Võrumaa jutud/Pidu pahandusega

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Pidu pahandusega[muuda]

Suvine päike kõrvetas liialt palavasti. Taevas oli selge kui klaas ja päike kui tuline muna. Kahel pool rongi põldudel vili näis närtsivat ja puulehed palusid vihma. Vedur ise tossas palavusest ja ta rataste vahelt tilkus palavat tuhka ja tule­sädemeid. Suure ähkimisega jõudis rong üles ühest tõusengust ja jäi siis viimaks Antsla jaamas tõmbama hinge tagasi.

Vaatasin aknast välja – alevik oli kui surnud. Jaamaülem vahtis ukselt rongi ja pühkis higi. Eemal lasipuu ääres seisis üks hobune ja vehkis sabaga kärbseid. Ta saba keerles ringi otsekui propeller ja vaevalt võis aimata, et sääl taga töötab mees hobuse lasipuu külge sidumise kallal. Viimaks pääses see mees hobuse juurest jooksu ja oli ainsa silmapilguga jaa­maesisel.

Siis tundsin ta äragi: see mees oli Juhan Raudnina, kooli­vend Juhan Raudnina. Enne kui sain talle läbi akna tere öelda, oli ta juba vagunis.

„Väga hää, et tulid sinagi, muidu sõit oleks olnud jumala asjata,” ütles ta. Haaras näpu otsa mu kohvrid ja juba jook­sis hobuse poole.

Pidin minema järele, sest kuhu sa sõidad ilma pakkideta ja selleta, mis sääl sees.

Sel silmapilgul, kui jõudsin talle järele ja kahmasin ta käest pakid, rong vilistas ja kadus kui looklev madu lähema metsa vahele. Teadsin väga hästi, et ükski rong ei pöördu metsa vahel ümber ega tule mu kutse pääle tagasi.

Jäin nõutuks ja hing hakkas minema täis. Enne aga kui suutsin midagi öelda, algas Raudnina:

„Väga hää, väga hää, et sain sinugi, muidu, kus see sõit­mine ja hobuse tapmine palava ilmaga, küll oleks olnud hing täis, aga näe, kui täis õnne ei ole, siis pool õnne on ikkagi.”
„Mis sa sääl seletad?”
„Ei siin ole seletamist ega kedagi, nüüd muud kui istu pääle ja sõidame. Tuled minu poole, ja asi sellega. Usu minu juttu, ega sina ei kahetse. Kus näed alles nalja, mida veel näinud ei ole.”
„Mis nalja?”
„See on täitsa ükskõik, mis nalja, aga näed igasugust nalja, mida ise soovid. Kõik on nüüd võimalik, nüüd pole enam päämurdmist ega pileti ostmist, tule aga vaata, istu pääle ja sõi­dame.”

Enne kui sain midagi öelda, jätkas Raudnina edasi:

„Hää, et niigi läks. See kuramuse tohter, see Orashain, ei tulnud, kuigi kirjutasin talle pika kirja. Tema oleks pidanud tulema tutvuse poolestki. Aga olgu, küllap sinagi tunned neid vigureid.”

Mees rääkis nii veenvalt, et ma olingi ilma mõtlemata istu­nud vankrile, ja juba sõitsime Raudnina talu poole.

