Võrumaa jutud/Nõiakott

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Nõiakott[muuda]

Vana Lauri Ants tuli õhtul koju oma põldude vahelt. Pikad ja rasked tööpäevad hoidsid teda alati kinni kuni hämarani. Läbemata süüa, tegi ta ikka oma õhtuse käigu põldudele, sest tal oli sääl, mida vaadata. Möödunud aastal oli ta hoolega harinud oma rukkinurme ning nüüd võrsus sääl ennenägemata mahlakas oras, mis tõotas sügisel õnnistusrohket saaki. Juba sügisel rukkioras kasvas pikaks ja tihedaks nagu roheline sametvöö ning üks õigel ajal tulnud öökülm tinutas orase kõvaks nagu kivi, ning ühel ööl maha sadanud paks lumekord viis ta Antsu silmist ära kuni kevadeni.

Kuigi talvel paks lumi kattis põlde, viibisid Antsu mõtted siiski lume all, halja orase juures. Nii rõõmus oli see näha sügisel, et ta otse põles igatsusest näha seda jälle tugevana ja tervena tõusvat lume alt. Nii suured lootused olid seotud selle rukkipõlluga, et südatalvelgi, kui teised vanad inimesed harilikult nägid und kalalkäimisest, mis tähendab ilmade külmaksminekut, või vareste aia otsa lendamisest, mis tähen­dab ilmade sulaleminekut, vana Ants nägi und kevadest, millal haljas oras tõuseb rõõmsana lume alt.

Nüüd oli see kevad juba käes. Orased ilmusid lume alt tervena, kuid muud kevadised tööd ei andnud Antsule võima­lust muul ajal vaadata oma jõuduvõtvat leivapõldu, kui alles õhtul, millal läänetaevas punetas kevadine eha.

Aga kaugelt saata pilke oma rukkipõllu poole sai Ants küll, ja ta teadis, et mitte tema üksi ei käinud imetlemas oma lootustandvat leivapõldu, vaid sääl oli seisatanud nii mõnigi mees. Tema naaber Mikk Vares aga on vahtinud seda põldu isegi mitu korda. Ants oli pannud seda tähele, et Mikk ei sattunud tema põllu äärde kogemata, vaid tuli otse oma õuest tasasel sammul, jäi seisma piiripeenrale, vahtis siis hulga aega põldu, nagu enesega aru pidades, ja läks siis jällegi tasasel sammul oma hoonete poole tagasi.

„Näe, on vist kadedus sellel Mikul sees,” mõtles siis Ants. „Aga või sääl aitab kadedus. Eks ta kadestanud siis ka, kui mina harisin oma põldu hoolega, tema aga põlgas tööd ja pildus seemned vaevalt üleskratsitud põllule. Ja nüüd tema põllul on paljas must maa.”

Nii arvates oli Antsul õigus, sest mitme aasta jooksul ta oli õppinud tundma oma naabrit. Sõbraks nad ei olnud saanud, sest naaber oli hoopis teistsugune mees kui Ants. Naabritalust õhtuti kuuldus pasunahäält, sest naaber oli pillimees, mängis pasunakooris ja käis ka esimesel laulupeol Tartus. Ants aga ei puhunud õhtul pasunat, tema istus vaikselt oma toas ja luges pühakirja ning pere kuulas päält. Ants oli korra kuulnud ka pasunakoori mängu, kui sellega tervitati mõisa jõudnud paru­nit, see meeldis talle vägagi, eriti see, kui koor mängis püha viisi, aga naabri iseloomus oli midagi, mis neid mehi siiski teineteisest teravalt eraldas. Naaber käib läbi suurte meestega, oli iseloomult uhkegi, aga ta tööd jäid talus ripakile. Ants tihti pärast jumalasõna lugemist seletas oma lastele veel, et Jumal tahab, et inimene teeks tööd, aga mitte ei jookseks mööda maad ringi nagu naaber Mikk. Kuidas jumal tasub seda Miku-sugustele meestele, see olevat selge silmaga näha ta põldudel: iga sammu pääl ohakas ja muidu tühi paljas maa.


Parajasti kui Ants tahtis astuda tuppa, kuulis ta naabri talu poolt kõnekõminat. Tagasi vaadates nägi ta, et naabri õuest väljus sel korral neli meest, ja seadsid sammud Antsu poole.

„Vist tahavad jälle pidada lustipidusid linnu pidi ja maad pidi, et on hulganisti koos,” arvas Ants. Talle ei mahtunud hinge see, et naaber käib igasugustel laulupidudel pilli puhumas, kuna kodus nurmed on täis ohakaid ja nälgrohtu.

Ants jättis tuppamineku katki, sest talle tekkis kahtlus, kas keskel astuv pikk mees ei ole mitte mõisavalitseja Grünvald. Umbes niisugune pikk mees näib ta olevat ja kaabu pääs. See kah küll on üks pasunamängija, kuid mine tea, mis neid täna ajab minu poole.

Oma toa ukse ees Ants võttiski need vastu. Oli jah valitseja Grünvald, kes ühtlasi oli valla pääkohtumees, olid veel kaks vallakohtunikku ja ta naaber Mikk. Viimane näis olevat rõõmus ja kohtumeestega rääkides oli tal üks „härra” ees ja teine taga. Üldse oli ta kõne niisugune uuemoeline, millist Ants ei olnud kuulnud ei oma isalt ega vanaisalt, vaid mida Mikk võis õppida ainult nendel pidudel ja pillerkaaritamistel, kus ta käis alati teiste kergemeelsetega koos.

„Nii jah,” ütles siis Grünvald. „Meie oleme siin, valla aulik kohus, koos ja tulime sulle ütlema, Lauri Ants, et mõisahärra tahtmine on, et sina siit talust kolid jüripäeval üle Otsa-Uigule. Kas on see õigus?”

„Õigus,” vastasid teised kohtumehed. „Lauri Ants peab jüripäeval siit talust kolima Otsa-Uigule. Nii on mõisahärra tahtmine ja käsk.”

„Ja Otsa-Uigu peremees Mikk Vares kolib jüripäeval siia Kesk-Uigule. Kas on see õigus?”

„Õigus,” vastasid kohtumehed. „Otsa-Uigu peremees Mikk Vares kolib jüripäeval Kesk-Uigule. Nii on mõisahärra taht­mine ja käsk.”

„Niisiis, sina, Lauri Ants, oled sa kuulnud mõisahärra tahtmist, mis sulle öeldud valla auliku kohtu suu läbi? Kui oled kuulnud, siis ütle valla auliku kohtu kuuldes jah.”

Kuigi öeldud sõnad Antsu pikast meelest hoolimata olid juba tunginud ta teadvusse ja talle nagu hakkas juba selguma pilt, mis teda ootab jüripäeval, siiski kohtumehe julge ja kõva häälega ettekästud jah tuli otsekohe kuuldavale ta huultel. Veel hetk hiljem ta juba kahetses seda sõna, kuid samal ajal oli peaaegu selge ka, et selle sõna mitteütleminegi poleks paran­danud asja. Tahad või ei taha, see sõna tuli öelda siiski, sest see oli ju kindel, et Mikk saab nüüd omale rendile tema talu kõige ilusa orasega, tema aga peab minema Otsa-Uigule või üldse jääma lagedale.

„Kas sina, Ants Lauri, ütled valla auliku kohtu ees, et tuled jüripäeval Otsa-Uigule või ei taha sa minna Otsa-Uigule ja mõisahärra annab Otsa-Uigu koha kellelegi teisele?”

„Jah,” ütles Ants, sest vallakohus oli täna nii kuri, et vastuse hilineminegi oleks pahandanud neid veel rohkem.

Ja kaevata polnud kellelegi, seda teadis Ants hästi. Mõisa­härra, kelle tahtmine ja käsk see oli, polnud enam mitu aastat käinud mõisas, ja kõigis asjus otsustas tema nimel valitseja Grünvald, seesama, kes ühtlasi oli ka pääkohtumees ja kes andis Antsule nüüd kätte selle tema oma mõisahärra tahtmise ja käsu.

Ei olnud Antsul enam tahtmist olla valla auliku kohtu silmis. Ta läks tuppa ja heitis kummuli voodisse, kuna valla aulik kohus lahkus õuelt tagasi Kesk-Uigu peretoa poole.

See oli valusam õhtu Antsu perekonnas. Kui kohtumehed olid lahkunud talust ja nendele ei võinud enam jõuda järele ükski hääl Kesk-Uigult, kutsus Ants oma naise ja lapsed enda ümber ja pisarsilmil jutustas, mis kohus temale käskinud. Võim on nüüd naabri käes, kes koos valitsejaga puhub pasu­nat, ja kuigi lasta õpetajal kirjutada sellest ülekohtust mõisa­härrale Saksamaale, siis mõisahärra vist annaks ka õiguse Mikule, kes oli teda pasunaga vastu võtmas härra mõisa tulekul kolme aasta eest. „Nüüd on kuri naaber kavalusega võtnud meilt meie tulevase leiva ja meie lootuseks jääb üksinda Jumal taevas.”

