Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/6

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad
Eduard Bornhöhe

6

KES OLI GABRIEL?

Gabriel eksis arvates, et see sõna kui pikselöök uhkele rüütlipreilile saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul vaatas ta meelitava umbusaldusega Gabrielile silma ja ütles naeratades: „Teie naljatate?“

Gabriel arvas tugevamat mõõtu vaja olevat; tal oli kentsakas himu rüütlipreili ees oma madala seisusega uhkustada.

„Mina ei ole mitte ainult talurahva soost,“ ütles ta karmilt, „vaid minu ema oli pealegi eesti talupoja, see on — pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade võsu.“

„Mispärast püüate teie ennast halvaks teha?“ küsis Agnes nõrga häälega.

„Ma ei püüa ennast sugugi halvaks teha,“ kostis Gabriel kuivalt. „Teie himustasite teada saada, kes mina olen, ja ma täidan teie soovi. Te olete sügavas eksituses, kui arvate, et ma oma sündimise pärast häbenen. Ei sugugi. Ma olen uhke selle peale, et minu soontes tilk vahva, aga õnnetu rahva verd voolab. Kuidas võib see mulle häbiks olla, et minu esivanemad vägivalla sunnil pärisorjusesse on sattunud? Kui inimene ilma enese süüta vangi satub, on see siis häbi? Teie ise olite eile veel vaba ja rikas, nagu kuningatütar kunagi, täna olete vaene põgeneja — kas teie ennast sellepärast põlgate? Minu esivanemad on oma priiuse eest vahvasti võidelnud ja priiuse vaim ei ole nende järeltulijates veelgi kustunud. Minu vanaisa oli nende talupoegade eestvedaja, kelle ees kuueteistkümne aasta eest saksa rüütlid värisesid. Teil on põhjust mind veel enam vihata kui põlata. See oli minu vanaisa, kelle käe läbi Koluvere lahingus teie peigmehe isa Johann von Risbiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne. Nad kaotasid lahingu, minu vanaisa sattus vangi ja sai teie isa käsul kui mässaja hirmsal viisil surmatud.“

Agnes vahtis pärani silmi Gabrieli otsa ja kogeles kahvatades: „Teie teadsite seda ja siiski — siiski olete minu elu päästnud!“

„Mina ei sõdi tütarlaste vastu,“ ütles Gabriel naeratades.

„Teie peaksite mind ju hirmsasti vihkama!“ hüüdis Agnes käsi risti pannes.

„Ei, ma ei vihka teid mitte. Ma päästaksin teid heameelega veel sada korda suuremast hädaohust, aga ma arvan, teie näete nüüd isegi, et ma kauemini teie — tuttavaks ei või jääda, kui just hädasti vaja. Et põhjani teaksite, kui suure põlguse ja vihkamise vääriline ma olen, siis kuulge veel: minu isa oli venelane ja mina ise olin veel paari nädala eest vene sõjamees, see on — teie sugurahva ja orduriigi vaenlane!“

Agnese näol vaheldus kahvatus punaga.

„Siis olete ometigi . . .“ kogeles ta surija häälega.

„Mis?“

„See, kelleks junkur Risbiter teid arvas . . .“

„Vene salakuulaja?“ täiendas Gabriel kergesti punastades. „Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõpeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes „Julma“ nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba[1] ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.“

Gabriel kõneles neid sõnu paisuva häälega, peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil, ja tõsise vaimustuse lõke loitis ta pilgus.

„Andke andeks!“ sosistas Agnes. Ta rinnust tungis südant kergendav õhkamine; ta silmis läikisid pisarad, tänupisarad. Ta ei tahtnud seda meest põlata!

Tükk aega vältas piinlik vaikus. Agnese söögiisu oli hoopis kadunud, kuna Gabriel vagusalt söömise lõpetas, siis pea käele toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julgenud silmi Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ,ennast süüdlase olevat ja sai enese peale tusaseks.