„See Orashain ei tulnud jah, aga mul oli vaja just selgust. Küll ise olen teinud sada vigurit, aga mitte ei tea, kuidas seda tehakse.”
„Mis sa sääl siis tahad teha?”
„Kulda, kulda tahan teha. Olen küll katsunud teha, aga tuleb mingi kollane vedelik, mis kargab laiali, ja midagi ei saa kätte. Kõva kulda ei oska teha, tee mis sa tahad. Arva­sin siis, et tema, tohter, tark mees, õpetab mulle selle selgeks.”
„Tahad sa tõesti teha kulda?”
„Jah, tahan küll. Ainult üks konks on veel tarvis, et see päris kuld tuleks välja. Olen katsunud raasukest seda vede­likku kuivatada, aga ta ei kuiva.”
„Millest sa siis räägid, räägi selgemalt.”
„Ah, sa ei teagi siis veel! Mul on ju kaarnakivi, tead küll, see tarkusekivi, tal on veel mitu nime rahvakeeles. Vaatasin mineval talvel, et asi läks halvaks. Igasugused siirud hak­kasid pääle pressima ja mul neid siirusid palju antud ja palju võetud. Talvel käis juba kohturiisuja ühte siirut sisse riisu­mas, siis mõtlesin mina, et at’ sina, nüüd muud ei aita, kui passime pääle, kus need kaarnakesed kevadel munevad. Et kui nii saab, siis saab, kui ei, siis läheb terve talu käest just­kui üks lobin.
Vaat, kui ma siis kevadel vahtisin neid linnukesi. Ühel päe­val vaatasin – munes, teisel päeval vaatasin – munes, iga päev muudkui munes. Siis ükskord jäi pesa pääle liiga kauaks ja ma mõtlesin, et nüüd enam ei mune. Ajasin ta siis pesa päält minema, kisendas teine vastu küll, mis ta kisendas, aga kahmasin munad sülle ja viisin koju. Kodus toksisin munad katki, kõik kuus läksid katki, aga see seitsmes, see oli kõva kui kivi, ja siis mul oli käes kaarnakivi.
Esmalt pää oli kui pulki täis, ei teadnud, millega kivikest proovida, hüüdsin siis: „Seakari õuele!” Ja näe, ühekorraga terve õu oli sigu täis. Vaatasin ja kahetsesin oma rumalust, mispärast just sigu, neid on isegi rohkem kui vaja; lasksin siis kivikesel tuua veel lehmi, lambaid ja muid lojuseid. Süda ei andnud ikka rahu, kuni viimaks tuli meelde see õige soov ja ütlesin:
„Too kulda!”
Kohe tuligi igavene larakas kollast ülevalt alla ja jooksis mööda õue laiali. Katsusin ammutada kokku, aga vähe sain kätte. Mõtlesin siis, ega mina oma pääga seda kunsti kätte saa, kutsun linnast tohtri, ta juba teab. Aga näe, tohter ei tulnud. Aga küllap sinagi tead neid asju, oled maailmas laialt käinud ja mõnda asja näinud.”
„Mis sa selle kullaga siis tegema hakkad nii palju?”
„Siirud, siirud. Teen endale kulda hooned täis, ja siis on mureta. Pärast teen sõbrameeste jaoks kah. Egas ma kade ole. Aga juba nüüd enne tulekut ma lasksin teha mitu vaati jooki valmis ja kutsusin rahva kokku, et kui tohter tuleb ja kuld hakkab paistma, siis inimestel oleks ka, mida rõõmu pääle rüübata. Küll sa näed seda asja ise päält, ja kui sa oskad teha päris kulda, siis annan sinulegi kivi ööks-päevaks. Tee seda kulda siis endale, niipalju kui tahad.”
„Usud sa tõesti, et kaarnakiviga saab teha kulda?”
„Küll, niipalju kui aga tahad. Ah sa ei usu siis või? Näitan sulle kohe, mis kaarnakivi abil võib teha. Hoia mu sabast kõvasti kinni ja ära lase lahti. Lased lahti, siis saad niisuguse sõidu, missugust pole näinud.”

Haarasin Raudnina kuuesabast kinni, tema pistis käe tas­kusse, soris sääl midagi ja käratas siis:

„Vii mind koju!”

Otsekohe, nagu ta seda ütles, nii ta tõusis otsejoones vankri pealt üles taeva poole justkui üks lõoke, ja mina tema sabast kinni. Aga hobune jäi teele maha ja vahtis oma suurte sil­madega meile järele.

