Valge ahv/Michael annab nõu

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Viies peatükk.

Michael annab nõu.

Michael istus alles ja parandas „Jäljendite“ trükipoognaid. Peale „põrgu“ polnud ainustki paika, kuhu ta oleks võinud nad aadressida. Ida oli avar ja Wilfrid ei annud endast vähematki elumärki. Mõtles Fleur ikka veel Wilfridi peale? Michaelil oli tundmus, et ta seda ei teinud. Ja Wilfrid – noh, tema on muidugi ka Fleuri juba unustanud. Isegi kirg nõudis pisut ülespidamist.

„Keegi mr. Forsyte soovib teiega kokku saada, sir.“

Ilmutus raamatute riigis!

„Ah! Paluge ta sisse!“

Soames astus umbusklikul näol tuppa.

„See ongi siis teie kontor?“ ütles ta. „Astusin sisse, et teile öelda, ma ostsin selle noore Greene'i pildi. On teil ehk paika, kuhu teda üles riputada?“

„Arvan, et küllap leidub,“ ütles Michael. „Pagana hea, sir, eks?“

„Nojah,“ ütles Soames, „tänapäeva kohta, muidugi. Tema teeb omale nime.“

„Tema on selle valge ahvi suur austaja, mis teie meile annetasite.“

„Ah! Olen tutvunenud hiina kunstiga. Kui ma oma ostmist jätkan“ – Soames peatus.

„Nemad mõjuvad pisut nagu vastumürgina, eks, sir? See ‚Maapealne Paradiis‘! Ja need haned – nemad ei tee nähtavasti sellest väljagi, et nende sulgi loetakse, ega?“

Soames ei vastanud; tema mõtles nähtavasti: „Kuidas ma küll need pildid mööda lasksin, kui nad esimest korda turule ilmusid!“ Siis tõstis ta oma varju, nagu näitaks ta raamatuile, ja küsis:

„Noor Butterfield – kuis on temaga?“

„Ah! Sellest tahtsingi teile rääkida, sir. Eile käis ta minu pool ja ütles, et ta kaks päeva enne seda Eldersoni juures olnud. Tema läinud talle minu isa raamatu iluköidet müüma; Elderson pole midagi öelnud, ostnud kaks eksemplari.“

„Pagan võtku!“

„Butterfield saanud mulje, tema külaskäik ajanud talle hirmu peale. Elderson teab muidugi, et mina olen siin äris ametis ja olen teie väimees.“

Soames kortsutas kulmu. „Ma ei tea tõesti mitte,“ ütles ta, „kas seda asja – –! Noh, ma olen teel sinna!“

„Tuletage seda raamatut meelde, sir, ja vaadake, kuis see Eldersonisse mõjub. Tahate ehk ise ka ühte? Teie seisate meil nimekirjas. E, F – Butterfield tuleb vististi veel täna teie poole. Pääsete ühest äraütlemisest. Siin ta on – iluköites. Üks nael ja šilling.“

„‚Duett‘,“ luges Soames. „Millest see on? Muusikast?“

„Mitte just. Midagi nääklemise taolist Gladstone'i ja Disraeli vaimude vahel.“

„Mina pole suur raamatulugeja,“ ütles Soames. Ta võttis raha välja. „Miks ei pannud te hinnaks naela? Siin on šilling.“

„Tänan väga, sir. Olen veendunud, minu isa tunneb enda väga meelitatuna, kui kuuleb, et teie olete tema raamatu ostnud.“

„Kas tõesti?“ ütles Soames nõrgalt naeratades. „Kas te siin vahel midagi teete ka?“

„Noh, me katsume siin kahtlast kasu kokku ajada.“

„Mis te selle eest saate?“

„Mina isiklikult sadat viis aastas.“

„See on kõik?“

„Jah, kuid ma kahtlen, kas ma üle kolme väärt olen.“

„Hm! Mõtlesin, et olete oma sotsialismiga juba valmis.“

„Seda ma arvan, sir. See ei tahtnud hästi mu kohaga kokku kõlada.“

„Ei,“ ütles Soames. „Fleuriga kõik hästi?“

„Jah, temaga on asjad hiilgavad. Tema mõjustab end Couéga, teate.“

Soames vahtis päranisilmil. „See on emast,“ ütles ta, „aga kindlasti ei või ma öelda. Elage hästi!“

Ta pöördus ümber. Tema selg oli nii täpne ja võltsimatu. Ta kadus ukse taha ja ühes temaga näis kaduvat ka täpsusetunne.

Michael võttis parandusepoognad ja luges kaks luuletist. Kibedad nagu kiniin! Rahutus, ridade vahelt piiluv igatsus! Ei midagi hiinalikku! Lõpuks oli vanadel – nagu vanal Forsyte'il ja tema isal, igaühel omal viisil – ometi mingisugune tugipunkt. „Mis see siis on?“ mõtles Michael. „Mis on meis võõriti? Meie oleme kärmad, osavad, iseteadvad ja – rahuldamatud. Kui ometi miski meid vaimustaks või vihastaks! Meie heitsime üle parda usu, traditsiooni, omanduse, kaastundmuse; ja nende asemele panime – mis? Ilu? Lollus! Eks vaata Walter Nazingit ja kohvik C'rilloni! Ja ometi – midagi peab meil ometi olema! Parem maailm? Pole seda moodi. Tulevane elu? Ehk peaksin süvenema spiritismi, nagu vana Forsyte ütleks. Kuid – pooleldi siin ilmas, pooleldi seal – pagana imelik, kui vaimud veel rahutumad oleksid kui meie!“

Aga kuhu – kuhu see kõik lõpuks viis?

„Pagan võtku!“ mõtles Michael tõustes; „katsun õige mõnda kuulutust ette öelda.“

„Ehk astuksite sisse, palun, miss Perren? Deserti uue raamatu tarvis – eriajakirjale: ‚Danby & Winter lasevad varsti välja „Jäljendid“, mille autori eelmine raamat „Vaskraha“ osutus läinud hooaja suurimaks menuks‘. Tahaksin teada, miss Perren, mitu kirjastajat seda juba tänavu on kinnitanud ja mitme raamatu kohta? ‚Need poeemid esitavad noore luuletaja kogu tema hiilgavas vaimus ja veel täielikumas tehnilises rüüs kui mainitud esimeses luuletiskogus.‘ Mis te arvate selle kohta?“

„Hiilgavas vaimus, mr. Mont? Arvate tõesti?“

„Ei. Aga mis pean ma siis ütlema? ‚Kogu piin ja pessimism?‘“

„Oh ei. Aga võib olla ehk: ‚Kogu tema hiilgaves sõnastuses, vaimu algupärasuses ja mitmekesisuses.‘“

„Tubli! Kuid see maksab rohkem. Ütleme: ‚Kogu tema hiilgavas algupärasuses‘; see tabab asja otse südamesse. Meie oleme hullud ‚algupärasuse‘ järele, aga meie ei leia teda – ainult outré, jah, kuid mitte algupärasust.“

„Aga mr. Desert on kindlasti –“

„Jah, mõnikord; kuid vaevalt veel mõni teine. Et olla algupärane, seks peab omama sisikonda, kui te ehk seda sõna lubate, miss Perren.“

„Kindlasti, mr. Mont. Noor Bicket ootab, et teiega kokku saada.“

„Ah tema!“ ütles Michael, võttes sigareti. „Andke mulle aega vööd pingutada ja saatke ta siis üles.“

„Heatahtlik vale,“ mõtles ta; „nüüd siis hakkame peale.“

Bicketi sisseastumine tuppa, kus ta oli viimati nii piinlikus seisukorras viibinud, sündis teatud kindlusega. Michael seisis, selg vastu kollet, ja suitsetas, Bicket, selg vastu moodsate romaanide virna, pealkirjaga „See uus suur romaan“. Michael nokutas pead.

„Halloo, Bicket!“

Bicket nokutas pead vastu.

„Loodetavasti läheb teil hästi, sir.“

„Hirmus hästi, tänan teid.“ Valitses vaikus.

