Võrumaa jutud/Savi Juhan Türgi sõjas

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Savi Juhan Türgi sõjas[muuda]

Olime kord koos vana Savi Juhani rehetoa kambris, neli tarka meest. Esiteks muidugi vana Savi Juhan ise, kes käinud Türgi sõjas peaaegu kõrvuti suure kindrali Skobeleviga ja võtnud vangi Plevna linnas türklaste Osman paša. Teised kaks meest, Savi Juhani lähemad naabrid, olid ka targad mehed, kes maailmas laialt käinud ja mõndagi näinud. Üks neist oli olnud kroonut teenimas Soome linnas – Viiburis ja teadis, et tuletikk on soome keeles tulitikku. Kolmas mees ei olnud küll käinud nii kaugel, aga ometigi loeti ka teda suureks reisimeheks. Kord talvel ta äkki laskis külas kuulduse lendu, et sõidab Tartumaale Kodijärve laadale hobust ostma.

Kodijärve? Kodijärve? Kus on see Kodijärve? Mitte keegi külas ei teadnud, kus on see Kodijärve. Vana Oja, nii oli ta nimi, aga tegi suured silmad niisuguse jutu pääle ja ütles:

„Tohoo hullu säh, kus teie olete siis kasvanud, et teie ei tea, kus on Kodijärve! Mina aga tean küll ja mul niisugusse paika sõitmine on väga väike asi.”

Vana Oja käiski Kodijärvel, tõi säält hobuseid kaasa. Aga keegi teine külas ei tea siiamaanigi, kus asub Kodijärve. Vana Oja aga, kui ta sattus rääkima oma reisilugudest, ei rääkinud kunagi Kodijärvest, sest seda teadis ju igaüks, et ta on käinud Kodijärvel. Kui räägiti meeste vahel kaugetest maadest ja rahvastest, siis Oja algas juttu ikka nii:

„Aga kas teie olete näinud ka, missugune on Karksi kiriku torni tipp?”

Meestest keegi ei teadnud, missugune on Karksi kiriku torni tipp. Ja Oja ei jutustanud seda ka. Lisas ainult natuke juurde, et oi, see on hoopis teistsugune, kui Rõuge torni oma. Ja nähes, et selles seltskonnas asjata on ajada niisugust tarka juttu, pöördus hoopis mujale:

„Kas teist keegi tunneb Vaabina Tammemäge? Vaat see on alles mees!”

Muidugi keegi ei tundnud Vaabina Tammemäge.

Seesugune tark mees oli see Oja.

Neljas tark mees olin mina, kes olin tol ajal ka juba käinud korra Pihkvas ja Petseris ja sõitnud korra Valga kaudu Tartu. Targemaid mehi ümbruskonnast leida polnudki.

See mees, kes oli käinud Soomes, seletas, kuidas Soome taludes aetakse leivapätsid köie otsa ja tõmmatakse lae alla, et igaüks ei pääseks oma voliga õgima. Tema aga rääkis seda lugu mitu korda algusest otsani, kuid ikka nii lühidalt, et kõigile meile sai selgeks, et tema pole kellegi õige jutumees. Seda sai aru ka vana Savi Juhan ning tema alles näitas, kuidas tuleb jutustada reisudest kaugel maal. Tal oli selleks ka õigus, sest tema oli käinud ju kõige kaugemal.

„Mis see Soome asi on,” ütles ta. „Soomemaa on väike maa ja mis sa sääl ikka ära näed! Aga vaat Türgimaa, kui sellest hakka jutustama, siis ma ütlen, tehke nädala töö ette ära, kui tahate hakata kuulama. Muidu terve teie kodune elamine läheb käes uppi ja jääte viimaks nälga minu süü pärast.”

„No ei tea, kas see asi nii hull on,” lausus Oja. „Vast on nii, et jutust tuleb puudus ja pistad ise minema, vabandades ennast tööga. Hakka siis pihta, kui tahad, ja vaatame, kumb jõuab rohkem, kas sina jutustada või meie kuulata.”

„Võiksid kuulata küll, sina oled minust noorem mees, ja kust sina oma elus neid tarku jutte oled saanud kuulda või kust sa enam saadki. Kuula siis hästi ja pane tähele, sest ma tean, et sinu pää ei pea pikka juttu kinni.”

Oja naeris nii mis mühises, sest ta teadis ise vägagi hästi, et kuulub paremate pääde hulka, aga jutt Türgi sõjast näis hakkavat tulema ja sellest oli häämeel nii Kodijärve laadal käijal, Viiburis reisinul ja ka minul, Pihkva reisijal.

„Nii jah, eks ma siis jutusta päälegi,” algas vana Savi Juhan. „Ega teie Türgi sõda ei mäleta, olete vahest vanadelt inimestelt kuulnud, aga vaat mina mäletan seda. See oli just sügise poole suvel, kui see algas pääle. See oli niisugune imelik päev, et siiamaani räägitakse sellest ja inimestel käib külm judin üle selja. Ühel hommikul, kui inimesed asusid tööle, ei olnud veel midagi suuremat märgata. Ilm oli nagu natuke unine, päike küll paistis, kuid varju ei heitnud. Aga siis keskpäeval, niipalju kui kuskil inimesi juhtus olema väljas, kõik panid tähele, et taevas on midagi imelikku. Aegamööda taevas muutus roosa­kaks ja näis, et kord-korralt muutus veel punasemakski, ja õhtupoolikul oli taevas juba ümberringi veripunane, ja ei ühelgi inimesel ei läinud siis korda ei töötegemine, ei söömine ega joomine. Üle taeva oli nagu laotatud veripunane tekk ja kui silmitsesid õige hoolega taevaalust, siis ühtegi pilverüngast ei märganud kuskil. Nii nagu sügisene taevas on must ja pime, nii tookordne taevas oli punane.