„Näe nüüd, jälle unustasin ära. Hobune jäi nüüd maha. Tead, naine on mul kodus haige, ja tead millest? Eile õhtul tahtsin naisele näidata, mida kivi võib, ja ütlesin:

[PILT 24]

„Vii mind Peterburi!” (muud linnanime ei tulnud äkki meelde.) Naine hoidis minu käest kinni, ja nii lendasimegi silmapilk sinna. Vaatasime natuke ringi, oi, mis sääl kõik oli, naine hakkas kartma, et äkki ei saa koju tagasi, ja andis nõu silmapilk tagasi pöörduda. Käsin kivil jällegi viia meid kohe tagasi, aga naine oli just siis lasknud käest lahti ja jäi maha. Ei saanud teda enne tellida järele, kui olin ise kodus. Ja kui ta siis viimati jõudis järele, siis oli jäänud ehmatusest haigeks, ja on haige siiamaani. Nüüd jälle unustasin hobuse maha, aga sellest pole viga, varsti tuleb see Vasila mägi, sääl vanker lööb talle konti, ja kui temale juba vanker puutub konti, siis ta hakkab lõhkuma, ja hoidku siis kõik tee päält eest. Vanker küll puruneb taga, aga eks kaarnakivi too mulle uue.”

Selle jutu lõppedes olimegi juba kodus. Rahvast oli õu täis murdu, ja juba joodi mitmest vaadist korraga, sest keegi pol­nud läbenud oodata meie tagasijõudmist.

Keda ma kõik sääl ei näinud, puha tuttav rahvas. Olid koos kõik ümbruskonna inimesed ja tuju näis olevat väga rõõmus. Sõber Raudnina aga vinnas mu pääle teretamist teiste juurest eemale, andis mulle kivikese pihku ja käskis mul teha kat­set.

„Katsu nüüd sina, enne kui muutud rõõmsaks, egas sinagi rumalam ole kui tohter! Kui muid asju oskad, küll saad siis sellega ka toime. Tee aga kuld valmis!”

Mis minagi oskasin teha muud, kui käskisin kullal tulla, aga jälle tuli taevast igavene larakas kollast vedelikku Raud­nina talu õuele. Sellel siiski oli imelik mõju. Kohe mõistsin, et Raudninal oli tõsi taga, kui ta ütles, et ma näen niisugust nalja, millist veel näinud ei ole. Kõik inimesed, kes said vedelikku kaela, hüppasid kui kirbud üle aia ja kargasid veel tükk aega pikkade hüpetega mööda põldu. Õhtupoolikul alles tulid nad neljakäpukil roomates õuele tagasi.

„Ei sinul ole põrmugi rohkem seda tarkust kui minul,” ütles Raudnina. „Niisama lõppes sinu katse nagu minu oma, ikkagi tuleb tohtrit tarvis.”
„Siin peab olema mingi viga asja juures. Aga mina ei tea, milles see viga seisab ja kuidas teda parandada. Tont seda teab, mispärast ei tule päriskuld, vaid tuleb kõigest elavhõbe. Elavhõbe on oma keemiliselt koosseisult väga lähedane kul­lale ja see viga ei peaks olema suur, et ei tule täiskuld. Tuleb vist küll kutsuda tohter või mõni teine tark mees.”

Kui me sellest parajasti rääkisime, tuli keppi keerutades õuele Peeter Kali, raiskuläinud üliõpilane, kes nüüd käis igal pool kontvõõraks, kus sai vähegi juua. Ta oli kaugele tundnud viinalõhna ja tuli joostes. Hulk aastaid oli ta olnud arstiteaduskonna nimekirjas ja pakkus nüüd ennast arstiks.

„Inimest arstida sul ei lubata, aga mina luban sul katsuda oma kivi, võib-olla on sinus niigi palju tarkust,” seletas Raudnina ja andis kivikese Kalja kätte. Viimast kutsuti ümb­ruskonnas ta suure joomise pärast Uppunud Tudengiks.

Seesama Uppunud Tudeng hakkas vahtima kivi.

„Asja peab enne uurima teaduslikult, siis alles asuma tema praktilisele kasutamisele,” rääkis Uppunud Tudeng.
„Õigus jah, teaduslikult. Vaadake vana imearsti, vana Suri Jaani, temal igasuguseid rohte on haigete jaoks rohkem kui ühelgi tohtril ja teeb terveks kõik, kellele haigus pole sur­maks. Aga kui Kama Kustal oli pimesoole põletik ja see käs­kis tal lõigata see soolikas välja, siis Suri ütles, et seda tema lõigata ei saa, seda peab teaduslikult lõikama, nii et asi on ikkagi parem, kui asi tehakse teaduslikult.”
„Muidugi, teadus on üle kõige,” ütles Uppunud Tudeng. „Enne katsume järele, kas see ese on metall või mineraal. Seda saab kõige paremini tunda hamba all.”

