Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/7
7
LEPING.
Agnes oli sügava tähelepanuga kuulanud. Kui Gabriel vait jäi, tõmbas neiu sügavasti hinge ja ütles pehme häälega: „Teie olete hea jutustaja ja veel parem poeg. See inimene on õnnelikuks kiita, keda — “
„ — keda teie armastate,“ tahtis Agnes ütelda, aga ta punastas äkisti ja lause jäi lõpetamata.
„Noh, keda —?“ päris Gabriel ilma armuta.
Agnes tegi teist juttu.
„Ma kardan, et teie nüüd enam minu sulane ei taha olla, vürst Sagorski,“ ütles ta kartlikult naeratades. „Teil on nüüd õigus minu peale üle õla vaadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar, kuna teie vürstlikust soost olete.“
„Kui teie arvate, et mina oma isa endise seisuse peale põrmugi uhke olen, siis eksite, junkur Georg,“ ütles Gabriel kuivalt. „Selle maa seaduste järele ei ole ma pealegi muud kui Pirita kloostri pärisori, kes oma kohut ei täida.“
Oma meeles aga mõtles ta: „Väga hea, et ta mind nüüd enam omasuguseks arvab. See kasvatab uhke rüütlipreili usaldust minu vastu ja aitab teekonda kergendada.“
Ja valjusti lisas ta juurde: „Kas olete nüüd küllalt puhanud, junkur Georg?“
„Oh, ma ei ole sugugi väsinud,“ ütles Agnes rõõmsalt.
„Siis võiksime jälle minekut teha, sest meil on täna veel pikk ja vaevaline tee ära käia.“
„Kahju!“ õhkas Agnes tahtmatult.
„Kahju siit lahkuda, või kahju, et tee vaevaline on?“ küsis Gabriel.
„Et tee nii vaevaline on,“ kostis Agnes kimbu üle kummardudes ja seda nobedasti kinni siduma hakates.
Gabriel katsus aidata, nende käed puutusid kokku. Magus värin käis Gabrieli kehast läbi. Tal tuli kange himu neiu kenast kuldjuukselisest peast, mis nii lähedal tema silmade ees liikus, kahe käega kinni sasida ja seda oma pale vastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks kasvab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arvas ta metsast kuiva raagude prõginat kuulvat, mis kohe jälle vaikis.
„Kas kuulsite midagi?“ küsis ta kaheldes Agnese käest.
„Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiva oksa peale astunud,“ kostis Agnes. „Vahest oli see mõni kiskja elajas?“
Nad jäid kuulatama. Metsas valitses sügav vaikus.
„Pole vist midagi, aga parem vaatan järele,“ ütles Gabriel.
Ta tõmbas mõõga kepi seest välja ja sammus sinnapoole, kust raginat arvas kuulnud olevat.
„Gabriel!“ karjatas Agnes äkilises ahastuses. „Ärge minge edasi! Seal varitseb inimene jämeda männi taga, vaat’, vaat’, seal paremat kätt!“
Järgmisel silmapilgul kargas Agnese poolt tähendatud puu tagant tume kuju välja ja sihtis pika püstoliga Gabrieli poole. Püstoli lukk prõksus, aga laeng ei läinud lahti. Mees pööras kohe ümber ja putkas ülepeakaela kaugemale metsa. Gabrielil olid pikemad koivad; paarikümne sammuga jõudis ta põgeneja kannule ja tahtis juba ta kraest kinni haarata, aga mees põrkas kõrvale, jäi järsku seisma ja pööras näo tagaajaja poole.
See oli keskealine, tüvikas mees talupoja riideis, mis tublisti kulunud ja lõhki kärisenud olid. Tema käes välkus pika teraga pussnuga.
„Pea kinni!“ ütles ta lõõtsutades. „Ega ma jänes ei ole, et mind nii häbematul viisil taga kihutad.“
„Kes käskis eest ära lipata?“ vastas Gabriel rahulikult.