Noored inimesed, albid ja ulakad nagu nad on, heitsid nalja, et taevas olevat lihavõttepühad ja see suur muna olevat juba värvitud punaseks. Aga vanemad inimesed, kui kuulsid neid jutte, siis otsekohe kargasid noortele harja, et kuidas nad võivad ajada niisugust patust juttu, kui ometi selge silmaga on näha, et viimnepäev on käes.

Niikaua kestis see punetus taevas, kuni öö tegi oma pime­dusega sellele lõpu, kuid see öö ei toonud rahu inimestele, kes selles punases ennustuses uskusid nägevat maailma lõpu lähenemise märki. Igas talus kolksusid tihti uksed, vaadati välja, kas maailma lõpp ei ole otsaga jõudnud juba meie küla piiridesse. Hommikul, kui agu tõusis taevasse, nähti ometi, et eilne punetus oli kadunud, ja uus päev tõotas saada sama­sugune nagu kõik muudki päevad.

Järgmisel päeval saime meie juba teada, mis see asi pidi tähendama. Üks mees teadis rääkida, mida ta juba ammu kuulnud kellegi käest Võru laadal. See mees, kellelt ta seda kuulnud, rääkinud, et kord kui ta sõitnud läbi metsa, tulnud talle vastu hall ühe silmaga vanamees, käskinud pidada hobuse kinni ja palunud tema käest tüki leiba, et siis selle eest ta ütleb midagi väga tähtsat. Mees andnud sellele ühe silmaga vana­mehele tüki leiba, vanamees pistnud leiva kotti ilma puremata ja öelnud:

„Mine nüüd koju ja ütle kõigile, et seitsme aasta pärast katab veri Eestimaad. ”

Seda lugu olime varem ka kuulnud, ja kuna maailma lõppu ei tulnud, siis oli kõigil teada, et on tulemas suur sõda. Meie uskusime seda kõik niikuinii, aga selle suure taevapunetuse tõttu jutud käisid suust suhu väga ruttu, ja nii saime meie õige varsti teada, et teises vallas olevat selle taeva punetuse ajal nähtud punase vere sees taevas suurt Vene kahe pääga kulli ja selle vastas istunud mees tagujalgadel maas ja sellel mehel polnud sugugi ristiinimese nägu.

Nüüd oli juba kindlasti teada, et kuningad hakkavad pusk­lema. Seda aga ei teadnud veel keegi, kellele see Vene keiser päkad silma lööb. Taevas nähtud mehe nägu olnud seesugune, et keegi ei teadnud seda arvata kellekski. Targemad mehed arvasid, et küllap sõda tuleb Rootsiga, sest meie maa on vana Rootsimaa ja ega rootslane seda maad ometigi venelasele ei kingi. Küll tuleb aeg, et Rootsi kuningas tuleb ja ütleb:

„Eesti mehed, ma olen jälle siin, aidake nüüd teie kah venelasele teha tuupi!”

Mõned arvasid ka, et mine tea, kas see on Rootsi kuningas, kes hakkab võitlema venelastega. Võib-olla see on Poola, sest Poola kuningas oli ka kord meie maal suur asjamees. Nii­suguste juttude pääle targemad mehed naersid, et kust sa, niisugune rumal, oled välja tulnud, et ei tea sedagi, et Poola­maa on juba ammu venelaste käes. Ja poolakatest pole muud asja midagi, kui ainult vahel oma kodus teevad väikest mässu.

Viimaks aga tulid need kõige õigemad teated. Kirikust anti rahvale teada, et Vene keiser on kuulutanud sõja türklastele, kes Balkanimaal piinavad kristlasi tuliste oradega ja vitsutavad serblastel ja bulgaarlastel elu seest välja. Et nüüd muud midagi, kui Vene mehed mingu appi ja löögu türk Balkanilt minema, nagu tolmab. Nii ilusti oskas õpetaja rääkida nendest Balkani kristlastest ja sellest, mis Muhamed nendega teeb, et lust oli kuulda, kui vagad ristiinimesed elavad kaugel maal, ja kange viha tõusis pähe kuuldes, kuidas türk nendega teeb seitse imet. Palusime siis ka Balkanimaa kristlaste eest kõva häälega, ja hoidsime türklastele taskus rusikat hästi kõva, ja koju tulles mõtlesime, et nüüd Vene keiser niisugustele kaabakatele näitaks, mis tähendab oma näppu panna vaga kristlase külge.

Nii meie mõtlesime ka kodus, aga mõne päeva pärast selgus, et Vene keiser ise ei mõtlegi minna peksma türki, vaid tahab saata seda tööd tegema meie mehi. Ühekorraga oli vald lärmi täis, et nüüd tuleb jälle see nekrutivõtmine.

Aga see nekrutivõtmine vanasti ei olnud sugugi nii nagu praegu. Mis nüüd? Torkad roosi rinda, teise mütsi ette ja sõidad lauluga linna, sääl riputatakse veel kõiksuguseid märke igale poole külge ja viiakse moosekantidega jaama. Aga vanasti oli kord nii, et iga vald pidi andma teatud arvu mehi, keda siis mõisahärra võis valida sellevanuste hulgast välja. Aga kes tark mees oli, see lidus metsa, oli tüki aega redus ja tuli siis välja, kui tarvilik arv mehi oli juba käes, ja siis ei puutunud teda enam keegi.