„Kes pagan kihutas mind kõike välja lobisema?“ mõtles ta kahetsedes. „Palju parem oleks olnud, kui ta mind mõneks saksa krahvipojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädavalt rikutud, sõprus lõhutud, usaldus kadunud. Ime, et ta veel silmapilgugi minu ligidal viibida läbeb. Olen ikka veel noor ja rumal, ja pealegi toore südamega, et vaest, mahajäetud tütarlast nii uisapäisa kurvastada ja pahandada võisin. Kõik ei ole küll mitte minu süü. Miks ta oma seisusega nii väga uhkustas? See pani mu vere keema. Rumal temp on tehtud, pean katsuma viga kuidagiviisi parandada. Küll ta võib mind nüüd südame põhjast vihata ja põlata!“

Kui siis Gabriel mõne aja pärast silmi julges tõsta, pani ta määratu imestusega tähele, et Agnese näol kõige vähematki vihkamise ega põlguse märki näha ei olnud. Ta paled olid küll veidi kahvatud, aga nägu muidu rahulik ja pilk, millega ta Gabrieli peale vaatas, täis õrna osavõtmist.

„Jutustage mulle oma elust,“ ütles Agnes vagusalt.

„Minu elust?“ hüüdis Gabriel imestades. „Mis mul sellest veel palju jutustada jääb? Teie teate juba, kes ma olen ja kui palju ma väärt olen. Ma arvasin, et teil kõige vähemat soovi ei ole minusugusest veel rohkem teada saada.“

Agnes raputas tõsiselt pead.

„Sellest, mis ma teie elust siiamaani tean, ei või ma veel sugugi arvata, kes te olete ja kui palju te väärt olete. Teie ei ole igapäevane inimene, kelle elulugu kahe-kolme sõnaga ära räägitud on. Ütelge mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka veel uskuma, et teie ennast minu ees halvaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis teist arvata tuleb. Või on teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Teil ei ole usaldust minu vastu?“

„Mul ei ole mingit saladust hoida.“

„Mispärast ei taha teie siis minu uudishimu täita?“ tungis Agnes peale. „Mõtelge, et teie ise ennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina valju meelega junkur Georg von Mönnikhusen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega kangekaelsust ei salli?“

„Mis õige, see õige,“ ütles Gabriel naeratades. „Igal peremehel on õigus oma teenijate koerustükke taga pärida. Kuulge siis, junkur Georg, kui teil seks kannatust küllalt on, uinutavat juttu oma truualandliku sulase Gabrieli möödunud elust.“

Agnes noogutas rõõmu pärast punastades pead, pani käed ristis sülle ja jäi vagusalt kuulama.

Gabriel jutustas:

„Kahekümne kaheksa aasta eest, kümme aastat enne suure Liivi sõja hakatust, elas Jägala jõe orus, allpool suurt koske, kaugel tuntud kütt ja kalamees, keda Oru Juhaniks hüüti, oma naise ja ainsa tütrega. Nime poolest oli Oru Juhan Pirita kloostri pärisori, elas aga kui vaba mees ja tasus oma orjamaksu sel viisil ära, et nädalas teatud hulga kalu ja jahisaaki kloostrisse viis; suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi sealt mitmesugust kaupa maarahva tarbeks kaasa ja sai aegamööda jõukaks meheks. Ta rääkis saksa keelt selgesti, mõistis lugeda, kirjutada ja kui vaja — ka Tallinna kaupmehi tüssata, kes teda muidu väga hästi sallisid. Räägiti ka, et temal jõesuus väike laev peidus olnud, millega ta Soomemaal kaupa ajamas käis. Tema rikkuse pärast oli temale ammugi nõu antud end pärisorja seisusest lahti osta. Oru Juhan ei kostnud selle peale ei ega jah, vaid lõi käega ja andis märku, et ta paremaid aegu ootab. Muidu on temast veel öelda, et ta hea pereisa oli ja naist ning last hellasti armastas.

