Võrumaa jutud/Tohu hobune

Allikas: Vikitekstid
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Tohu hobune[muuda]

Tohu talu seisab suurel liivasel mäeküljel otsekui varese­pesa suure punetava männi hõredate okste vahel. Talu näib nii väikesena laia mäerinnaku hõlmas, et ei taha teda vaada­tagi, sest pääle tolle mäe sääl mahub silmaringi korraga veel mitu järvekest ja sirget metsatukka. Hooned on talul madalad, kitsad, küljeli vajumas, ehitet otsapidi mäkke üles. Toetet altpoolt mäeveeru, et kevadise suurveega ei uhtuks alla kõik need logudikud-majamõistatused. Sest kevadeil on sääl kar­detav küll, kui sulavad mäeharjal ja külgedel suured lumehanged ning vesi jookseb alla kui paisust, tuues kaasa kive jn kruusa. – Aiateibad hoonete ja mõne madala kirsi ümber on nii imelikult perimäge vajund või peremees selle nii teindki meelega, nagu tal kõik on tehtud nii imelikult – varesepesa mis varesepesa. Korstnarusik vahib õlgkatusest välja kui jänesenina, lõhki teine ja auke täis. Siiski uhke ja ei võta suitsu vastu, nii et see poeb ikka välja räästa alt tossumulgu kaudu. Ja tuul on sääl mõnikord kuri, kui tuleb metsast kee­rutades lagedale. Sööks tuul hää meelega ära need haledad hooned, need mädanend teibajupid, aga peremees on selle vastu pildunudki katusele suured kivid, sest tuul kivi seedida küll ei jõua.

Aga peremees, Tohu Hindrik, on muidugi ja oli ikka alati ennegi väga kehv mees. Vanapoolne ja kõver nagu ta majadki. Kannab nii suvel kui talvel niisugust mütsi, missugust kannavad setud – ümbert must ja põhi rohekaskollasest sametist. Too tal pääs alati, nagu ühed ja samad hallid riidedki ta ümber, olgu see Võru turul või Rõuge kirikus. Hädine ka muidu, tervist pole mõhkugi. Ära raisand ja rikkund jõunatukese, eluaeg ronides mäekülgil, kündes kruusa ja korjates kive, tukistades ööd-päevad turjaga vastu rasket mäge, et see ei kukuks ta talupesakese pääle.

Ent elada tahab inimene ikkagi, kuigi tervisenatuke läbi. Armas siiski elu, kui ta ju esimesest elupäevast pääle on aheldet kehva kruusapõllu külge, kui ta on sunnit endale leiba pigistama kehvast santliivast, millel midagi anda ei ole. Ja kes ikkagi selge meelega surra tahab.

Pika mõtlemise järel otsustas Tohu palgata sulase, kes teeks ta töö, et vanamehel ei tuleks enam vaevata oma äravenitet sooni ja soolikaid. Vast saab siis kuidagi läbi. Vast teeb sulane tööd ja ise haaraks ka vahel natuke midagi. Aga kust võtta toda raha, mida sulane tahab, – ja sulane tahab selle ilma ajal väga palju raha, – sellest mõtleski peremees ühtjutti ja alati. Mõtles alati, et elu on raske, aga vara veel siit ilmast äragi minna, tahaks iks näha, mis sest ilmast peräotsan saab. Läinud ta kõik imelikuks see maailma värk, et hirmu ajab üle naha, ja maakera saatus on Tohule teiseks suureks mureks sulase palgaraha kõrval.

Kevade jõudes tegigi Tohu selle meeleheitliku tüki läbi ja palkas endale sulase. Selle nimi oli Piitre ja Piitre siis hak­kaski tegema kõike, mida mõistlikus talus tehakse. Aga vana Tohu nüüd istub vahel, kui keha on nõrk, istub ja mõtleb, kust saada häid lõmmupuid, millest kiskuda pirde ja noist pirrest teeks vana Tohu väga ilusaid korve. Ja kust saada siledaid, oksteta kuuselahastikke, millest meisterdada valmis igamoodi puuanumaid, nurmikuid ja pangi, mida võiks viia Võru turule ja saada ilusa kopika. Olekski nagu kena ikka, kui saaks teha veel midagi, ja vajagi on teha veel midagi, sest sulane, nõuab hirmsat palka, aga rahakopikas ei roni ise mitte Tohu juurde mäkke üles.