Iga nekrutivõtmise ajal käis siis vallas niisugune meestejaht. Mõisahärral ja vallaametnikel oli siis tõmbamist mööda valda. Kutsuti abiks kõik metsavahid ja külakümnikud, üldse kõik, kellel oli midagi kroonuga pistmist. Keskööl piirati talusid sisse ja tehti läbiotsimisi, ja missugune mees kätte saadi, sellel pöeti pää paljaks ja saadeti minema.

Ega keegi kunagi tahtnud häämeelega minna, aga kes kukkus pihku, see pidi olema rahul. Aga nüüd, kus sõda oli lahti, ja veel niisuguste elajaloomade vastu, nagu kirikus kirjeldati türki, ei tahtnud keegi pista nina sõtta. Kui vahest natuke kohutas see, et kuude kaupa tuleb peita end metsades, külmetada ja tunda nälga, siis pruukis ainult mõelda sellele, kuidas türklased talitavad nende Balkani vaeste ristiinimestega. Siis oli kohe selge, et meie ristiinimesel meie metsas on siiski parem põli, kui Balkani kristlasel türklase tangide vahel. Ja mis häda ajab meid oma metsast Türgi inimesepiinajate näo ette.

Juba varakult kadusid kõik mehed taludest metsa. Öösel ei julgenud keegi magada kodus ja metsades ei julgenud keegi teha üles tuld. Igal mehel oli oma talu rahvaga räägitud kokku koht, kuhu kodust toodi süüa ja sinna kohta käidi siis salaja võtmas toitu.

Mina olin ka sellises vanuses, et mindki võis kroonu käsu põhjal võtta kinni ja saata türklasele kaela pääle. Mina tol ajal olin noor mees ja mõtlesin parajasti naisevõtmisele. Arvasin, et naisevõtmine siiski on rohkem mööda konti, kui ajada türklasele päkad silma mõne kristlase naha pärast. Just nii­sugusel arvamisel olid ka mu kaks sõpra – Puujala Petra ja Priidu Aadu, meie kolmekesi otsustasime meile määratud türklased nuhtlemata jätta. Meist kolmest Priidu Aadu, ta vaeseke on juba ammu surnud, oli õige peenike sell. Ta oli enne mõisas toapoisiks. Tema neid saksu ei sallinud ja mängis nendele vingerpusse. Hulk niisuguseid kavalaid tempe õnnes­tus tal hästi, kuid ükskord, kui parunil oli palju külalisi, ja tema oli metsas nendega koos väljasõidul, olles igasse tõlda toimetanud mõned peotäied hästi valusasti hammustavaid sipelgaid, mis pärast ronisid sakstele mööda sääri üles kogu tee ham­mustades, siis oli keegi seda näinud ja Priidu Aadu kihutati mõisast minema. Aga mõisasoleku ajal ta oli õppinud ära saksa keele ja veel mõne muu asja, mis meil pärast Türgimaal oli suureks kasuks.

Meie kolmekesi asutasime siis omale seltsi ja elasime metsas. Alguses oli ju väga hää. Esimese päeva magasime tihedas kuusikus nagu parunid, sest kõigil oli veel väsimus tööpäevadest. Hiljem meil enam und ei olnud ja siis korjasime metsast marju ja seeni, mida toidu järeletoojad viisid koju. Vahel ajasime taga oravaid ja pildusime vareseid puu otsas. Need ametid aga läksid pikapääle igavaks. Siis lasksime külast tuua järele mängukaardid, ja siis algas mängimine. Sääl ma selle ameti nii hästi ära õppisingi, et praegu isegi kavalad linnamehed ei saa minu vastu.

Aga hirmu oli ka omajagu. Ega võinud end üldse kellegi silmi näidata, sest kui läheb jutt lahti, et sind on nähtud siin- või säälkandis, siis tead kohe, et otsijad on varsti järel. Saime kuulda, et kodus on mitu ööd käidud puistamas. Isegi seda kuulsime toidutoojatelt, et teistega parun veel võiks leppida, aga see Priidu Aadu, see hukkaläinud mõisa toapoiss, seda parun tahtis nimelt saata türklase orgi otsa. Ja enne parun ei olevat lubanud jääda rahule, kui see Aadu-poiss ei ole laula­tatud kroonupüssiga ühte. Seda olevat niisugusele kelmile hädasti vaja.

„Sõitku parun sea seljas seenele,” ütles nende juttude pääle Aadu. Ja kui tema ei kartnud, siis ei kartnud meie ka.

Ükskord oleksimegi langenud lõksu, kuid imelik juhtumine päästis meid. Otsijad olid juba üsna lähedal, parun muidugi ka nende hulgas. Meie ei teadnud sellest midagi, kuid siis juhtunud nii, et parun ühel rabakaelal vajunud poole kehani porri ja hüüdis oma mehi appi. Küllap Priidu Aadu tundis juba kaugelt ta häält ja siis olime varsti säält kohalt kadunud nagu tina tuhka.

Veel teinegi kord oleksime kukkunud otsijate näppu. See oli juba oktoobrikuus, kui väljas magada oli külm, päälegi sadas ööd-päevad läbi vihma. Õhtu eel vihm muutus suureks valinguks ja siis arvasime, et säärasel ööl õige peremees ei aja koeragi välja ja vahest jätab keiser säärasel ööl ka paruni koju magama. Võtsime julguse kätte ja kõik kolm läksime magama heinaküüni. Nii kavalad olime siiski, et tegime omale asemed just ukse kõrvale nurka, et hädakorral oleks kergem parajat silmapilku kasutades lipata välja.

