Võrumaa jutud/Suurte kuuskede man

Allikas: Vikitekstid
Võrumaa jutud
Juhan Jaik

Suurte kuuskede man[muuda]

Jakop ruttas sooteel, sest hakkas pimenema ning musti pilvi taha kadus sügisõhtu lõikavkollane taevaäär.

Ühe pilve lõhest paistsid juba kaks tähte, teravad oma poolsinise, poolkollase läikega kui nõelapisted. Ent pilved lõid raudraskusega ja hullu hooga kokku ning matsid needki kaks tähte ja iga silmapilguga muutus ilm sammu pimeda­maks. Aga valge valuga peab saama veel üle Mustjõe, sel­leks ruttaski Jakop, ja kui ta sai jõe veerde, oligi veel kõigest niipalju jahtuvat valgust, et vaevalt võis näha jalgrada ja kahest kõrvutisest pedajaparrest purret, mis viis üle pimeda ja mädase Mustjõe.

Ohtrasti oli iga sügispäev andnud külma vihma ja vesi sirt­sus madalal sooheinamaal pastelde all, kui laulaks kilk ahjukoldel. Jakopi jalad olid juba ammu märjad, aga ei sellest hoolind tema alati soe küti veri. Jakop oli ju kirglik jahimees. Kui palju käind siia üle jõe suurde metsa tapma metsloomi. Ei mahtund ta mälestusse tapet metskitsede, samuti rebaste arv, põtrugi arv tõusis üle saja, keda ta tapnud siin ja sääl. Siia niidule käis Jakop kevadel tedrelaulu ajal punakulmulisi tetri varitsemas, kui tõusval aokumal lendas noid metsadest niidule mustavate parvedena. Mängisid nad niidul, laotasid laiali tiibu ja kaklesid, et suled lendasid. Siinsamas lähedal luuras ta suuri raskeid metsiseid. Siin varitses ta kevadel niidukaeladel metskitsi, kui need õhtu vaikides julgesid tulla lagedale sööma värsket rohtu, alatiste hirmutamiste pärast aeg-ajalt tõstes kõrgele peenikese pää ja kisendades hirmu­tavalt. Siin jooksis Jakop talvel suuskadel panema rebastele pille ja peaaegu alati leidis järgmisel päeval mõnekümne sammu kaugusest surnud ehk poolsurnud rebase. Siin ajas ta jäneseid hagijaga ja tappis noori tetri ja parte Mustjõel. Siin külvas ta lindudele piirituses leotet kuremarju, mida sõid juurdejuhtunud tedreparved ja jäid purjus pääga lumele selili, kust Jakop nad elusalt kotti toppis. Siin saatis ta isapõdrale kuuli südamesse, nülgis ta siinsamas, puistas põõ­sasse sisikonna ja kandis liha jupikaupa koju. Siin laskis ta kuusest viimase selle metsa nugise ja siin – see oli küll väga ammu – tappis ta nende metsade viimase ubakirjanahkse kiskja ilvese, kes siin paarituna mitu aega juba üksi elas, kisendades omasuguste järele, ja kellega kadus ilveste sugu siit igaveseks.

Halastamatu oli Jakop metsloomade vastu. Väikesi süütuid oravaid laskis ta niisama põhjuseta maha ja ei korjand neid maast üleski. Ei andnud ta armu mängivatele jänesepoegadele, kitsetallekestele ega põdravasikatele. Tappis poegivaid emaloomi ja väikesi triipseljalisi tedrepoegi tallas jalgadega, kui ta nende ema oli maha lasknud, kes end haavatuks mas­keerides katsus meelitada kütti pojakeste juurest ära, lohis­tades põõsastes tiibadega.

Sellepärast tundiski siin Jakop iga põõsast ja puud ning iga jalgrada, mis viis keskmetsa, suurte kuuskede manu, kus täna pidi Jakopit ootama suurepäraseim jahinumber. Aga vihane oli täna mets laastaja küti vastu. Kuuseoksad peksid vastu ta nägu ja oksakonksud hakkasid ruttaja püssipaela ja riideisse kinni. Peksid oksad vastu silmi ja Jakop pidi hoidma kätt kaugel ees.

