Valge ahv/Michael saab oma jao

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kuues peatükk.

Michael saab „oma jao“.

Pärast Green Streetil seeskäimist kolas Michael tagasi mööda Piccadillyt ja alludes imelikule ajele, mis sunnib inimesi keerlema erutava punkti ümber, läks ta edasi Cork Streetile. Silmapilguks seisatas ta Wilfridi kõrvaltänava suus.

„Ei,“ mõtles ta viimaks, „kümme ühe vastu pole ta kodus; ja kuigi ta on, siis kakskümmend ühe vastu ei saavuta ma mingit muutust peale halvema!“

Pikkamisi liikus ta Bond Streetile, kui keegi väike ja käbe daam kõrvaluulitsa poolt tulles ja lugedes temal selja tagant peale jooksis.

„Miks te ei vaata, kuhu te lähete? Oo! Teie? Olete teie see noormees, kes abiellus Fleur Forsyte'iga? Mina olen tema onutütar June. Ma arvan, et nägin teda just praegu.“ Ta kõigutas linnutiivana kätt, milles hoidis nimekirja. „Minu pildigalerii vastas. Tema läks kuhugi majja, muidu oleksin temaga rääkinud – oleksin tahtnud teda jälle kohata.“

Majja! Michael otsis sigaretitoosi. Sellest kõvasti kinni haarates tõstis ta silmad. Väikese daami sinised silmad jooksid tema näol uuriva otsekohesusega ringi.

„Olete teie kahekesi õnnelikud?“ küsis daam.

Külm higi tõusis Michaeli otsaesisele. Tundus, nagu pöörduks korraga kõik pea peale.

„Palun vabandust?“ hingeldas ta.

„Loodan, et olete õnnelikud. Tema pidi küll abielluma minu väikese vennaga – aga loodan siiski, et olete õnnelikud. Tema on kena laps.“

Keset nende uimastavate hoopide sadu pani Michaeli jahmatama tähelepanu, et see naine ise neid hoope nagu ei aimagi. Ta kuulis oma hammaste krigisemist ja ütles tumedalt: „Teie väike vend, kes see on?“

„Mis! Jon – teie ei tunnud Joni? Tema oli muidugi liiga noor, Fleur samuti. Kuid nad olid sootuks armunud – perekondlik vaen lõpetas selle. Noh! Aga see on kõik minevik. Ma olin teie laulatusel. Loodan, et olete õnnelikud. Olete Claud Brainsi näitust minu galeriis vaatamas käinud? Tema on geenius. Tahtsin siin paar kooki süüa, teete kaasa? Te peaksite tema loominguga tutvunema.“

Nad peatusid suhkrupagari ees. Michael tõstis käe rinnale.

„Tänan teid,“ ütles ta, „ma just praegu sain koogi – isegi kaks, tõepoolest. Vabandage!“

Väike daam haaras tema teise käe.

„Noh, elage siis hästi, noormees! Rõõmustan, et teid kohtasin. Teie pole iludus, aga mulle meeldib te nägu. Tuletage mind sellele lapsele meelde. Te peaksite minema Claud Brainsi vaatama. Tema on tõelik geenius.“

Sambana seisis Michael ukse ees, kui naine ümber pöördus ja sisse läks, ja tal oli mingisugune segane tundmus millestki käbedast, mis mõjub teistesse seesolijaisse rahurikkuvalt. Ta läks edasi, süütamata sigarett hambus, uimasena, nagu mõni poksija, kelle üks küljehoop viltu virutanud, kuna teine hoop ta jällegi otse lööb.