Oma läbiligunenud kuued viskasime siiski seljast ära ja ka vettinud saapad tõmbasime jalast maha. Kuue katsime enda pääle, saapad aga asetasime kummuli kuivama. Keskööl aga ärkasime kõik korraga, kui kuulsime küüni ukse ees hääli. Ukse ees seisis trobikond mehi laternatulega ja püssid olid kõigil seljas. Priidu Aadu, kõige kavalam mees, hüppas välja kõige enne ja just laterna pihta, nii et oli üks klaasiklirin taga ja tuld ega valgust polnud enam. Meie hüppasime juba välja pimedas ja mõne silmapilguga olime kadunud otsijate silmist. Igaks juhuks oli meil juba päeval kokku räägitud, kus kohal meie kohtame juhusel, kui mingi hädaoht ajab meie salga laiali. Ei läinudki pikka aega, kui olime kõik kolm jälle koos ja väljaspool hädaohtu.

Kinnivõtmise hirm oli sedakord küll möödas, kuid teine häda oli siiski. Kõik meie kuued ja saapad olid jäänud küüni. Vihma aga valas maha pööraselt. Heitsime siis kolm põõsa alla ühte hunnikusse, et vastastikku üksteist soojendada. Niimoodi pidasime küll hommikuni vastu, kuid hommikuks siiski kõi­kide ninad olid vesised nohust. Mõistagi ei julgenud meie enam minna küüni kuubede järele, sest kindlasti ootavad meid sääl vahimehed. Hiilisime hästi ettevaatlikult kodu poole, kuid sinnagi meie ei saanud pärale, sest mets oli täis luurajaid. Nägime mitut neist, kuigi ise jäime nähtamatuks.

Paar päeva virelesime nii metsas, kuni juhtumisi ühelt karjapoisilt kuulsime, et parun meie kuued ja saapad viinud küünist mõisa. Meie kodudesse olevat pandud vahid ja söögitoomine meile olevat võimatu. Päälegi ei teadnud kodused, kuspool praegu viibime. Teistesse taludesse minna polnud ka kuigi julge, sest igas talus peaaegu oli ärakaranud mehi ja igas talus sooviti, et otsijate kätte kukuksid rutemalt mehed teistest taludest, et võetavate meeste arv saaks täis ja ülejäänud võiksid jääda oma kodudesse.

Asjad oleksid läinud juba siis varsti hoopis halvasti, kuid enne ilmad veel paranesid natuke. Oma pükstest meisterdasime enestele selga midagi kuuetaolist, sest väga hästi võis käia metsas ringi ka takuste aluspükste väel. Selg aga kardab inimesel rohkem külma kui jalad.

Kõik katsed saada riideid ja jalanõusid äpardasid. Viimaks tulime arvamisele, et kui neil Balkanimaa kristlastel tõesti on nii halvad päevad kui meil, siis peaksime ikka minema türklast rookima küll. Aga jonni meie ei tahtnud jätta ja lasta end saata parunil. Parun las maksab trahvi iga puudujääva mehe päält, aga meie läheme parem ise ja meie ei lähe ka siin kroonu kätte, kus pannakse reas marssima, vaid mis meil viga minna kolme­kesi jalgsi Türgimaale ja alles saal, kus paugutamine juba lahti, öelda, andke nüüd meile ka püssid kätte.

Sellele arvamisele meelitas meid ka veel see, et Priidu Aadu teadis rääkida, et mida rohkem lõuna poole lähed, seda sooje­maks ilm muutub. Ja Türgimaal olevat juba päris palav, nii et leivapätsid küpsevad katusel. Sellele mõeldes, kuidas leivapäts küpseb katusel kaugel Türgimaal, meie aga lõdiseme päevast päeva ja toidame ennast mätastelt korjatavate marjadega, tekkis meis päris tugev unistus Türgimaa järele. Otsekohe algasime oma teekonda läbi metsade Türgimaale.

Esimene päev Türgimaa reisist tõi meile kohe õnne. Leid­sime värske tuleaseme, kust kandsime tuleseemne sügavasse metsa, tegime lõkke ja soojendasime end korralikult. Edasi­minekul oli tuju juba kaunis hää. Aga veel suurem õnn ootas meid ees. Ühel lagedal sool silmasime jänest, kes oli parajasti muutumas valgeks. Puujala Petra ütles, et kui nüüd liha ei saa, siis pole õigust, ja nagu ta ütles, nii pistis jänest taga ajama, ja ega teie usu küll, aga niisugune oli asi siiski, et Petra jooksis jänesele järele. Teie arvate, et inimene ei jõua joosta jänesele järele. Mina aga ütlen, et jõuab küll, aga ainult siis, kui inimese kõht on kerge, see tähendab hästi tühi. Raske kõhuga inimene joosta ei jõua. Seepärast jahikoerigi enne jahile minekut näljutatakse paar päeva.

[PILT 23]

Jänes käes, tuli Petra rõõmsa näoga meie juurde tagasi. Silitasime siis kõik seda lihaloomakest ja vesi jooksis meie suust. Petra oli jänese löönud hoolega surnuks, kuid meie ei usaldanud jänest veelgi ja hoidsime tast kinni kolme mehega, sest mis oleksime öelnud, kui äkki jänes oleks tõusnud ellu, rabelnud enese lahti ja jooksnud uuesti metsa. Keerasime kannapäält ringi ja läksime oma vana tuleaseme juurde tagasi, kus algas jänese praadimine. Ja ei ole ükski maailma seasink ega jõuluvorst maitsenud kunagi meile nii hästi nagu selle haavanärija liha sääl metsas poolel teel Türgimaa poole.


