Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/15
15
PÜHA NAISTERAHVAS.
Selsamal ööl koputati tugevasti Pirita kloostri värava pihta. Alles tüki aja pärast, kui koputamist mitmeti oli korratud, pistis väravavaht pea kitsast aknaaugust välja ja küsis pahaselt: „Kes seal kolistab?“
„Käskjalg rüütel Mönnikhuseni poolt,“ vastas võõras hääl õuest. Värava taga seisis hobune saaniga ja pikk mehekuju — kõik kolm vaevalt nähtavad, sest taevas oli uuesti pilve läinud ja paksu lund sadama hakanud.
„Rüütel Mönnikhusen läkitagu omad käskjalad päeva ajal, südaöösi ei lasta siin kedagi sisse,“ urises vaht pead tagasi tõmmates. Ta tahtis akent kinni lüüa, aga õuesseisja pistis piitsa-varre akna vahele ja ütles tungivalt: „Laske mind aega viitmata sisse! Ma pean kohe abtissi jutule saama.“
„Tule päevavalgel, siis näen, mis lind sa oled.“
„See on võimatu. Sa tead, et linn venelastest ümber piiratud on. Õnne varal pääsin ma Rannaväravast välja, kuna teisel pool kibe võitlus kestis, ja kihutasin hobusega üle merejää siia. Ma pean tagasi ruttama, enne kui lumesadu ja pimedus lõpeb, muidu võetakse mind tee peal kinni.“
„Mis käsku sa siis tood?“
„Seda võin ainult abtissile enesele ütelda ja palun teda kohe äratada.“
„Taga parem!“ turtsus vaht. „Kui sa sedagi ei ütle, mis sul vaja on, siis korista ennast!“
„Ära kutsu nuhtlust enese kaela, vanamees!“ hüüdis õuesseisja kärsituks minnes. „Ma paugu-tan värava pihta ja teen niisugust kära, et abtiss ise üles ärkab ja siis — hoia oma nahka!“
Käskjalg tegi kohe ähvarduse täitmisega hakatust.
„Oota ometigi, pöörane!“ taples vaht ja tõmbas akna raksudes kinni.
Ligi pool tundi läks mööda, enne kui riiv kõlises ja kitsas jalgvärav lahti tehti. Kaks kloostri-sulast, mõlematel kirved käes, võtsid käskjala eneste keskele ja talutasid ta üle õue, trepist üles ja pikast, pimedast vahekojast läbi nunnade söömasaali, mis vahaküünaldega valgustatud oli. Siin istus abtiss Magdalena auliselt ja tõsiselt kõrgel toolil; mõned nunnad seisid tema ümber. Sulased jäid aupaklikult ukse juurde seisma, kuna käskjalg kummardades abtissi ette astus. Nunnad panid ilma suurema meelepahanduseta tähele, et käskjalg, kes lihtsat mõisasulase riiet kandis, kena noormees uhke, peene näoga ja suurte, süsimustade silmadega oli. Abtiss silmitses teda teravasti ja küsis siis; „Oled sina minu õemehe sulane?“
„Mina olen rüütel von Mönnikhuseni teenistuses,“ vastas käskjalg kummardades.
„Mis sõnumeid sa tood?“
Käskjalg ei vastanud kohe, vaid piilus otsekui midagi kahetsedes nunnade poole. Abtiss andis viimastele märku eemale astuda. Siis ütles käskjalg tasakesi: „Ma toon kurbi sõnumeid. Rüütel Mönnikhusen on raskesti haavatud ja kõigist maha jäetud. Preili Agnes on ainuke varandus, mis minu armulisele ja õnnetule härrale siin ilmas üle jäänud. Seda varandust igatseb ta nüüd tagasi saada ja on mind välja saatnud teda siit ära tooma. Õues ootab hobune saaniga; ma loodan lumesaju ja pimeduse varjul õnnelikult linna pääseda, kus meid Rannaväravas oodatakse.“
„On sul mingit tunnistust kaasas, et sa tõesti minu õemehe poolt saadetud oled?“ küsis abtiss.
