Võrumaa jutud/Laanemees

←Käokübarad

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Tohu hobune→

EPUB

Laanemees

I

Kole on too koht talvel. Pikk rabariba on ühel pool, kus kas­vavad vaid jänniskased ja männimütsakad, mille vahel oht­rasti sookikkaid ja jõhvikmarjavarsi, mis aga mattund lumme sügavasse. Tolle sooriba kõrval on mets, tühi ja koletu, elutu, et jänesedki ei julge sinna asuda ja kardavad soodevahelise metsa õudust. – Ning teispool metsa on lai luhaväli, üleni lumes ja lage. Vaid jää ja lume alla mattund mädajõe perve­del kasvavad pajupõõsad, otsekui pöörasest tuulispääst igale poole sassi aet, ainult need mustendavad laial, ääretul, silmi­pimestavalt valgel lumelagendikul. Aga laanemaja kohal ühenduvad luhaniit ja rabasoo – sääl kohal ei lahuta neid mets. Ning sellepärast valitseb sääl lumetuisk järelejätma­tult, on alatine tuuletõmb sääl, mis toob kaasa uimastavat soomürki ja jõe poolt niisket veekülma, et hingata on alati raske, ning kahelt poolt vaatab külmalt mets, nii külmalt, et kohates seda pilku, hakkab värisema süda sees ja koledus tõmbab küüntega üle selja. Hakkab tinana pähe üksinduse ja mahajäetuse tunne ja abitult hakkab silm otsima säält pai­gast äraviivaid teid, mida aga ei ole ühtki, pääle üle kõrgete lumehangede looklevate suusajälgede roobasjoonte.

Noid roobasjooni aga oli palju ja nad jooksid kõik Laanemehe majakese juurde kokku. Olid sirged nad kuni viimase majaäärse lumevallini ja säält laskusid alla ukse ette, sest tuulehood, keerutades ümber majanurkade, olid kandnud majaseina lähedusest lume eemale, nii et eemale olid tekkinud suured kõrged hanged, et vaevalt paistis nende vahelt must korstnaots kui känd.

Selles majakeses elas Laanemees, Karulaane metsavaht. Siia onni käis ta puhkama öil ja siin soojendas endale toitu, laadis padruneid, keetis püssirohtu ja nülgis jahisaaki. Siin oli ta kodu, ja kui Laanemees kaugetelt metsarännakutelt oli kodu lähedale jõudmas ja lumest väljaulatund korstnarusikat nägi, tõmbus ta näole imelik lõust, mis ei olnud ei naera­tus ega häämeelevari, milles aga siiski peegeldusid kõik tundmused, mis Laanemees majakese vastu omas, kõik tema ja tema maja ühtesobivus ja poole tema eluaja jooksul ühtekasvamus tolle madala majakesega.

Ühte kasvanud ta oligi nii oma majakese kui ka ümbrus­konnaga. Oli kui liikuv tükk tollest maastikust.

Oli Laanemees armastand metsa juba maast madalast ja hää meelega asus siia noormehena metsavahiks. Sest kus mujal kui siin on inimesel suurim vabadus, ja meelevalla all suur mets, nii kaugele kui jalg jõuab viia, nii kaugele kui oskas igatseda ta süda, mis janunes metsaõhu ja vaigulõhna järele. Siin vaid võis ta käia padrikutes ja tihnikutes, kuhu kunagi ei juhtu inimese jalg, siin võis ta rajada teid, mida ei saa tallama teiste inimeste jalad, siin võis ta õppida loomade ja metsa keelt ja läheneda tollele, aimata toda selgemini, mis on kõigile metsa hinges arusaamatut ja kummalist.

Nii ta elas siin ja käis inimeste seas harva. Oli võõrdund inimestest ja saand nende vastu umbusklikuks. Tundis, nagu oleks mets talle pühendand omad saladused, mida ta muile avaldada ei tohtind, kuid mis talle eneselegi ei olnud kunagi konkreetselt selgund ta mõttevallas. Ta oli metsa kaitsja, kehastund metsavaim, oli omandand metsalt palju; ta silmad olid välkuvad kui ilvesel ja asted varitsevad, hiilivad.