Pisarad tulid silma kõigile. Pisarad tilkusid silmist ka Antsul, kui ta lõi lahti Piibliraamatu ja luges need sõnad: „Issand om andnu, Issand om võtnu, Issanda nimi olgu kittetu. Kedda Issand armastap, sedda tema karristap. Minna ja minno maja tahhame Jehovat orjata.”

Ei olnudki tol ööl magamist Kesk-Uigul. Südaööl pärast palvetundi läksid kõik põllule, kummardusid rukkiorase poole ja nutsid.

Vähe oli veel aega jüripäevani, kuid möödusid ometigi needki päevad. Ei olnud see aeg töötegemiseks. Valus oli Antsul mõelda sellelegi tööle, mis ta juba vara kevadel teinud ja mis nüüd jääb teisele. Meelehärmis käis ta vahel väljas, kuid oma rukkipõldu vaatama ei söandanud enam minna. Nii rasked olid need päevad, et kui ta südaööl oli suigahtanud magama ja ärkas järgmise päeva koidikul, siis võis silmapilgu rahul­dusega mõelda sellele, sest eilne südamevaevarikas päev siiski kuidagi oli lõppenud ja uus päev, kuigi toob need jälle tagasi, siiski viib teda ka edasi sinnapoole, kus vähenevad selle maailma kannatused ja läheneb õigus, mis kunagi ometigi peab tulema.

Polnud Ants rikas mees. Alles mõne aasta eest ta sai mõisa renditalu, pääle selle kui teda vald valinud valla kirikuvanemaks. Polnud tal veel ka palju kraami tõsta kolimise koormasse. See palju pidi alles tulema siis, kui oleks olnud käes selle ja tulevaste aastate hääd viljasaagid. Sõnalausumata möödusid kohtade vahetajate kraamikoormad peaaegu talu piiril. Võidurõõmus Mikk hüüdis küll Antsule oma pilkava tere, kuid Antsu süda ei andnud talle vastata.

Võõras oli elu Otsa-Uigul. Kuidagi ei tahtnud see sobida ei ühelegi Antsu rohkearvulisest perekonnast. Väikesed meelemõistmatud lapsed iga päev pöördusid minema tagasi oma endise kodu poole, kuid suure südamevaluga Ants pidi neid hoidma tagasi. Ise ta ei suutnud võtta kuidagi uut kodu omaks, kuigi pidi seda õpetama oma lastele. Õhtul valvas ta kaua, lugedes pühakirja, ja siis, kui naabritalus kõik oli vait, hiilis ta oma endisse Kesk-Uigu heinaküüni tagasi magama. Mõnikord südaööl käis ta ka oma endisel rukkipõllul vaata­mas, kuidas kasvab tema külvatud vili ja nagu terava noaga lõikas ta südant, kui nägi, et tema pool piiripeenart mustas maa ja kasvas mõni üksik ohakas.

Ühel ööl aga, kui Ants jälle magas oma endise koha küünis, äratas teda jälle pikk valla pääkohtumees Grünvald. Naaber oli pannud tähele, et Ants öösiti käib magamas tema küünis, ning tõi nüüd jälle kohtumehe, et Antsul keelata magamine võõras küünis. Sõnalausumata läks Ants nüüd koju ja siis alles ta tundis, et on jõudnud niikaugele, et lõplikult peab katkes­tama kõik sidemed endise kohaga.

Ants hakkas tegema nüüd tööd. Ei võinud jääda siingi ju leivata ja Ants arvas, et nii tänamatud pole Otsa-Uigugi põllud, et siin ei tasuks teha tööd. Endine peremees pasunapuhu­misega ja tõmbamisega mööda maailma laulupidusid oli küll jätnud põllud lohakile, oli ajalehe lugemisega ja jumalasõna unustamisega peletanud ära õnnistuse sellest talust, kuid Ants tahtis kui mitte muud, siis raskes töös unustada endale sündi­nud ülekohut.

Tulid kevadised külviajad. Kui Mikk läks põllule, oli tal seljas üks viljakott, kuid Antsul oli neid kaks. Mikk oli külas kuulnud, et Ants oma sugulastele ja sõpradele kaebab temale tehtud ülekohtu pärast, ning tema uueajaline tark pää ootas, millal ja mis kujul ilmneb temale Antsu kättemaks. Seepärast ta pidas hoolega silmas, mida teeb Ants oma õues ja põllul. Nähes seda, et Ants läheb põllule kahe seemnekotiga, kuid külvab maha ainult ühe, äratas see temas imestust. Mõnigi kord jäi ta oma põllule istuma ja vahtis Antsu toiminguid nagu hiiliv rebane, kuid ta ei suutnud mõista, mis on selles Antsu teises põllule viidud kotis.

