Valge ahv/Bicketi õhtupoolik

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Neljas peatükk.

Bicketi õhtupoolik.

Just samal ajal tuli Bicket koju ja pani oma kasti kõrvale. St. Pauli katedraali varjus seistes oli ta mõttes nelipühad uuesti läbi elanud. Jalad ja sääred haruldaselt väsinud, hingeliselt ärritatud. Ta oli arvanud aegajalt puhkust leida pildi vaatlemisest, mis tuletas meelde peaaegu Victorine'i ülesvõtet. Ja siiski oli pilt kadunud! Ometi polnud ta taskust vaheajal midagi võtnud, mantli ainult varna riputanud. Oli ta tema rahvamurrus kaotanud või oli ta tema tasku pannes kogemata sellest kõrvale pistnud? Ja ka originaali oli ta tahtnud näha. Ta mäletas, et galerii nimi algas D-ga ja lõunaootel kulutas ta poolteist penni, et seda nime leida. Välismaalane, selles oli ta kindel, sest pilt oli alasti. „Dumetrius?“ Ah!

Oma seisukohale tagasi asunud, tabas teda õnn. „See rahaonu“, keda ta polnud kuude kaupa näinud, läks mööda. Loomusund ajas teda silmapilk ütlema: „Loodan teid heas tervises näha, sir. Pole kunagi teie lahkust unustanud.“

„Rahaonu“, kes tõstis silmad, nagu näeks ta harakat St. Pauli katedraalil, seisatas, nagu oleks teda tabanud kangestus.

„Lahkust,“ ütles ta. „Mis lahkust? Oo, pallid! Nendega polnud mul midagi teha.“

„Ei, sir, muidugi mitte,“ ütles Bicket alandlikult.

„Noh, võtke see siin,“ lausus „rahaonu“; „kuid ärge lootke enam.“

Kaks ja pool šillingit! Tervelt kaks ja pool šillingit! Bicketi pilgud jälgisid kaduvat kuju. „Hea õnn!“ ütles ta õrnalt ja hakkas kasti korraldama. „Ma lähen koju, puhkan jalgu ja viin siis Vici seda pilti vaatama. Oleks naljakas teda üheskoos vaadelda.“

Kuid Victorine polnud kodus. Bicket võttis istet ja suitsetas oma odavat sigaretti. Ta oli nukker, et naist kodus polnud, oli ju see esimene õhtupoolik, kus ta enda vabastas. Muidugi, Victorine ei võinud ometi kõik need päevad kodus istuda. Ometi! – Ta ootas kakskümmend minutit ja pani siis endale Michaeli ülikonna selga ja tema saapad jalga.

„Lähen üksi seda pilti vaatama,“ mõtles ta. „Maksab poole vähem. Vististi võetakse kuus penssi.“

Aga temalt nõuti üks šilling! Terve šilling! Veerand kogu tema päevasest teenistusest pildi vaatamise eest! Pelglikult astus ta sisse. Seal oli daame, kes magusasti lõhnasid ja venivalt rääkisid, aga muidu ei saanud nad Victorine'ile ligigi. Keegi tema selja taga ütles:

„Vaata! Seal on Aubrey Greene ise! Ja siin on see pilt, millest räägitakse – ‚Drüaadi õhtupoolik‘.“

Nad läksid temast mööda ja liikusid edasi. Bicket järgnes neile. Saali lõpul sai ta nende riidevoltide ja kataloogide vahelt pilgu pildile heita. Otsaesisele ilmus kerge higi. Peaaegu elusuuruses lillede ja terava rohu keskel, naeratav nägu tema poole – just Vic ise! Võis ilmas midagi olla, mis sarnaneks sedavõrt temale? See mõte haavas teda, nagu tunneb end haavatuna mõni koguja, kes leiab äkki oma haruldase asja teisendi.

