Valge ahv/„Üleni“

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Seitsmes peatükk.

„Üleni“.

Sel ilusal õhtupoolikul oli Bicket, kel kõht täis, heas tujus; pallid olid tal kergelt ostjaid leidnud ja ta läks võitja meeleolus kodu poole.

Ka Victorine'il oli puna palges. Mehe jutustusele sellest õhtupoolikust vastas ta oma jutustusega. Vale lugu õige asemel – mitte sõnagi Danby & Winterist, libiseva naeratusega härrast, Grand Marnier'st või „ülenist“. Südametunnistus teda ei vaevanud. See oli tema saladus, tema üllatus. Kui ta oma istumisega „üleni“ või muidu muretseb sõiduraha, siis ütleb ta mehele, et ta võitis selle kihlveoga võiduajamistel. Sel ööl küsis ta enam kui üks kord mehelt:

„Olen ma tõesti nii väga kõhn, Tony? Tahaksin nii väga tüse olla.“

Bicket, kes ikka veel kahetses, et Victorine sellest heast lõunaootest polnud osa saanud, patsutas teda õrnalt ja ütles, et varsti on ta pehme kui padi – kuis, miks? selle jättis ta seletamata.

Üheskoos unistasid nad sinistest liblikaist ja ärkasid külma gaasitule valgusel hommikueineks, milles oli ainult kakao ja võileib. Udu! Bicket kadus silmist kümne sammu peal uksest. Vihase südamega pöördus Victorine magamistuppa tagasi. Kes ostab palle selles udus? Ta teeks ennem ükskõik mis, et aga Tonyl ei tarvitseks niisuguse hirmsa ilmaga seal väljas seista. Uuesti vabanes ta rõivaist ja pesi end hoolega – selleks, et kui…! Vaevalt oli ta lõpetanud, kui perenaine teatas käskjalast-poisist. See kandis ilmatusuurt pakki pealkirjaga: „Mr. Bicket“.

Kaaskiri oli lühike. Victorine luges:

„Armas Bicket! Siin on need asjad. Loodan, et nad kõlbavad. Teie Michael Mont.“

Väriseval häälel ütles ta poisile:

„Tänan teid, kõik korras. Siin on teile kaks penssi.“

Kui poisi vali vile uttu vaibus, kükitas Victorine vaimustuses „asjade“ ette. Riided olid sugude kaupa siidpaberiga eraldatud. Sinine ülikond, veluurkübar, pruunid kingad, kolm paari sokke kahe auguga, neli särki, mis ainult kätistelt pisut narmendasid, kaks musta- ja valgekirjut kaelasidet, kuus mitte väga uut kraed, mõned taskurätid, kaks ilusat paksu vesti, kaks paari aluspükse ja pruun mantel, millel ilus vöö ja paar kena laiku. Ta mõõtis sinist ülikonda oma kätel ja jalgadel: püksid ja käised pidi paar tolli sisse võtma. Ta ladus nad kõik hunnikusse ja pöördus aukartuses selle poole, mida kattis siidpaber. Pruun kujutud kuub, millel väikesed heledad kollased nööbid – üsna puhas ja kortsutamata. Kuidas võidi küll niisugune asi ära anda! Pruun sametmüts väikese kuldpruuni suletutiga. Ta pani selle pähe. Roosa korsett, ainult pisut pleekinud, kolm tolli paljast kalaluud rinnal, viis tolli all, roosad siidlindid ja sukapaelad – täielik unistus! Ta ei võinud kuidagi muidu, kui pidi ka need omale ümber panema. Kaks paari pruune sukki; pruunid kingad; kaks kombineed ja kujutud pihik. Valge siidist džemper, mille teises käises väike auk; lillast linasest kuub, mis pesus pisut kannatanud; valkjasroosad siidpüksid; nende all peaaegu mustjaspruun mantel, pikk, soe ja mõnus, pigisöest nööpidega, taskus kuus väikest rätikut. Ta tõmbas nende magusat lõhna sisse – geraanium!

