Võrumaa jutud/Pikk tee

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Pikk tee[muuda]

Kui isa Peedukese vara koiduhämaral õlast raputades üles äratas, kui Peedukene juba silmad lahti lõi ja esimesed unised mõttesipelgad ta pääkeses sõeluma hakkasid, siis vaid suutis Peedukene uskuda, et see ikka tõesti sünnib, mida isa talle mõne päeva eest lubas ja mida Peedukene nurund isalt juba aasta otsa. Ju kaua aega palus Peedukene isalt üht ja sedasama, tuletas ikka meelde oma soovi, kuid isa oli peaaegu alati kuri ja tõreles kurjalt vastu. Isa ei hoolind kunagi Peedukesest, ei ütlendki talle, kunas ta välja sõidab ja kadus kodunt. Nädalaks jäi ta ära ja kui tagasi jõudis, rääkis ta sõidust imelikke asju, mida kuuldes Peedukenegi unustas pahameele isa vastu. Sest Peedukest vaevas ju ammu tahtmine sõita isaga kaasa, ööbida kõrtsides ja metsade vahel tule ääres, näha palju võõraid inimesi ja suuri külasid, teha kõike kaasa, millest isa pajatas nii palju. Aga mõne päeva eest ütles isa Peedukesele üsna ootamata, et ta ka Peedukese kaasa võtab. Aga küsis enne valjult:

„Aga kas sa, poiss, oskad hobust juhtida ja kas sa ei lase koormat kraavi?”

Peedukesel oli selle pääle ainult üks vastus, et ta kõike oskab teha ja isa ärgu kartku tema pärast sugugi.

Nii siis saabuski viimaks ärasõiduhommik. Isa sõitis täna kahe hobusega välja ja Peedukesele jäi üks neist, kellega pidi aga hoidma isal järel ja mitte maha jääma. Sõitsid külateed mõisa poole ja puhand hobused tegid tublit traavi, et rataste kividel põrudes hüppas vanker õhku ja kukkudes põrutas rängasti väikest seesistujat. Aeg-ajalt vahtis isa taha, ta muidugi teadis Peedukese häda, kuid ei isa lausund sõnagi; – kui tuli kaasa, kannatagu kõik.

Aga juba nad jõudsidki päikese tõustes mõisa õue. Sääl juba hirnusid hobused ja vankrite logisemine oli kole. Siin-sääl hobuste vahel tegelesid mehed vankrite kallal, kuna viinakoja ukse ees rüseles neid koos suur trobikond. Kuuldus ähkimine ja kiirustav karjumine, sest mehed tõstsid või veeretasid vankritele raskeid asju. Veeretasid viinakojast õuele suuri neljakümnepangelisi aame. Rohkesti sääljuures kurjalt kiru­des ja hobuseid ähvardades, tõstsid nad koleda jõuga aamid vankrile. Too oli raske töö, kuid mehed näitasid, et neil jõudu oli. Kui ju pääsesid sõrmed aamikuurde alla, siis ei olnud sellel enam maas püsi – ta tõsteti õhku, nii et meeste luud paindusid ja pastlapaelad lõikasid säärde, aga maha ei lastud vaati enam. Sarnane töö kestis tüki aega, Peedukesegi vankrile tõsteti nii määratu piirituseaam, ja isa sidus selle köiega kinni. Kui kõik nelikümmend vankrit olid koormastet, algas ärasõit. Üksteise võidu ruttasid mehed pääsma rongi etteotsa ja igalt poolt kuulduvast kärast erutet hobused lõid kabjaraudadega kivist tuld, kuid võtsid koorma järele ja sõitsid tümina kostudes üle silla maanteele, mis viis kauge Venemaa linna poole.

Kui juba mõis mõne versta kaugusse maha jäi, kui kadusid silmist kohad, mida Peedukene tundis, siis vast algas Peedu­kesele sõidu niisugune osa, millest ta unistand ja mida ta ihaldand. Puha võõrad kohad, võõrad inimesed, tee ääres võõrad karjapoisid võõraste karjadega. Võõrad, ennenäge­matud kurjad koerad ja keerulised karjamaad. Puha kõik imelik ja uus, ning Peedukene vahtis hoolega igale poole ringi, sest suures killavooris rühkis hobune ise hoolega eelsõitva hobuse järel, ei nõudnud piitsa ega kiskund kraavi poole. Peedukene lasi ohjadki longu ja istus piitsale risti peale, aga silmad ajas kahele poole teed harki. Peedukene mõnules ega hoolind suurtest tõrgahtustest, mis ju panid ta kehakese seest valutama.

See ei olnud isalt pärit rändamiskirg, mis Peedukest taga kihutas pikale teekonnale. See oli siiski midagi hoopis muud. See oli üks Peedukese unistus, mis talle rahu ei andnud ja mille üle ta mõtlend kaua oma kümneaastase pääkesega. Kolm aastat mõtlend juba Peedukene sellest ja ei leidnud muud pääseteed, kui sõita korra isaga kaasa. Isa ju sõidab viinavooriga läbi palju maid, võib-olla viib kaugele Venemaa linna viiv tee ka tollest kohast mööda, millest Peedu enne unistas. See küll ju vähevaevalt võimalik, kuid Peedukene sai aru, et nii on ikkagi see kuidagi võimalik, aga koju ei tule midagi kätte. Ja aega ei või lasta palju mööda – mida rohkem asi vananeb, seda vähem lootust.

Ei tule ju ealgi Peedukese juurde koju too kirik, kus Peedu­kene käis emaga kolme aasta eest. Ja kuigi tuleks kirik Peedu­kese juurde koju, siis ei tule kirikuga ometi ühes too väikene tütarlaps, keda Peedukene nägi tolle kiriku man tol korral. Too on muidugi ammu läind kiriku mant koju ja ei oota sääl Peedukest. Võib-olla oli ta kodu kiriku lähedal, aga võib-olla ka kaugel, kiriku juures võib ju inimestelt küsida... Teegi saaks teada tolle kiriku manu viiva ja kui Peedukene kasvab suuremaks, käiks ta sääl tihti ja otsiks rahva hulgas hoolega toda väikest tütarlast. Küll Peedukene ta ära tunneb – nii selgesti lõigand mälestusse. Kümne aasta pärast tunneb tõesti ära ja ei eksi mitte. Tema emagi tunneks ära, ka teda mäletab Peedukene selgesti. Mäletab, kuis nad tulid kahekesi kiriku kõrvalt, kui Peedukene salaja lippas ema kõrvalt kirikust välja. Peedukene juhtus just neile teele ette ja sellepärast juhtuski vaatama toda tütarlast. Jäigi otsa vahtima ja tütarlaps vaatas ka ja Peedukene jäigi seisma, nii et tütarlaps lasi ema käest lahti ja läks teinepoolt Peedut mööda. Kuid säälsamas tulid hobuste poolt küljest paksud peremehed ja tüdrukukene ei saanudki ema manu, sest võõrad mehed tulid ette. Aga siis kuulis Peedukene, kuis ema hõikas ärakaduvat: „Osa, Osa,” ja Peedukene nägi teda pea uuesti ema kõrval ning juba nad läksid edasi, aga Osa vaatas veel üle õla taha.

Kuid Peedukene jäi paigale seisma, kuni rahvamurrus üks perenaine tõukas teda põlvega tugevasti.

Toosama juhtumine oligi kolmeaastase vahetpidamata meelesseismise tagajärjel jäänd ja raiund nii Peedukese pähe, et sääl vast muud enam ei olnudki. Ei olnud muud Peedukese pääluus, kui üksainus pilt tollest kirikust ja rahvahulgast, kelle keskel asus väike Osa kui kuldvärvides. Osa oli kui inglikene, kes kukkund kirikutornist kogemata rahva sekka. Noor ingli­kene nõrkade tiibadega, ei jõudnud lennata üles inglipessa tagasi ja pidi rahvaga rudima ühes. Külanaine viis koju ja kasvatab üles, kasvatab suureks ta ja kui Peedukenegi kasvab suureks, ei jäta Peedukene enne järele, kui leiab üles Osa. Peedukene õpib isalt rändama ja kui juba jõuab palju käia, läheb ta ükskord isa mant ära ja otsib kas või eluaja, kuni hallide juusteni otsib, ja kui siiski leiab, on asi hää, aga ilma ei saa Peedukene mitte elada.