Kuus päeva kõmpisime siis, jänes kõhus, Türgimaa poole. Aga oli sääl metsi, suuri ja väikesi. Mõnikord kui läksime edasi, siis oli niisugune ilus palu, paras männimets, all sile ja pehme sammal just nagu loodud palja jalu käimiseks. Säälsamas aga soo, sammaldanud ja vett täis, et kuidagi ei taha jalga pista sisse. Mis siis muud, kui hõõrume mööda soo äärt edasi, kuni viimaks märkame, et juba päike paistab selja tagant ja oleme tulemas kodu poole tagasi. Siis peame jälle aru, et muidu Türgimaale ei saa, kui peame minema soost läbi. Võtsime siis enese julgust täis, sest olime juba sõjamehed, sõttaminejad, ja astusime sohu. Vaat kus sääl alles tuli asju, mida igaüks teab, kes on näinud sood seestpoolt. Tuli nii pakse pilliroopadrikuid, et kahe käega murra endale teed läbi. Säälsamas aga kõrged kännud ja mättad peidetud sügavasse rohtu, et nagu sammu paned, nii komistad. Pilliroog ja soopõõsad kiskusid sääred veriseks, aga meie sellest ei hoolinud, vaid ruttasime kõigest jõust Balkanimaa kristlastele appi. Kaks päeva olime käinud, ilma et meile oleks sattunud vastu ükski põld või heinamaa, taludest rääkimata. Kolmandal päeval olime muidugi juba mõnes teises kubermangus ja ootasime, kas teel ei tule vastu mõnd suuremat linna, kuid ei tulnud alevikkugi. Nägime jällegi ühe jänese, Puujala Petra jooksis jälle teda kinni võtma, aga ei saanud. Sellest järeldasime, et meie kõht pole veel küllalt kerge ja vana jäneseliha peaks sääl olema mõni tükk alles. Sellest teadsime, et meil veel nälga ei ole, kuigi kõht näpistas hirmsasti.

Ikka oli ees metsi ja soid. Oli lehtpuid ja okaspuid, oli ka rabasid ja liivikuid, aga mitte üht linna ei juhtunud teele ette. Kuuenda päeva õhtuks oli kõht kindlasti küllalt kerge, et oleks võinud jänese kinni võtta, aga ühtki pikakõrvalist ei juhtunud ette meie teele. Jalad hakkasid juba all nõrkema ja otsustasime, et enne kui Türgi piiril küsime püssi, küsime süüa, sest oleks lausa patt ajada ristiinimest nälginult Balkanimail enese rasvasöönud türklase vastu.


Õhtu tuli juba kätte, kuid veel ei paistnud Türgimaa piir. Ikka oli veel mets. Puhkasime natuke ja mõtlesime, et kui Türgimaa on nii kaugel ja meie sinna pärale ei jõuagi, siis pole meie süü, kui paganad jäävad karistusest ilma. Otsustasime aga siiski võtta kokku viimse jõu ja enne mitte puhata, kuni oleme Vene keisri vägede juures väljas.

Tõusime siis kolmekesi mättalt püsti nagu üks mees ja tormasime edasi, ja ennäe imet, soopedajate latvade vahelt hakkas paistma silma lagedat maad. Jõudsimegi välja põllule ja üle põllu oli selgesti näha tulekuma. Ei võtnud kuigi kaua aega, kui jõudsimegi läbi pimeduse selle valguse juurde välja.

Kuigi meist keegi polnud saanud kroonuutsinat, siiski niipalju tarkust meil oli, et kohe ei tormanud otsekohe lage­dale. Jäime paraja maa pääl peatuma ja vaatama, mis asja sellel suurel tulevalgel tehakse. Ja siis ühekorraga oli meil kõik asi selge. Meie ees oli suur loss suurte puiesteedega, lossi ees oli suur plats, mis kõik oli kirevaid tulesid täis. Oli sääl punaseid laternaid ja rohelisi laternaid ja lossi otsas säras suur tuline poolkuu.

Aga need inimesed, kes askeldasid sääl ringi selles val­guses, need olid näolt lausa metsalised. Neil olid punased mütsid pääs ja tutt rippus kõrval. Igalühel oli ülemise huule pääl suur must kamakas vuntsi nagu verivorst, ja kõverad mõõgad olid külje pääl ja istusid maas tagumistel jalgadel, just nii, nagu see mees, keda tollel punasel päeval näidati taevast naabervalla rahvale. „Niimoodi võivad pidutseda ainult paga­nad,” lausus Puujala Petra.

„Siia pole Vene keisri väed veel jõudnud,” ütles Priidu Aadu, kes sakste juures teenides oli natuke õppinud tundma ka kroonu asju.

Lossi lähedusse platsi äärde oli istutatud tihe kuusehekk. Sinna hiilisime takka ja vahtisime kuuseheki alt nagu siilid, kuidas türklased lärmitsesid oma lusthoonete ümber. Kui meie neid kaua aega olime silmitsenud, siis oli meil selge, et türklased, nii mehed kui naised, kõik on kõvasti purju täis. Mõni türklane otse tuigerdas jalgadel ja komistas oma laiades pükstes. Seda nähes meil oli asi selge, et türklastel pole aimugi, et Vene keisri väed on nii lähedal ja juba pikutavad kuuseheki taga. Nende õnn, et Vene keisri vägedel pole veel sõjariistu, kuid mehed, kes on otsustanud valada verd Balkanimaa piinatud kristlaste eest, juba oskavad saada ka riistu, millega nuhelda jumalavastaseid.

Pistsime põõsa all ninad kokku ja otsustasime, et kuigi meil pole kaasas ühtegi kindralit, kes jookseks kõige ees, siiski peaksime siin lööma lahingut keisri, usu ja isamaa eest. Aga enne peame saama omale püssid.