Seda öeldes pani Uppunud Tudeng kaarnäkivi oma ham­maste vahele. Mine tea, kas oli see kaarnäkivi liiga libe või käis Uppunud Tudengil kange viinaneel, kuid äkki kadus kivike tema kurku. Uppunud Tudeng läks esmalt näost val­geks, kuid ta näovärv paranes jälle, kui kivike oli jõudnud juba alla lahedamatesse soolikatesse. Kõik rahvas oli ehmu­nud, kui Juhan Raudnina, kaarnakivi omanik ise, näis saavat rabanduse. Sellest raskest seisukorrast äratas teda ta naaber Jaan Parts, suurte elukogemustega taluperemees, järgmiste sõnadega:

„Ära siis ehmu, kõige hiljem kolme päeva pärast on ta jälle väljas.”

Kui neid sõnu kinnitati kõikide poolt, siis mõne minuti pärast Juhan Raudnina sai oma rahu tagasi. Jutt jäi nüüd vaid keerlema selle ümber, kuidas oodata need kolm päeva, et ei oleks igav. Otsustati see kolm päeva pidada pidu. Enne sellele asumist saata arstile telegrammiga kutse kohalesõitmiseks, et kui kivi ei peaks vabatahtlikult välja tulema, siis toimetada see välja arstiabiga.

Selleks ajaks oli jõudnud juba õhtu ja karjapoiss tuli kar­jaga koju. Talle tehti sisse kohe teine sõit, saadeti jaama tele­grammi viima, sest ükski teine ei olnud nõus sõitma ära sel­lelt kõige rohkem kolmepäevaselt ootamiselt.

Kuna pidu ähvardas tulla pikk, siis Raudnina käsutas osa mehi veristama loomi, et rahval oleks süüa. Eriti rohkesti muidugi tuli toita Uppunud Tudengit.

Need olid viimased ettevalmistused. Siis juba ilm läkski väljas peaaegu pimedaks ja jahedaks. Asuti siis tuppa, kus oli kaetud suur laud joogiämbritega ja aurava lihaga. Algas suur sööming ja jooming.

Kui suureke siis õige on inimese kõht või kui kõva on ta pää? Kõht saab varsti täis ja pää rõõmsaks. Juba tuju oligi kõigil nii hää, nagu ta vähegi olla võib. Raudnina naaber, suurte elukogemustega peremees Jaan Parts, tõusis üles ja pidas järgmise lauakõne:

„Minu nimi on Jaan Parts. See on kõige tähtsam talumehe nimi. Talumehe nimi peab olema talust pärit, mitte kuskilt Saksa- või Prantsusmaalt. Minu nimi on Jaan Parts, ja see see on kõige tähtsam talumehe nimi. Aga mispärast? Sellepärast, et Parts on ainuke koduelukas, kelle nimi pole üht­lasi ka sõimunimi. Ütleme oinas, lammas, lehm, härg, hani, siga, põrsas ” need on kõik sõimunimed. Aga kas keegi sõi­mab teist – sina igavene parts! Ei sõima. Sellepärast minu nimi ongi kõige tähtsam talumehe nimi.”
„Kukk on ka aus lind,” hüüti vahele.
„Ei ole, vaadake, kui keegi on saamatu, siis öeldakse talle, et on kui ligunud kikas ja kui keegi ei saa kuskilt täis, siis öeldakse, et ta on kui kukk, kellel palju kanu. Teie mui­dugi tulete ütlema, et ka peni on aus loom, aga koer ja krants, peni ja kutsikas – kõik on sõimunimed. Kass, mära ja täkk samuti. Aga parts, see on kõige ausam koduloom, ja minul on kõige ausam talupoja nimi.”

Parts rääkis seda rõõmsal näol ja tema tütar Viiu, kes istus ta kõrval, vaatas ringi õnneliku näoga. Ainult Uppunud Tudeng tuletas meelde vanu üliõpilaskombeid, mis kohustab sõnadega maadlemisele ja igale kiitlejale vastuhakkamisele.