Peedukene ei teadnud tolle kiriku nimegi, kus ta Osat nägi. Ema teab küll, aga Peedukene teab, et niisugustest asjadest emale ei maksa kõnelda. See on ainult Peedukese enese saladus ja emale ei maksa sellest rääkida. Kas hakkab naerma või tõrelema – igapidi halb. Ema on tark, ema saab ka siis asjast aru, kui küsida ainult tolle kiriku nimegi.

Aga ema on ju vana ja kui ta ükskord surema hakkab, siis küsib küll Peedukene emalt kõik, et kust läheb tee sinna tolle kiriku manu. Ega ema surres ikka naerma ei hakka, seda ei või olla.

[PILT 8]

Need mõtted ja mälestused keerlesid Peedukese pääs, kui ta sõitis pikas piiritusvooris. Teda ei eksitand sugugi rataste vurin ja palava päeva ajal maanteelt üles virutet määratu liivatorm. Peedukene ei pannud tähelegi, mida tegid muud voorisõitjad. Ei näind, kuidas ettevõtlikud mehed tegutsesid oherdite ja peitlitega aamide kallal, kuidas nad kirvestega raiusid aamidesse auke ja jõid toda vedelikku, mis oli sääl sees. Kuidas siis algas hale hobuste rooskamine ja kihutamine. Puruks pekset piitsavarred lendasid maantee kraavi, aga mehed rebisid teeäärsetelt aedadelt raskeid teibaid, haarasid kaasa pikki röövikuid ja uhtusid nendega üle hobuste selgade. Puukurikatega ängasid hobuse hänna pihta ja kuhu said. Hobused aga said sellest jõudu ja jooksid põrgu kiirusega, nii et kõht ulatas maani ning suust ja silmist lendasid sädemed. Tagajalgade raua haakidega lõid peaaegu koormasistujate näkku ja aisad venisid pikaks. Neljast rattast jooksis igale poole tulijuga. Vastu kivi põrudes lendas mõne mehe vanker pilbasteks, ta jäi teele konutama, kuna tagantsõitjad lendasid neist lendavate madudena üle.

Mees aga sidus vaadi silmapilguga hobuse selga ja istus sinna ise otsa ja niiviisi ratsutas teistest veel möödagi. Kuid mõne mehe hobune kaksas kõhu ja langes surnult maha. Mees ostis siis silmapilk tee äärest uue hobuse asemele ehk sidus vaadi enesele hobusenahaga järele, mille ta silmapilguga hobuseraipel üle kõrvade tõmbas, ja jooksis teistega ühes rodus, kuid maha ei jäänd.

Aga Peedukese ruun oli tark – traavis hoolega Peedukese isa hobuse järel ning ei tulnud õnnetusi neile. Õnnetu oli vaid Peedukene vankris vaadi kõrval ja tihti sosistas ta: „Osa, Osake, kunas saan sind jälle näha?”

Aga pika sõidu järel leidsid mehed, et on puhata vaja hobus­tel ja neil enestel ka. Sõitsid siis esimese kõrtsi ette hunnikusse ja silitasid hobuseid. Oli mõnel tubli loom, suur ja must, rõõ­mus päälegi veel, et ei murdund jalaluud. Mindi külasse ostma uusi vankreid. Seoti haavu ja kiruti. Aga loomadele tõmmati siiski ette tublid kaerakotid ja ise nositi leivakotist. Kiideti tublisid hobuseid ja naerdi õnnetuid. Aga üldse olid kõik rõõmsad, et sõitsid maha kolme tunniga sada versta.