Priidu Aadu, kes parunihärra toapoisina sõitnud meie maa lossides, teadis, et igal niisugusel lossil on ka oma tuba, mis laeni täis püstoleid, püsse ja mõõku. Kuna türklased nähtavasti olid kõik lossist väljas, siis arvasime olevat võimaliku hiilida salaja lossi, otsida üles relvade kambri ja siis lüüa türklasi armetult.

Hakkasime hiilima nurgataguseid mööda ja aiataguseid mööda. Jõudsime lossi takka, kus üks aken oli lahti. Varsti olime juba lossis sees ja hiilisime lossi mööda ringi, otsides relvade kambrit. Mõtlesime, et kõige peenem võit on, kui lüüa vaenlast ta enese relvaga.


See loss, see oli niisamasugune, kui kõik muudki lossid. Pildid, mis olid seintel, olid meie maa suurte meeste piltide moodi. Sellest järeldasime, et meie ikka veel päris Türgimaal ei ole. Aga oleme just niisugusel kohal, kus elavad meie­sugused ristiinimesed ja kuhu türklased tunginud sisse neid piinama. Siin oleks just paras koht neile anda hirmuõpetust, küll nad siis ise leiavad teed kodu poole.

Viimaks leidsime ühe toa, milles küll polnud püsse ega padruneid, küll aga oli muud, mille järele meie juba nädala­päevad tundnud suurt vajadust. See oli tuba, kus asus riidekappe. Priidu Aadu lõi kappide uksed lahti. Nendest vahtisid meile vastu ilusast mustast riidest ülikonnad. Priidu Aadu kahmas käega riietesse ja ütles:

„Need on prakid.”

Kui ta ühe ülikonna võttis välja, siis nägime, kui peen asjatundja oli Priidu Aadu riiete suhtes. Need riided olid tõesti prakid, sest kuuel oli ees ainult üks nööbike, muidu kõht eest puha lahti, ainult taga oli hiigelpikk saba. Aga mõtlesime siis, et need prakidki riided on paremad kui meie kuue asemel selgaaetud püksid, ja hakkasime endid riietama. Priidu juhatas meid, kuidas niisuguseid riideid selga pannakse, ja kui meie olime kõik juba need prakkülikonnad selga pannud, siis nägime peeglist, et olime hoopis teiseks inimeseks muutunud. See ümberriietumine näis meile olevat suureks kasuks, sest kui Vene keisri väed on türklase moodi riides, siis türk ei tunne oma vaenlast äragi, ja laseb endaga teha, mis tahetakse. Säält toast läksime siis edasi ühte teise tuppa, kus oli kaetud suur laud, kus sellel oli sealiha ja viinapudeleid ja muid niisuguseid prikatrilli ja piipstükke, mannapudru ja kohvivedelikku, et silmad läksid kirjuks.

„See on kõik ristiinimestelt röövitud varandus,” ütles Priidu Aadu, kes ilma lehte lugemata muutus päev-päevalt targemaks. Ja eks ta ole ka, et inimene läheb iseenesest targemaks, kui tal ainult on aega ilma asjade üle järelemõtlemiseks. Nii ka meie metsas jalutades olime läinud nii targaks, et tundsime juba kõiki asju ja puurublaga meid keegi enam petta poleks saanud.
„Vaata, kus on kuradid,” ütles Puujala Petra. „Ise neil usu poolest sealiha söömine keelatud, aga vana emise ihu on iga nina all rohkem kui rubla eest.”
„Pea oma suu, kui sa midagi ei tea,“ õiendas Priidu Aadu. „Juudil on sealiha söömine keelatud, türklane ei tohi jälle viina juua.”

Siis tegin ka mina oma suu lahti ja ütlesin:

„Aga kas sa ei näe, siin on ju viina ka küllalt.”

Priidu Aadu ei osanud selle pääle midagi öelda, mina aga jäin endaga rahule, ja sest ajast võtsin ma nõuks öelda ainult siis jutuajamisel oma mehesõna vahele, kui selle sõnaga saab lüüa kõikide suud kinni. Ja nii, nagu teie teate, teen mina alati.

Aga ma unustasin ütlemata, kogu selle rääkimise ajal meie ka sõime. Võis olla nii umbes kaheksandik või üheksandik kõhtu juba täis, kui äkki nägime kaht toapoisi moodi meest tulevat uute sööginõudega. Ja mis sa tahtsid öelda, need mehed rääkisid omavahel eesti keelt.

Egas meid siis see asi segadusse viinud, sest ega meie olnud enam niisugused, kes maailmast midagi ei tea, sest olime juba pool maailma kuni Türgimaani läbi marssinud ja seepärast oli meil kohe selge, et need on vaesed vangilangenud eesti poisid ja pandud türklasi orjama. Tahtsime alustada nendega juttu, aga siis nägime, et kogu türklaste sõjavägi hakkas väljast voorima lossi sisse. Oli viimane aeg lasta jalga, sest palja käega vaenlase vastu minna ei maksa ka, ole sa kui vahva tahad. Saime ühe ukse juurde ja säält viis trepp otse üles pööningule.

„Oh sa sinder ja siili karvane nahk,” ütles Priidu Aadu. „Vaat nüüd oleme igalt poolt sisse piiratud.”
„Peame endid peitma siia ära ja ootama, kuni Vene keisri võidukad väed jõuavad meile järele, piiravad selle lossi sisse ja võtavad rünnakuga ära.”
„Säh sulle nüüd,” ütlesin mina. „Tule teisi ristiinimesi päästma, aga satud veel ise Türgi lõksu.”