„Oma kiitus haiseb,” hüüdis ta.
„Või haiseb? Kui keegi on Uppunud Tudeng, siis ta ise hai­seb. Iga uppunud raisk haiseb,” käratas Parts.

Aga Uppunud Tudeng oli linnas õppinud kavalaid kombeid ja teadis, missuguse manöövriga saada kiitlema läinud Partsist üle. Ta lõi suu lahti ja algas laulu Nagu linnu tiivul.

Oligi paras aeg laulu alustada. Tundus, et seda oleks või­nud teha juba varemgi, aga Parts oma jutuga hoidis mõtted mujal. Kõik algasid ühest suust kaasalaulmist ja Uppunud Tudengi silmis vaikus võidurõõm, sest keegi ei kuulanud enam Partsi ning viimane istus lööduna maha. Aga niipea kui jõuti sõnadeni tõstab laulu hääl, sündis ime. Toa lagi tõu­sis päält üles ja kõik tõusid üles kõrgesse õhku.. Uppunud Tudeng Kali, kes juba kaotanud tasakaalu, ei pannud sellest muutusest suurt tähele, sest ta pää käis niikuinii ringi. Võis panna vaid tähele, et mida kõrgemaks tõusis ta hääl, seda kõrgemale tõusime meie. Nagu hääl laskus madalamale, vuhisesime meiegi läbi õhu madalamale. Sõnade juures üles­poole hinge hakkas meie rinnus kangesti kiskuma ja kat­kuma, aga hing välja ei läinud.

Seisukord oleks olnud kole, kui mitte väljas poleks olnud aovalge. Nüüd vähemalt nägime, kuidas me kõik tant­sisime õhus üles ja alla. Madalamate nootide juures lasku­sime peaaegu metsaladvuni, aga siis samas just nagu tõm­bas jälle üles. Kõrgematelt kohtadelt paistis Pihkva linn ja Peipsi järv, ja oli näha, kuidas rong tossutas Valgast Tartu poole. Kõik oleks siiski läinud kaunis kenasti, kui Uppunud Tudeng oleks laulnud õieti. Äga tema moonutas sõnu, ja südant täidab ta asemel ta laulis hinge täis teeb ta, ja siis tundsime, kuis meil kõigil kargas kõvasti hing täis.

See kõik oli siiski veel naljaasi, aga kui tuli see viimane kõrge rahu väega, siis lendasime otsejoones nii kõrgele üles, et oli juba näha, kuidas päike tuli Siberimaa kohalt meie poole.

See kõik oleks olnud veel naljaasi, kui selle laulu uus salm oleks hakanud natuke kõrgemalt, aga ta algab madalalt, ja seda vuhisemist ülevalt alla. Oi, see oli hirmus!

[PILT 25]

Panime õhus kaks kätt kokku ja palusime Jumalat, et Uppunud Tudeng lõpetaks laulu. Tema aga nagu vana tudeng kunagi, kellel laulud kõik pääs, laulis lõpuni. Ja kui viimane salm kõrgel lõppes, siis arvasime olevat surmatunnikese ligi, sest siis pidime ju kukkuma otse maa pääle maha.

Ei tulnud aga midagi niisugust, tuli aga veel hirmsamat, sest tudeng algas uuesti laulu otsast pääle. Möirgas õhus nii, et päike tõusis tund aega varem üles vaatama seda nalja.

Keegi meist ei mäleta, mitu korda lauldi seda laulu läbi, ega mäleta ka keegi, kuidas ja kui palju meie teda kirusime. Viimaks see laulmine siiski lõppes ja oma hääks meeleks kukkusime kõik Raudnina õuele pikali maha, ilma vähemagi veata.

Tõusime arglikult üles ja olime väga õnnelikud, et meie kondid old terved. Hakkasime vaatama ja nägime, et Uppu­nud Tudeng, Peeter Kali, magas sügavat und.

„See oli hää, et ta jäi magama. Muidu ta oleks möiranud õhus kolm päeva, ja mine tea, kuhu ta siis oleks kaarnakivikese poetanud,” rõõmustas Juhan Raudnina ise.

Meie kõik leidsime, et Raudninal oli sula tõsi. Mõni katsus teda äratada, kuid sellel polnud mingit tagajärge.