Aga Peedukesele olid need tunnid kümnete aastate pikku­sed. Hommikusest kodust väljasõidust oli vaevalt veel udune mälestus. Vaadates ringi ja räpaseid venelasi nähes tundus Peedukesele, nagu oleks ta nõiaunes magand sada aastat, nagu oleks ta Osast sõitnud tuhandeid verstu kaugele, et mõteldagi tast enam ei maksa. Oli Peedukese meelest, nagu oleks nad sõitnud kogu aja pärimäge taevast alla Venemaale, sest nii Peedukese kodu kui ka too kirik, mis kuskil Peedu talust mitte lõpmatu kaugel asus, olid nii ilusad ja puhtad sellega võrreldes, mida Peedukene nägi nüüd. Ning inimesedki saand siin tooreks kõik, Peedukese isagi joond purju ja sõimab teistega koos. Kõigil on kurjad näod ees ja ähvardavad kakelda. Hobuseid peksavad aisade ja lookadega. Peedukene teab, et edaspidi ei tule enam midagi hääd, et maa siin on vilets, et ei või midagi loota, et Osa ealgi oleks tulnud siia elama. Kole­damaks läheb kõik ja väsitab ära. Mis oleks viga olnud Peedukesel kodus, luusida õues ja aias, hingates sisse värsket õhku. Päike paistaks soojalt näole ja jalgadele ja oleks hää. Aga siin on kurk tolmust kibe, keha valutab vankri põrumisest ja kõrvad huugavad sõimusõnadest. Silmi ei taha enam kuhugi pöörda, sest igal pool on jälgid asjad silmile vastu kisendamas. Kui hää meelega pööraks Peedukene kas või jala koju tagasi, aga edasi ei taha minna enam. Ära tahab siit nende inimeste keskelt ja ei sõidaks enam kunagi viinavooriga kaasa.

Aga isa ju tuligi Peedukese manu. Oli tal millestki häämeel ja päris Peedukeselt järele, kuidas sõit meeldib, vist oli valmis Peedukest kiitmagi, aga Peedukene juba pistis kaebama:

„Isakene, sõidame enne teisi ära ja käime oma vaatidega ruttu Pihkvas ära, et enne koju saaks. Ma ei jõua enam sõita. Miks nad peksavad hobuseid ja teevad rumalaid tükke. Ma ei sõida enam kunagi kaasa ja, isa, ära sõida sina ka. Teeme parem kodus tööd, kodus on parem olla...”

Oh sa heldeke, kuis siis isa Peedukese otsa vaatas! Ähvar­das kolkida ja juba näitaski rusikat, et poiss ei tohi viriseda. Et peab suu pidama ja rumalat juttu mitte ajama. Ja kui tahab, siis mingu kuhu tahes, isal olevat ka ükskõik, sest vedelast poisist ei olevat midagi kasu.

Peedukene pidigi jääma vait. Isa läks kurjalt ta mant ära teistega koos lärmitsema, aga Peedukese silmast langes tolmu­sele vankri pardale tilluke pisar. Nutt oli tulekul ja kui Peedu­kene nägi, et kedagi lähedal ei olnud, usaldaski ta nutma hakata. Vana ruun, kes Peedukese kõrvalt vankrist heinu sõi, vaatas talle suurte, puhaste silmadega otsa ja raputas kõrvu. Peatas natukeseks närimist, kuid hakkas siis rahulikult edasi krõmpsima, sest Peedukese nutt polnud tema asi sugugi. Kuid sellel ajal tuli Peedukese selja takka naabritalu sulane ja vaatas jollis silmil Peedukest, kellel silmad vesised.

Ju ta tahtis lohutada Peedukest ja võttis oma pika käega tema ümbert kinni, kuid Peedukene vihastas siis ja lõi teda rusikaga. Sest teadis, et see sulane oli samasugune nagu siin kõik teisedki. Et temale ei või Peedukene pooltki ega vähe­matki öelda, mispärast ta nutab. Ja ei taha, et ta ajab oma käe talle külge. Hakkas veel rohkem nutma, kuna sulane läks mõmisedes minema.