Fleur Wilfridi juures – just praegu tema toas – tema kaenlas, võib olla! Ta oigas. Keegi hästi toidetud uue kübaraga noormees põrkas selle hääle juures tagasi. Võimatu! Seda ei suuda ta kunagi välja kannatada! Temal tuleb jalga lasta! Tema oli Fleuri ausaks pidanud! Kahekordne elu! Ja eelviimasel õhtul oli ta alles temale naeratanud. Oh jumal! Ta tormas põiki üle Green Parki. Miks polnud ta seisatama jäänud, et lasta endast üle sõita? Ja selle hullumeelse väike vend – John – perekondlik vaen? Ja tema ise – mingi aseaine siis – võetud sootuks ilma armastuseta – augutäitja! Tal tuli meelde, et Fleur oli ühel ööl Mapledurhamis öelnud: „Tulge siis tagasi, kui ma tean, et mu soov ei täitu.“ Nii siis, see oligi see soov, mis ei täitunud! Augutäitja! „Lõbus!“ mõtles ta. „Oh kui lõbus!“ Siis pole ju ime! Mis luges see temale! See või teine mees! Vaene pisi varblane! Aga kunagi pole ta sellest rääkinud – mitte ainustki sõna lausunud! Oli see tema poolt nagu kord ja kohus või oli see pettus? „Ei,“ mõtles Michael, „kuigi ta oleks mulle rääkinud, siis poleks see asja muutnud – mina oleksin ta iga hinna eest võtnud. See oli peenetundlikkus mulle mitte rääkida.“ Aga kuis oli see võimalik, et ta sellest kelleltki midagi ei kuulnud? Perekondlik vaen? Forsyte'id! Peale „Vana Forsyte'i“ ei näinud ta kedagi teist nendest; ja „vana Forsyte“ oli tummem kui kala. Nii siis – nüüd oli ta oma jao saanud! Ja jällegi oigas ta pargi pimedikus. Buckingham Palace kerkis silmile – suurena ja süngena. Viimaks märkas ta sigaretti suus ja seisates, et seda süüdata; sügavasti tõmbas ta suitsu kopsu, tundes esimeseks nagu kergendust.

„Ehk jätkub teil minule üks sigarett, mister?“

Varjutaoline viisaka näoga kogu seisis nii masendavalt toreda „Austraalia“ raidkuju kõrval.

„Muidugi,“ ütles Michael. „Võtke kõik.“ Ta tühjendas toosi mehe pihku. „Võtke ka toos – ‚kingitus Westminsterist‘ – saate ta eest kolmkümmend šillingit. Head õnne!“ Ta ruttas minema. Nõrk: „Teie, mister!“ kõlas asjata tema selja taga. Kaastundmus oli lollus! Tundmus – ogarus! Pidi ta koju minema ja ootama, kuni Fleur lõpetab ja – koju tuleb? Mitte! Ta pöördus Chelsea poole ja – nagu jalad vähegi võisid. Valgustatud poed, õudselt suur Eaton Square, Chester Square, Sloane Square, King's Road – edasi, edasi! Hullem kui kaevikuis – palju hullem – see piitsutav ja piinav sugutungi kadedus! Jah, ning ta oleks enda veel viletsamana tunnud, kui poleks saanud seda teist hoopi. Oli palju kergem teades, et Fleur armastas ja armastab ehk veelgi seda onupoega ja et ka Wilfrid ei tähenda temale midagi. Vaene väike viletsakene! „Noh, aga kuis jätkub mäng nüüd?“ mõtles ta. Elumäng – halva ilmaga, rõhutud meelega? Mis see nüüd ometi oli? Ja sõjas – mis oli sõdur seal teinud? Kuidagi nõnda seadnud, et ta iseend nii pagana tähtsaks ei pidanud: saavutas alistumise ja paratamatuse tundmuse. „Mis tähendab surm, kui aga Inglismaa edasi elab!“ või selletaoline pisarsüdamlus. Elumäng? Oli siin teisiti? „Veristatud, kuid võitmata“ – võis veriselt kõlada, ometi – ikka jälle uuesti jalule, kui oled maha löödud! Tervik on suur, üksik on väike! Kirg, armukadedus, peavad nemad tõepoolest hävitama mehisuse, nagu kinnitasid Nazing ja Sibley ning Linda Frewe? Oli siis sõna „džentlmen“ tõesti läbi? Tõepoolest? Kas võis veel heas vormis püsida või pidi sinnamaale langema, et vastasele jalaga kõhtu virutada?

„Ma ei tea,“ mõtles ta, „ma ei tea, mis ma siis teen, kui ma Fleuri näen – ma lihtsalt ei tea.“ Süveneva õhtu terashallus, paljad plataanid, lai jõgi, külm õhk! Ta pöördus kodu poole. Värisedes avas ta välisukse ja värisedes astus ta tuppa…

Kui Fleur läks mööda treppi üles ja jättis tema Ting-a-lingiga alla, ei teadnud ta, kas teda uskuda või mitte. Oli Fleur tänini seda teist tema eest varjanud, siis võis ta kõike varjata. Oli ta õieti mõistnud tema sõnad: „Pead tegema, nagu meeldib, see on ainuke õige?“ Ta oli seda peaaegu mehaaniliselt öelnud, kuid see oli mõistlik. Kui Fleur teda kunagi polnud armastanud, mitte natukestki, siis polnud tal ka tulevikus vähematki õigust seda nõuda; ta oli kogu aeg temaga olnud selles seisukorras, kellele antakse armu pärast. Miski ei võinud inimest sundida armuandmist jätkama. Ja miski ei võinud kedagi sundida ka tulevikus armu vastu võtma, ainult – igatsev valu, valu, valu!