Aga sääl lossi pööningul oli kõiksugust vana kolu ja kraami ja meil ei olnud kuigi raske peita endid sinna ära. Meie peidukoht oli seejuures päris hää, et meie juurest otse olid väikesed klaasaknad läbi katuse välja, kust võisime pidada silmas kõike, mis sündis lossi õuel.

Pidasime aru ja sosistasime omavahel, et vaat, oli türklane meil peos nagu kanapoeg, aga nüüd oleme ise lõksus nagu kolm hiirepoega. Iseendid oma sissekukkumises meie ei süüdistanud, vaid süüdistasime oma kõhtu, mille päälekäimisel viitsime laua juures aega. Nii on ikka, kui inimene annab oma himudele järele, siis sellest asjast hääd ei tule. Pidagu seda silmas kõik, kes on nooremad minust ja kellel ilmaelu veel elamata. Poleks meie andnud järele kõhu päälekäimistele, võib-olla oleks juba terve loss meie oma, kristlased vabad ja türklane litsuks kodu poole, nii et selg vahutab.

Seesugustes kõhu süüdistamistes olles kuulsime ülestuleval trepil kobinat. Oma peiduurkast nägime, kuidas pööningule tuli üks kõverasilmaline türklane, otsis seina äärest redeli, ronis selle abil üles sarikatele ja peitis enese ära ühe katusest kaugemale väljaulatuva ärkliakna juurde mingisuguste püst­puude rägastikku. Seadis enese sinna istuma ja jäi vait nagu öökull.

Nüüd pidime olema vait kui hiired. Isegi ohata ei tohtinud enam. Väiksem kui hääl oleks viinud meid ühte patta Balkanimaa kristlastega.

Õnneks kestis seesugune seisukord ainult mõne minuti. Äkki pragisesid väljas püssid, kõmahtasid suurtükid ja igavene ragin läks lahti. Igasugused tulised munad lendasid vastu taevast üles ja just nende hekkide taga, kus enne lamasime meie, karjuti hurraa. Lossi õu läks uuesti valgeks ja igalt poolt jooksis õuele puhast ja selget Vene sõjaväge. Isegi naised olid puha selges ohvitserimundris ja ainult nende naistepärasest lärmitsemise häälest oli tunda, et ikka tõesti naised kah olid ajanud selga ohvitseride riided, et teha lõppu türklaste kurju­sele. Ja varsti nad kogunesid lossi õuele ritta ning üks mees, kah ohvitseri vormis, kindral ta ikka vist oli, hakkas pidama kõnet. Ta juttu kuuldes Priidu meel läks rõõmsaks, sest kõne oli selges saksa keeles, millest Priidu sai hästi aru. Nüüd kadus meil igasugune kahtlus, et Vene väed on jõudnud meile järele ja võtnud selle kindluse ära. Meie pääsemine on rohkem kui käes. Et see kindral rääkis sääl saksa keelt, selles polnud midagi imelikku, sest Vene riigis kõikide suurte kohtade pääl olid meie maa sakslased, ja ohvitserid puha olid ka kõik sakslased.

Ja see kindral rääkis Vene sõjaväele, nii nagu meile Priidu Aadu seda tõlkis, et sel südaöisel tunnil vahvad Vene väed on vallutanud Plevna linna, poolkuu on võetud lossi otsast maha ja juba särab sääl rist. (Kunas nad poolkuu olid vahetanud ristiga, seda meie ei näinud, aga kui all nii räägiti, kust kõik oli näha, siis uskusime ka meie, et kindluse harjal on juba meie armas ristike.)

Edasi rääkis kindral, et linn on nüüd võetud, aga see päätürklane, see Osman paša, on enese peitnud ära. Kuid see, kes esimesena leiab üles Osman paša ja toob ta välja minu kätte, see saab auhinnaks tuhat rubla. Suure lahingu kangelastele on lossis kaetud laud, kuid enne ei pääse keegi kinnitama keha, kui Osman paša pole võetud kinni.

„Asuge siis otsima, et meie sõda oleks õnnelikult lõpul!”

Nagu see jutt oli läbi, siis oli meil kohe selge, kust Osman pašat tuleb otsida. Lõime jälle redelikese üles ja tassisime türklaseraisa maha. Andsime talle rusikaga mõned vuhvlid külgluude vahele ja näpistasime pehmest kohast ja ütlesime, et kas veel kiusad ristirahvast taga või jätad järele. Mees kiunus ja pomises vastu saksa keeles, aga meie saime väga hästi aru, et see rääkimine nagu ei tohiks talle valu teha, on türklase kuri sõjakavalus. Misjaoks siis meie keiser sõja kuulutas, kui mitte selleks, et anda türklasele vatti?

Nähes, et Vene sõjaväe käes pole kerge olla, mees ruttas ise kõigest jõust kindrali poole. Meie jõudsime talle järele ja kohe hakkasid puhuma pasunad ning Vene sõjavägi kogunes kokku. Pasuna puhumisega anti teada, et ristiusu kuri vaenlane on käes.

Küll see kindral vahtis meie otsa, nagu tahaks ta tunda meid ära, aga siiski ei tundnud ka. Küsis meie käest midagi saksa keeles, kuid meie vastasime, et oleme Vene keisri sõdurid Eestimaalt ja saksa keelt ei oska. Sellepääle kindral andis meile tuhat rubla ja pasunahelide saatel kuulutas, et Osman paša on kinni võtnud kolm härrat, kes esinevad keisri sõdu­ritena Eestimaalt.

Kogu sõjavägi piiras meid ümber ja silmitses uudishimuga, kuid meie ajasime kaelad hästi sirgeks, seisime va frantis ja kindrali auks tõstsime mõlemad käed kõrva äärde.