Hellitada vaja põldu, siis ütleb ta ka sügisel tsipa lahkema sõna. Vaja anda põlluribadele, mis anda võib, siis võib loo­tagi, ega siis põllul pole õigust nuriseda, temagi, kui ta aus on, peab siis olema peremehele nii hää, kui hää peremees tahaks olla temale.

Oli jürikuu viimane päev, kui taat panigi sulase töhe, et ta tühjendaks kõik laudad-tallid ja maja ümbert kõik prügi ja prahi veaks mäkke üles puutelgedega vankril. Põllurammu ja rämpsu peab ikka mäkke vedama, küll vihmaga nõriseb seda alla isegi, niisugune on Tohu kavalus. Vead alla – uhub vihm ta säält veel ikkagi ära, poleks kasu kedagi, aga Tohu armsatel kalakestel oleks järve põhjas paha, kui värske, magusa vihmaveega jookseks järve kalakoju ka Tohu laudasõnnik. Ei, ikka peab mäkke vedama, sääl kruus kõige kalgim, savi kõige rängem ja päike imeb sääl viljataimi halastamatult.

Sulane vedas siis koorma koorma järel, venis mäkke kui härg ja ajaga olnud põrmugi kokkuhoidlik. Talu ju väike, hobuseluu jõuetu, peremees kui surmavari ja vananaise nutupasun – ega siin maksa tööd teha usinalt. Päevad kaovad, rikkaks saamise lootusi ei ole. Võõras siin maal rikkus ja tuuletallamine see, kui keegi homsest ootab suuremat ja roh­kemat kui tänasest. Oled õnnelikult ilma sündind – hakka kohe surma ootama.

Roni kuutõbisena mäekülgil ja näri otsast oma lahja elu­kest, mis viib sind kord Tsiapalu pedakate vahele, kus saa­vad jällegi liivaks need, kes söönd selle liivase maa leiba.

Aga Tohu kai perra ja aru ta sai juba kümnes kord, et ta sulane on ikka laisk küll. Ajab kui vaia seina, venitab sea­nahka ja vahib tundide kaupa päikese poole kui moonamees. Sulane-tigu vingerdas pärast lõunatki mäele, lükates ruunaräbalat põlvega ees, sest ruunale meeldis ainult mäelt allatulek. Aga seista oskas kõikide saaduste järele liigutamatult ja targalt. Seisis kui saksa sõdur, nina ja saba vastu maad.

Aga täna juhtus hull lugu tolle hobusepintsliga. Vaevalt sai Piitre ta mant paar sammu kõrvale hargi järele, kui ruun ajas silmad suureks, tõusis tagumisile jalule, viskas end siia-sinna, ja enne kui Piitre sai appi, vuhises vanker juba perimäge alla ja mõne silmapilgu pärast lendasid õhku sõnnikutükid ja puupilpad, kuid ruun ise ei röögatandki. Ja kui Piitre sai manu, nägi ta korraks veel jalga sipeldamas, ja siis oli selge, et aitamine enam ei aita. Oli surnud hobune juba, rangid käristet puruks, olid murdund aisad ja vankriredelid olid näind hirmsa päeva. Selitas puuteljevanker armetult hunniku otsas, teljed katki, rattad kui neli siili – ei pöida, ei rehvi!

[PILT 11]

Aga peremees pidi oma silmaga nägema raskeimat õnne­tust omas elus. Ta oli istund tare lävel ja unistand lõmmupuist, lusikameistriametist ja kõigest muust väikesest vana­mehe käsitööst, millega saaks hoida talul hinge sees.