Mõte lendas tulevikku. Varustatud riiete ja pesuga – sinised liblikad – päike! Vaja ainult veel sõiduraha! Ja äkki nägi ta end alasti libisevate pilkudega isanda ees. Mis sest! Raha!

Ülejäänud aja töötas ta hommikul palavikuliselt, lühendades Tony käiseid ja püksisääri, parandades sokkide auke, eemaldades kätiste narmendamist. Ta sõi kooki ja jõi veel tassi kakaod – see ajab paksuks – siis asus ta siiddžemperi augu kallale. Kell üks. Hirmuga ajas ta endal veel kord riided maha, pani uue kombinee selga, uued sukad jalga, uue korseti ümber ja peatus siis nagu ebausklikult. Ei! Iseoma riided ja kübar – nagu eilegi! Las need olla, kuni –! Ta ruttas autobusele, kuna tal omal külmad ja soojad judinad üle keha jooksid. Võib olla annab ta temale veelgi klaasi seda mõnusat märjukest. Kui ta ometi võiks pea pisut segaseks saada, et tal oleks kõik ükstapuhas!

Täpselt kell kaks jõudis ta ateljee juurde ja koputas. Sees oli meeldiv ja soe, palju soem kui eile, ja selle tähendus rabas teda äkki kuidagi. Kolde ees istus keegi leedi väikese koeraga.

„Miss Collins – mrs. Michael Mont; tema laenab meile oma hiina kutsakese, miss Collins.“

Leedi – tema enda ealine ja nii ilus – sirutas talle käe. Geraanium! Tähendab, tema pidi olema see, kelle riided –!

Victorine võttis sirutatud käe, kuid ei võinud sõnagi lausuda. Kui see leedi peaks siia jääma, siis oleks täiesti võimatu. Tema ees, kes nii ilus ja nii kenasti kaetud – oo! Ei!

„Nüüd, Ting, ole nii hea ja kena kui vähegi võid. Elage hästi, Aubrey! Head õnne pildiks! Elage hästi, miss Collins; sellest peaks midagi imelist tulema!“

Läinud! Vaibuv geraaniumi lõhn; väike nuuskiv koer ukse all. Libiseval härral kaks klaasi käes.

„Ah!“ mõtles Victorine ja jõi oma klaasi ühe lonksuga tühjaks.

„Nii siis, miss Collins, teil pole midagi selle vastu, ega? Seal leiate kõik. See polegi ju midagi. Mul on vaja, et te lamaksite kõhuli, küünarnukid põrandal ja pea pisut siiapoole pööratud; juuksed võimalikult laiali ja pilk sellel kondil. Te peate kujutlema, et see on faun või midagi muud selletaolist. Koer aitab teid, kuna ta kondi juurde asub. Faun, mõistate?“

„Jah,“ ütles Victorine nõrgalt.

„Veel üks klaas?“

„Ohjaa, palun!“

Kunstnik tõi.

„Mõistan väga hästi, kuid te teate isegi, see on mõtteta. Arstiga poleks teil ju midagi selle vastu, eks ju. Vaadake siia. Ma panen selle väikese lehmakella siia põrandale. Kui olete paigal, andke märku ja mina tulen välja. See on teil abiks.“

Victorine lausus:

„Teie olete tõesti sõbralik.“

„Ei sugugi – see on loomulik. Ehk hakkate nüüd peale? Valgus ei kesta igavesti. Viisteistkümmend šillingit päevas, ütlesime.“