„Laske ta magab, ärge teda äratage üles, mine tea, pistab jälle jorutama. Ja kellel seda sõitu tarvis on. Las magab ja valvame siin juures, et ta ei pääseks jooksu kõige kaarnakivikesega,” seletas Raudnina.

Ka selles oli tal õigus. Panime Kalja juurde kaks vahti Raudnina lähemate sugulaste juurest, keda Raudnina usal­das. Võõras inimene, mine neid usu, võib kaarnakivi nähta­vale tulekul pista sellega jooksu. Ise läksime siis jällegi tuppa jätkama söömist. Kõht oligi juba linnutiivul sõitmisest õige tühi. Hoolimata öistest juhtumistest, oli tuju sel päeval kõi­gil hää. Vahetevahel vahetasime vahte Uppunud Tudengi juures ja pidutsesime jällegi edasi. Vahel siiski rääkisime ka sellest tudengist endast.

„Küll on niisugusel raiskuläinud oinal uni!” ütles peremees Parts ja ta näost võis lugeda, et ta nende sõnadega ühtlasi tuletab meelde, et temal on see kõige ausam talupoja nimi.
„Las magab, magades töötab seedimine hästi,” ütles ta tütar Viiu, kes oli käinud supikursustel.

Vastu õhtut jõudis pärale arst. Ta äratas Uppunud Tudengi mingisuguste rohtude abil ja soovitas tal saada kaarnakivist lahti kõige lihtsamalt. Oli aga pettumus, kui see veel ei and­nud tagajärgi. Arst võttis siis Kalja riidest lahti ja valgustas ta sisemikku röntgenikiirtega, et näha, kus kohas just see kivi istub.

Raudnina tõrjus rahvast arsti juurest kahe käega eemale.

„Ärge seiske siin, vaadake kaugemalt, las arst otsib kivi üles, ärge segage! Kui on kivi sattunud pimesoolikasse, siis lõigake see soolikas kõige kiviga välja!” õpetas ta arsti.

Arst vahtis hoolega Uppunud Tudengi sisikonda, kuid ikka veel ei leidnud kivi. Viimaks pöördus Raudnina poole poolkohrnetunult:

„Tema kõhus kurgu otsast kuni viimase lõpuni pole mitte ühtegi kivi.”
„See ei või olla!” kisendas Raudnina ja ta juuksed tõusid päälael püsti.
„Vaadake ise!” ütles arst.

Meie kõik vahtisime ammuli sui Uppunud Tudengi kõhtu, ja ei olnud sopikest, mis oleks jäänud meie pilkudest läbi sorimata. Ja kõikide ühine otsus oli, et kivikest sääl tõesti ei ole.

Uppunud Tudeng üksi ei uskunud seda. Ta katsus ennast keerata kõveraks, et ka näha ennast läbi, aga see tal ei õnnes­tunud.

„Ei ole mina ei unes ega ilmsi poetanud midagi kuskile, mis läks sisse, see peab sees olema,” seletas ta.

Hulga aega arutasime, mis see kõik peaks tähendama, kuid ei jõudnud selgusele. Siis lõi minule nagu valguskiir pähe. Mõistatus näis selgivat.

„Kuulge, mehed-vennad!” algasin ma suure paatosega, sest järgnev suur tõde pidi väärima kõrget tooni. „Kas meie ei hõljunud õhus tema laulmise ajal? See tuli sellest, et laulu­sõnad sisendasid linnu tiivul lendamist ja kaarnakivi oli temal kõhus. Seepärast me lendasime, nii jube kui ka ei olnud kõi­kuda õhus ühegi toeta. Ja mis siis nüüd? Kui tahame teada, kas kaarnakivi on veel kõhus alles, siis las ta laulab! Las ta laulab jah! Aga enne haarame kuskilt kõvast seinast kinni, ja see laul, mis ta laulab, olgu hästi madalaviisiline, ma arvan, et ta võiks laulda Meil aia ääres tänavas, see ei lähe väga kõrgele ja on aeglane ja ei põruta. See hommikune laul käis üles ja alla nagu hingevõtja...”
„Sedaviisi saab küll.” Kõik vaatasid lugupida­valt minu otsa. Nägid, et kuigi ma ei osanud teha kulda, oli mul siiski otsas arusaaja pää.

