Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/16

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad
Eduard Bornhöhe

16

LÕPETUS.

Sõidu ajal oli Gabriel Agnest õrnal viisil mõne ootamatu asja peale ette valmistanud. Siiski oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasnamäel — Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas.

„Ivo on surnud,“ vastas Gabriel Agnese imestava küsimise peale. „Ta on ju peaaegu minu sugulane, ega see siis imeks ei ole panna, et ta veel enne surma oma toreda telgi minule pärandas. Nüüd on telk sinu oma. Ma kingin ta sulle sellel tingimusel, et sa kõik kurvad mälestused tema seest sootumaks ära kaotad.“

„Mil viisil Ivo suri?“ küsis Agnes.

„Ta langes ausas kahevõitluses.“

„Kelle käe läbi?“

„Ta juhtus lahingus minu käe alla, võitles kui lõvi ja oleks minu karvapealt teise maailma läkitanud, aga — taevas ei olnud tema poolt.“

Armastusest ja kartusest segatud tundmusega vaatas neiu noore mehe poole üles, kes oma võidust nii alandlikult kõneles.

„On minu isa siin?“ küsis Agnes tasa.

„Ta on siin ja ootab sind,“ vastas Gabriel. „Astu tasakesi tema juurde ja — ole mõistlik, Agnes! Meie ülema käsuandja ihuarst on tema juures. Ma loodan julgesti, et suuremat häda karta ei ole. Mina pean teid mõneks ajaks üksi jätma, aga lõuna ajal tulen teid vaatama. Juhtub midagi vaja olevat, siis ootavad telgi juures mitu meest sinu käske.“

Agnes astus sõna lausumata telki, Gabriel aga. istus saani ja kihutas uuesti Pirita kloostri poole, mille asukohast paks suitsusammas märku andis. Paari tunni pärast tuli ta sealt sõjameestega, vangide ja saagikoormatega tagasi. Vangid ja ühe jao saagist läkitas ta ülema käsuandja vürst Mstislavski kätte, teise jaotas ta oma meeste vahel ära. Enesele ei võtnud ta kõigest kloostri varandusest muud kui üheainsa tüki, aga see oli ka kõigist kõige parem, sest see oli — Agnes.

Meie ei tea, mis vaheajal isa ja tütre vahel läbi oli räägitud. Kui Gabriel neid lõuna ajal vaatama läks, istus Agnes punaseksnutetud silmadega isa haigevoodi ees. Vana rüütel oli täiel mõistusel, aga tema näole oli lähenev surm juba oma kohutava varju heitnud. Viimase jõuga sirutas surija Gabrielile käe vastu ja püüdis lahkesti naeratada.

„Ma tänan teid, vürst Sagorski, selle rõõmu eest, et Agnese siia tõite,“ ütles ta nõrga, vaevalt kuuldava häälega. „Ma tean kõik ja olen kõigega rahul. Agnes on hea laps, ta annab mulle mu valjuse andeks ja kahetseb mind pealekauba. Ma võin nüüd rahuliku südamega surra.“

„Ärge mõtelge surma peale, rüütel,“ püüdis. Gabriel trööstida. „Teie peate preili Agnese rõõmuks veel kaua elama.“

„Minu elupäevad on loetud,“ kostis Mönnikhusen vagusalt. „Kas teate, vürst, et teie ülemal käsuandjal väga tark saksa ihuarst on? Ta on nimelt just niisama tark kui mina ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päeva enam ei näe, ja — mina arvan niisamuti. Ärge püüdke mind. asjata vaigistada, lapsed, mul ei ole vaigistust. vaja. Ma suren rõõmuga. Mis kasu minust veel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas veel rõõmu tegema? Minu sõjakuulsuse läige on kustunud, mu isamaa, Liivi orduriik, on hukka läinud, kõik mu vara on ära pillatud, oma ainsa lapse olen ma ise õnnetuks teinud ja tema tigedama vaenlase, kätte piinata andnud —“

„Armas isa, ära räägi nõnda!“ palus Agnes isa käest kinni võttes ja seda oma pisaratega kastes.

„See on hea, Agnes,“ sosistas Mönnikhusen naeratades. „Hoia mu käsi peos, see annab mulle jõudu rääkida, mis mul veel südamel on.

Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket ülekohut teinud. Ma tahtsin sind vägisi Hans Risbiteriga paari panna, aga sina tundsid teda õnneks paremini kui mina. Oh, see inimene on ütlemata alatu! Kui ma viimati tema käest raha laenuks nõudsin, kas tead, mis ta mulle siis vastas! „Läkitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!“ Ta tahtis sind minu käest raha eest osta. Kõik maailma nuhtlused tulgu tema peale! Oleks ta sel ajal minu käe alla juhtunud — aga miks peaksin ma oma viimseid silmapilke selle viletsa mälestusega mürgitama? Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. Vürst Sagorski, andke oma käsi siia! ... On see teie kindel nõu, Agnes von Mönnikhuseni endale abikaasaks kosida?“

„Jah,“ kostis Gabriel sügavas liigutuses.

„Siin ühendan ma teie käed ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnnistus saatku teid eluteel! . . . Usu mind, vürst, enne tänast päeva ei oleks ma sulle oma tütre kätt mitte lubanud, sest ma olen saksa rüütel ja suren sinu rahva vaenlasena! — aga sa oled ise tema pärast võidelnud ja tema enesele võidusaagiks omandanud. Sa oled tark ja aus mees, sa ei hakka Agnest sellepärast põlgama, et ma temale peale oma nime mingisugust kaasavara ei või anda. Mina olen kerjaja, aga tema on siiski Kaspar von Mönnikhuseni tütar ja kõlbab ainuüksi oma nime pärast küll vürsti kaasaks! ...“

Viimast korda välkus piiritu seisuslik ja sugukondlik uhkus vana rüütli silmis. Siis vajusid nad väsinult kinni.

õhtul heitis Mönnikhusen hinge. Vürst Sagorski lahkus oma väesalgaga Tallinna alt ja läks esmalt Kuimetsa, kus rüütli surelikud riismed tema viimse soovi kohaselt perekonna matusepai-gale puhkama pandi. Siis usaldas vürst oma väesalga mõneks ajaks ustava asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Venemaale oma isa juurde, kes tsaari armust oma mõisad ja seisuseõigused tagasi oli saanud, kuid selle tingimusega, et ta iialgi Moskvasse ei tohtinud tulla. Siin peeti toredad pulmad. Pärast pulmi kutsus tsaar Ivan noorpaari enese juurde, leidis neist suurt meelehead, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõrge ameti oma kojas. Liivi- ja Eestimaal ei saanud Gabriel enam sõjast osa võtta.

Kuidas suur Liivi sõda viimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võitu ei saanud, vaid seitsmenädalase piiramise järel sõjamoona puuduse pärast taganema pidid.

Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab. Vürst Sagorski nime leiame veel nende kangelaste seast, kes Pihkva linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory vastu imeliku visadusega kaitsesid ja sel viisil päästsid Moskva riigi raskest õnnetusest, kuhu ühendatud vaenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud.

Varsti pärast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nüüd isekeskis hukkaläinud orduriigi riismete pärast riidu läksid. Veel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamööda seda imelist jõudu kogus, millega ta pärast Rootsi ja Poola kangema võimu murdis ja väljakurnatud orduriigi maadele oma vägeva kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi.