Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/3

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

3

PRUUDI KAHTLUSED.

Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas vanameelne: tütre pulmas pidi kõik karvapealt nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja hakatust, Liivi orduriigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arvatud, et pulmi mitte, nagu muidu enamasti, linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud. Kõik ei võinud paraku tulla, sest mitmed olid sõjas surma saanud, teised vangi viidud, kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda ilma kerjama läinud, aga mõned tulid siiski oma naiste ja sulastega ja kõigepealt olid kõik rüütlisoost mõisamehed ise pulmalised. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredust, seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval Kuimetsa laagris näha oli! Rüütlid ja junkrud olid toredas piduriides, kuldkettide ja sulgedega ehitud, nende hobuste rakmed välkusid päikese paistel, nende prouad ja preilid olid pärlite, kulla ja kalliskividega nii raskesti kaetud, et ehete koorma all vaevalt jalal jaksasid seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemasti mõned läikivad riismed järele olid jäänud.

Pärast lõunat, kui mõisas õhtuseks sööma- ja joomapiduks laialisi ettevalmistusi tehti, ratsutasid kõik rüütlisoost meesterahvad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist välja ja kogunesid lageda välja peal ühe vana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja selle järgmiste sõnadega lõpetas:

„Kõrged ja aulised rüütlisoost härrad ja junkrud! Meie armsa seltsilise, vahva Hans von Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja viisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auks olete siia kokku tulnud: sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnd vana viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see tõstku käsi ja tõotagu sõna pidada.“

Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid nad trummide ja pasunatega, püsse paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid nad mõisa palkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudi-ehtes teiste naisterahvaste keskel seisis ja ratsanikkude peale vaatas. Siis jagunesid kõik ratsanikud kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auks, ja nooremad algasid mõisa õue peal võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogunesid mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja pilkasid kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini kohas pealtvaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ja läks palkonilt ära. Teistest naisterahvastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanu oli põnevusega võidumängule juhitud. Agnes tõttas üksipäini oma kambrisse, kus ta nõrkedes toolile langes. Ta süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis; tal oli üksainuke selge tunne: pahameel Hans von Risbiteri vastu.

Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust kui seda, mis sõja läbi sündis; sõjahäda tundis ta küll põhjalikult, sest ta oli just niisama vana kui suur Liivi sõda — 18 aastat. Kõige vähem tundis Agnes omaenese südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine veel mitte rüütlipreilide harjunud ajaviide ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uueaegne, odav ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aasta vanaduses veel täiesti tundmatu asi. Agnes teadis nii palju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber vanaks on saanud, vanemate tahtmist mööda mehele lähevad; tehakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõisa ja elab seal lustlikult — kui aga sõda lubab. Koos elades pidi nõndanimetatud armastus iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas: isa, ma, surnud venda, sugulasi, oma hoidjaid, isa jahikoeri, tädi Mathilde valget kassi ja mitmesuguseid sulgloomi. Junkur Risbiter ei olnud näo poolest ilus, ei ka mitte üleliiga tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure varanduse ainus pärija olla, kellele isa pealegi oma verivaenlase vangivõtmise eest suurt tänu võlgu oli. Igapidi oli Risbiter vähemasti niisama hea, kui mõni teine kosilane, miks ei pidanud Agnes teda meheks astu võtma? Pulmadega oleks Agnes heameelega veel aega viitnud, sest ta ei raatsinud isast lahkuda, aga isa oli ju pulmapäeva ette määranud ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata täidetud saama. Vähemais asjus tegi vana Mönnikhusen hea meelega tütre tahtmist ja laskis ennast tema õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele iialgi mõtet pähe tulnud isa tahtmise vastu hakata.

Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam vaja oli kui isa tahtmist, ja ühtlasi tundis ta oma südames soovi ärkavat asja oma silmaga vaadata, aega viita, uurida. Ta aimas tumedasti, et ta Hans von Risbiteri iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; veel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse vastumeelt oli. Nagu kõik naisterahvad, nõnda veeretas ka Agnes oma südame põhjas kõik süü meesterahvale. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusi, mis peigmeest tema meelest läilaks tegid, vaid andis oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on valelik, vilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks olema. Ma ei või tema üle iialgi uhke olla ja tema ei või mind iialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema vastu, kuidas võin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha?