Hulk aega silmitseti meid, kuid siis Priidu Aadu müksas mulle külgluude vahele ja sosistas:

„Vaata seda Osman pašat, kas sa ei tunne teda ära? Mulle näib, et see pole keegi muu kui meie parun.”

Mina vaatasin, Puujala Petra vaatas ka ja meile näis päris selgesti, et see türgi paša pole tõesti muu kui meie mõisnik või kui mitte see, siis vähemalt tema vend.

Vaata, kus kurivaim, mõtlesin mina. Või tema see ongi, kes ei lase ristiinimesel maailmas elada. Meid ajab mööda metsi taga ja siin ajab serblasi ja bulgaarlasi orgi otsa. Aga küllap nüüd ta saab oma palga nii ühe kui teise töö eest.

See Osman paša näis ka meid silmitsevat ja õige kurjasti. Tema tühja kuri vaatamine poleks tähendanud meile midagi, aga ei jäänud meil tähele panemata see, et kõik sääl suhtusid temasse väga sõbralikult. Oli ka näha, kuidas ta näitas ja hõõrus neid kohti, kuhu meie tegime oma müksukesed. Oli põhjust arvata, et selle Osman paša kloppimise pärast võib tulla veel pahandusi.

Aga siis kindral tegi suu lahti ja ütles, et kuna nüüd türk on löödud ja Osman paša vangis, palutakse kõiki lossi sööma. Vene sõjavägi nähtavasti oli lossi äravõtmise lahingul niisama nälginud kui meiegi ja kõik ruttasid rüsinal trepist üles. Meie kah muidugi, kuid õigel ajal Priidu Aadu sai meid tõmmata varrukast, ja nagu ühest lossi otsast tormasime sisse, nii ka teisest otsast kohe välja. Ja ilma et oleks pikemalt midagi seletanud, Priidu Aadu ütles, et laseme nüüd varvast, niipalju kui jõudu veel on.

Jooksime siis ka nii, et prakiriide saba ei jõudnud järele. Umbes paar versta olime kaugel, kui Priidu Aadu enam ei jõudnud joosta ja meiegi prakiriided olid läbimärjad. Priidu Aadu kukkus pikali ja lõõtsutas maas nagu aurumasin. Kui see ähkimine jäi väiksemaks, siis ta seletas, milles see asi kõik seisis. Kui meie sääl kangelastena seisime kindrali ees, siis Priidu Aadu oli kuulnud sõjaväe seas räägitavat, et kes on need kolm maski, et küll on eht matsilarvid ees. Prakk seljas, aga maamehe lõust ette tõmmatud. Ja oli öeldud ka, et ei neist matsidest saa ilmaski niisuguse peene riide kandjaid, nagu on prakkriie.

Ja kui ta ikka üht ja teist seletas, siis sai meile selgeks, et meie ei olnud veel kuskil Türgimaal, vaid ikka veel Eestis ja sattunud ühele niisugusele peole, kus saksad seavad endale võltsnäod ette, et üksteist ei tunneks, ja teevad nii endale nalja. See olevat neil olnud niisugune mäng, et enne keskööd kõik on türklased, aga keskööl pauguvad püssid ja seks ajaks panevad kõik enestele selga venelaste riided ja teevad, nagu võtaksid nad lossi ära. Ja see peenem number pidi olema see, et kes Osman paša kätte saab, saab tuhat rubla. Selle tuhande rubla järele jooksid kõik, aga selle tuhat rubla saime meie ja see pidi olema meie taskus. Kobasime taskut mööda ringi ja leidsime kah, et paberid on alles. Ainult natuke higist läbi ligunenud.

Kui meie sääl istusime ja puhkasime jalgu, siis ilm läks juba valgemaks, ja kui ta oli juba päris valge, siis nägime all orus mõisa ja tundsime ta kohe ära. Siin kandis mina olin enne käinud ja see oli Taheva mõis. Kodu sai siit umbes paar­kümmend versta.

Läksime siis ühte tallu, kus ostsime uued inimese moodi riided selga ja maksime puhta rahaga kinni. Prakkriided jätsime maha ja käskisime viia mõisa tagasi. Säälsamas aga kuulsime ka, et nekrutite tagaajamine olevat mõne päeva eest lõppenud ja nüüdsest pääle iga mees võib jälle julgesti pöör­duda oma koju tagasi. Palkasime siis hobuse ja sõitsime koju kõik kolm. Muidugi sõime terve nädala jao tagantjärele ja tuju oli meil väga hää.”

„Aga kus pagana paigas te need kuus päeva siis kolasite,” küsis Oja.

„Vaat seda küll, kulla vend, ei tea me isegi. Aga on juba nii, kui metsas ära eksid, siis käid ikka kõige väiksemaski metsajupis sada korda ratast ringi ja kuhugi ei pääse välja.”

„Aga kuule, kulla mees, niiviisi tuleb välja, et sa päris Türgi sõjas pole olnudki?”

„Olen küll. Kas sa siis ei kuulnud.”

„Aga sa ju ise ütlesid, et see oli üks mõisnikkude näomoonutamise pidu ja kokkumängimine.”

„Näe nüüd, kas ma alguses ei öelnud, et sinu pää ei võta pikka juttu kinni. Türgi sõda võis olla ka kokkumängimine ja mispärast üks kokkumängimine on halvem kui teine? Seleta mulle ära see küsimus! Noh, miks sa ei ütle midagi? Vaata, nii see asi ongi! Küsida sa oskad palju, aga käsi sul endal midagi seletada, siis jääd kohe jänni. Nii on need ilmaasjad.”