Käskjalg pistis käe põue, võttis Mönnikhuse-nite vapiga ehitud pitserisõrmuse välja ja ütles seda abtissi kätte andes; „Selle sõrmuse andis armuline rüütel mulle tunnistuseks kaasa.“
„Kas sul mingit kirjalikku tunnistust ei ole?“ küsis abtiss sõrmust terava tähelepanuga silmitsedes.
„Rüütel von Mönnikhusen on ju raskesti haavatud, ta ei võinud kirjutada,“ vastas käskjalg, kuna kerge puna talle palge tõusis.
„Millal ta haavata sai?“
„Eilse väljatungimise juures.“
„Ma ei tunne seda sõrmust,“ ütles abtiss külmalt. „Kui sul paremat tunnistust kaasas ei ole, siis ei või ma õetütart sinu kätte usaldada.“
„Kõrgeauline abtiss, heitke armu!“ palus käskjalg tungivalt. „See oleks raske õnnetus, kui ma tühjade kätega oma armulise härra ette peaksin astuma. Kui ma ütlesin, et rüütel von Mönnikhusen haavatud on, siis ei ütelnud ma täielikku tõtt, sest ma ei tahtnud kõrgeaulist abtissi kohutada. Rüütel ei ole mitte ainult raskesti haavatud, vaid ta on surmaga võitlemas. Ta otsis meelega surma, sest rasked õnnetused on elu tema meelest läilaks teinud. Võib olla, et ta tulevat päevavalget enam ei näe. Kõrgeaulist abtissi arvatakse õigusega pühaks naisterahvaks, kuidas võiks ta siis oma suures helduses keelata, et tütar isa surmavoodile tõttab?“
Kui käskjalg kõneles, viibis abtissi terav, varitsev pilk ühtepuhku ta näol.
„Sa võtad sellest asjast väga suurt osa?“ küsis abtiss luuravalt.
„Miks ei peaks ma sellest osa võtma, kui mu vaene härra surmasuus vaagub ja igatsedes ootab, et armsat last viimast korda näha saaks? Ärgu viivitagu kõrgeauline abtiss aega, muidu jääb kõik hiljaks ja siis ei suuda miski kahetsus rasket õnnetust enam heaks teha. Kui kõrgeauline abtiss seda sõrmust ei tunne ja mind ei usalda, siis näidaku seda preili Agnesele. Tema saab sõrmust vististi ära tundma ja tõrkumata minuga kaasa tulema.“
„Arvad sa?“ ütles abtiss kentsaka, vaevalt arusaadava naeratusega. „Kas sa preili Agnest nii hästi tunned?“
Kui käskjalg veidi kohmetudes vastust otsis, kutsus abtiss näpuviipega ühe nunna enese juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Selle peale läks nunn teise seltsis saalist välja. Käskjalg tahtis midagi ütelda, aga abtiss sundis teda uhke käeliigutusega vaikima. Natukese aja pärast tulid nunnad tagasi. Nende vahel kõndis Agnes von Mönnikhusen. Ta kandis pikka patukahetseja kuube; ta nägu oli kahvatu, paled auku vajunud, pilk tume, silmad tuhmistatud äkilisest valgusest, mida ta üle hulga aja esimest korda nägi. Teda nähes tuli valus ja vihane hüüe käskjala rinnust. Agnes värises. Ta pilk jäi käskjala kõrgel kujul kui tardunult seisatama, veri tõusis talle järsku pähe, ta karjatas valjusti, tuikus ja oleks kukkunud, poleks mitte nunnad teda toetanud.
„Viige ta kongi tagasi, ma oien küllalt näinud!“ ütles abtiss, kes Agnest ja käskjalga teravalt silmas oli pidanud.
„Pidage!“ hüüdis käskjalg, nunnadele teele põigiti ette astudes. „Mis olete teie preiliga teinud?“
„Selle üle ei ole mul vaja sulasele otsust anda,“ ütles abtiss uhke tõsidusega. „Viige ta ära!“
Aga käskjalg ei lasknud nunnasid paigast liikuda.