„Agnes!“ hüüdis isa hääl ukse tagant.

Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise peale. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja vastupanemise vaim tema lapselikus südames. Mispärast sundis isa teda vastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde tulnud, et isa teda „sundis“. Ja nüüd?

Uks läks lahti ja vana Mönnikhusen pistis pea prao vahelt sisse.

„Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?“

Agnes võitles iseenesega. Pidi ta välja rääkima, mis ta südant koormas, või suud pidama ja vaikselt kannatama, mis isa tema peale pani? Rääkimise soov jäi võitjaks.

„Kas ma tohin sinuga sõna rääkida, isa?“ küsis Agnes kartlikult.

„Hohoo, millal sa seda siis pole tohtinud?“ kostis Mönnikhusen heas tujus ja astus tuppa. „Mis sul on, tütrekene! Sa oled näost kahvatu, otsaesine kortsus, huuled vingus — mis see tähendab? On sind keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielu muredele?“

Agnes surus ennast nagu kaitset otsides isa rinna vastu ja ütles meelitades: „Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pea on segane. Anna mulle head nõu, pai isa.“

„Head nõu? Mis mina vana sõjamees pitsidest ja paeltest tean? Ega sa muud nõu ometigi ei taha.“

„On see sinu tõsine arvamine, isa, et noorel naisterahval, kes homme mehe abikaasaks peab saama, muud nõu vaja ei ole, kui pitside ja paelte kohta?“ küsis Agnes pisut kibedalt.

„Noh, noh, võib ju ka olla, et sa oma pärlite ja kalliskividega — “

„Isa!“ hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.

„Taga parem!“ hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni poole sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahva pisaraid enam kui tuld: „Sul näib ju üsna tõsine asi südame peal olevat. Säh sulle, nüüd hakkavad silmad koguni vett jooksma. Tule taevas appi, no mis nüüd peale hakata? Oot’, oot’, ma kutsun kohe naisterahvad siia —“

„Ära kutsu kedagi!“ ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ära. „Mul on sinuga üksipäini rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.“

„Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naisterahvad —“

„Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arvad . . . kas sa mõtled —“

„Noh?“

„Kas sa usud, et . . . junkur niisugune mees on, nagu näiteks sina oled?“

„Hoho!“ naeris Mönnikhusen. „Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole!“

„Ma tahtsin ütelda: kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nii hea —“

„Noh, mis veel?“

„Ühe sõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar von Mönnikhuseni väimeheks saada?“ lõpetas Agnes vahvasti.

„Oi, oi, Agnes,“ imestas vana rüütel, „ma ei teadnudki veel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on vana ja kõrge au sees, sinu lihane onu, minu vend, oli piiskop ja valitsev vürst —“

„Ma ei räägi meie sugukonnast,“ ütles Agnes ruttu vahele, „ma küsisin ainult, kas sa Risbiteri enese vääriliseks arvad.“

„Kui ma ise teda oma väimeheks olen valinud, ju ta siis ikka ka selle suure au vääriline on. Või on sul selle kohta vahest midagi kahtlust?“

„Mul ei ole veel aega olnud teda ligemalt tundma õppida.“

„Seda parem. See ei ole ilmaski hea, kui noor tütarlaps meesterahvast ligemalt tundma õpib.“

„Ka siis mitte, kui sellest meesterahvast tema tulevane abikaasa peab saama?“

„Abielus on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida.“

„Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?“

„Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted võtad?“ hüüdis vana rüütel pead vangutades.

„Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometi minu asi sinule meest otsida, ja olen ma ühe leidnud, siis tähendab see, et teie väga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.“

„Kas sa siis Risbiterit tõesti nii hästi tunned?“ küsis Agnes aralt, esimest korda isa sõnade kohta kahtlust tundes.

„Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime head sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu võlgu.“

„Aga mina ei ole temale mitte tänu võlgu,“ pani Agnes julgesti vastu.

Vana rüütel sügas kitsikuses kõrvatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hea mõtte leidnud: „Tont võtku mind, kui ma sellest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendavad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?“

Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese käes. Ta ei leidnud kohe vastust, vaid lõi punastades silmad maha.