„See on imeline pilt, mr. Greene! Missugune tüüp!“

Keegi noormees, paljapäi, valkjad juuksed üle pea soetud, vastas:

„Tõsine leidus, eks?“

„Oo, täieline! Metshaldja tõelik vaim! Nii saladuslik!“

See oli sõna, mis Vicile hakkas! Ta oli patune! Seal ta nüüd lamas kõigile vaatlemiseks ja ainult sellepärast, et oli kusagil naine, kes nii tema sarnane! Midagi viha taolist kerkis Bicketi kurgus ja pani ta paled hõõgama ning ühes sellega tekkis imelik kehaline armukadedus. Ja see kunstnik! Kuidas tohtis tema naise maalida, kes nii Victorine'i moodi – naise, kes ei pannud seda mikski nõnda seal lamada! Ja need seal oma jutuga „heledast varjust“ ja paganusest ning kellegist Leneardost! Pagan võtku nende vigurilist rääkimist ja nende nükkeid! Bicket tahtis ära minna, kuid ei suutnud, sest teda sidus oma võluga see kuju, mis nii väga teise sarnane, keda tema oli harjunud ainult omaks pidama. Muidugi oli rumalus palja juhuse tõttu end nii õnnetuna tunda, kuid temale näis, nagu peaks ta klaasi purustama ja selle keha väikesteks tükkideks lõikama. Daamid ja maalija läksid edasi ja jätsid tema pildi ette üksinda. Üksi ei tundunud asi nii halb. Nägu paistis nukrana, mahajäetuna ning piinavana oma naeratusega. Ta näis vaatlejat jälgivat – tõepoolest! „Noh,“ mõtles Bicket, „lähen koju Vici juurde. Rõõmustan, et teda siia ei toonud omasarnast vaatama. Oleksin ma mõni rahaonu, ostaksin selle neetud asja ja põletaksin ta ära!“

Ja ennäe, eesruumis seisiski tema tuntud „rahaonu“, kõneldes kellegi välismaalasega.

„See on tõusev nimi, mr. Forsyte,“ kuulis Bicket välismaalast ütlevat. „Tema hinnad tõusevad.“

„See on kõik väga hea, Dumetrius, kuid tänapäev pole see igamehe maitse – liiga viimistletud, kõik kokku –!“

„Noh, mr. Forsyte, teilt võtan ma kümme protsenti vähem.“

„Laske kakskümmend alla ja ma ostan ta.“

Välismaalane tõstis õlad üle karvaste kõrvade – tõepoolest; ja missugune naeratus!

„Mister Forsyte! Viisteist, sir!“

„Hea küll, te lööte mu üle, kuid saatke ta mu tütrele South Squarele – numbri teate ju. Millal on lõpp?“

„Tunahomme, sir.“

Nii siis! Vici jäljend läks sellele „rahaonule“, eks? Bicket tegi vaikset metsikut häält ja lonkis välja.

Ta läks imeliku tundmusega rinnas. Tegi ta ehk omale asjata muret? Lõpuks polnud see ometi mitte Vic. Kuid teada teist naist, kel samasugune naeratus, samad kräsus otstega lühikesed mustad juuksed ja üleni sama moodi! Ja ta vahtis igale mööduvale naisele näkku – kõik hoopis teissugused, mitte sugugi Vici moodi!

Kui ta koju jõudis, seisis Victorine keset tuba, huuled vastu palli. Kogu tema ümbruses – põrandal, toolidel, laual, koldesimsul – olid aina täispuhutud pallid; üksteise järele olid nad ta huulilt lennanud ja omale paraja paiga otsinud – ploomikarva, rohelised, kollased, purpurilised, sinised, – elustades oma värvidega väikest tumedat ruumi. Kõik pallid täis puhutud! Ise aga, oma paremais rõivais, seisis ta nende keskel erutatuna ja imelikult naeratades.

„Mis hull peab see tähendama?“ ütles Bicket.

Kergitades oma riideid Victorine võttis oma suka seest midagi krabisevat ja ulatas selle mehele.

„Vaata! Kuuskümmend neli naela, Tony! Mul on kõik koos! Võime sõita!“

„Mis?“

„Mul tuli äkki mõte – läksin mr. Monti juurde, kes saatis meile need riided, ja tema andis meile hea õnne peale ette. Pärast võime tagasi maksa, millalgi. Eks ole see imeline?“

Bicket, kellel silmad nagu hirmunud kodujänesel, märkas naise naeratust, tema erutuspuna ja läbi kogu ta keha käis imelik tundmus, nagu tahaksid ka tema omad silmad teda ninapidi vedada. See polnud mitte Vici moodi! Ei! Äkki tundis ta naise käsi enda ümber ja tema niiskeid huuli oma huulil. Naine pigistas nii kõvasti, et ta ei saanud ennast liigutada. Ta pea hakkas ringi käima.