Aga siis läks sõit edasi. Peedukese pisarad kuivasid ja ta leppis juba kõigega. Oli vahel halbki, et tülitses isaga ja pahandas teda. Luges ootes päevi, millal jõuab ju koju tagasi ja siis on kõik möödas, teine kord enam ei tule. Vaatles maakohti ja mõtles kodust, kuhu on lõpmatu palju maad ja siis pärast pikka õhtupoolikut sõitu juba jõudsidki nad viina­vooriga hariliku öömajani.

Sääl juba siis toimetas isa kõik ja käis sõnutult Peedukesest mööda. Vaatas vahel altkulmu poisi otsa, nagu uurides, mis tal õige viga on. Seda sai Peedukene aru ja ei tahtnud olla isa vastu pahane. Katsus aidata isal hobust lahti rakendada ja olla talle niimoodi hää, kuid isa ajas ta alati juurest ära, et puhka sina nüüd, kui sa väsind oled, küll ma teen ise kõik.

Niimoodi tahtis isa olla Peedukesele hää, kuid Peedukene jäi omalt poolt võlgu ja süda päris kergeks ei saandki.

Siis kui hämardus juba, ruttasid mehed talli pääle heintesse magama, sest vara hommikul pidi sõit jätkuma. Ka Peedukese viis isa pea magama. Pani ta vankriteki ja kasuka vahele, kuna ise läks veel hobuseid hooldama.

Tüki aega kuulas Peedukene voorivedajate juttu. Need ta tuttavad küll kõik – oma küla mehed, kes raha eest vedasid vaate viinaga Pihkvasse, kuid nende jutt oli siin hoopis teine kui kodus. Ja ei rääkind kergemaid asju kui teeröövimistest ja võitlustest varastega, mida mehed eluajal teind läbi. Rääki­sid, kuis samas paigas öösel venelased tormasid kirvestega piiritusvaatide kallale ja kuis tekkis suur lahing, kus tapeti maha mitu venelast. Noid jutte kuulatas Peedukene ja veel suurema igatsusega tahtis koju tagasi, kus olla rahulik ja kus ei sega keegi mälestamast Osat. Veel käis kodu paar korda ta silmi eest mööda, siis jäi ta magama.

Siis nägi Peedukene kummalist und. Ta ise sai ka aru, et see oli unenägu, kuid see, keda ta unenäos selgesti nägi, oli kindlasti Osake ise. Oli tulnud ta vist kaugelt siia, kui teades Peedukese kannatusi. Tuli Peedukese kõrvale, oli suur heldus ja armastus ta silmades ning rääkis Peedukesele nii:

„Peedukene, näen, et sul on raske nii. Näen, et sa kannatad sellepärast, et tahad leida mind. Mul on kahju sinust, vaeseke. Kuid ära jäta lootust. Kord leiad sa mu siiski, kui sa ise mind ei unusta. Ma ei tea, kus oled sina, ja sa ei tea, kus olen mina, kuid korra viib meid elurada kokku. Ära lase kurjal maailmal rõhuda ja hävitada end. Ära saa niisuguseks kui need teised siin, ehk muidu ei leia sa mind kunagi. Ehk kui sul siiski raske on kunagi, siis tulen ise sinu juurde, tulen küll ise, oota, oota...”

Nii ta rääkis vist kaua ja viis Peedukesel mured ära. Kui ta hommikul ärkas, ei kahelnud selles sugugi, et rääkija Osa ise oli. Nägi ju selgesti teda ja kunagi ei olnud unenägu nii selge, kui see täna oli. Muidugi oli Osa see ise, ja Osa ei valeta, et ta ükskord tuleb, kui Peedukene ei väsi ootamast.

Ning tundis Peedukene, et oli üleöö saand palju mehise­maks. Isa ja naabritalu sulane lugesid ta silmist suurt ise­teadvust ja julgust. Ning kannatas Peedukene kõik nüüd mehiselt, sõitis Pihkvasse ja tuli säält tagasigi rõõmsa meelega, sest teadis, et ta kaasasõidul siiski kohtas oma Osat, kelle ta leiab kunagi, ehk kes tuleb ise kunagi, siis kui Peedukene on ju väsind ootamast ja kes tasub ta kannatused ja ootevaevad ainsa silmapilguga.

1923