„Enne peab mul selgus käes olema!“ hüüdis ta müriseva häälega. „Agnes von Mönnikhusen, ma küsin teie isa nimel, mispärast kannate teie seda häbirüüd, mispärast peetakse teid siin vangis?“
Enne kui Agnes midagi sai kosta, plaksutas abtiss valjusti käsi. Saali uks läks lahti,- kuus kloostrisulast, kõigil pikkade vartega sõjakirved käes, astusid sisse ja asusid poolringis käskjala ümber, kes neid vaevalt tähele pani. Seda selgemalt nägi neid Agnes, kelle näost nüüd jälle viimne veretilk kadus. Ta vaatas paluvalt käskjala otsa ja ta pilk ütles selgesti: „Põgenege, Gabriel! Mispärast kukutad sa ennast ja mind hädasse?“
„Ma ootan vastust,“ ütles Gabriel rahulikult. „Kelle loaga peetakse teid siin kui kurjategijat vangis, preili Agnes? On see teie isa tahtmine?“
„Ma ei tea seda,“ kostis Agnes kurvalt. „Mu isa näib mind maha jätnud olevat.“
„See ei ole tõsi. Tema ise kutsub ju teid enese juurde. Kas tahate minuga kaasa isa juurde tulla? Õues ootab meid hobune saaniga.“
Agnese silmis säras välgusarnane rõõmuhelk, mis aga kohe jälle kustus.
„Ma tulen heameelega, kui abtiss lubab,“ ütles ta vagusalt.
„Kas kuulete, abtiss?“ hüüdis Gabriel. „Preili Agnes usaldab mind, tahab minuga kaasa tulla. Mispärast teie siis veel teda keelate? Mõtelge, et meil vähe aega on.“
„Kes sa oled, et sa minuga nii ülbelt julged rääkida?“ küsis abtiss kulmu kortsutades. „Ma ei usu, et rüütel von Mönnikhusen nii ninatarku sulaseid omas teenistuses sallib. Mis su nimi on, noor tuulepea?“
„Minu nimi ei tähenda siin midagi,“ ütles Gabriel järsult, sest ta kannatus hakkas katkema. „Teie näete, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küsin viimast korda: Kas tahate teda heaga minu seltsis minna lasta?“
„Ja kui ma mitte ei taha, mis siis?“ küsis abtiss pilkavalt.
Gabrieli silm välkus vihaselt. „Siis vastutate ise oma vägivalla järelduste eest. Ma hoiatan teid, abtiss, ärge kutsuge hirmsat õnnetust enese ja selle vaga paiga peale!“
„Julged sa mind veel ähvardada, kelm?“ kähistas abtiss viha pärast kahvatades. „Sulased, võtke see inimene kinni!“
Gabriel kummardas äkisti väriseva Agnese poole ja sosistas talle kõrva: „Ole julge, ma tulen varsti tagasi!“ tõukas tugeva hoobiga tagasi esimese sulase, kes tema käsivarrest kinni haaras, kiskus kirve ta käest ja müristas seda enese pea ümber keerutades: „Teie, lurjused, tahate sõjameest pidada?“
Enne kui kinni võtjad kohmetusest toibuda suutsid, oli Gabriel uksest välja karanud. Ilma tagasi vaatamata tõttas ta pikast vahekojast läbi, kargas trepi ülemiselt astmelt müüri peale, hüppas kahe sülla kõrguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui välja saadetud tagaajajad teda veel korra näha oleksid saanud.
Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pöörles unetult oma kõval asemel. Mure ja ahastus vaevasid ta südant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnnega pääsenud või tagaajajate kätte sattunud. Umbes tunni aja pärast kõlises kongi-ukse lukk. Uks läks lahti ja abtiss astus sisse, pahemas käes lühtrit põleva vahaküünlaga ja mitme nööriga piitsa kandes. Abtissi näost oli näha, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõmbas ukse enese järel kõvasti kinni, seadis lühtri müüriaugu ääre peale ja ütles Agnesele, kes imestades asemelt tõusis: „Või see ongi sinu armuke?“
Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus ärkas selle pilkava sõna juures korraga Agnese südames.