„Sa väikene kurivaim! Sa pisi õnnelik kärnkonn! Anna mulle pisut oma mõnutundest, sa hiina kübe!“ Ting-a-ling pööras oma saapanööp-silmad ülespoole. „Kui sa kord nii vana tsivilisatsiooni omandad nagu on minul,“ näisid nad ütlevat: „Seni aga kratsi mu rinda.“

Ja kratsides seda kollast nahka, Michael mõtles: „Võta end kokku! Esimeses lumetormis lõunanabal ei hakka ometi inimene kohe laulma: ‚Tahan koju! Tahan koju!’ vaid kannatab välja. Tule, las käia!“ Ta pani Ting-a-lingi põrandale ja läks oma kabinetti. Siin seisid käsikirjad, mille kohta Danby & Winteri lektorid olid öelnud: „Raha sellega ei tee, aga tükk ehtsat tööd, mis tähelepanu väärib.“ Michaeli ülesandeks oli sellele tähelepanu pühendada ja Danby ülesandeks jäi siis öelda: „Kirjutage talle viisakas kiri, öelge, meie oleme väga huvitatud, kuid et meil praegu võimatu – loodame, et tohime teie järgmist saavutust tundma õppida jne. Nõnda!“

Ta keeras oma lugemislambi põlema ja võttis käsikirja, millega ta juba algust teinud.

„Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

„Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

Need musta teenri korduvad sõnad vanast operetist „Polly“ oli ainuke, mis tal meeles liikus. Pagan võtku! Ta pidi seda ju lugema! Kuidagi lõpetas ta peatüki. Tal tuli nüüd meelde. Kogu käsikiri rääkis mehest, kes oli poisikesepõlves juhtunud üle tänava nägema teenijatüdrukut oma toas ümber riietuvat, ja kellesse see oli jätnud nii sügava mulje, et kogu tema abielust sai alaline võitlus tungi vastu oma naist teenijaga petta. Just praegu oli tema tundmuste kompleks leitud ja nüüd pidi ta sellest vabanema. Ülejäänud käsikiri pidi vististi näitama, kuis see sünnib. Ustavalt ja täpselt süveneti kõigisse kehalistesse üksikasjusse, millest kõrvale hoiduda tundus praegu nii arglikuna ning viktooria-aegsena. Tükk ehtsat tööd ja asjata ajaraisk teda lugeda! Vana Danby-Freud oli ta juba surmani ära tüüdanud; ja seekord polnud Michaelil midagi selle vastu, et vanamees õiguse sai. Ta pani käsikirja sahtlisse tagasi. Kell seitse! Kas öelda Fleurile, mis talle täna räägiti? Milleks? Miski ei võinud seda enam parandada! Ainult kui Fleur talle Wilfridi asjus tõtt räägiks! Ta läks akna alla – tähed ülal ja tumedad jooned all, hoovide ja taguaedade tumedad jooned. „Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

Hääl ütles:

„Millal tuleb teie isa linna?“

„Vana Forsyte! Jumal! Jumal!“

„Homme, arvan ma, sir. Astuge sisse! Minu koobast te vist ei tunnegi veel.“

„Ei,“ ütles Soames. „Mugav! Karikatuurid. Kogute neid? Vilets kraam!“

„Aga mitte moodsad, sir – uuesti elustatud kunst.“

„Naeruvääristada oma naabreid – sellest pole ma kunagi hoolinud. Need lokkavad siis, kui ilm on lommis ja inimesed on unustanud otsekohese pilgu.“

„Pagana pihta!“ ütles Michael; „see on hea. Ehk võtaksite istet, sir?“

Soames istus ja tõstis harjunud viisil jala põlvele. Sale, hall, kinnine – pitseeritud raamat, kenasti köidetud! Mis oli siis tema kompleks? Oli see mis tahes, tema polnud seda kunagi kätte saanud! Seda operatsiooni ei võinud endale ettegi kujutada.