Kõik haarasid sülega ümber tugevate postide, ja siis anti märku, et Uppunud Tudeng hakkaks laulma. Ta algaski seda minu soovitatud laulu, kuid meiega ei juhtunud midagi. Tudeng laulis ja meie seisime aia ääres tänavas.

„Jäta see laul!” hüüdsin. „Me ei võigi ju tõusta, kuna laul ei sisalda lendamise soovi. Laul ütleb, et aia ääres täna­vas on armas olla, ja ma nagu tunnengi, et on armas olla. Mis me siiski nii väga enam kardame, ega halvemat ei juhtu kui hommikul, laulame sedasama hommikust laulu.”

Ka sellega nõustuti. Haarasime nüüd suure äreva ootusega teivastest ja postidest kinni, kuid kui algas laul, ei sündinud meiega jällegi midagi. Lasksime käed lõdvemaks, viimaks hoopis lahti – ikka ei tõusnud.

Uppunud Tudeng aga laulis meeleheitlikult, laulis nii kõvasti, nagu võis. Tal näis olevat hää tahtmine, aga mis see enam aitas.

„Tuleb ikka välja, et kaarnakivikest ta kõhukeses enam ei ole,” arvati rahva hulgas.

Tohter äigas käega üle otsaesise. Ta võttis taskust mõned tabletid, retseptiploki ja küsis:

„Mis kella ajal sündis see sisseneelamine?”
„See oli eile õhtu eel. Umbes samal ajal.”
„Nii siis kivike on viibinud ta kõhus ööpäeva. Asi on nüüd selge.”
„Kuidas selge?” küsis Raudnina.
„Selge jah. Ta on kivikese ära seedinud.”
„Ära seedinud?”
„Seda jah. Sest kaarnakivi, kuigi ta on kõva kui kivi, on siiski aga ainult muna, ja mitte päris kivi. Suhkur, teate ju, on ka kõva kui kivi, aga sulab suus nagu suhkur ikka. Neela sisse suhkrust muna, sulab kah, ei tule tervelt välja Nii see asi on, pole enam kahtlust.”
„Sina metselajas, kus on mu kaarnakivi? Selle pigistan ja pek­san sinust välja, kas sa või kärva käes. Anna kivi siia, võta kust tahad uus, või maksa mu siirud!...”

Raudnina rühkis nende sõnadega puruvihaselt Uppunud Tudengi poole ja hääd ei olnud oodata. Ka suurte elukoge­mustega peremees Jaan Parts tegi suu lahti ja sajatas:

„Sina vandersell, keda sa narrisid eile õhtul. Juba siis taht­sin sind lüüa lapikuks, aga kartsin, et läheb lõhki see kaarnamuna su kõhus, nüüd aga enam pole takistust...”

Uppunud Tudeng nägi, et siin pole enam andekssaamist ega armuandmist, ja andis jalgadele teada. Ta kadus nurme poole justkui jänes. Raudnina ja Jaan Parts jooksid taga, nii et tolm keerles kõrgele üles. Üks tahtis pääseda terve nahaga, teised tahtsid maksta kätte. Ja väga lühikese ajaga kadu­sid nad üle Tsooru valla lagedate ja tasaste põldude silmapiiri taha nagu linnu tiivul.

„Siirud, siirud!” õhkas perenaine, kes kära pääle tulnud voodist välja. Ta teadis juba kõik.
„Aga mis te arvate, miks ei tulnud puhas kuld, vaid elav­hõbe?” küsisin arstilt.
„Arvan, et muna oli must; kui muna pole täitsa sile ja puhas, ega siis tule puhast kaupa. Sa nägid, kas oli mõni määrdinud koht?”
„Miks mitte, oli just nagu linnust tulnud.”
„Seepärast,” vilistas arst läbi hammaste.

Raudnina ja Parts jõudsid tagasi paari päeva pärast. Olid kihutanud Uppunud Tudengit taga kuni Tartuni. Sääl tulnud vastu teisi tudengeid, ja siis meeste julgus lõppenud otsa.

Ega kahekesi hulga vastu saa.