Ta elas ammu üksi metsamajakeses. Ei kohutand teda sugugi, kui uduseil sügisöil kuuldus mürgiaurusest soost kuradi või­gas köhimine ja tuule ulumine kändude vahel ja metsapuude tuules murdumine. Tummalt vaid vaatas ta siis aknasse ja huu­led liikusid ning paistis otsaesiselt, et ta katsus midagi mõista. Kuid jäi siis jällegi rahule, toimetas midagi, istudes toa põrandal, pää vajund ettepoole ja liigutused aeglased. Ta lähedal põles väike lambikene ja ükskord kustus see tähelepane­matult, ja samuti märkamatult oli kadund Laanemees voodisse ja magas vaikselt.

Külmadel talveöödel aga, kui nõiad sool sõelusid lund ja oigasid ning maru kihutas heinamaalt mädasoole lund ja nagisesid laanemajakese katus ja seinad, kui tuuletont puhus korstnaaugu üle kohutavat vilet, istus Laanemees samuti toapõrandal, aga tööd ei teind siis mitte. Tõstis vahel üht ja teist kõrva, nagu katsuks eritleda tuuletontide hääli ja kindlaks teha nende kaugust ta majakesest. Ning nägu oli tal siis kah­vatu ja käed laskund abitult kõrvale. Aga ta kõrvakuulmine oli nii terav, et kuulis ja märkas tormi hüüetes esimese väsiva noodi, ja seda kuuldes sai kergemaks Laanemehe ole­mine ja ta võis julgesti jätkata omi loominguid toas ja heita puhkama puuvoodile, kui koiduni oli veel aega.

Aga kevadel ja suvel jättis Laanemees mõnikord päevadeks maha oma majakese. Liikus siis paigast paika ja vaatles puid ja silmitses linnupesi. Istus niidu ääres põõsas ja jälgis mets­loomade öömängu ja aokumal kirglikku tedrepidu. Ning teda val­das tahtmine kõike näha, teada kõikide metsloomade asupaika, hiilida neile võimalikult lähedale ja kasvatada nende usaldust tema vastu. Õppis märkama pehmel samblal vanemategi metsloomade jälgi ja oskas kui hagijas neid jälgida. Ning leides kusagil värske trobikonna linnusulgi, ütles instinkt talle õigesti, missugune rebase või kulli töö see on, sest ta ju tundis neid kõiki ja süüalune ei jäänud kauaks ta tabava haavlilaengu eest peitu.

Kui ta siis vahel tagasi tuli oma laanemajakese manu, ei tahtnud ta astuda sinna sisse. Oli võõrastav talle juba tubagi pärast mitmeid ööbimisi lageda taeva all. Vaatas vaid aknast sisse, ja kui toa sisemik oli korras, istus kivi otsa ja vaatas kaua liikumatult metsa poole või magas seliti murul, kattes kätega silmi, püss risti pää all. Ning kui oli säädind loomanahad hoolikalt kuivama, kadus ta jällegi metsa, et näha ja tähele panna metsahiiglaste tüvede vahel igasugust eluavaldust ja vähemaidki muutusi. Nii kestis see sügiseni, ja siis tuli tali. Niimoodi käis ajaratas ringi ja Laanemees muutis oma toi­minguid vastavalt aastaaja järele.

II

Aga alati ei olnud Laanemehe elu rahulik ja muretu ning alati ei rahuldand teda vaid mets ja too mõistmatu ilmastik. Vahel tõusis temalgi muid soove ja muid igatsusi. Iseäranis siis, kui ta käis inimeste seas nahku müütamas ja leiba ost­mas. Siis, saades kokku oma vanaaegsete tuttavatega ja kõneldes nendega, kuulis ta ilmast mõningaid uudiseid, mis tõid ta ühekülgsesse mõtteilma korratust ja segiminekut. Ning pärast tagasijõudmist kulus ära mitu päeva, enne kui lahtusid Laanemehe pääs tekkind kahtlused ja elu oli jällegi endistes roobastes. Raske oli tal lahti saada inimeste keskelt lood muljetest, ja kui see siiski korda läks, kasvas ta umb­usaldus sedavõrd suuremaks, kui suured olid lahkhelid, mida andis kaasa kokkupuutumine muu ilmaga. Aga üks asi, mil­lest ta aastate kestel kunagi lahti ei saand ja mis ikka var­juna ta järel käis ja millest ta ajuti õige intensiivselt mõt­les – see oli igatsus naise järele. See tuikas alati ta veres, see soov, ja sünnitas talle ta suurimad mured. Ning kui ta nägi kevadel sool tedrepidu, tundus see temale kui pilge või etteheide, kuid ta elas nendele metsapidudele siiski isukalt kaasa, ning kui küünlakuul kostis ta tuppa jäneste igatsev huikamine, tundis Laanemees, nagu oleks kõrvade kaudu tungind temasse midagi palavat ja teind ta rahutuks.