„Oma Goyat ma ära ei võta,“ ütles Soames üsna ootamata. „Olgu see Fleuri. Tõepoolest, kui ma ainult teaksin, et olete tulevikust huvitatud, siis muretseksin rohkem varustuse eest. Minu arvates muutuvad pärandusmaksud mõne aastaga määratu suuriks.“

Michael kortsutas kulmu. „Mina tahaksin teid nüüd ja alatiseks teada lasta, sir, et mida teete Fleurile, seda teete tõepoolest Fleurile. Mina võin Epikurost mängida, mil iganes tahan – leib ja pühapäeviti pisut juustu peale!“

Soames tõstis oma silmad kelmika pilguga. „Seda ma tean,“ ütles ta, „seda olen ma ikka teadnud.“

Michael kummardus.

„See maa hinna langus peaks küll teie isa kõvasti rõhuma, arvan ma.“

„Jah, räägib teine, et pilku heidab, kuis seebi või autodega äri ajama hakata, aga ma ei imestaks põrmugi, kui ta jällegi mõne hüpoteegi lisaks saab ja edasi pukerdab.“

„Aunimi ilma maatükita,“ ütles Soames, „pole loomulik. Tema peaks ennem ootama, kuni mina lahkun, see tähendab, kui ma üldse midagi nimetamisväärilist järele jätan. Kuid kuulge, mis ma ütlen: ma olen järele mõelnud. Kas ei ole te kahekesi ehk õnnelikud, et teil pole lapsi?“

Michael viivitas.

„Ei usu,“ ütles ta pikkamisi, „et meil oleks olnud mõni riid või midagi selletaolist. Mina olen olnud – mina olen – hirmsasti temasse armunud, kuid teie teate ju minust paremini, et mina korjasin ainult killud.“

„Kes ütles teile seda?“

„Miss June Forsyte – täna.“

„See naine!“ ütles Soames. „Tema nina ulatub ka igale poole. Poisikese ja tütarlapse lugu – juba mitu kuud enne teie pulmi möödas.“

„Kuid sügav, sir,“ ütles Michael õrnalt.

„Sügav! Kes teab seda ses eas? Sügav?“ Soames peatus: „Teie olele hea poiss – olen seda ikka teadnud. Olge kannatlik – vaadake tulevikku.“

„Jah, sir,“ ütles Michael üsna vaikselt oma toolil, „kui ma suudan.“

„Tema on mulle kõik,“ lausus Soames järsku.

„Ja ka minule – mis ei tee asja mitte kergemaks.“

Joon Soamesi kulmude vahel süvenes.

Võib olla mitte. Kuid kannatage välja! Nii õrnalt kui suudate, kuid kannatage välja! Tema on noor. Ta lendleb ümber, aga selles pole midagi.“

„Teab ta sellest teisest asjast?“ mõtles Michael.

„Mul on omad mured,“ jätkas Soames, „aga need pole midagi selle kõrval, kui temaga asjad viltu läheksid.“

Michael tundis sümpaatia tuiget, mis nii haruldane selle enesega rahul oleva halli kuju suhtes.

„Ma teen, mis ma suudan,“ ütles ta rahulikult, „aga muidugi puudub mul Salomoni tarkus.“

„Ma ei tea, ma tõesti ei tea,“ ütles Soames. „Igatahes laps – jah, laps oleks – teatud kindl –“ Ta peatus, sõna polnud täpselt –!

Michael külmenes.

„Mis sellesse puutub, siis ei või ma midagi öelda.“

Soames tõusis.

„Ei,“ tähendas ta mõttes, „ma arvan mitte. Aeg on ümber riietuda.“

Riietuda, lõunat süüa ja pärast magama minna – magada, und näha! Ja missugused unenäod tulevad siis?

Teel riietustuppa kohtas Michael Coakeri; see tegi pika näo.

„Mis on, Coaker?“

„Väikene koer on saalis oksendanud.“

„Mis te räägite!“

„Jah, sir; näib, et keegi jättis ta sinna üksi. Ta tõmbab endale tähelepanu. Ma ütlen ikka: Tema on enda meelest väga tähtis väike koer…“