„See on minu kihlatud peigmees,“ kostis ta rahulikult.
„Kena peigmees, seda ei või salata,“ pilkas abtiss. „Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa lubaga ja õnnistusega?“
Agnes ei vastanud.
„Vahest ei teagi sinu isa veel sellest õnnest, et ta oma sulase või pärisorja äiaks peab saama? Kuidas saab ta jumalat kiitma, et ainsast tütrest niisugust rõõmu näeb! Priske, jumekas noormees, see tulevane Mönnikhuseni väimees! Ja missugune julge, kaval kelm! Ta tahtis ju sind minu käest lausa ära varastada!“
Abtiss naeris lühidalt ja kähisevalt.
„Vahest annad nüüd ka oma peigmehe toreda nime teada?“
Agnes jäi vait.
„Ma näen kurvastusega, et sa ikka veel kangekaelne oled,“ ütles abtiss auliselt pead vangutades. „Mille üle sa uhkustad, tüdruk? Loodad sa ikka veel isa peale, kes sind pöörases helduses üleliiga on hellitanud, enesele vitsaks kasvatanud? Kuule siis: sinu isa on vilets kerjaja, keda mina edaspidi armust pean toitma. Tema vannub ja sajatab sind, sest oma sõnakuulmatu olekuga oled sa teda ja ennast õnnetuks teinud. Oleksid sa Risbiteri vastu võtnud, siis ei pruugiks su vaene isa nüüd kerjakotti kanda. Õnnetus ja sinu patud on tema vaimu pimestanud, ta annaks sulle vahest veelgi andeks, kui sa kavala kassimeelitu-sega temale läheneksid. Seda ei tohi sündida, muidu kaoks viimne õigus maailmast. Teie peate üksikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on jumal karistanud ja mina — tahan sind karistada. Sa oled nüüd täiesti minu meelevalla all, miski vägi ei suuda sind minu käest ära kiskuda.“
„Mida sa tahad minuga teha?“ küsis Agnes külmalt.
„Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda,, sinu keha vaevata, su hinge valusas kahetsemise tules puhastada. Võta see riie seljast!“
Äge puna tõusis Agnese palge.
„Mõtle, et ma mitte orjatüdruk ei ole, vaid Kaspar von Mönnikhuseni tütar!“ ütles ta välku-vail silmil.
„Seda pahem, kui rüütli tütar orja nuhtluse vääriline on.“
„Mina ei lase end piitsaga peksta!“
„Selle vastu on nõu leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast. Kui sa vastu tõrgud, siis kutsun nad sisse.“
Agnes surus käed vastu silmi.
„Sinu pärast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,“ sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kästud.
„Nüüd seisa paigal!“ hüüdis abtiss peaaegu hõisates.
Piits vihises läbi õhu. Abtiss lõi esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõõmuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes — siis ikka kiiremini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna.
Agnes ei teinud kordagi häält, kui ta õrn keha otsekui tules põles, aga külm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled värisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõppes abtissi jõud.
„Miks sa mind piinad?“ küsis Agnes tumedalt.
„Sellepärast, et sa püha naisterahvast oled vihastanud,“ kostis abtiss kähisedes ja lõõtsutades.
Agnes raputas vagusalt pead.
„Sina ei ole püha, tädi, sest sa vihkad mind. Ma tean ka, miks sa mind vihkad. Kui sa veel noor tüdruk olid, armastasid sa minu isa. Sa ei ole oma õele iialgi andeks andnud, et isa teda sinust rohkem armastas. Sellepärast oled sa ka kloostrisse läinud, mitte end jumalale pühendama, vaid oma haavatud südant põletama. Sa vihkad mind selle pärast, et ma oma ema nägu olen. Ei, tädi, sa ei ole püha, vaid patune inimene, sa ei ole mind mitte karistanud, vaid oma viha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks.“
Abtiss oli näost rohekaks läinud; pärani silmi ja lahtise suuga vahtis ta Agnese otsa. Ta kuivanud huuled liikusid, aga ta ei saanud tükil ajal sõna suust välja.
