Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/2
2
MÕISAMEESTE LAAGRIS.
Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee peale välja ja sammus mõttes Tallinna poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja vaatas tagasi. „Naljakas lugu!“ ümises ta pead raputades iseenese ette. „Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul on tina taldade all, ma ei taha edasi minna. See vana habemik ütles, et tema värav täna õhtuni minu ees lahti seisab. Mis nõidus selle sees oli, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkesti põhjust neid vihata ja põlata. Agnes von Mönnikhusen . . . Seda nime olen ma tänini vihas pidanud ja nüüd . . . See oli ju üks Mönnikhusen, kes Koluvere lahingus talupojad ära võitis ja minu vanaisa puuoksa lasi tõmmata. Üks Risbiter langes minu vanaisa käe läbi. Kui see selle junkru Hansu isa oli, siis oleme temaga tasa. Rumal jõmpsikas see junkur Hans! Ma ei mõista, kuidas Agnes von Mönnikhusen seda punaseharjalist poisikest . . . aga mis minul sellega asja? Mul on tõesti paremat teha kui albi junkru ja upsaka rüütlipreili pärast oma pead murda. Läki Tallinna poole!“
Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Visa mõte ei tahtnud kuidagi ta peast lahkuda.
„Hm! Nii väga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära. Kui ma homme sinna ei jõua, siis olen ülehomme seal. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri peale heitma? Kardan ma seda junkrut? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.“
Viimase mõttega kõiki kahtlusi lõpetades pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.
Mõisameeste laager oli laialdane telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse välja peal. Terve laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud vall kahe väravaga ja mõne suurtükiauguga. Gabriel pääses kerge vaevaga väravast sisse, sest vahid olid joobnud ja ei pärinud tundmatu talupoja käest muud kui natukese õlleraha, mida Gabriel neile andis. Laagris valitses pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed olid mõne päeva eest „Liivimaa kuninga“ Magnuse asupaiga — Põltsamaa alevi kallale kippunud, kuna „kuningat“ ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma päni. Siis mindi „sõja“ nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud — ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid, prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis:
„Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.“
„Kas seesama oligi?“ hüüti mitmest küljest.
„Seesama neh!“ tõendas laia näoga sõjamees. „Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuidas ta Risbiteri hobuse seljast maha pühkis. See nali on vähemasti vaadi õlle vääriline.“
„Paras Risbiterile!“ hüüdsid hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gabriel võttis pooltahtmatult ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama, „mis mees ta on“.
„Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,“ seletas üks sõjamees, Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades. „Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakekaussi seal?“ — Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa vahtis. — „See on krahvide järeltulija ja kannab ise krahvi nime. Sarnaseid on meil palju.“
„Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,“ lällutas krahv.
Mürisev naer kajas ümberringi vastuseks.
„Hans Risbiter ei ole selle lapaka vääriline,“ kõneles Gabrieli uus sõber edasi. „Oma ülbuse, ihnuse ja häbematu nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et vana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma väimehe tahab teha. See lugu paneb iga ausa inimese vanduma. Kahju, et sina junkrut kõvemini ei pigistanud, kui ta su käte vahel oli! Oleksid sa tema kõvera kaela veel enne pulmi kahekorra keeranud — vaat’ see oleks esimene nali olnud!“
„Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,“ seletas teine sõjamees, „aga sestsaadik, kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.“
„Kas tunahomme on juba pulmad?“ küsis Gabriel kohmetades.
„Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema, kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?“
„Mis näost rääkida!“ ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud. „Nägu on jumala loodud nägu, aga see’p see on, et mees ise kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ühe sõnaga — lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!“
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidusõna Risbiteri kohta tema kõrvu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud oli selle aja viisi järele toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meieaegseid inimesi küll vist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas, jutt ei vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa pealtkuulajatest enam Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes Risbiterile mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni endale pidi saama. Agnes oli mõttes ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, leidis aga nii vähe vastuseid, et ta viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega pea purju pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käsivarrest kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.
„Mis tembutamine see on?“ algas ta siin raske keelega. „Mi-miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi — mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei armasta?“
„Ma ei tea isegi,“ kostis Agnes mõttes.
„Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?“
Viimased sõnad kõlasid nii ähvardavalt, et Agnes võõrastades üles vaatas.
„Teie olete joobnud, junkur,“ ütles ta kergesti punastades. „Laske mu käsi lahti!“
Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette põlvili maha ja ütles nutuselt: „Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu vastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei või seda enam kannatada. See pagana Delvig kihvtitab minu elu ära oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale luiskab?“
„Tänini ei uskunud ma seda mitte,“ ütles Agnes tõsiselt.