Mikk ei saanudki selgusele, mida kandis Ants oma teises kotis. Ükskord talle tuli pähe hää mõte, et pole tarviski saada teada, sest äkki sääl võib olla sees mõni õige tühine asi. Ja kui seda tead, siis oleks natuke piinlik minna rääkima külarahvale midagi muud. Nüüd aga on väga hää rääkida kõigile, et vana Ants nõiub. Vaadaku igaüks ja pangu tähele, kui vana Ants läheb põllule, siis ühes kotis on tal viljaseeme, teises kotis nõidumisriistad. Tema ei küllastu üksi öisest nõidumisest, kuigi ta öösiti käib ümber oma põldude ja pomiseb midagi, ta peab nõiduma ka päeval. Vanamees on läinud hulluks, mine tea, võib-olla on andnud ka kuradile verd. Niisugusest võib kõike asja loota.

Inimesed ei tahtnud uskuda, et ta nõiub. Kuidas see on võimalik. Ants on kõige usklikum mees vallas, kõige suurem Piiblitundja, kõige usinam kirikuskäija. Kus siis see ime võiks tulla, et temasugune mees jändaks kuradiga?

Niisugust arvamist aga Mikk ootaski. Niisuguste sõnade pääle teda läbis silmanähtavalt mingi kergendustunne ja ta ütles:

„Ega mina midagi tea. Mina olen ainult kuulnud, et mees käib öösel ümber põldude ja pomiseb. Mida ta sääl pomiseb, seda mina ka aru ei saa. Kui see oleks ristiinimese keel, siis mina ja igaüks teist saaks sellest asjast aru, ja kui teie ei usu, et ta päeval nõiub, siis olge lahked, vaadaku igaüks järele, kas ta läheb põllule kahe kotiga või ühe kotiga. Ja see üks kott, see vähem kott, see seisab alati puutumatult põllul. Ega teie ometi vist arva, et ta võtab leivakoti kodunt kaasa, kui kodu mõnikümmend sammu kaugel? Vaadake hästi järele, kas ta käib kahe kotiga või ühe kotiga põllul, ja siis öelge, kas minu jutt oli tõsi või vale!”

Nii käis ja rääkis Mikk seda juttu täis terve valla. Ants ei teadnud sellest midagi. Kõiki muid jutte kantakse külades kiiresti asjaosalisele kätte tagasi, kuid kui jutt puutus nõidusse, siis seda hoitakse nõia eest kõvasti saladuses. Isegi paremad Antsu sõbrad, kes teda hästi tundsid, ei julgenud kuidagi temaga koos olles teha juttu, et kuidas siis selle nõidumisega lood seisavad.

Niipalju Ants pani tähele küll, et külvitööde ajal juhtus nagu kahtlaselt rohkesti möödaminejaid. Üks kui teine külamees millegipärast oma külavahestel käikudel jättis kõrvale külatee ja sihtis otse üle nurmede ja ikka nii kaunis lähedalt Antsust mööda. Mõni mees tuli ka üsna juurde, teretas, rääkis paar sõna ilmast ja maast, ühe silmaga vaatas Antsule otsa, teine silm aga nagu naelutatud sellele väikesele kotile. Kui läks minema, siis kümne sammu kaugusel pöördus ümber, aga ei mitte Antsule otsa vaatamiseks, vaid kartliku pilgu viska­miseks selle mullal lamava väikese koti poole, nagu oleks see kuri koer, mis varsti võib karata säärde.

Külviaegadest jätkus küll, et terve vald võis veenduda selles, et Miku jutul oli osalt tõtt taga. Antsul on jah kaasas üks kott, aga keegi ei tea, mis on sääl sees. Midagi kahtlast olevat ka Antsu olekus, sest kui käidud tema juures seda salapärast asja silmitsemas, siis Ants olnud kuidagi kinnine ja salapärane ega tahtnud sugugi hakata rääkima, mida sisaldas too väike kott.

Aga ega külarahvas ole rumal rahvas. Olid veel need vanad ajad, millal külarahvas mõnes asjas oli palju targem kui praegune põlv. Nõidade ajad ei olnud siis veel kauges ajaloos, vaid iga inimene oli neid näinud oma silmaga, oli kuulnud nendest vanadelt inimestelt sadu imelugusid. Ei läinud aastatki mööda, kui polnud nõiutud mõnd inimest, kellegi loomi või aiapuid. Alles samal kevadel oli juhtunud niisugune lugu, et üks peremees lehmajootmise juures leidnud sõimest midagi, mis olnud täpselt samasugune kui kanamuna. Peremehe teada kanad pidid munema mujale. Ta jättis muna sinnapaika ja läks rääkima sellest perenaistele, et kas on võimalik, et mõni kana oleks käinud ja munenud oma muna sõime. Ei tea, mis oleks arvanud teised kodused, aga parajasti juhtus olema sääl vanainimene Ladra-Kai, kes tundis maailma kõiki kunste. Tema oli kohe oma jutuga vahel ja ütles, et kui niisugune asi on juhtunud, siis lastagu asi kohe temal üle vaadata. Tema oskab kohe teha vahet õige ja võlts kanamuna vahel. Kui juba nii abimees oli otsekohe käe järelt, siis ei olnud kellelgi midagi selle vastu, et asjatundja loo üle vaataks.