„Jah, ma vihkan sind!“ susises ta viimaks kui vihane uss. „Ma tahan sind iga päev piinata, sind näotuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks hõõruda. Olgu peale, et ma püha ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnnele kuradiks oli!“
Põlevail silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas abtiss veel korra piitsa Agnese poole, keda sarnane vihkamise palavik enam jälkuse ja haledusega kui hirmuga täitis, ja pöördus siis järsku ukse poole, jäi aga niisama järsku seisma ja hakkas kõigest kehast lõdisema. Vahekojast kostis vali kära ja raskete sammude müdin, mis kiiresti lahenes. Läbi müüriaugu paistis hele tulekuma. Kongiuks kisti äkki lahti ja lävele ilmus Gabriel, põlev tulelont käes. Ühe pilguga märkas ta, mis siin oli sündinud. Äkilises vihas sasis ta abtissi kõhnast käsivarrest kinni, kiskus ta vahekotta ja tõukas kongi ukse jalaga kinni. Vahekoda kubises sõjameestest, nende keskel seisid värisedes ja vabisedes mõned kloostri-elanikud.
„Põrgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?“ müristas Gabriel, abtissi kurjasti vapus-tades.
„Armu, halastust!“ ägas abtiss, esimese hirmuga põlvili nõtkudes.
„Kas sa tema vastu halastust tundsid?“ karjus Gabriel vihaselt. „Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri peale! Sa ei hoolinud sellest, sinu verejanu oli ärritatud, sa läksid öösi oma ohvrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu valitsus on otsas, Pirita kloostri viimne päev on kätte jõudnud!“
Abtiss tõusis äkisti püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahvatu, aga ta silmist välkus vana rüütlisoo paindumatu uhkus.
„Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva abtissiga sel viisil rääkida julged?“ hüüdis ta pühalikult.
„Minu nimi on Gabriel Sagorski.“
Abtiss läks näost veel veidi kahvatumaks ja ütles palju tasasemalt: „Mõtelge, vürst, et see püha paik on, kus te seisate. Hoidke end püha paika teotamast!“
„See ei või püha paik olla, kus põrguline valitseb,“ naeris Gabriel mõrudalt. „Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis vähemalt ausad sõjamehed sellest kasu!“ Ja meeste poole pöördudes lisas ta juurde: „Võtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle röövlikoopa. võite paljaks riisuda.“
Vannutades sirutas abtiss käed sõjameeste vastu välja, aga need sasisid aega viitmata ta käsivartest kinni ja talutasid ta ühes kõige kloostrirahvaga õue peale. Gabriel jäi üksipäini vahekotta seisma. Kui kõik välja olid läinud, hüüdis ta tasakesti müüriaugust sisse: „Valmis, Agnes?“ — ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus vastus: „Jah!“
Agnes ei olnud enam kangekaelne — ei mitte sugugi.
Gabriel kiskus kongiukse lahti — ja Agnes nuttis tema rinnal.
„Vaene laps, vaene laps!“ ütles Gabriel, neiu juukseid õrnalt silitades.
„Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu pärast palju kannatanud,“ sosistas Agnes sügavasti hinge tõmmates.
Gabriel võttis ta kui lapsukese oma kätele, kandis ta saani, mässis sooja kasuka sisse, istus ise ta kõrvale ja võttis ohjad kätte. Sõit läks kiiresti laagri poole.
Nende selja taga kohas kloostrirahva hädakisa, raksusid kirstud ja kapid kirvehoopide all ja viimaks segines suure tule kuma tõusva koidu valgusega . . .
See oli Pirita kloostri viimne päev.