Lõunasöögil oleks nagu Soamesi piinanud südametunnistus, et ta noortele annud head nõu ja kaks pilti, mille väärtus mõni tuhat naela, ja sellepärast jutustas ta igasugu lugusid, nagu tegi seda James oma õitseajal. Ta rääkis prantslastest, marga langusest, tagatud riigipaberite tõusust ja pildikaupmees Dumetriuse kangekaelsusest Constable taevapildi suhtes, mida Soames tahtis osta ja Dumetrius müüa ja mida viimane ometi mitte ära ei annud, nõudes kõrgemat hinda, kui Soames valmis oli maksma. Ta rääkis ka raskustest, mis Ameerika Ühendriikidel tema arvates ees seisid selle kena keeluseadusega. Nad on jonnakad. Nad võtavad omale midagi pähe ja jooksevad siis peaga vastu kiviseina. Tema ise polnud kunagi midagi rääkimisväärilist joonud, aga talle meeldis tunda, et ta seda võiks, kui ta aga tahaks. Ameeriklastele aga meeldis teadmine, et nad mitte ei või juua, ja see oli vägivald. Nemad olid iseennast täis. Tema ei imestaks sugugi, kui nüüd kõik seal jooma hakkaksid. Mis puutub rahvasteliidusse, siis tõstnud just täna hommikul keegi teda taevani. See kukk ei kakle kunagi – antakse ainult raha välja ja korraldatakse asju, mis korralduksid iseendast ka ilma rahata, aga mis puutub tähtsamasse, nagu enamluse või mürkgaasi kõrvaldamisse, siis sellega ei saa ta eluilmas toime ja seda tõendada oleks sõelaga vee kandmine. See oli peaaegu omataoline rekord harilikult nii sõnaahtra inimese kohta ja kahele noorele nii väga tähtis, et ta aga edasi räägiks, sest siis võivad nemad oma mõtteid haududa. Ting-a-lingi teguviis oli ainuke muu kõneaine, mis nimetamisväärt. Fleur pidas seda vaskpõranda mõjuks. Soames – et koer on vististi platsil midagi endale sisse söönud – koerad korjavad ju alati kõik üles. Michael arvas, et see oli lihtsalt hiinalik – protest selle vastu, et kedagi kohal polnud tema rahuldunud olemist vaatlemas. Hiinas oli nelisada miljonit inimest selleks, et vastastikku vahtida üksteise rahuldunud olemist. Mis võiks hiinlasest oodata, keda äkki asetatud Gobi kõrbe? Tal läheks kahtlemata halvaks.

„Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

Kui Fleur mehed üksi oli jätnud, tundsid mõlemad, et nad niipea ei suuda teineteise seltsi välja kannatada, ja Soames ütles: „Pean veel mõned arvud järele vaatama – lähen oma tuppa.“

Michael tõusis püsti.

„Ehk sooviksite minu koopasse, sir?“

„Ei,“ ütles Soames, „ma pean keskenduma. Ütelge Fleurile minu poolt head ööd.“

Michael jäi portselanist hispaania puuvilja ette suitsetama. Neid ei võinud see valge ahv süüa ega koori laiali pilduda! On tema eluvili tulevikus portselanist? Fleuriga ühes majas elada – võõrdunult? Fleuriga elada nagu praegu – võõrana, isegi soovimatu võõrana? Lahkuda ja astuda õhuväkke või „Päästke lapsed“ korpusse? Missugune osa oli kõige vähem trööstitu? Tema sigari tuhk kasvas pikaks, langes maha ja kasvas uuesti; portselanist vili näis teda oma läike ja hiilgega pilkavat; Coaker pistis oma pea sisse ja tõmbas ta välja tagasi. (Armulisel härral oli halb tuju – hea mees see härra!) Otsustus ootas teda kusagil millalgi – Fleurilt, mitte temalt endalt. Tema süda oli liiga õnnetu ja vilets, et midagi teada; kuid Fleur teaks oma tahet. Temal oli kindel otsus Wilfridi, oma onupoja, oma tegude ja tundmuste kohta. Jah, otsustus tuleb, aga mis tähendus oleks sellel ilmas, kus kaastundmus on lollus ja tähendust on ainult hiina filosoofial?

Ometi – endal mitte lasta saalis halvaks minna, ennast kokku võtta, isegi siis, kui pole kedagi nägemas, et sul on ikkagi pisut tähendust!…

Ta oli magama uinunud ja tema magamistoas oli peaaegu pime. Midagi valget tema voodi ees. Midagi lõhnavat, kerget soojust tema läheduses; hääl, mis ütles tasa: „See olen ainult mina. Lase mind oma voodi, Michael.“ Nagu laps – nagu laps! Michael sirutas käed. Valgus ja soojus tuli neisse. Juukselokid matsid ta suu, hääl sosistas talle kõrva: „Ma poleks ometi tulnud, ega, kui oleks tõesti midagi sündinud?“ Michaeli süda – pöörane ja segane – peksis vastu Fleuri oma.