Kui Ladra-Kai astus lauta, siis esimese asjana ta lõi ette riste ja pidas pika pomina, millest ümberolijad said aru ainult niipalju, et „kas sina, põrgu muna, jälle siin oled”. Kuid et Ladra-Kai ei julgenud läheneda sõimele, siis oli teistelgi julgus ühekorraga nagu pühitud. Taanduti koos lauda uksele ja peeti aru, kuidas saada nõidusest lahti.

„Palja käega seda võtta ei tohi,” seletas Ladra-Kai. „Seda võib võtta ära ainult inimene, kellel pole ühtegi pattu südamel. Aga kellel meist ei oleks pattu südamel?”

[PILT 21]

Kõik ümberringi olid sellega nõus, et kellel meist ei oleks pattu südamel. Viimaks arvati, et kõige vähem pattu võiks olla perenaisel, sest tema alles pühapäeval käinud lauakirikus, kuid perenaine hakkas kahe käega tõrjuma tagasi seda arvamist. Peremees seletas, et tema muidu küll ei tea olevat teinud midagi, ainult et põldude juures tema hobuste kangekaelsuse puhul tihti vandunud kurja.

Seisukorra päästis siiski Ladra-Kai, kes ütles, et muna võib ära tuua väike laps, mida vähem, seda parem, sest pühakirjas on öeldud, et need pärivad taevariigi.

Kuid perenaine ei lubanud kardetavale katsele ühtki oma lastest.

Asi oli jällegi halb, kuid samal ajal juhtus õuele Pops-Jaagu väike tütar Leenu ning Ladra-Kai andis nõu, et ärgu tehtagu temale nõidusest väljagi, kästagu tuua ära ja tema ei tea aimatagi ega tunda hirmu.

Väikesele Leenule lubati siis võileiba, kui ta tooks ära sõimest kanamuna. Leenu oli kohe sellega nõus, kuid ette­vaatusest pandi temale siiski kätte villane sukasäär. Kui Leenuke sai muna ilusasti pihku ja tõi selle üle laudaukse välja, oli rõõm suur. Tal kästi viia muna otsemat teed tuppa pliidi alla, ja kui see juba kukkus tulle, oli võit käes. Perenaine ajas siis pliidi alla tublisti kuiva kuusehagu, et hästi käredas tules põleks tuhaks see saadana riist, mis oli ähvardamas kurja inimese tahtel kogu talu karjaõnne.

See lugu oli kõigil värskelt meeles ja mõned juba arvasid, et Antsul on kotis kanamunad. Inimesed aga, kes olid näinud Antsu kotti oma silmaga, ütlesid, et kanamunad küll olla ei võinud. Oli midagi suuremat ja kandilisemat koti voltide all. Oletati siis muid asju, nagu puupakku, millele ebajumala kuju sisse raiutud, mõnesuguseid uut moodi nõiariistu, mida müütavat juudid Riia linna juuditurul, või nõiakimpu, mida oskavat meisterdada mõned Mulgimaa nõiad teisel pool Võrtsjärve. Ühesõnaga igaühel olid Antsu nõidumisriistade suhtes ise­sugused teated, ja kui kõik arvamised kokku võtta, siis Antsul pidid olema kasutada kõik olemasolevad ja mõeldavad nõidumisvahendid.

Kuna aga külviaeg oli möödas, siis Antsu salapärast kotti enam ei nähtud ja ei tekkinud otsekohest uut ainet ta tempudest pääle nende, mis kasvasid iseenesest kevadiste sündmuste mälestustest.

Need jutud aina kõvendasid usku Antsu tarkustesse, ja mõnigi inimene, kelle loom oli haige, tuli juba päris otse­koheselt küsima Antsult abi.

Mõistagi, Ants saatis kõik need abipalujad suure noomi­misega tagasi. Kuidas võivad üldse inimesed oma hädas panna lootusi mõnele mustale jõule ja sellelt jõult veel tulla saama abi tema kaudu?