„Ära usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuidas võin mina, kes oma käega Dietrich von Fahrenbachi vaenlaste keskelt vangi võtsin, rumal poiss ja jänespüks olla? Ei, kulla Agnes, mina olen vapper mees ja targa mõistusega. Ma oleksin Delvigi kihvtise suu ammugi sulgenud, aga ma ei raatsi kätt tema külge pista, sest ta on sinu sugulane.“
„Oh, selle pärast ei pruugi sa tema peale armu heita,“ ütles Agnes naeratades.
„Ei, Agnes,“ tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti, „ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale viga teeksin? Täna ärritas ta mind teel, nii et mul mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam valitseda ja tema väetikese lugu oleks vist halvaks läinud, poleks mitte teised vahele tulnud.“
„Kas sa siis nii osav vehkleja oled?“ küsis Agnes kaheldes.
„Mina olen Eestimaal kõige osavam vehkleja,“ kostis Risbiter alandlikult.
„Aga kuidas sulle metsas see äpardus juhtus?“
„Missugune äpardus?“
„Et — et sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.“
„Ah, sa räägid sellest häbemata talupojast?“
„Ta ütles ju, et ta vaba mees on.“
„Ja sina usud seda? Oh Agnes, ära seda usu! Ülepea ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli vene salakuulaja, selle eest annan ma oma pea! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sealjuures viskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.“
„Aga kuidas see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid?“
„Kes sulle seda ütles?“
„Delvig ütles seda sinu enese kuuldes.“
„Oh seda häbemata valevorsti! Mina ei pannud seda valet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgapäraga kohe sündsa vastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osav ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast võitlemist ja valu kannatamist! Kõik on minu peale kadedad, kõik püüavad mind tõrvata ega hirmu kõige inetuma vale eest tagasi. Aga ükspuhas — tehku nad mis tahavad, mina neid ei karda, niikaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.“
„Ei anna,“ ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte vahelt lahti.
„Mis see tähendab?“ turtsus Risbiter. „Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!“
„Pärast pulmi!“ kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist välja.
Pahas tujus läks Risbiter õue pead lahutama. Telkide vahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuvat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatavasti on need viina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkru rindu kogunenud viha korraga põlema.
„Sina koer!“ kärgatas ta Gabrieli peale. „Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis sa siit otsid?“
Pikkamisi pööras Gabriel pea käratseva junkru poole.
„Näe, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lüüa mõistab,“ ütles ta heas tujus.
Sõjamehed naersid. Junkur Hans läks näost roheliseks.
„Häbematu lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja võta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!“
„Rüütliga ei ole mul praegu rääkimist,“ ütles Gabriel naeratades, „aga kui väike junkruke vanema inimesega räägib, siis võiks junkruke küll mütsi kergitada.“
Sõjameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid.
„Sulased!“ karjus Risbiter viha pärast peaaegu nuttes, „võtke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!“
Sulased ei liikunud paigast, vaid näitasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus Risbiter mõõga välja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülikuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiv mõõk käes, kohmetunud junkru ees.
„Vaatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,“ ütles ta ähvardades.
Mõõgad kõlisesid kokku. Mõisameestest ei astunud keegi vahele; nad vahtisid uudishimulikult vehklejatele ja südame põhjas soovis vist igaüks, et ülbe junkur hästi valu saaks. Võitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järel lendas Risbiteri käest mõõk kõrgesse, keerutas õhus mitu korda ringi ja kukkus alles tüki maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta õigesti näinud, et õnnelik naeratus neiu roosiliste huulte ümber lehvis. Agnes jäi küll kohe jälle tõsiseks ja pööras näo kõrvale, aga tema naeratusest jäi õnnestav kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuidas kõik kenad voorused korraga tema rinnus aset võtsid; heldus, lahkus, leplik meel ja üldine inimese-armastus paisutasid tema karedat sõjamehe-südant.
„Minge puhkama, junkur!“ noomis ta sõbralikult. „Tänaseks olete vahvust ja osavust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige viledam tantsija maailma peal; oleks tal tiivad seljas, siis võiks teda linnuks arvata, nii ilusasti lendab ta läbi õhu. Kui teinekord võitlemisele välja lähete, siis võtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk teie käest lendu ja teie jääte omast ilma.“
Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pooltahtmatult sinnapoole, kus ta oma sõjariista arvas olevat. Agnes seisis veel akna taga, kuid nüüd oli naeratuse kuma tema uhkelt näolt täiesti kadunud ja selle asemel väike kortsuke tema kulmude vahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel vahetus kahvatus punaga. Ta ei julgenud kellegi peale vaadata, õigusega kõigi nägudel pilkavat naeratust näha kartes.
„Sa oled oma kätt rüütli vastu üles tõsta julgenud, seda pead sa kahetsema,“ ütles ta viimaks kogeldes, pööras jala pealt ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas talle järele. Gabriel oli enesele kerge vaevaga ja ilma tahtmata hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku seda julget meest vahtima, kes vihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud teda juttugi teha ja — õigust ütelda — ta ei kippunud ka ise üleliiga minema. Salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.