„Tohoo, pidin mina rauk üksipäini kahe noore mehe vastu hakkama?“
„Meie ei kippunud sinu kallale.“
„Päh, kes võis seda teada? Arvasin, et röövlid olete.“
„Valetad, sõber, seda sa ei võinudki arvata. On see noorhärra vahest röövli nägu?“
Agnes tuli joostes. Nuga võõra mehe käes nähes asus ta Gabrieli kõrvale, sihtis püstoliga võõra peale ja hüüdis välkuvail silmil: „Kas pean selle kurja inimese maha laskma?“
„Pole vaja, junkur Georg,“ vaigistas Gabriel naeratades, „ma loodan temaga üksipäini toime saada.“
„Kui te röövlid ei ole, siis laske mind rahuga oma teed minna,“ ütles võõras.
„Pea kinni, mis häda sul on?“ kostis Gabriel rahulikult. „Meie oleme küll ausad inimesed, aga mul on põhjust uskuda, et sina ise röövel oled. Ma arvan sind natukese tundvat. Kas sinu nimi ei ole Siim?“
Mees ajas silmad pärani ja hakkas siis äkisti täiest kõrist karjuma: „Mis tembutamine see on? Ma pole kellestki Siimust eluajal kuulnud. Mis te ausat teekäijat sõimate?“
„Vait!“ põrutas Gabriel mõõgaga ähvardades. Su kaaslased on vist ligidal, tahad neile kisaga märku anda? Kui veel korra häält üleliiga paisutad, siis teen su igaveseks vaikseks. Oma kisa läbi oled sa ennast veel paremini tunda andnud. Otse niisama kisendasid sa kahekümne aasta eest, kui sind ühes kohas varguse pealt kinni võeti ja peksma hakati. Sel ajal olid sa tuntud varas ja röövel, see oleks ime, kui vaheajal ausaks teekäijaks oleksid muutunud. Ma ei usalda sind siia jätta, sa pead meiega kaasa tulema.“
Siim pistis äkisti kaks sõrme suhu, aga selsamal silmapilgul kargas Gabriel kui tiiger ta kallale, rusus ta selili maha, pani põlve ta rinna peale ja ütles: „Tasa, tasa, sõber! Mis sa nüüd tahtsid teha?“
„Vilistada!“ purskas röövel vihaselt.
„Mispärast?“
„Minu kaaslased ei ole kaugel, nad võivad iga silmapilk siin olla. Hoia, et sa minusse ei puutu!“
„Kõvasti puutun, kui sa tühje tempusid maha ei jäta. Või nüüd oled sa juba röövlite pealikuks tõusnud? Enne varastasid üksipäini.“
„Kes pagan sa oled, et seda nii hästi tead?“ imestas röövel.
„Vana tuttav, kes sinu nahka mitmest küljest on näinud.“
„Noh, ära sellega nii väga uhkusta; seda võib igaühele juhtuda. Aga pagan võtku mind, kui ma su nägu mäletan. Oled vist mõni ametivend, kuid minust kavalam?“
„Peaaegu!“ naeris Gabriel. „Aga ei maksa mälestust vaevata. Räägime parem mõistlikku juttu.“
„Mina räägin heameelega mõistlikku juttu.“
„Kas usud, et su elu minu käes on?“
„Ma usun, et sul minust rohkem rammu on. Sa oled kole murdja; ma kardan, et mul ühtki tervet konti enam keres ei ole.“
„Siis püüa tõtt rääkida, muidu —“
Gabriel lasi mõõgatera röövli silmade ees läikida.
„Minu sõna on kui aamen kirikus,“ ütles Siim silmi pilgutades.
„Kui palju sul mehi on?“
„Tükki tosin.“
„Kus nad seisavad?“
„Seal.“
Röövel tähendas sõrmega päevaloode poole.
„Kui kaugel?“
„Tükki tuhat sammu.“
„Hea küll. Meie läheme nüüd edasi ja sina tuled kaasa. Juhtub, et meie sealpool (Gabriel tähendas päevatõusu poole) sinu seltsimeestega kokku puutume, siis saad sina vaksa külma terast keresse. Kas sul kogemata mingisugust õiendust oma ütluste kohta ei ole?“
„Ei ole.“
„Räägitud äpardus juhtub sulle ka siis, kui sa ilma minu käsuta piiksu teed või putku panna katsud.“
„Ma mõistan.“
„Püstoli ja pussi usaldad esiotsa minu kätte.“
„Hea meelega.“
„Noh, siis lähme teele, tasemad kui vaimud. Kui sind küsitakse, siis vasta sosinal, muidu pea suu!“
Gabriel tõusis üles ja käskis Siimu enese ees käia. Nad läksid metsa servale tagasi, kuhu kimp maha oli jäänud. Gabrieli käsul pidi röövel kimbu oma selga võtma. Seda nähes ei suutnud Agnes naeru pidada.