Victorine nägi härra sirmi taha libisevat ja vaatas lehmakella. Viisteistkümmend šillingit! Ja jälle viisteistkümmend šillingit! Veel kord viisteistkümmend šillingit! Palju, palju viisteistkümneid, enne kui – –! Aga mitte rohkem istungeid, kui Tonyl jalalt jalale tammumisi palle müües. Ja nagu oleks ta mõni üleskeeratud kellavärk, astus ta mehaaniliselt selle mõtte juures kõrgendikult alla ja läks mudeli tuppa. Ka seal nii mõnus; soe, roheline siidrüü toolile visatud. Ta võttis oma riided seljast. Roosa korseti ilu rabas teda uuesti. Võib olla tahaks härra – ei, see oleks veel hullem – –! Kõrvu puutus mingisugune müra – Ting-a-ling, kes kaebas üksilduse üle. Kui ta nüüd veel viivitab, siis mitte kunagi – –! Ennast ruttu rõivaist vabastades vaatles ta end peeglis. Kui ometi see sale, elevandiluuna valge kuju võiks välja kõrgendikule minna ja tema ise siia jääda! Oo! See oli kole, kole! Ta ei võinud – ei! ta ei võinud! Ta kahmas oma viimased riidetükid uuesti pihku. Viisteistkümmend šillingit! Viisteistkümmend šillingit! Silme ette ilmus õudne ja kurb pilt: ilmatusuur katedraal ja väikene Tony, pisitillukesed pallid sirutatud käes! Midagi külma ja teraselist tekkis pikkamisi tema südame ümber, nagu sünnivad jääpurikad akna all. Kui see oli kõik, mis inimesed Tony heaks tegid, siis tahtis tema seda paremini teha. Ta laskis kahmatud riided langeda ja segasena ning tuimana astus ta „üleni“ olles välja. Ting-a-ling urises talle oma kondi juures vastu. Ta jõudis lehmakella juurde ja heitis silmili maha, nagu talle öeldud, ristamisi jalad õhus. Pannes lõua käele raputas ta kella. See tegi häält nagu ei ükski kell, mida ta varem kuulnud; ja väike koer hakkas haukuma – ta oli nii naljakas!

„Väga hea, miss Collins! Jääge nõnda.“

Viisteistkümmend šillingit ja jälle viisteistkümmend šillingit!

„Sirutage pahema jala varbaid pisut enam. Nõnda! Ihutoon on suurepärane! Mu jumal küll! Miks peab enne kõndima, kui joosta võib! Joonistamine on tüütu, miss Collins; ainult pintsliga peaks joonistama; raidkunstnik joonistab kohe pöitliga, vähemalt kui ta mõni Michelangelo. Kui vana te olete?“

„Kakskümmend üks,“ kuuldus huulilt, mis näisid Victorine'ile asuvat kusagil kaugel.

„Mina olen kolmkümmend kaks. Öeldakse, meie põlv olevat nii vanana sündinud, et ta enam vanemaks ei võigi minna. Ilma illusioonideta. Nojah! Mul pole kunagi mingit usku olnud, nii palju kui mina mäletan. Teil on?“

Victorine'i taip ja tunded olid laiali, kuid sellest polnud lugu, sest kunstnik lobises edasi:

„Meie ei usu isegi oma esivanemaid. Sellest hoolimata hakkame neid jällegi jäljendama. Kas tunnete raamatut, millel nimeks „Nuuksuv kilpkonn“? See teeb nii palju tolmu. Täielik Sterne, väga hästi õnnestunud; aga täielik Sterne ja autor heidab meie üle nalja. Ühesõnaga, miss Collins – meie heidame kõige üle nalja – halb märk. Aga sest pole ühti; selle pildiga löön ma Piero Cosimo välja. Pea toll kõrgemale ja juukselokk silmade eest kõrvale, palun. Tänan! Hoidke nõnda. Muu seas, on teil ehk itaalia verd? Mis oli teie ema nimi, näiteks?“

„Brown.“

„Ah! Brownidega ei tea kunagi õieti. Kord võis see olla Brune või Bruno, kuid väga tõenäolik, et oli ibeerialane. Võib-olla hüüti kõiki briti elanikke, keda saksid ellu jätsid, Browniks. Tõepoolest on see aga kõik lollus. Kui tagasi minna Edward Usutunnistajani, miss Collins – ainult kolmkümmend inimpõlve – siis on igaühel meist üks tuhat ja seitsekümmend neli miljonit viissada seitsekümmend neli tuhat üheksasada ja kaheksakümmend neli esivanemat ja selle saare kogu elanikkude arv oli siis vististi alla miljoni. Meie oleme samuti puhast tõugu kui ajuhobusedki, kuid välimuselt mitte nii ilusad, ega? Kinnitan teile, miss Collins, teie olete midagi, mille eest peab tänulik olema. Samuti ka mrs. Monti eest. Eks ole ta ilus? Vaadake koera!“

Tõepoolest, Ting-a-ling vahtis esijalule toetudes kirtsus ninaga ja niisuguse muljega, nagu peaks ta Victorine'i teiseks kondiks.