Selles mõtiskelus segas teda vankri kole login ja kui taat kähku silmad mäkke viskas, nägi ta, et koorem lendas säält orgu kui aeroplaan, logisedes sureva tuulikuna. Lõi mõttevälk vanamehe pähe, et sulane Piitre on suurest laiskusest hulluks läind, aga nägi kohe, et sulane laotab kui ee mäe otsas käsi. Ja jõudes mäe alla, lendas too veerev kupatus kõik ühte hunnikusse. Jooksis vaesekslapseks jäänd vana­mees, vehkides kätega õhus, justkui kartes õhust kivi pähe lukkuvat: jooksis aiani, jäi sinna küüru rinnukile ja tundis suurt valu kõhus ning ei saand sellepärast suust sõnapoegagi. Vahtis, kui sulane hobusevareme juurde jõudes sääl nõutult ümber lonkima hakkas ega osand kuskilt otsast pääle hakata. Mis lõpnud, see lõpnud, mis katki, see katki. Hobune ei ole enam hobune – on raibe, vanker ei ole enam vanker – on soga ja puutümakate supp. Maksab veel sellist pahna harutada – muudkui kalla petrooleumiga üle ja pista põlema! Siis tuligi sulane säält ära ega liigutand midagi. Jättis kõik nii, nagu Jumal oli tahtnud. Ei liigutand, nagu hobunegi ei liigutand enam oimugi. Tuli süüdlase näoga peremehe ette ja kurgus oli tal kangesti kibe. Ootas peremehelt sõna kui välku täisimend pilvest, kuid Tohu silmad ekslesid ringi, nagu näeksid halba und või viimast aprillinalja.

Viimati sai Piitre:

„Hopõn on lõpnu!”
„Piitre, sa olõd mu tapnu. No ütle mullõ, miä ma nüüd piä tegema! No kos om mu hopõn? No kost ma võta indälle vankri! Mida piä ma nüüd tegema, kas kabla kaala pandma vaih! No kost sa jõuat kahju kinni massa? No kellega tii ma nüüd nurmõraasukõsõ maha?! Miä ma nüüd piä talvõl hamba pääle pandma! Kas sul vaest eläjäluuma es olõ hallõ, et tõuksi tä mäest alla?”

Kaua kaebles vanamees ja ta silmapisarad tilkusid üle aia vasttärgand rohtu.

Sulane seisis kapsapääna ega liigutand mokkagi. Hale oli tal vanast Tohust, aga kes võis arvata, et ta setukaluu veel oskas peruskella. Läks Piitre ära aita, viskas oma õnnetu keha voodile. Saagu mis saab!

Aga Tohu läks lärmiga külla ja tõi säält politsei kaasa. See vaatas koleda laastamistöö üle ja kärgatas Piitrele, nii et tuled pühakujude ees kustusid, et ta jalamaid minema peab, ja kolme päeva jooksul olgu tasut kõik Tohu kahjud. Aga kui hiljaks jääb, siis võtab politsei Piitre kinni ja viib Võru vangimajja, sest hobusehukkamise vastu on kaks paragrahvi, § 48 ja §42.

Oli juba õhtu, kui Piitre läks Tohu talust ära niisama pal­jana, kui ta sinna oli tulnudki. Lonkis kui haju ja komistusist kukkus sageli. Aga kui lõi korra pää vastu metsapuud, nägi, et käes oli juba suur öö. Vaevalt hahetas veel eha Vällamäe tagant ja järvepinnad õitsesid valgelt. Kohati lõikas udunuga metsad pooleni, kohati maatasa maha. Ning Võru vaksalis pasundas rongivedur.

Aga Piitrel ei ole magadispaika, pehmetki ei ole midagi pää alla panna. Ja mis nägu teed siis hommikul, kui oled külmand ööl kangeks. Ei, Piitre otsis talu ja läks umbropsu sinnapoole, kust kuuldus sigade vihane purelemine.

Aga tolle talu peremees oli õnnetu Tohu Hindriku vend ja sõimas Piitre kurjasti läbi. Penisidki ei keeland ja need hau­kusid tigedalt südame põhjast kui suurtükid.

Mis teed, Piitre, kui asjad on halvad!

1921