Kui tuli ta vahel jällegi külast, piinasid ta meeli kaua külas nähtud naised, ja tihti käis ta metsaserval piilumas, et näha neid kaugelt. Ning mida kauem ta neid vaatles, seda suuremaks kasvas ta argus ja seda kaugemale vajus tast muu ilm. Mõt­les, et ükski neist ei ole nõus tulema temaga metsa elama, et kõik nad kardavad teda, kui ta metsast välja astub. Et tõu­kavad teda ära ja naeravad, ja seda piina, mis siis tunneks Laanemees! Ka puudki naeraksid siis teda ja tast ei peaks siis lugu ka mustad inetud sookonnad. Ja tema lähenemisel jätaks suur, must, punase tutiga rähn pooleli oma töö ja lendaks naerukilgetega pajatama kogu metsale Laanemehe häbist. Isegi väikesed linnud lendaksid temast põlastades kaugele.

Laanemees ei julend kunagi astuda naiste pärast metsast välja.

Aga korra, kui ta rebasenahad oli õnnelikult müünd lin­nas ja kodu poole tuli, kohtas ta teel üht oma karjapõlve sõpra. Sammusid pika tee koos ja vestlesid, niipalju kui see Laanemehega võimalik oli. Sõber päris tema metsaelu järele, kuid Laanemees jäi nende küsimuste pääle võlgu, pil­dudes vaid vaenulikke pilke küsija poole. Aga kui ta sõber temalt küsis, kas ta on naisemees, ütles Laanemees lühidalt:

„Ei ole.”

„Aga sa peaksid siis naise võtma. Kuis sa muidu saad! Jääd liig vanaks ja ei saagi enam...”

„Ei ole kusagilt võtta,” ütles Laanemees elavamalt, kuna ta meeles tärkas arglik lootus, kas ei saaks sõber teda aidata.

„Tohoh hullu! Naisi ju on veel. Kui tahad, katsun ajada su asjad joonde. Keda sa siis tahaksid?”

„Mul ükskõik, missugune oleks...”

„No siis lähme koos meile, oled mõne päeva ja valid välja. Mis sääl siis on?”

„Aga kas mõni tuleb mulle?”

„Tuleb. Küll ta tuleb, kui ise oskad võtta.”

„Aga ma ei oska võtta.”

„No kurb küll, aga egas siis sellepärast ilma või jääda. Lähme katsume õnne!”

Laanemees oli nõus.

Laanemehe sõber oli imelik mees. Ta võttis tõsiselt nõuks nii ruttu kui võimalik Laanemehele naist otsida. Arutas omas pääs, kuhu minna kosja ja kuis teha, ent ei jõudnud otsusele. Asusid aga veel siiski sama päeva õhtupoolikul teele. Laanemehe sõber tundis laialt ümbruskonda ja inimesi. Ta peatus iga talu õue kohal, tahtis nagu sisse pöörata, aga millegipärast hakkas siis sääl Laanemeest hindavalt saabas­test mütsini silmitsema. Nagu võrdles tüdrukuga, kes elas sääl talus, nagu tahtis selgusele jõuda, kas maksab minna või ei. Kuid nägi Laanemehe pikka hõredat habet, vana mütsi alt sasis juukseid ja riideid, mis täis tõrvaplekke, vereplarakaid ja leherohelist. Ning põlvenukkide kohal pükstel suured pigipaigad. Saapad lõhki, kuivand ja punaseks hõõrut lõikrohus astumisest. Kuid kõige hullemad olid silmad – valkjate kul­mude all kui kaks siupääd ja ümber sügavad kortsud kui noaga kisut. Ja kogu näoilme justkui tuhkrul. Ning juttu mehist ja lõbusat ei mingisugust. Ütleb sõna siit, sõna säält nagu kogemata üle huulte, aga silmad välguvad kui hundil. Neis põleb imelik fosfortuli, et inimene, liiatigi naine, hak­kab kartma, kui Laanemees talle otsa vaatab. Ei, niisugusega ei julge kuhugi mõistlikku perre sisse astuda.