Ühel päeval tuli Oru peresse tundmatu noormees, kes saksa ega eesti keelt ei mõistnud; see pakkus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päevaks varjupaika. Oru Juhan lükkas kuldraha tagasi, aga võõra võttis ta vastu, sest ta nägi noormehe näost, et see õnnetu inimene ja surmani väsinud oli. Noormees kandis vene talupoja riiet, aga-tema valgest näost ja peenest viisist oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud. Kui võõras paar päeva oli puhanud, palus ta jälle märkide abil, et Oru Juhan teda oma sulaseks võtaks. Juhan täitis ka seda palvet ja ei pärinud võõra mehe käest muud kui tema hüüdnime. Noormees vastas: „Gavrilo“, ja sellest oli Juhanile seks korraks küll. Gavrilo jäi Oru peresse elama, tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei ilmutanud ta kellelegi. Oru Juhan ei küsinud, ja kui teised sest juttu tegid, ei vastanud Gavrilo midagi. Esiotsa andis ta omas olemises märku, et kurvad mälestused tema südant koormasid; ta sattus aegajalt nukrasse tujju ja valas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusid need tujud ja Gavrilo näis oma uue elujärjega leppinud olevat. See tuli sellest, et tema ja Oru peretütre Maali vahel armastus oli siginenud.

See oli igapidi loomulik. Gavrilo oli kena noormees, peene viisiga, tulise loomuga, rõõmsa meelega: Maali oli metsa varjul kasvanud õieke, õrn, värske ja puhas. Nad pidid teineteist armastama — see ei võinud teisiti olla. Maali ei teadnud veel õieti, mis armastus oli, ta ei mõistnud ennast hävitava tule eest kaitsta, mis tema rinnus äkisti põlema süttis. Aasta pärast palus Gavrilo Oru Juhani käest Maalit enese abikaasaks; kui aus mees pidi ta seda tegema. Oru Juhan tahtis teda esimeses vihas ära tappa, aga Gavrilo palus oma süüd põlvili andeks ja tõotas Maalit eluaja käte peal kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli suurtsugu mees Moskva riigist, kes kergemeelselt tsaar Ivan Vassiljevitši vastu oli eksinud ja tema viha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud ta tagasi minna, sest seal ootas teda piinarikas surm. Ivani viha oli kustumatu, andeksandmist ei olnud loota. Ainus lootus viletsat elujärge parandada, oli — leppimine sugulastega, kes Gavrilo peale ka tulivihased olid, vähemalt esiotsa temast midagi teada ei tahtnud, sest Gavrilo eksimine oli tsaari viha ka nende peale juhtinud. Gavrilo lootis, et aeg sugulaste viha kustutab, nii et nende käest abi saaks ja võõral maal auga võiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütre temale naiseks ja valmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kellele isa auks Gabriel nimeks pandi. Varsti pärast seda läkitas Oru Juhan väimehe Tallinna enese eest asju ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskva tsaari poolt olid sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gavrilo sellest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ära ja hakati linnarahva abiga, kes vägevale tsaarile meelehead püüdsid teha, taga ajama. Gavrilo pääses imelikul viisil ja tuli kui põgeneja Oru tallu tagasi. Kauemaks ei võinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema varjupaika. Oru Juhan viis väimehe oma laevaga Soome. Sestsaadik oli Gavrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arvati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook, miski asi ei teinud talle rõõmu, ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal õnnetuse kareda tuule käes. Tema poeg kasvas Oru talus vanaisa ja vanaema hoole all priskeks, vallatuks ja kangekaelseks poisiks.

Ühel päeval, kui seitsmeaastane Gabriel üksipäini jõe ääres, paarsada sammu talust eemal mängis, astus tundmatu mees, kellel peenike nägu, aga jämedad riided seljas olid, tema juurde, tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Väikemees ei olnud sellega nõus, vaid hakkas karjuma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga võõras ütles vaigistades: „Ära karda mind, Gabriel, ma olen sinu isa.“ Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peened, valust ning vaevast kurnatud näojooned jäid igaveseks ajaks ta mälestusse. Ta kutsus võõrast vanaisa juurde, aga see kostis: „Ma ei julge tema ette astuda, sest ta vihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks saad, siis tuleta meelde, et sa suurtsugu mehe poeg oled. Mine Venemaale ja otsi vürst Fjodor Nikititš Sagorski üles; ta on minu lihane vend ja sinu onu. Tsaari viha pärast ei julge tema mind enam vennaks tunnistada, aga ta ei ole kuri inimene ega või sinu vastu mingisugust viha kanda. Võta need asjad ja hoia neid hoolega.“ Nende sõnadega andis võõras mees põueoda, kuldsõrmuse ja kinnipitseeritud kirja poisi kätte ja lisas juurde: „Kui neid asju onule näitad, siis saab ta sind vastu võtma.“ Võõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad silmist ja tõttas minema. Isa kuju ja isa sõnad ei kustunud iialgi Gabrieli mälestusest.