„Ta on naljakas,“ ütles Victorine ja jällegi kõlas tema hääl nagu eemalt kaugelt. Kas mrs. Mont oleks lamanud siin, kui ta teda oleks palunud? Tema oleks ilus olnud! Kuid tema ei vajanud seda viitteistkümmet šillingit!

„On see seisang mõnus?“

Kohkunult pomises Victorine:

„Ohjaa, tänan teid!“

„Küllalt soe?“

„Ohjaa, tänan teid!“

„See on hea. Pea pisut kõrgemale.“

Pikkamisi vaibus Victorine'il tundmus hirmsast ebaharilikkusest. Tony ei saa seda kunagi teada. Kui ta seda kunagi ei teadnud, siis ei võinud temal sellest ka midagi olla. Kõik päevad lamab ta nagu tänagi – viisteist šillingit ja jälle viisteist šillingit! See oli nii lihtne. Ta vaatas väledalt liikuvaid peeni sõrmi ja sigareti sinist suitsu. Ta vaatles väikest koera.

„Soovite puhata? Te jätsite oma rüü sinna; ma toon ta teile.“

Selles rohelises siidrüüs, mis ilusasti vateeritud, istus ta kõrgendiku serval, jalad põrandal.

„Sigarett? Ma teen pisut türgi kohvi. Teil oleks parem liikuda.“

Victorine kuulas käsku.

„Te olete nagu mõnest unenäost, miss Collins. Selles rüüs maaliksin teid à la Mathew Maris.“

Kohv, nagu ta seda kunagi varem polnud joonud, tõi talle hea tundmuse. Ta ütles:

„See polekski nagu kohv.“

Aubrey Greene viskas käed üles.

„Nii see on. Inglased on suur rahvas – miski ei saa neist jagu. Kui neid üldse oleks võidud hävitada, siis oleksid nad pidanud ammugi oma kohvist hävitatud olema. Soovite veel?“

„Palun,“ ütles Victorine. Tassis oli ju nii hirmus vähe.

„Jälle valmis?“

Victorine heitis maha ja laskis rüü langeda.

„Nõnda on hea! Jätke ta sinna – teie lamate pikas rohus ja see roheline on mul abiks. Kahju, et talv, muidu oleksin rentinud mõne metsalagendiku.“

Pikas rohus lamada – lillede keskel, võib olla. Victorine armastas lilli. Väikese tütarlapsena lamas ta ikka rohus ja punus kanakakraist vanikuid vanaema majakese taga väljal Norbitonis. Iga aasta oli ta paariks nädalaks sinna läinud – nii väga oli ta maad armastanud. Ainult ikka oli tal midagi seljas. Mõnusam aga oleks olnud ilma milletagi. Oli ka Kesk-Austraalias lilli? Ühes liblikatega peaks seal olema. Päikesepaistel – tema ja Tony – nagu Eedenis!…

„Tänan teid, see on täna kõik. Pool päeva – kümme šillingit. Homme hommikul kell üksteist. Teie olete esimese järgu mudel, miss Collins.“

Oma roosat korsetti ümber pannes oli Victorine'il ülev tundmus. Ta oli sellega toime saanud! Tony ei saa seda kunagi teada! Mõte, et Tony seda kunagi teada ei saa, valmistas talle lõbu. Ja „ülenist“ vabastatuna astus ta ateljeesse.

Aubrey Greene seisis oma töö ees.

„Veel mitte, miss Collins,“ ütles ta; „see võiks teie meelt rõhuda. Puusakont on liiga kõrge. Homme parandame selle ära. Vabandage, mu käsi on üleni kriidine. Au revoir! Kell üksteist. Ja seda väikest me enam ei vaja. Ei, sina jääd siia!“

Sest Ting-a-ling oli valmis „suurema kondiga“ kaasa minema. Victorine lahkus naeratades.