Niimoodi käisid nad läbi kõik külateed, – taga Laanemees ja ees ta sõber. Ees minev mõtles kogu aeg rasket mõtet, aga taga astuv järgnes talle truult kui kutsikas ega küsindki midagi. Arvas vist, et see pikk käimine on tulus ja tarvilik, et võib-­olla nõuab seda miskisugune komme. Mõtles, et pääle selle vaeva saab naise, ja asi otsas.

Niimoodi rännates jõudsid nad viimaks tallu, kus elas vanatüdruk. Vaid siia julges sõber tuua Laanemehe, sest arvas, et vanatüdruk võtab mehe kahe käega vastu, olgu kes ta on, kui ainult mehe nime kannab. See pidi olema vanatüdrukule suurem üllatus, ootamata rõõm, sest ta ju magusad lootused ammu maha matnud. Kuid nüüd pääseb häbista­vast vanatüdruku nimest. Saab kümme aastat nooremaks ja hakkab tantsima. Kangeks jäänud sõrmed saavad nõrgaks ja ta säeb mehekese varsti korralikult riidesse kui nuku. Ja tänab seda, kes vedas talle õnne kaela, ja sugulased tänavad kah. Kõik hingavad kergemini, kui vanatüdruk mehele saab.

Toas leidsid nad ees vaid peremehe, kes Laanemeest ei tunnud. Kuid temast sõbra käest kuuldes ütles, et olevat kuulnud küll, et Karulaanes elab üks imelik mees. Katsus pärida talt üht-teist Karulaanest, aga Laanemehe jutuand oli lõplikult kuiv ja süda vesine. Oli nagu ärritund räpase talutoa läpatavast õhust ja imelikust elumuudatuse lootu­sest, mis pidi iga silmapilk kätte jõudma, nagu vahel maiõhtutel metsnepp ootamatult lendab kütile otse vastu pääd. Või tuli talle meelde ta hurtsik Karusoo ja Luhaniidu vahel, kust ta lahkund nagu väga ammu ja ei tea kunas jõuab tagasi. Hurtsik vist ootab teda sääl ja on öö jõudes rahutu, või on hirmul Läanemehe pärast, sest hurtsik teadis väga hästi, et Laanemees ei läind mitte metsa.

Aga siis astus tuppa Liisu, ja nähes sääl võõraid mehi pere­mehega juttu ajamas, tahtis ruttu tahakambri kaduda. Kuid Laanemehe sõber peatas teda:

„Liisu, pea kinni. Tule siia. Meil on kõnelda sulle midagi väga tähtsat. Jaa, meil on väga tähtis jutt. Tule nüüd siia, ära häbene midagi, egas me nalja ei tee. Vaata, siin on mu sõber, tubli mees ja ameti poolest väiljaõppind metsavaht. Hää mees, rikas mees, aga tal ei ole seda teist poolt. Ja meie tulime nüüd sulle kosja. Ikka päris tõega tulime kosja. Sääl ei ole ime­likku midagi. Ja mis sa siis mõtled? Ühesuguses hädas olete mõlemad. Ühele naist vaja, teisele meest. –

Liisut ei pannud võõraste meeste jutt mõtlema. Oli silma­pilgu tõsine ja kahevahel, kuid võttes siis toda kõike kuuldut naljaks, ütles:

„Noo mis nüüd mulle ei ole küll enam ühtegi meest vaja. Mis ma vana inimene enam mehega teen! Oleks metsavahiherra parem toond mulle natukene puusärgilaudu – see oleks juba minukohane jutt. Vaadake nüüd ikka nooremaid, neid ju kõik ilm täis ja jooksevad ringi meheleminemise hädas. Ei ole enam minu, vanatüdrukupuu asi nooremate suu eest mehi ära kiskuma hakata, ja mis maiku ma tollest enam tunnen. Saa ei tollest enam midagi...”

„Ei, ära kõnele vastu midagi, sust saab perenaine veel kui linapund. Lööd veel kõigist ette, ja egas Laanemeeski enam mõni karjapoiss ole. Temal ka, vaadake, habet ees küllalt ja endal maja elada. Ja egas sa siis ole enam teiste tõugata ja sundida. Saad prouaks veel... Mis sa siis veel tahad?” seletas Laanemehe sõber.

„Kas te siis ikka tõega räägite? See on siis küll jumalakartmata jutt. Ei niisugust asja tohi olla. Kuhu see enam kõlbab mul veel mehele minna. Kui on omast ajast üle läind, siis ei ole enam midagi teha. Küll ma ka nii lõpetan kuidagi­viisi omad elupäevad.”