„Noh,“ ütles Michael viimaks, „ma arvan, te tulite selle väikese avansi pärast, mis ma teie naisele andsin. See on kõik täiesti korras; sellega pole mingit kiiret.“

Kuna ta seda ütles, märkas ta, et see „väike mehike“ viibis hirmsas segaduses. Tema silmis, neis suuris vähisilmis helkis väga imelik pilk ja nad tahtsid nagu pealuust välja. Michael tõttas edasi rääkima:

„Minul eneselgi on usk Austraaliasse. Mina arvan, teil on tõesti õigus, Bicket, ja mida rutem te minema lähete, seda parem. Teie naine ei näi liiga tugev olevat.“

Bicket neelatas.

„Sir,“ ütles ta, „teie olete minuga talitanud kui džentlmen ja mul on raske asjast rääkida.“

„Siis ärge tehke seda!“

Bicketil tõusis veri palgeisse: imelik selles kahvatus, kurnatud näos.

„Asi pole selles, mis teie arvate,“ ütles ta. „Mina tulin teilt tõtt paluma.“ Äkki tõmbas ta taskust krämpsutatud paberi, milles Michael tundis romaaniümbriku.

„Selle võtsin ma alt letilt mööda tulles. See siin: on minu naine?“ Ta sirutas käe välja.

Michael vaatles kohmetunult Storberti romaani ümbrikku. Üks on – valetada heatahtlikult kindlaks määratud asjas, hoopis teine aga seda siin eitada!

Bicket andis talle pisut aega.

„Näen teie näost, et see on tema,“ ütles ta. „Mis peab see tähendama? Mina vajan tõtt – seda tahan ma! Ma kaotan aru selle kõige juures. Kui see siin on tema nägu, siis galeriis on tema keha – Aubrey Greene; sama nimi. Mis see kõik tähendab?“ Tema nägu oli muutunud peaaegu kohutavaks, tema agulimurraku toon eriti teravaks. „Mis janti on ta küll mänginud? Mina ei liigu enne paigalt, kui asi klaar.“

Michael lõi kontsad kokku ja ütles rahulikult:

„Tasa, Bicket.“

„Tasa! Kas teie oleksite tasa, kui teie naine – –! Kogu see raha! Teie pole seda annud – teie ei kunagi – mitte kunagi! Ärge püüdkegi mulle seda rääkida!“

Michael oli juba otsustanud – mitte valetada!

„Mina laenasin temale kümme naela, et summa oleks ümmargune – see on kõik: muu on ta teeninud – ausalt. Ja teie peaksite tema peale uhke olema.“

Bicketi suu langes lahti.

„Uhke? Ja kuidas ta teenis selle raha? Uhke! Mu jumal!“

Michael ütles külmalt:

„Mudelina. Mina ise andsin talle soovituse oma sõbra Aubrey Greene'i juurde, just sel päeval, kus me üheskoos lõunaoodet sõime. Mudelitest olete vist kuulnud?“

Bicketi käed käristasid romaaniümbriku puruks ja tükid langesid põrandale. „Mudelid!“ ütles ta. „Maalijad – jah, olen neist kuulnud – sead!“

„Mitte rohkem kui teie, Bicket. Olge viisakas ja ärge teotage minu sõpra. Võtke end kokku, mees, ja säh sigarett.“

Bicket lükkas pakutud toosi kõrvale.

„Mina – mina rippusin nii väga tema küljes,“ ütles ta kirglikult, „ja tema sai sellega minu vastu toime!“ Mehe rinnust kuuldus midagi nuuksumise taolist.

„Teie rippusite tema küljes,“ ütles Michael ja tema hääles tundus midagi torkavat; „aga kui tema tegi teie heaks oma kõige suurema, siis jätate ta sinnapaika – on see nii? Arvate teie, et temale endale valmistas see lõbu?“

Bicket kattis äkki oma näo.

„Kuidas peaksin seda teadma?“ pomises ta käte tagant.

Michaelis lõi kaastundmus voogama. Kaastundmus! Sentimentaalsus!

Ta ütles kuivalt: „Ehk tuletate meelde, mis te ise oma naise heaks tegite?“

Bicket võttis käed silme eest ja vahtis metsikul pilgul. „Te pole ometi seda temale öelnud?“

„Ei, kuid tahaksin seda nii väga teha, kui te end kokku ei võta.“

„Mis mul sellest nüüd veel oleks, kuigi ütleksite – nüüd, kus ta kogu ilma ees nõnda seal lamab! Kuuskümmend naela! Ausalt! Arvate, et ma seda usun?“ Tema hääles kõlas meeleheide.

