippus algama rea laul­mist enne teisi.

Siis algas kolmas öö võitlust painajatega. Jaan oli lasknud siiski vedada enese sisse. Koolmeister oli öelnud, et kui usk on kõva ja palud Jumalat, siis ükski kuri vaim ei saa teha sulle midagi. Jaan uskus seda ja jättis selle oma naise muretsetud rohu välja ukse taha, kus see rippus päevalgi nartsu sees naela otsas. Pole tarvis seda, kui jumalasõna on isegi su ümber. Kaks kaitsjat kokku olek­sid küll kangemad, kuid Jaan ei teadnud küll lahutusteadusest midagi, ta aga arvas siiski, et need kaks rohtu võivad kuidagi kaotada vastastikku oma mõju.

Nagu ta aga jäi magama, ilmusid painajad uuesti. Päevasel palvetamisel polnud nähtavasti mingit mõju. Ja kavalad olid nad nüüd. Haarasid Jaani kõri korraga nii kinni, et ta ei saanud enam ei karjuda ega kisendada appi.

Üks istus jalgadel nagu tina, et need ei liikunud paigast, kuigi Jaan püüdis teha kõik, et liigutada vasaku jala väi­kest varvast. Miski polnud enam võimalik. Teine aga sasis pää ümber ja kiskus rinnast läkastust kurku. Vaju­tas raske jõuga rinnakorvile ja takistus hingamist. Külm libe higi tõusis Jaani otsaesisele ja ihu värises seestpoolt. Väljastpoolt aga ihuke oli painajate kätes nagu tangide vahel.

Õnneks aga painajad läksid liiga ülbeks ja üks neist oli kogemata astunud jalaga Jaani naise ninale. See tun­dis kanget kõdi ja haaras nina käega. Tagasi langedes käsi sattus kuidagi vastu voodi otslauda ja just see sõr­musega sõrm puutus otslauda nii, et käis väike kõlakas, millest ärkas Jaan.

Ära jutustanud, mis temaga vahepääl oli sündinud, ta läks välja ja tõi sisse selle kindlama rohu. See oli küll külmanud kõvaks ja nainegi ei teadnud olla kindel, kas sel külmanud pääst on seda mõju, mis on sulast pääst. Otsustati siis oodata, kuni see sulab, ja seniks vaieldi ja aruteldi selle küsimuse ümber. Kuigi oli selge, et proovi­tud rahvarohust on rohkem kasu kui sellest, mida õpetas koolmeister, siis ka jumalasõna aitab. Vasksõrmus, mis kolksatas vastu otslauda, on pandud sõrme jumalasõnaga ja see väga just äratas Jaani ja päästis ta painajate käest.

Vastu hommikut, kui rohi leiti olevat sulanud, usaldas Jaan jääda magama. Siis juba ka kuked olid laulnud mitu korda ja painajad ei võtnud enam midagi suuremat ette.

Köstri jutluselt Jaan läks mõisa, nagu valitseja oli kutsunud. Sääl von Wildhausen pidi omakord pidama pal­vetundi ja jagama välja paruni kallid kingitused.

Rahvast seekord ei olnud nii palju. Jaan sai sinna ka varemalt ja sai istekoha seina äärde.

Ta meelest oli, nagu oleks ta sattunud oma kodust kuhugi kaugele paganate saarele, kus temaga tehakse seitse imet. Kui ammu see näis olevat, kui ta veel oli peremees Kuusemäel. Tegi iga päev tööd ja elas. Raske see oli, aga elu oli siiski nagu ta oli. Teisiti ei osanud seda kujutellagi. Aga siis tulid need pühad ja ta rahulik elu oli sattunud nõiakeerisesse. Nagu hakkasid pääle ägedad palumised, nii tekkisid kaela ka luupainajad. Pole saanud aega ega võimalust teha tööd, et pääseda lahti kõigest sellest, mis oli nii ebatavaline ja surmani väsitav ta elus.

Kuid kuski teadvuses siiski pesitses rõõmusäde – see palu­mine siin on viimne selles ahelas ja siis on lõpp nendel pühadel. Jaan on siis jälle Jaan, nagu oli ennegi, ja see kõik on möödas nagu paha unenägu.