Poolkartlikult üle õla vaadates kadus Liisu tahakambri.

Laanemees oli vaikind kogu aja ja vahtind üksisilmi Liisu otsa. Ning oli õnn, et oli hakand juba hämarduma ja Liisu ei näind Läanemehe näljaseid silmi. Oli vaadand paar korda tema pääle ja jäi ikka uskuma, et temaga nalja tehakse, et võib-olla võõral mehel endal naised-lapsed kodus ja tuleb siia veel rumalalt pilkama, ning sellepärast Liisu pakku jook­siski.

Sõber ütles siis Laanemehele:

„Mine nüüd tahatuppa järele ja aja oma asjad sääl joonde, mis sa nüüd veel ootad, nüüd on paras aeg.”

Laanemees astus tahatuppa. Liisu askeldas sääl millegi kallal ja jäi siis tulija otsa imestunult vahtima. Tulijagi sei­satas minuti, kuid siis lõid ta silmad tagakambri hämaruses jaaniussidena välkuma, ta pigistas hambad risti, ja haarates Liisust kättpidi kinni, ütles kähiseval häälel:

„Sa tuled mulle naiseks, pead tulema nüüdsama kohe...”

[PILT 10]

Liisu ehmatus oli suur. Ta katsus Laanemehe käest ennast lahti rabelda, kuid selle käsi oli kui raudahel, ja kui Liisu hakkas kisendama ja appi karjuma, pures Laanemees ham­mastega ta käsivarre veriseks.

Kohkunud inimesed jooksid tuppa ja peremees võttis nur­gast kirve. Seda nähes laskis Laanemees Liisu lahti. Juurde­tulnud sulased haarasid Laanemehe kinni, kuid see, kartes kurja, viskas üliinimese jõuga kõik kallaletulnud kõrvale ja jooksis hullumeelse kiirusega metsa.

III

Imelik paistis Laanemehele, et ta majakene oli veel alles. Eilne juhtumine oli tal kogu öisel koduteekonnal nii põruta­valt meeles, sündmus paistis talle nii suurena, et ta imestas, kui nägi, et igal pool oli kõik endist viisi. Jõelt tõusis üles koovitaja ja kurg hõikas sügavas soos. Pardiparv lendas piki jõge ja metsa ääres vilkus rebase karvane saba. Ja ta maja­kese räästa all sädistas pääsuke lõunamaa viit.

See rahustas Laanemeest. Ta vahtis vaid ajuti ringi, et kas inimesi ei tungi talle järele, ja iga kurehõik pani teda ker­gelt võpatama, sest kurehõigul oli natuke sarnadust vana­tüdruku kisaga sääl talu tagakambris. Kuid Laanemees tea­dis, mispärast kisendab kurg, aga mispärast karjub vanatüd­ruk, seda ei teadnud ta mitte ja üldse ei saand ta juhtunust midagi aru.

Aga siis ei läind ta enam kunagi inimeste sekka. Vast lin­nas käis ja ikka tuli ja läks öösel ja ainult kui sundis minema kõige möödapääsmatum vajadus. Tekkis leppimatu viha kõi­kide vastu, ja teadmine, et ta omad päevad siin metsas üksinda peab lõpetama, sünnitas talle kibedust ja ajas teda väsimatult hulkuma, sest paigal olles hakkas teda närima mure ja kibeduseuss. Ei hoolind ta enam väsimusest, oli karm enda vastu ja ei hoolind valutavaist kehaliikmeist. Hulkus nii kaugel, kuhu veel ulatusid metsad, ent tundus talle sääl siiski veel kitsas.

Tuli tali ja maha sadas sügav lumekord. Sellega ühes ava­nes ka Laanemehel võimalus libiseda suuskadel kergesti üle lumeväljade ja liuelda küngastikel. Nii ta matkaski veel laie­malt, jättis oma jälgi igale poole ja tutvunes kõige kaugemate metsaservadega. Kuid midagi ei olnud temas siiski enam nii, kui oli enne. Suvine juhtumine talus viind temast ta sisemise tasakaalu, ajand sassi ta päevade lõnga, mida ta enne nii kergelt ja lihtsalt aastateks keris.