„Haha, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled,“ naeris Mönnikhusen. „Sa oleksid heameelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja osavam oleks olnud. Pai laps, ära üleliiga kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühele juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast maha on lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele.“

„Aga kui ma mehele ei tahagi minna?“ ütles Agnes järsku.

Mönnikhusen pahvatas suure häälega naerma.

„Sa ei tahagi mehele minna! Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arvasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olevat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasevad endid ju veel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.“

„Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida,“ ütles Agnes uhkusega.

„Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi, aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?“

Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele küsimusele kostis ta selge, kindla häälega:

„Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.“

Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel omajagu kindlat tahtmist või „kangekaelsust“ oli, millega ta, kui vaja, ka isa üle valitses, ja praegu oli Agnese nägu nii tõsine, tema pilk nii vali, et vahva rüütli süda rinnus silmapilguks värisema lõi.

„Mispärast?“ küsis ta kohmetanult.

„Ma ei või seda seletada,“ vastas Agnes mõttes ja lõi silmad maha.

Seda nähes tundis vana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütre ees kohe jälle kasvavat, aga naljatada ei julgenud ta siiski veel mitte, vaid arvas tõsist, isalikku manitsust vaja olevat.

„Agnes, Agnes, mis sul arus on?“ ütles ta noomivalt. „Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea isegi, mispärast sa seda nõuad! Mõtle ometi, mis see tähendab: pulmad on juba alanud, pidu valmistatud, võõrad kokku kutsutud — ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama: Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tuleva aja peale edasi lükatud! Mis ütleksid inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata? Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis sinust enesest arvama hakatakse!“

„Mis siis?“ kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegid.

„Oh Agnes, sa ilmsüüta ingel!“ õhkas Mönnikhusen südame põhjast. „Kui vähe tunned sa veel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja veel kurjemat keelepeksmist! Sarnane ettevaatamatu tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kohe sõjahädast ja kõigest viletsusest hoolimata tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse au on nii ütlemata õrn taim, et üheainsa kurja keele puutumine teda närtsima võib panna.“

„Kuidas võib see minu au külge puutuda, kui —“

„Kui pulmad pidamata jäävad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergesti meie au rikkumine sagedasti meie kõige paremate sõprade käes käib, ja kui raskeks see mulle läheb, sinule seda ära seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust kohe silmaga ei nähtud, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jäävad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtava põhjuseta pidamata, siis pääsevad jutud lahti — “

„Missugused jutud?“ küsis Agnes järsku.

„Noh näiteks, nagu oleks sinu ja Risbiteri vahele keegi teine meesterahvas pugenud —“

„Keegi teine meesterahvas?“ kordas Agnes kohkudes.

„Nüüd sa ehmatad isegi ära,“ naeratas vana rüütel, südame põhjas oma kordaläinud kavaluse üle rõõmustades. „Ära sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle väga vastumeelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligimesest heameelega kurja, liiati siis, kui see ligimene — noor naisterahvas on. Läheb pruutpaar ehk ka abielupaar enneaegu lahku, ilma et põhjused kõige maailma ees selged oleksid, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole peale, nagu oleks tema kuidagiviisi õigelt teelt kõrvale eksinud.“

„Seda ei pea keegi mõtlema!“ ütles Agnes järsku pead tõstes uhkesti. „Unusta minu palve ära, isa. Ma näen tõesti nüüd isegi, et rumal laps olin ja võimatut asja himustasin.“

„Olgu see sulle tulevikus õpetuseks,“ lõpetas Mönnikhusen pühalikult ja andis tütre puhtale, valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle palkonile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua viibinud. Need küsimused tegid Agnesele tuska; külmavärinaga mõtles ta sellele, kuidas lugu veel siis oleks olnud, kui kõik need naisterahvad tema käest palju suurema ja tähtsama asja põhjusi oleksid pärima hakanud. Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinna külge, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise kujuga kõigi naisterahvaste pilgud enese poole tõmbas.

„Ütlemata ilus ja ütlemata uhke!“ mõtles Gabriel kena pruuti silmates. „Päris vürsti tütar. Ma ei usu, et ta Risbiterit armastab, aga veel vähem võiks ta inimest armastada, kes seisuse poolest temast karvaväärt madalam on.“