„See ei ole muud kui õigus,“ ütles Gabriel. „Mina pean tema sõjariistu tassima, siis kandku tema selle eest minu leivakotti.“
Nad lahkusid suurest metsast ja kõndisid üle kõrge nurme- ja nõmmemaa kirde poole. Kolmetunnilise rändamise järele tuli jälle suur mets vastu, mis sel ajal, nagu osalt veel praegugi, Kose ja Jägala jõe kaldaid mitme penikoorma ulatuses kattis. Kõige selle rändamise ajal ei räägitud peaaegu sõnagi. Kui nad madalast Kose jõest läbi olid läinud, jäi Gabriel seisma ja pööras enese Siimu poole, kelle otsaesiselt higi maha tilkus:
„Nüüd oleme sinu lõbusat seltsi küllalt maitsnud, aga lipata ei julge ma sind veel lasta; kes teab, missuguse paha tembu sa veel tagajärele ära teed. Kõige õigem oleks, kui sind selle kena männi oksa riputan, siis oleks meil ja teistel sinust rahu. Mis teie arvate, junkur Georg?“
„Ei, ei!“ ütles Agnes kohkudes. „See oleks mõrtsukatöö. Jäägu meie käed tema verest puhtaks.“
„Enne tahtsite ju ise teda maha lasta,“ naeratas Gabriel.
„Ja, siis — ma arvasin, et ta noaga teie kallale kipub.“
„Ja tahtsite mulle appi tulla? Suur tänu! Mis mul siis viga elada, kui nii vägev käsi mind kaitseb! Aga mis me nüüd selle võrukaelaga teeme! Laseme ta lahti, siis kutsub ta kaaslased ja kihutab meile järele. Vähemalt pean ta puu külge kinni siduma, et ta paigast liikuda ei saaks. Õnneks võtsin mõisast tüki köit kaasa.“
Gabriel surus Siimu, kes sugugi vastu ei pannud, rinnuli männi vastu, tõmbas ta käed ümber tüve, nööris nad teisel pool kokku ja mässis siis veel nööri mitmekordselt tüve ja röövli keha ümber.
„Ega te mind ometigi peksma ei hakka?“ küsis röövel kahtlaselt.
„Hm!“ tegi Gabriel. „See on hea mõte, mida mulle veel pähe ei tulnudki; näha on, et sa ise kõige paremini tead, mis sulle kõlbab. Tolmutaksin üsna hea meelega su patust turja, aga mis see kõik aitab? Sa oled ju ise näidanud, et peks sind ometigi ei paranda.“
„Aga kui te mind sedaviisi seotult siia maha jätate,“ nurises röövel, „siis suren ma nälga, ehk jälle kiskjad elajad panevad mu nahka.“
„Oi, on sul nii hale meel iseenese pärast!“ naeris Gabriel. „Kas nende vastu ka nii halastaja oled, keda sa paljaks riisud? Ütle puhtast südamest, mis sa meiega oleksid teinud, kui me kogemata sinu kätte oleksime langenud? Ära karda, ma jätan sulle niipalju toidukraami siia, et sa vähemalt täna ega homme nälga ei sure. Kiskjaid ei pruugi sa üleliiga karta, sest need ei puutu omasugustesse. Sinu pussi ja püstoli võtan mälestuseks kaasa; need on sinu käes kurja küllalt teinud, ehk kõlbavad nüüd mõne hea teo jaoks.“
Gabriel võttis kimbust kannika leiba ja pistis selle röövli põue, nii et ots suuni ulatas. Kimpu jälle oma selga upitades ütles ta: „Jumalaga, Siim. Tuleval korral mäletad minu nägu vist paremini? Kui võid, siis paranda meelt, kui mitte, siis ole teinekord vähemasti ettevaatlikum, et sa röövlite kätte ei lange.“
Röövel kiristas vaikselt hambaid.
Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ära olid käinud, ütles Agnes: „See juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle vaese, petetud röövli pärast!“
„Usun küll, aga ei või parata,“ pomises Gabriel. „Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks pidada, junkur Georg.“
„Aga ta on ometi ka inimene!“
„Õige küll, aga kui inimene end metselaja sarnaseks teeb, siis peab temaga ka sedamööda ümber käidama.“
„Ta võib seal tõesti otsa leida.“
„See oleks hulgale rahvale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on visa hing. See on kaval rebane, kes ikka nõu leiab. Pealegi ei ole ma teda nii kõvasti sidunud; mõne tunniga võib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.“
See sõna äratas Agnese kuldses südames äkilise rõõmu- ja tänutundmuse tuhina.
„Te olete hea inimene!“ hüüdis ta liigutusest väriseva häälega, ja korraga tundis Gabriel oma käel sooja pehmet surumist.
Gabriel jäi järsku seisma.
„Junkur Georg, mis te teete? Teie annate sulase käele suud!“ püüdis ta naljatada, aga ta hääl jäi kurku kinni, ta värises kõigest kehast. Tema ees seisis uhke rüütlipreili kui vaene patune; silmad maha löödud, paled lõkendava punaga kaetud; tema neitsilik ilu oli sel silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomulik, ja üleloomulik oli ka noormehe tahtejõud, et ta sarnase kiusatuse vastu jaksas seista.
„Mõtelge oma seisuse peale, preili von Mönnikhusen,“ ütles ta lühikese vaikimise järele kentsakalt kõlava, katkendliku häälega.
„Olen ma teid pahandanud?“ kogeles Agnes kohkudes.
„Ei, aga ma ei tahaks, et teie hiljem iseenese üle pahandaksite.“
Päike oli juba looja minemas, kui rändajad ojakese äärde jõudsid, mis siin laisalt metsaheinamaast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele vaadates, et küünis ei tea mis ajast veel vähene osa heinu järele oli jäänud.
„Taevas on meile armuline,“ ütles ta rõõmuga. „Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja ära hellitatud junkur Georg tõmbab vist suu veidi krässu, aga vähemalt võib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katuse all puhata. Mina kui truu sulane jään küüni ukse ette valvama.“
„Kas teie sugugi väsinud ei ole?“ imestas Agnes.
„Ei ole.“
„Minu jõud on küll lõppemas,“ õhkas Agnes väsinult pehme heina sisse langedes.
„Oh mina juhm!“ pahandas Gabriel enese peale ja hakkas kohe aset kohendama, millele ta oma pika ülikuue laotas. „Mis mu arus oli, et ma sellele varemalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas mind kui kiilis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmatu eksitus, see oli otse kuritegu! Kuidas võisite teie, noor ja õrn naisterahvas unetu öö järele veel pikka ja rasket teereisi välja kannatada?“
„Mul oli lõbus seltsiline.“
Gabriel raputas kahtlevalt pead.
„Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Te olite terve päeva rõõmus ja erk, kust pidi mulle siis väsimuse mõte pähe tulema? Oleksite te üheainsagi korra väsimuse üle kaevanud!“
„Ma ei tundnud päeva ajal kordagi väsimust.“
„Ma mõistan nüüd: teie samme tiivustas kuum igatsus armsa isa ja — vahest pisut ka kena junkur Hansu järele —“
„Härra Gabriel!!“
Agnese häälest kõlas nii palju äkilist, õiglast meelehärdust välja, et Gabrieli süda — imelik küll! — kohe rõõmu pärast hüppama hakkas.
„Kas saapad ei hõõrunud?“ õhkas ta silmakirjaliku nukrusega.
„Mu jalad on praegu nii tuimad, et valu ei võigi tunda.“
„Vaene, vaene preili! Mis peame nüüd peale hakkama? Ma langeksin igavese nuhtluse alla, kui teie homme hommikul liigväsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks või — taevas hoidku seda tulemast! — koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus võib see õnnetu teereis, mis nüüd paraku veel pikemaks ähvardab venida, teie meelest olla.“
„Ei sugugi!“ tõendas Agnes ilma mõtlemata. „Ma ei ole vist iialgi rõõmsam ja — rahulikum olnud.“
Selle peale ei teadnud Gabriel muud midagi vastata, kui kummardas äkilises liigutuses, sasis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kust ta korraga selle julguse võttis? See on tärkava armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Väsimuse ilme oli ta näolt äkisti kadunud.