Varsti pärast seda juhtumist heitis Gabrieli vanaema hinge. Oli Oru Juhan juba tütre surmast saadik otsekui ümber muudetud, siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja jättis asjaajamise hooletusse. Paraku ei olnud õnnetuste mõõt veel kaugeltki täis. Suur sõda pääses lahti, venelased heitsid Virumaa eneste alla ja tungisid sealt ootamatul viisil Harjumaale. Oru Juhan põgenes raha ja vara maha jättes Tallinna, andis tütrepoja oma vana sõbra, rahataguja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui venelased Läänemaa poole edasi olid tunginud, Oru tallu mahajäetud varandust päästma. Talu oli venelastest imelikul viisil puutumata jäänud, aga kui Juhan seal oma asju talitas, tuli korraga salk saksa mehi Paidest venelaste eest põgenedes jõge mööda allapoole, riisus talu paljaks, süütas ta põlema ja jättis Juhani, kes oma vara sõjariistaga oli katsunud kaitsta, lõhkiraiutud peaga auravate rusude keskele maha. Oru Juhan pääses eluga ja vandus kõigile sakstele verist kättetasumist. Ta korjas hulga talupoegi, kes sel ajal mõisnike hirmsa rõhumise peale vihased olid, enese ümber, tungis mõisate ning losside kallale ja tappis kõik rüütlisugu mehed ilma armuta ära, kes tema kätte langesid. Tema nõu oli mõisnikkude sugu Eestimaalt hoopis ära kaotada ja oma rahvaga Moskva tsaari kaitse all vabalt elada. See kauge sihiga ettevõte lõppes niisama õnnetul viisil, nagu kõik endised sellesarnased katsed. Talupojad piirasid Koluvere lossi ümber, kuhu palju mõisnikke nende eest oli põgenenud. Loss oli väga kindel ja tema kaitsjad panid pealetungijatele meeleheitlikult vastu, sest nad teadsid, et neil vihaste talupoegade poolt armu loota ei olnud. Neile tuli ootamatul viisil abi. Kui talupojad parajasti tormi jooksmas olid, tungis rüütel Kaspar von Mönnikhusen suure mõisameeste salgaga selja tagant nende kallale. Talupojad sattusid kahe tule vahele ja leidsid peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskesti haavata ja sattus vangi. Teda piinati hirmsal viisil ja poodi siis võllasse. Sellega oli talurahva mäss lõpetatud.

Rahataguja Schenkenberg võttis väikese Gabrieli oma kasvandikuks ja kandis tema eest isalikult hoolt. Gabriel kasvas oma kasuvendade Ivo ja Christophi seltsis üles, kes temaga umbes ühevanused olid. Suurt rõõmu ei leidnud vana aus rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm olid üleannetud, taltsutamata loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasid kasuvenda pea venelaseks, pea tatarlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega vastust. Mida vanemaks poisid said, seda kangemaks kasvas vihavaen nende vahel. Ühel päeval, kui Gabriel 17-aastane oli, ei suutnud ta kasuvendade kiusu enam välja kannatada. Ta andis kummalegi viimast korda mööda kõrvu ja hüüdis: „Olen ma venelane, siis tahan ka seks jääda!“ — ja jooksis kasuisa majast pakku, otsekohe Viljandi poole, sest ta oli kuulnud, et seal üks vürst Sagorski venelaste sõjapealik oli. Siin kippus ta häbematu julgusega otsekohe vürsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja hüüdis: „See on ju minu vend Gavrilo!“ — „Gavrilo küll, aga mitte vend, vaid vennapoeg,“ kostis poiss julgesti, rääkis oma eluloo üles ja andis põueoda, kuldsõrmuse ja pitseeritud kirja vürsti kätte. Vürst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, võttis Gabrieli enese juurde ja tegi temast tubli sõjamehe. Gabrielil oli nüüd hea põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda kui oma last, lubas kõik vara temale pärandada, seadis ta täisealiseks saades ülemaks 1000 mehe üle ja andis talle voli teha, mis tahab. Gabriel tarvitas antud voli selleks, et sakslastele, rootslastele ja poolakatele võimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai venelaste seas varsti kuulsamaks kui asi väärt oli. Tsaar Ivan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult ja oleks temale vist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast juttu teinud ja temale armu palunud, kui ta kogemata veel elus peaks olema. Seepeale tõmbas Ivan Julm kulmu kortsu — märk, mis Moskva riigis tuhandeid värisema paneb — pööras ülijulgele palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul enam sõnagi. Gabrieli sõbrad ja tuttavad värisesid tema elu pärast ja hoidsid temast kui pidalitõbisest eemale, onu Fjodor Nikititš noomis teda karedate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari vihal seekord tõsisemat tagajärge. Iga mõistlik inimene oleks sarnasest äpardusest tulevikuks õpetust võtnud ja teisel korral palju, palju targem olnud. Mitte nii kui teie alandlik sulane Gabriel, kes paraku loomu poolest põikpea on ja igas asjas sellesinase põikpea järele armastab teha. Temal ei olnud mingisugust põhjust arvata, et isa veel elus on, aga ta oli selle mõtte kord pähe võtnud ja hoidis sellest visalt kinni.