Ei tulnud von Wildhausenit, tuli jällegi valitseja. Ta vabandas, et rahvas on tulnud siia lootuses saada siit kõrge mõisahärra kallist kinki, kuid ometigi Jumal on tahtnud teisiti ja see kink ei ole jõudnud pärale. Jumal olevat juhtinud von Wildhauseni teistele teedele ja ta ei olevat veelgi tagasi linnast. Niisiis seda kinki ei ole anda. Et aga kõrge härra armu suurusest aru saada, siis ta või­vat öelda, et parun tahtnud kinkida igale peremehele ühe raamatu, mille nimi on Tullolikud oppetuse sanad ehk oppetus risstiinnemissele üllembade sana kuulmisses.

Kui elu ja tervist jätkub, siis võib olla, et kõrge parunihärra on nii armuline ja kingib selle kalli raamatu tulevasteks jõuludeks. Nüüd aga peavad kõik Jumala tahtmisel sellest jääma ilma. Aga sellest teisest asjast, mida valitseja kõrgest õpetatud ülemvalitseja nimel luba­nud, sellest rahvas ei pea jääma ilma. Selle eest juba hoo­litseb tema, valitseja, ise. Ja seda rohkem veel olgu see lubadus täidetud, et see teine lubadus pidi jääma täitmata.

Seekordsel palvetunnil ei tulnud enam segadusi, sest rahval oli selgesti meeles, kuidas peab laulma. Kõik läks imelibedasti. Oli kohe tunda, et rahva palumisoskus nende päevade jooksul oli tõusnud kõvasti.

Jaan vahtis üksisilmi valitsejat. Siin ta nüüd loeb jumalasõna, kuid öösel ronib minu kõri kallale. Et see püha raamat ka ta käes ei lõhke ega löö teda surnuks niisuguste tükkide eest.

Paaril korral Jaani ja valitseja pilgud puutusid ka kokku. Siis Jaan ikka kahvatus ja lõi silmad maha. Ega ta näinudki, kuidas valitseja pilk siis kauem püsis ta näol.

Siis algas palvelugemine. Nüüd see oli Jaanil juba sedavõrd selge, et oleks võinud ise lugeda seda rahvale.

Ta ei märganud, kuidas see juhtus. Sai asjast aru alles siis, kui valitseja oli ta kõrval ja paukus koledasti.

„Ah nii kuulatakse jumalasõna? Ah siia tullakse magama? Või siis jumalasõna on asi, mida ei maksa kuu­lata? Nüüd ma sain kätte, kes mul siin teeb neid asju. Korra karjub nagu eesel, siis iniseb nagu vasikas, pärast pöörab kesk jumalasõna norskama. On meil vallas sänikaelu, sina aga oled nende isa, kõikide jumalakartmatute eestvedaja. Ons keegi kuulnud, et jumalateenistusel võib magada? Oota sa, ma ei taha kallist palvetundi sinu pärast kaua rikkuda, aga pärast ma ütlen sulle midagi. Ah, parem ütlen juba praegu, et sul oleks rohkem põhjust veel nüüdsama sel palvetunnil kahetseda oma patte. Vaata, kevadel lähed oma kohalt välja. Otsi endale kas või nii­sugune vald, kus saab leiba jumalateenistuseta. Käi või põrgusse, kui tahad! Niisugune ka mõni ristiinimene! Häbi võiks sul olla kõige valla ees.”

Mehed naersid. Kõik see põlvitamisel sündinud rüselus, kõik see kõvasti laulmine ja tasa laulmine oli nüüd ainult Jaani süü. Jaani kanda olid kõik need patud. Kõik tunnevad endid nüüd õigetena valitseja silmis. Kõik jäid sinna. Ainult Jaan lahkus kohe jalamaid. Mis teeks ta veel sääl? Kevadel ta koht võetakse ära, sinna tuleb mui­dugi Võlaküla Jaagup. Tema peab aga minema – kuhu? Kevadel, kui on need Jeesuse ristilöömise pühad, siis peab Jaangi lunastama kõik valla patud. Siis lüüakse tedagi süütult kõigile neljale tuulele risti.

[PILT 27]