Gabriel soovis neiule veidi kõikuva häälega rahulikku und ja läks küünist välja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali, kindla nõuga mitte uinuda, vaid öö läbi valvata. Tema hingeline seisukord tegi selle nõu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige vähematki väsimust, ta liikmed olid kerged, pea roosilisi mõtteid täis. Looduses valitses vaikus ja pimedus, miski asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pea all risti ja vahtis üksisilmi tumesinisesse taevasse, kus tähed armsasti särasid. Gabriel ei näinud ühtegi tähte, tema silma eest libisesid viimaste päevade mälestused mööda. Kasvava rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnest puudutasid, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uuesti peale. Aeg-ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada, tema meelest arusaamatu, võimatu olevat; igakord pidi ta siis võitlema kange tahtmise vastu küüni astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõesti, kehalikult seal oli, et miski unenägu ega viirastus teda ei petnud. Kõrval on vähem häbitunnet kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei võinud, tahtis ta seda vähemalt kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas teravasti ja imestas, et küünist see ühetasane hingetõmbamine ei kostnud, mis rahuliku une tundemärk on. Vahest oli Agnes niisama ärkvel? Ei, see ei olnud võimalik. Vaene laps oli ju puruväsinud, ta pidi raskesti uinuma, kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keerulised mõtted ei erutanud; tema süda oli rahul, ta võis uinuda. Gabriel oli selles täiesti kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie kardame, et Agnes seekord Gabrielist karvaväärt targem ei olnud ega kordagi homse teereisi peale ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese väsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni vajusid.
Gabriel pidas sõna: tervel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettevaatusest ja ühtlasi kentsakast liikumise vajadusest kihutatud, tõusis ta vahetevahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin ja kuulatas seal, kõige teravamini aga küüni seinapragude juures, nagu oleks sealtpoolt kõige suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arvas ta viimaks ometigi ihaldatud ühetasast hingetõmbamist kuulvat.
Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad pesnud ja leivakoti kallal käinud, aga küünis valitses ikka veel vaikus.
„Vaene laps!“ mõtles Gabriel liigutatult, „küll ta väetike võib väsinud olla! Uinu rahuga. Oleks küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niisugust uinujat äratada? Heameelega vaataksin korra järele, kuidas lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks,“
Gabriel võitles kaua iseenesega. Viimaks astus ta ometi kikivarvul küüni uksest sisse. Agnes magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke vorme täiesti ära varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojusest, pool-lahtiste huulte vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valatud. ' Gabrieli meelest oli, nagu teeks ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei võinud parata, ta oli kui paigale kinni naelutatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuidas viimane ärritus uhke rüütlipreili vastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimus ja suure valu kartus asus. See kallis varandus, mida helde ja ühtlasi tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla oli usaldanud, otse tema käte vahele pannud — see ei olnud ju tema oma; veel paar lühikest päeva, ja ta pidi selle varanduse tõrkumata käest ära andma, temast igavesti lahkuma. Oh need magusad punased huuled, kuidas nad ilma teadmata ja tahtmata meelitasid ja kutsusid, missugust joobnustavat õnne nad sellele tõotasid, kes neid suudelda tohtis! Üksainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?
Kuritegu küll, alatu tegu, Gabriel! Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla usaldanud, kurjasti pruukida! Ainus mõte selle peale ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis vahvasti põgeneda. Ta astus kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja — pöördus jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Siin, siin oli tema elu õnn, siin joovastavas karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku; pidi ta sellest puutumata mööda minema? Üksainuke tilk sellest karikast, ja siis — tulgu mis tuleb!
Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli „kuritegu“ tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
Uinuja kehast käis värin läbi.