„Ah!“ ütles Michael. „Teie ei usu, sest et te ei tea, nagu see siga, kellest te rääkisite. Noor naine võib seda teha, mis tema tegi, ja olla ometi täiesti aus, milleks mina teda kahtlemata peangi. Vaadake ainult talle otsa ja kuulake, kuidas ta sellest räägib! Ta tegi seda ainult sellepärast, et ei võinud kannatada teid palle müümas näha. Ta tegi seda, et teid tänavarennist päästa ja luua teile mõlemaile võimalus uueks eluks. Ja nüüd, kus teil see võimalus käes, talitate nõnda. Pagan võtku seda kõike, Bicket, olge ometi mehine mees! Kui oletada, et mina oleksin temale öelnud, mis teie tema heaks tegite, kas arvate, et tema oleks hakanud sellepärast nutma ja hädaldama? Tema mitte! Teist oli see pagana inimlik tol korral ja samuti inimlik on tema tegu; ärge ometi seda unustage!“

Jällegi neelas Bicket kõigest jõust.

„Teil on hea rääkida,“ ütles ta tusaselt, „sest see ei sündinud ju teie endaga.“

Need sõnad tegid Michaeli äkki nukraks. Ei! Temaga polnud see sündinud! Ja kogu tema kahtlus Fleuri suhtes Wilfridi päevil tabas teda uuesti.

„Kuulge, Bicket,“ ütles ta, „kahtlete teie oma naise tundmustes? Kogu asi on ju selles. Mina olen teda ainult kaks korda näinud, kuid ometi ei mõista ma, kuidas võiksite kahelda. Kui ta poleks teisse armunud, milleks peaks ta siis Austraaliasse minema, kuna ta ju teab, et tal on siin hea teenistus ja võib pealegi lõbutseda, kui ta aga tahab. Oma sõbra Greene'i eest annan oma sõna pandiks. Tema on pagana aus ja ma tean, ta on olnud korralik.“

Kuid Bicketi nägu uurides küsis ta endalt: olid teised, kellega tal tegemist, sama ausad?

„Kuulge, Bicket! Meie kõik peame mõnikord teatud asjadega toime saama ja seega näitamegi, mis me oleme. Teie peate teda lihtsalt uskuma, muud midagi pole parata.“

„Kogu ilma vahtida ennast lasta nõnda välja panna!“ Need sõnad pääsid vaevalt kuivanud kurgust. „Nägin, eile ostis selle pildi keegi neetud rahaonu.“

Michael ei suutnud kuidagi irvitust tagasi suruda selle „vana Forsyte'i“ kirjelduse juures.

„Tõepoolest ostis selle pildi minu äiapapa ja kinkis ta meile, et me ta oma majas üles riputaksime,“ ütles Michael. „Ja pidage meeles, Bicket, see on ilus asi.“

„Ah!“ karjus Bicket, „see on tõesti ilus asi! Raha! Rahaga osteti ta! Rahaga võib kõik osta. Rahaga võetakse teil südagi rinnast.“

Ja Michael mõtles: „Mitte sammugi ei saa ma temaga edasi! Mis väärtus on siis emantsipatsioonil? Tema pole vanadest kreeklastest kunagi midagi kuulnud! Ja kuigi oleks, siis paistaksid nad temale lodevate elukommetega välismaalaste hulgana. Pean lõpetama.“ Ja äkki nägi ta voolamas neist pungsilmist pisaraid, mis nirisesid mööda aukus palgeid alla.

Segasena ütles ta ruttu:

„Kui te kord siit minema saate, siis ei tule see teil enam kunagi meelde. Visake see kus seda ja teist, Bicket, olge mees! Temal olid seda tehes kõige paremad mõtted. Kui mina oleksin teie asemel, siis ei laseks ma teda kunagi teada, et mina seda tean. Samuti talitaks ka tema, kui mina temale teataksin, kuidas teie ‚Vaskraha‘ näppasite.“

Bicket tõmbas käed rusikasse, mis oli voolavate pisarate puhul väga imelik. Sõnalausumata pöördus ta siis ümber ja kobis minema.

„Noh,“ mõtles Michael, „nõuandmine pole minu kõvem külg! Vaene väike mehike!“