Kord jõudis Laanemees suuskadel metsast välja põldude äärde. Seisatas sääl ja vaatas talude poole. Oli tal ammu mõte minna tallu ja tuua endale seltsiliseks koera. See mõte oli tulnud talle äkki ja kasvand peagi tungiks, sest koer tuleb ikka temaga ligi, koer ei hakka vastu röökima. Aga oli suur lumesadu parajasti ja suurte lendlevate lumelaastudega täi­det õhk hämardus juba. Millegipärast tundis Laanemees kar­tust ja viivitas külla minekuga.

Aga siis nägi ta: tuli nurmerinnaku tagant nähtavale hobune ja saanis, hobuse taga, istus rätikusse mässit eit. Too tõmbas kogu Laanemehe tähelepanu enda pääle, ja ta vahtis sõitvale hobusele kaua järele. Siis aga tärkas talle midagi meelde ja ta hakkas sõitjale järele kihutama.

Sai talle peagi lähedale ning Laanemees ei teadnud veel, mis teeb ta siis, kui jõuab naisele järele. Võimatu vist koju viia – kodu ju liig kaugel. Aga järele pidi ta talle saama.

Ent Laanemehe kohmakat suusasõitu nähes ehmatas hobune ja pistis nelja jooksma. Laanemees kisendas, kuid sellest ehmus ka naine ja vahe saani ja suuskade vahel suurenes. Sõitja kadus metsa vahel lookleval teel peagi taga­ajaja silmist, kuid viimane ei jätnud oma pöörast suusajooksu. Alles siis, kui oli juba surmani väsind, langes ta hingetult tee äärde maha.

Kuid ta toibus pea, kui ta soe keha oli natuke jahenend. Hakkas pimeduses otsima koduteed, ehk küll olid jalad jäänd kangeks ja keha oli liigutades üleni valus. Valdas teda metsik viha, et naine pääsis eest ära. Too viha tungis ta viimsesse verepiiska ja ta ei märgandki, kui oli kaotand tee ja kodusihi. Abitult siia-sinna kihutades ja künkalt alla libisedes murdis ta vastu kivihunnikut lennates ühe suusa katki, ja kukkudes hooga kivide otsa, sai nii ränga hoobi, et enam tõusta ei jõudnud.

Kusagilt nõrgus riietesse veri. Laanemees püüdis end ajada veel püsti, rabeles, kuid kukkus siis kivide kõrvale kaelani lumme. Tuli meelde murdund suusk ja siis selgus talle midagi kohutavat. Ta sai aru, et vaevalt ta siit veel pääseb eluga. Sellest tekkis tal meeletu hirm, ta avas karjumi­seks suu, kuid suu täitus silmapilgul külma lumega, mida ta enam välja sülitada ei jõudnud. Tundis, et käed tarretusid ja pääs oli valu ning kogu kehas imelik vaikinemine. Tundis, et hirmuga hing kehas viskles, kuid ihuliikmed ei kuuland enam sõna. Hakkasid jahtuma mõistus ja meeled.

Ning siis nägi ta rahustavat pilti: oli suvi ja ta ees oli ta majakene ja kasteheinakõrred kõikusid tuules ta põlvede ümber. Päikest nagu ei olnud, oli poolpime, kuid imelikult soe... Siis aga nägi ja tundis, kuis ta suuskadel libiseb kevadisel sulaval hangel. Metsa äärest oli lõunapäike juba lume hävitand ja tedred peavad sääl pidu. Need on imelikud tedred, suured ja laulavad kõikide lindude keeli. Laanemees kuulatab lindude laulu, ta on seda alati kuuland hääl meelel. Aga linnud kadusid säält, kuid laul on kuulda: laul jäänd sinna ja laul laulab iseennast edasi otsast pääle ja lõpuni. Kuid laul jäänd tasaseks... on midagi muud sääl... mustendab ja ei liigu. Too kasvab suureks-suureks ja kõrgeks kui pilv ja matab Laanemehe enda alla. Too on raske ja matab Laanemehe hinge kinni; ta ei tõuse ta alt enam.

Tundes surnu lõhna õhus, tuli lagendiku äärele metsast suur hunt, ja küünitades nina kõrgele õhku, hakkas uluma. Ta hääles kuuldus nälg, viha ja võitlushimu. Too hääl lõikas saena läbi puutüvede, lendas kohutava väljakutsena üle põl­dude talude poole ja ööga ühte sulades oli too ulg Laanemehele vääriliseks surmalauluks.

1922