Järgmisel aastal jooksis Gabriel oma salgaga kindla lossi peale Lõuna-Liivimaal tormi, sai võidu ja võttis sealjuures ühe tähtsa mehe vangi. Onule tuli mõte, et Gabriel vahest tsaari lepitada võiks, kui ise selle vangi tema kätte viib. Gabriel pidi käsku täitma ja vangi ühes teistega Pihkvasse viima, kus Ivan sel ajal viibis. Tsaar rõõmustas, tuletas Gabrieli ilma vihata meelde ja käskis teda midagi head asja paluda. Ilma viibimata palus Gabriel oma õnnetule isale armu. Jälle tõmbas Ivan kardetud kulmu kortsu ja küsis: „Kas ta siis veel elab?“ — „Ma ei tea seda, aga ma loodan,“ oli Gabrieli vastus. Selle peale pahvatas Ivan Julm naerma, mida väga harva juhtus, ja hüüdis pead vangutades: „Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei tea isegi, kas ta veel elus on. Aga hea küll, ma olen tõotanud, ma pean sõna pidama. Kui sa ise Gavrilo Sagorski elusalt minu kätte tood ja tema oma pattu südamest kahetseb, siis annan temale vahest armu. Enne ära tule minu silma ette. Sa oled mulle meelehead teinud; tänuks annan sulle kahekordse vihastamise andeks. Ära unusta, et mina bojaaride kangekaelsust ei salli.“

Nõnda oli Gabriel oma edevuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud, mida vähemalt onu temalt oli lootnud. Kui ta tühjade kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas see tuld ja ähvardas Gabrieli koerapiitsaga minema kihutada, kui ta veel korra isa nime suhu peaks võtma. Onu oli niisama kurja suuga kui hea südamega; ta jättis koerapiitsa rahule ja armastas vennapoega enam kui enne. Tüki aega ei teinud Gabriel isast piiksugi, aga ta kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest võttis ta Liivimaal väikese rootsi väesalga vangi ja kuulis ühe vangi käest, et Rootsi pealinnas veel hiljuti Gavrilo Sagorski sarnane venelane kõige suuremas viletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gabriel kauemini kannatada. Ta rääkis asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega vangi ära hukata ja Gabrieli mõneks ajaks vahi alla panna. Sarnane teguviis ei kahandanud Gabrieli kangekaelsust, vaid kasvatas tema tõrkumise vaimu. Ta põgenes vahi alt ja läks oma käe peal isa taga otsima. Tema nõu oli esmalt Tallinna ja sealt Rootsimaale minna. Teel juhtus talle seda ja teist, millest rääkida ei maksa. Viimane äpardus — või oli see õnn? — juhtus talle Kuimetsa mõisa ligidal ja sellega lõpeb Gabriel Sagorski elulugu. Mis siis veel tuli, seda teab junkur Georg ise, sest räägitav Gabriel ei ole keegi muu kui teie alandlik sulane.“


  1. Sel ajal oli pärisorjus Venemaal veel tundmatu. (Autori märkus.)