Ants, vaeseke, ei teadnud aimatagi, mis kahju ta sünnitab endale seesuguse püha vihaga. Iga läbinoomitud külamees selle järel ei saanudki tulla teisele arvamisele, kui et Ants ise on nõidunud temale kaela selle õnnetuse. Millega muidu seletada tema keeldumist aitamises. Nüüd ei kahelnud enam keegi, et Ants on kardetav inimene, ja et näiline vagadus on ainult teiste silmade kõrvalepööramiseks.

See suvi tuli vihmane. Kui oli paras viljakasvuaeg, lainetasid põllud veest. Mõnikord sajuhoogude järel põldudel vaevalt mõni oraseladvake ulatus vaatama välja vee alt, ning kui see ilmne vesi sajuhoogude vahelt tõmbuski tagasi, siis raskematel savimaadel, mis seni olnud viljakamad, oras otse lämbus liigvette, muutus paiguti kollaseks ja pruuniks ning kasvamine oli kinni. Seesugune nähe tuli ilmsiks ka Kesk-Uigu talus, kus olid savimullamaad, kuid Otsa-Uigu liivased künkad näisid päris rohelised. Kui juba oli täitsa selge, et paljudes taludes saagilootusi polegi, sattusid kõikide silmad Otsa-Uigu põldudele, kus vili kasvas üsna rõõmsasti.

„Näete nüüd ise, kas ta ei ole nõidunud ära kogu küla põllud? Kas nüüd keegi veel saaks öelda, nagu mina oma naabrimehe vigureid ei tunneks.” Nii rääkis jälle Mikk kokku­puutumisel külarahvaga.

Oli asjatagi sellest veel teha juttu, sest ammu keegi ei kahelnud Miku sõnades. Veel uue tõenduse leidis Mikk Antsu nõidustele.

„Kui keegi peaks nüüd arvama, et see nii ei ole, siis vaada­tagu sellestki, et minu põldudel, mis on Otsa-Uigu piiril, vilja ikka kasvab nii, et pole vigagi. Küllap see Ants seda nõiduse väge oma põldudele on lasknud liiast, nii et tuulega või kuidas osa on kandunud üle piiri ka minu põllu äärtele. Aga vaadake, kaugemal tema piirist, vaat sääl ei ole enam mitte midagi.”

Ega Mikk sellega veel ei jätnud. Ta haudus eneses nõu, kuidas Antsu tema nõiatempude eest karistada. Neid jutte ja kavatsusi oma ettevaatusest ta ei rääkinud laiemalt, et see ei läheks inimeste kõrvu ja sadade suude kaudu Antsule hoia­tuseks tagasi. Kuid olid mõned mehed, kellega Ants tegi oma nõupidamised, kus arutati tähtsaid küsimusi, kuidas kõrval­dada seda hädaohtu kogu külalt. Ja mõned kavatsused selgu­sidki sääl.

„Rukki külvi ajal, siis tabame ta.” Nii käis see otsus.

Antsu peres aga seesuguseks kujunenud suvi tõi mõne­sugust lohutust; kuigi jäädi ilma rukkisaagist, siis näis ometi, et neil liivaküngastel suvivilja saab rohkem, kui oleks seda saanud endises kohas, kust neid hää orase pärast aeti ülekohtuselt minema. Ants ise tundis põldudel käies nagu sooja tunnet rinnus, et need lõpmatud Piiblilugemised ja palumised koos pisarate valamisega, mis otse silmad teinud töntsiks, on ometigi kõrgemal leidnud tähelepanu. Ja Jumal nüüd näitab, et ta oskab aidata kannatajaid ja karistada ülekohtulisi.

Rukkilõikuse ajal Ants lõikas omal pool kasteheina ja karukaera, kuid Mikk omal pool harutas sirbiga maalt üles vihmast küljeliaetud rukist, mis oli pikk nagu köis. Kuid oli juba teada, et sellest Antsu külvatud rukkistki ei olevat saada midagi hääd, kuna rukki õitseaeg kevadel olnud vihmane ja nüüd rukki pääd on tühjad. Läks Mikk ülekohtuga saaki saama, kuid nüüd on patt hingel, aga maapäälset kasu sellest ei mingisugust.

Kui Mikk tõesti oli veendunud, et ta ihaldatud rukkipääd on tühjad, siis see põhjustas veel mõnegi käigu külla. Taskus olid tal mõned rukkipääd, millest ta oli pigistanud välja need üksikudki terad, mis sääl olid. Igal pool võttis ta taskust välja kimbu rukkipäid ja näitas: „Vaadake nüüd ise, kas leiate siit ainsagi rukkitera! Ma olen ise vaadanud, mitte ühtki tera ei leia siit seest, nii puhas kui puhas. Seda ta, mait, käis kevadel ümber minu põllu. Oleks ma seda teadnud, et ta sääl käis kurja silmaga mu vilja ära kaetamas, ma oleksin talle ajanud kurja koera pääle või kaikaga virutanud minema. Aga näe, sääl see nüüd on.”