„Gabriel!“ sosistasid ta tuksuvad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli kahvatut, sügavat hingeerutust tunnistavat nägu enese üle nähes, vaid naeratas õnnelikult; nähtus ei olnud ju muud kui eelnenud unenäo järg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat.
„Agnes!“ kogeles Gabriel värisedes. „Anna andeks, ma olen eksinud.“
Nüüd alles ärkas Agnes tõeliselt. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlvitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: „Anna andeks, anna andeks!“
„Mis süüd pean ma andeks andma?“ küsis Agnes tumeda häälega.
„Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse vastu panna, ma suudlesin sind, kui sa uinusid.“
Agnese palgeid kattis sügav puna, aga ta silmades säras õnne läige. Ta ei kostnud midagi, vaid pani käed noormehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma.
„Mispärast unes?“ küsis ta siis pehmesti ja veidi pilklikult.
Seekord sulasid nende huuled vastastikuse leppimise tõttu pikas kuumas suuandmises kokku.
„Agnes! Agnes!“ kordas Gabriel kasvava tuhinaga; peale armsa nime ei olnud tal uimastava õnnetundmuse avaldamiseks esiotsa ühtki sõna käepärast.
„Kas sa mind tõesti armastad?“ küsis Agnes tema rinnal nuttes.
„Seda sa küsid veel!“ hõiskas nüüd Gabriel täiest südamest. „Ma armastan sind ju sest silmapilgust saadik, kui sind esimest korda metsas nägin. Aga sina — kuidas võib see olla —?“
„Oh sina umbusklik!“ sõitles Agnes läbi pisarate naeratades. „Kuidas võib üks tütarlaps sind näha ja mitte armastada?“
„See ei ole kellegi põhjus,“ ütles Gabriel pead raputades. „Mind on paljud tütarlapsed näinud, aga sellegipärast ei ole mind tänini veel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise, Agnes von Mönnikhusen, keda ma nii kõrgel, nii kaugel enesest arvasin seisvat!“
„Väga kõrgel ja kaugel!“ pilkas Agnes häbelikult. „Ma ei mõtelnud ju päeval ega öösel muust kui ainult sinust; nii kõrgel ja kaugel seisid sa minust, sa vaene, alatu mees, et upsakas rüütlipreili aknariide vahelt sinu järele piiluda ei häbenenud.“
„Aga kui sa palkonilt ära kadusid ja siis tüki aja pärast tagasi tulid, ei vaadanud sa enam kordagi minule,“ lausus Gabriel.
„Ja sina panid seda tähele? Siis ei ole sa minust ju karvaväärt parem. Mina vaatasin mujale ja nägin ainult sind.“
„Kena kunsttükk!“ naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: „See on kõik nii ütlemata hea ja kena, et ma seda vaevalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teineteist tõesti on leidnud, siis oleks minu omakasulik soov, et nad ka põliselt kokku jääksid. Lahkumine võiks vähemalt minule liig valusaks minna. Sellepärast küsin ma: tahab junkur Georg ennast nii kaugele alandada, et ta sulase Gabrieli oma põliseks seltsiliseks eluteel võtab?“
„Junkur Georgil ei ole midagi võtmist, aga Agnes Mönnikhusen tahaks heameelega vürst Gabrieli sõnakuulelikuks ümmardajaks saada.“
„Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõigepealt — mis ütleb junkur Hans Risbiter —“
Agnes kattis kõneleja suu käega. „Ära riku selle tunni õnne, Gabriel!“ ütles ta põlgavalt. „Mees, kes häda ajal oma kihlatud pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige viletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nime enam kuulda.“ Ja uhkesti pead tõstes lisas ta juurde: „Sinu armastus annab mulle jõudu kõige vastu panna. Kes sind põlgab, on minu vaenlane, olgu see ka minu ligem sugulane. Aga kes tohib sind põlata? Eks sa ole vürsti poeg? Ma armastasin sind, kui sa veel lihtne sõjamees Gabriel olid; tänu pärast pead sa mind nüüd vürsti prouaks tegema. Sest tunnist saadik olen ma sinu kihlatud pruut.“
Selle vastu ei olnud Gabrielil midagi ütelda. Ta surus Agnese tugevasti oma rinnale ja vajutas ta punasele suule lepingu kinnituseks kuuma pitseri.