Jakop oli metsas luusides juba ammu märgand laiu karujälgi ja see oli pannud ta kütivere kihama. Ta kandis mitmele poole metsa raipeliha ja neid üle vaadates tegi ta karu asu­paiga kindlaks. Jakop määris siis suurte kuuskede tüvedele mett ja vedas sinna vana hobuseraipe – sinna pidi karu tulema öö jõudes. Selleks ruttasid Jakop, et tappa metsast vii­mast karu. Tappa karu, see oleks vägitükk, mida Jakop enne ei ole läbi teind ega saa selleks kindlasti ka teine kord enam juhust olema. See pidi olema lõbu, mis tasuks kõik mitmenädalalised ettevalmistused ja raipekandmised kaugele metsa, pidi olema kangelastöö, millest maksab jutustada külameestele, mida jutustada oma poegadele, et jääks Jakopi järeltulijatele perekonna legend suurest karutapjast.

Jakop seisahtas põõsas, kust püüniseraipeni väid mõniküm­mend sammu. Jäi ärevalt ootama suurt mesikäppa. Äga maha istuda kartis, sest karujaht ei ole naljaasi. Sest kui palju on esivanemaid, julgeid surma saand karukäppade vahel ja kui palju pääluid on purustand karu terav kihvhammas. Jakop kogus külma verd, et käsi ei väriseks esimesel paugul, et esi­mene kuul oleks surmav, et ei tuleks sülitsi kokku minna vihastund hiiglajõulise metsloomaga.

Aga karu ei tulnd pea ja Jakop ootas, pidi olema vaiki ja kuulatama tasaselt. Vaikuses hakkasid tungima ta südamesse metspuude sosinkõned.

Viimaks kuuldusid põõsas karu kohmakad hüpped. Jakop hoidis püssi valmis, aga süda lõi kõvemini kui kunagi enne.

Ja juba oli karu suur kogu raipehunniku juures. Püstistus tagujalgadele, esimesi tõstes üles, kui õnnistades õhturooga.

Jakop palgestas püssi ja lasi. Aga ei kukkund karu. Jäi seisma endiselt ega liigutand, silmad aga lõid särama kui sootuled, kui need kaks tähte, mida Jakop nägi asja. Aga suu­red olid need silmad, vihased kui nõial.

Jakop lasi veel korra ja veel korra. Aga karu end ei liigutand. Välkus vaid silm vihaleegina. Metsik hirm halvas Jakopi. Ta sihtind karule südamesse, kuid see seisab kindlalt kahel jalal. Oleks ta haavat, oleks ta rabelend või kisendand, ja kui kuul oleks mööda lennand, oleks karu vihastand ja tormand kallale.

Aga ta oli paigal. Jakop laadis ja lasi ühtelugu. Juuksed tõusid hirmuga püsti ja varsti leidis ta, et on välja lasknud viimase padruni. Ja siis tundis Jakop midagi libedat kaela ümber. Haarates käega, leidis ta, et kaela ümber on siug. Karu liikus paigast ja haaras Jakopi oma käppade vahele ning ta küüned tungisid Jakopi selgrooni. Siis hammustas karu Jakopi pääluu puruks kui pähkli ja viskas ta käest.

[PILT 9]

Jakopi pääst nõrgus kännusamblale veri.

Sügav on too mets ja vähe käib sääl inimesi, veel vähem on kellelgi asja suurte kuuskede manu. Ja sellepärast läkski väga palju aega, seni kui leiti metsast mitmest kuulist läbi­lastud suur karu ja tema kõrval surnud mees, keda riiete järele tunda võis, et ta oli Jakop, kes teind lõpmata kurja ja ülekohut metsale ja kelle suured jahilood lõppesid karujahiga Suurte Kuuskede all.

1921