„Eks see sulle nüüd paras ole kah, et mõisavalitseja abiga ajasid Antsu välja oma hää orase juurest. Ega sinugi tegu päris ilus olnud,” seletas mõni mees Mikule, sest kuigi Miku juttu Antsu nõidusest juba usuti, siiski polnud veel kõik Miku sõbrad.

„Ega ma sellest räägi. Oli selle vahetusega lugu kuidas oli, aga vaadake, need tühjad rukkipääd on ikka tõenduseks, et Ants nõiub. Ja kui tal minu pääle oleks olnud õigus kanda viha, aga mispärast peate teie kaasa kannatama? Vaat, seda ma tulin teile seletama. Olgu nüüd kuidas on, tänavu aasta on nii läinud, seda enam parandada ei saa, aga kust teame meie, kas tuleval aastal saame jällegi terakestki, kui see Ants ikka kõnnib vabalt oma riistakestega ringi. Vaat, selles asjas peame vaatama ette, ja kui nõu ei leia, siis ma ei tea, mis saab.”

Hoolega valvati nüüd sügise ja rukkikülvi arenemist Otsa-Uigu talus. Kõik pidasid hoolega silmas Antsu kündmisi ja äestamisi, ning kui oli ette näha, et külv tuleb järgmisel päeval, siis oli juba aegsasti sellest teateid aulikul vallakohtul, kiriku­õpetajal ja teistel võimumeestel, küla peremeestest rääkimata.

Kui Ants oleks teadnud hommikul põllule astudes lähemalt silmitseda küla ääres asuvat metsatukka, siis võib-olla ta silm oleks võinud märgatagi mõnd põõsa taha peidetud kogu või puude vahelt vilksahtavat musta kaabut. Tal aga polnud kõigest aimugi. Läks ikka nagu kevadisel külvilgi põllule, ühe kotiga seljas kolm puuda rukkeid ning ees teine väiksem kott. Pani ettevaatlikult maha selle väikese koti, asus siis põlvili suurema koti juurde, kust kallutas teri oma külvipõllele. Kiirustas siis nurme nurgale ja külv algas.

Kui ta esimese külvireaga oli jõudnud nurme otsa ja ta kotikesed jäänud tast kaugele maha, siis nägi ta ümber pöör­dudes kummalist pilti. Lähedal asuv mets andis kõik välja, mida ta oli varjanud sel hommikusel tunnil. Metsast tuli välja mitukümmend meest. Kõige ees kirikuhärra ja auliku vallakohtu eesistuja Grünvald. See pilt tõi Antsule jälle ehmatuse, sest kevadest saadik tal oli meeles, mida võib tähendada vallakohtu tulek. Millegipärast kohus näib tulevat ikka rukki puhul. Kevadel oli juba ilus oras olemas, kuid nüüd ei taheta lasta hakata külimagi ja juba kõik kallal.

Enne kui Ants jõudis oma kottide juurde tagasi, olid need juba rahva poolt piiratud ümber. Ants jäi nõutult seisma, võttis siis mütsi pääst ja ütles kirikuhärrale tere. Siis aga jäi nõutu näoga ootama, mis seesugune külaskäik peaks tähendama.

„Kuule, sina, Lauri Ants,” algas õpetaja, „keda mina olen pidanud ausaks ja korralikuks ristiinimeseks, ja keda sa oled olnud kõige vallarahva silmas, et nad sind on valinud isegi niisuguse ausa ameti pääle, nagu see on valla kirikuvanem. Kuid mulle on need ausad inimesed siin kaevanud, et sina oled läinud sellele kõige kurjemale teele ja asunud nõiduma kurja võimu abil. Selleks olevat sinul patusel teel saadud nõidumisriistad, mida kannad endaga kaasas põllul. Ütle nüüd, on see tõsi, ja tunnista üles oma kuri, sest siin auliku vallakohtu ja vallarahva juuresolekul sinul ei peaks olema võimalust ennast valega lahti päästa.”