„Lõpuks ometi! Lõpuks ometi! Eks ole see tore? Suudle mind, Tony!“

Bicket suudles; tema uimastus oli tõelik, aga selle taga – kuigi silmapilguks lämmatatuna – missugune ebatõelikkuse tundmus!…

Oli see enne ööd või öösel, kui kahtlus ilmus esimest korda – tontlikult, kobades, ebamääraselt, kodukäijana – ja siis uuesti hämarikus, läbistades tema hinge ja kangestades kõik. See raha – pilt – kadunud paberilipakas – ebatõelikkuse tundmus! Ja lugu, mis Vic temale jutustas! Olid need asjad võimalikud? Milleks oleks pidanud mr. Mont selle raha neile ette andma? Victorine oli tema pool käinud, see oli kindel; tuba, sekretär – võimatu oli kahelda miss Perreni isiku kirjeldamises. Aga miks siis see puuriv kahtlus? Raha – niisugune hulk raha? Mr. Montiga mitte – tema oli džentlmen! Oo! Missugune siga ta on, midagi selletaolist mõeldagi – Victorine'ist! Ta pööras selja naise poole ja katsus uinuda. Aga kui juba kord peas on niisugune mõte, siis – magada? Ei! Victorine'i nägu keset palle, viis, kuis ta temal, Bicketil, silmad kattis ja pea segi ajas, nii et polnud võimalik midagi mõelda ega küsida! Segasena tõusis Bicket, olles saagiks valule, kahtlusele, lootusetuikele ja Austraalia nägemusele.

„Tead,“ ütles ta oma kakao ja margariinileiva juures. „Pean mr. Monti juurde minema, see on kindel.“ Ja äkki lisas ta juurde: „Vic?“ ning vaatas talle otseteed näkku.

See vaatas talle vastu – samuti otseteed, jah, otseteed. Oo! Tema, Bicket oli täielik siga!…

Kui mees oli kodust lahkunud, seisis Victorine üsna paigal ja surus käed vastu rinda. Tema oli veel vähem maganud kui mees. Vaiksena nagu hiir oli ta peas mõtet veeretanud: „Jäi ta mind uskuma? Jäi ta?“ Ja kui mitte, mis siis? Ta võttis raha, mis oli lunastanud – või müünud? – nende õnne, ja luges selle jälle kord üle. Ja südames põles tal õiglusetuse tundmus. Oli tema tahtnud nõnda meeste ees seista? Kas tal sellega küllalt tegemist ei olnud? Need kuuskümmend naela oleks võinud ta juba kolm kuud tagasi sellelt raidkunstnikult saada, kes oli kui hull tema järele – vähemalt ütles ta seda! Kuid tema oli kindlaks jäänud, jah, seda oli ta. Tonyl poleks temale tõelikult midagi ette heita, kuigi ta teaks kõik. Seda kõike oli ta ju teinud ainult tema pärast, kes ta müütas oma palle tänaval igasuguse ilmaga! Ilma selleta istuksid nad ka tulevase talve veel siin ja aina otsiksid tööd – nagu lehed ennustasid, – sest tööpuudus pidi kasvama. Jällegi udus külma käes seista! Uh! Rinnas oli mõnikord ikka veel nii naljakas ja Toni hääl kähises alati. Ja see vilets väike tuba ning voodi nii kitsas, et ei saanud end muidu liigutada, kui pidi mehe äratama. Miks pidi Tony temas kahtlema? Sest ta tegi seda, Victorine tundis seda, aimas tema hüüdes: „Vic?“ Kas paneb mr. Mont ta uskuma? Tonyl oli terav aru! Victorine'i pea langes longu. See oli kõik nii ülekohtune! Mõnel oli kõik käepärast, näiteks sel ilusal mrs. Montil. Aga kui tahtsid leida pääseteed, et uuesti kusagil õnne katsuda, siis, siis läks see nõnda! Ta viskas oma juuksed tagasi. Tony peab uskuma – peab! Kui ta ei usu, otsigu paremat. Tema pole midagi teinud, mille pärast peaks häbenema! Tõepoolest mitte! Ja igatsedes edasi rühkida, oma õnnele vastu, tõi ta oma vana plekist kohvri välja ja hakkas asju kindla kava järele sinna sisse pakkima.