„Üks riist on minul, kui seda õpetajahärra ise riistaks on nimetanud, ja minagi võiksin seda teha, mis mind on aidanud ja mis mulle on alati abimeheks kuni surmani, ja mida mina ei varja ei auliku õpetajahärra, ei auliku vallakohtu ega auliku vallarahva ees. Kuid ei ole mina seda riista saanud patusel teel, nagu ütles õpetaja, vaid kõige ausamal teel ja olen mina ainult sellelt abi palunud ja abi saanud. Ja kui seda nimetatakse nõiduseks, siis ütlen mina, et nimetagu rahvas seda kuidas tahes, kuid mina ja minu pere, meie ei pöördu ära sellelt teelt.”

„Ikka tunnistas üles,” kilkas Mikk. „Kas ma ei öelnud, nüüd saame kurjast vaimust lahti.”

Õpetaja vaatas otsa valla pääkohtumehele ja väikese lõuanõksuga andis mõista, et see peaks nüüd algama oma rääki­mist. See köhatas ja ütles:

„Niisiis sina, Ants, oled tunnistanud üles oma süü ja nüüd on minu seaduslik kohus võtta ära need nõidusriistad, sest juba lähemal ajal tuleb sul nende pärast kohtu ees anda vastust. Ja seda ma sulle ütlen, et kui peaks mulle sinu nõidusriistade puutumisest sündima midagi kahju, siis ütlen terve valla rahva ees, seda kurjem saab olema sinu karistus. Manitse nüüd oma riistu nii, nagu sa tead, et nende puutumisest ei sünniks paha mulle ja veel suuremat paha sinule endale ja sinu pere­konnale.”

Oli selgesti näha, et vallakohtunikul oli suur hirm, kui ta kummardus maas lamava väikese kotikese poole, kuid tema kõrge koht kohustas teda võtma kokku oma viimase julguse ja vallakohtu isana pidi ta astuma selle kardetava sammu vallarahva hää käekäigu pärast.

Kõik rahvas kogunes koti ümber tihedasse ringi, pöörates selja üksi eemalejäänud Antsule, ning kõikide silmad olid pöördunud suurimas uudishimus koti suu poole. Kohtumees harutas lahti koti sõlme, kiskus siis ääred ettevaatlikult laiali, et kotis peituvad asjad tuleksid nähtavale, ilma et nendesse puutuks sõrm. Kohe kui sellest hakkas paistma midagi nahk­set, käisid hüüatused läbi rahva. „Juba paistab, juba paistab,” öeldi. Kuid enne kui saadi öelda midagi muud, oli kõigil juba selge, et avastatud asi on suur raamat, milles õpetaja kogenud silm kohe tundis ära Piibli.

[PILT 22]

„Pea, pea, see on ju Piibliraamat,“ ütles õpetaja. Ilma ühegi hirmuta kummardus ta ja võttis selle raamatu kotist välja. Esimest kaant lahti lüües leidis ta sellest kirjutuse oma käe­kirjaga, et tema Piiblikoguduse armust see raamat on kingitud valla kiriku vanemale Lauri Antsule 1862. aastal.

„On see nii, et sul tõesti pole olnud teist abimeest ega teist nõuandjat kui see raamat siin, ja kas ei ole sina orjanud ühtegi teist isandat ja usud, et see õnnistus, mis on sinu põldudele, on saadud üksi sellelt abimehelt?”

„Nii see on! Aamen!” vastas Ants. Kõik koosolijad olid hämmastunud juhtunust. Õpetaja saatis oma silmad ringi üle kõikide nägude, kuid kõik lõid maha oma pilgud sügavas häbis õpetaja ees.

„Ja mis ütled siis sina, Lauri Ants, nende kohta, kes on sinu pääle rääkinud kõlbmata valejuttu ja sind asjata kiusanud siin maailmas?”

„Issand om andnu, Issand om võtnu, Issanda nimmi olgu kittetu, nii seisab Hiiopi loos; ja kuningas Saalomoni raama­tus seisab: Kaks-kolm manitsussõna mõistlikule ja sada hoopi albile. Nii ütlen ka mina.“

„Nii räägib õige ristiinimene,” ütles õpetaja. „Kuid et meie siin seisame juhtumise juures, kus vaga hinge on asjata vaevatud, siis ei ole õige minna kaugele, vaid ütlen teile manitsussõnad siinsamas kohe ära.”

Ja õpetaja lõi kinni raamatu ning luges pääst rahvale need manitsussõnad, mis on Piiblis pandud kirja selleks puhuks. Rahvas võttis maha mütsi ja kuulas harduses.

Koduõuel oli juba ammu märgatud suurt rahvakogunemist nurmel ning pereema lastega oli kogunenud õuele üle aia vaatama seda salapärast rääkimist põllul, julgemata tulla lähemale. Kui aga põllult kuuldus laul Me jumal on üks kindel linn, siis pereema puhkes nutma ja ei saanudki laulda kaasa, kuigi tahtis.