Valge ahv/Fleuri keha

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Neljas peatükk.

Fleuri keha.

Fleuri keha oli sel silmapilgul tõepoolest selles raskes seisukorras, mis ähvardab alatasa kokkuleppe vaimu. Ta oli tegelikult Wilfridi käte vahel, vähemalt sedavõrt, et ta ütles:

„Ei, Wilfrid, sa lubasid ju korralik olla.“

Oli tõepoolest tähelepanu vääriline usaldus oma võime vastu nii õhukesel jääl liugu lasta, kui veel julgeti sõnale „korralik“ mingisugune tähendus anda. Üksteistkümmend nädalat oli see noormees ainult karva väärt eemal olnud oma soovide täideminekust, aga ka praegu veel seisid tõkkeks ees kaks temale vastu rinda surutud kätt ja sõna „korralik“, ja see peale seda, kus ta polnud teda paar nädalat näinud.

Kui Fleur seda ütles, laskis mees ta ägeduses vabaks ja istus kuhugi kolutükile. Ainult mõtteta kordumise tundmus takistas teda ütlemast: „Ma ei suuda enam.“ Fleur teadis seda. Ja ometi talitas ta nõnda! See pani noormehe alati imestama. Viletsa loomakesena nädalate kaupa tema küljes rippuda ja endale korrata: „Nüüd või ei kunagi!“ ja ometi ei üht ega teist! Alateadlik aimus, et enne kui jõutakse sõnani „nüüd“, Fleur isegi ennast ei tunne, oli mehe tema läheduses hoidnud. Mehe omad tundmused olid sedavõrt pingul, et ta Fleuri tema kõhklemise pärast peaaegu vihkas. Aga ta oli ülekohtune. See polnud Fleuris mitte just kõhklemine. Fleur vajas seda elulist rikkust ja erutust, mis andis talle Wilfridi tundmus, kuid ilma hädaohuta ja ilma kaotuseta. See oli nii loomulik! Ainult mehe hirmus kirglikkus lõi kogu selle segaduse. Aga see ei olenenud ei Fleuri tahtest ega ka tema süüst. Ja ometi oli see nii kena ja ka loomulik kirge tekitada. Muidugi oli tal salajane tundmus, et pole „moes“ oma armukest ninapidi vedada, liiatigi kuna elu talle selle poolest tänini võlgu oli.

Vabastatuna kohendas Fleur end ja ütles: „Räägime midagi mõistlikku. Mis oled sa uut kirjutanud?“

„Selle.“

Fleur luges. Punastades ja huuli närides ütles ta:

„See on hirmus kibe.“

„See on hirmus õige. Küsib ta sinult kunagi, kas sa mind kohtad?“

„Mitte kunagi.“

„Miks?“

„Ma ei tea.“

„Mis sa vastaksid, kui ta küsiks?“

Fleur kehitas õlgu.

„Desert ütles rahulikult: „Jah, see on sinu viis. See ei või edasi kesta, Fleur!“ Ta seisis akna all. Fleur pani lehed puldile ja läks tema poole. Vaene Wilfrid! Tema rahu tegi Fleuri kurvaks.

Wilfrid ütles äkki: „Pea! Ära liigu! Tema on all tänaval.“

Eemaledes hingeldas Fleur: „Michael! Oo! Aga kus võis ta teada saada?

Desert ütles karedalt: „Kas sa siis teda alles nii vähe tunned? Arvad sa, et tema oleks siia tulnud, kui ta sinu siinolekust oleks teadnud?“

Fleur võpatas.

„Aga miks on ta siis siin?“

„Ta tahab ehk minuga kokku saada. Ta ei jõua nähtavasti otsusele. Ära karda, ega ma teda sisse lase.“

Fleur istus; jalad läksid tal nõrgaks. Jää tundus äkki hirmus õhukesena – vesi hirmus külmana.

„Kas ta sind nägi?“ küsis Fleur.

„Ei.“

Wilfridis välgatas mõte: „Tahaksin ma kelm olla, siis võiksin teda sundida, mul tarvitseks ainult samm astuda ja sõrme liigutada.“ Kahju, et ta kelm ei olnud – vähemalt sel määral mitte, – muidu oleksid asjad palju lihtsamad!“

„Kus ta on nüüd?“ küsis Fleur.

„Läheb ära.“

Sügava kergendustundega ohkas Fleur:

„See on väga imelik, Wilfrid, eks?“

„Ega sa ometi arva, et tal kerge on, mis?“

Fleur näris oma huuli. Noormees irvitas tema üle, et ta kumbagi meest õieti ei armastanud või ei võinud armastada. See oli ülekohus. Tema võis armastada – tema oli armastanud! Wilfrid ja Michael – nemad mõlemad võivad kus seda ja teist minna!“

„Tahaksin, et ma kunagi poleks siia tulnud,“ ütles Fleur äkki. „Ja mitte kunagi ei tule ma enam!“

Wilfrid läks ukse juurde ja avas selle.

„Sul on õigus.“

Fleur seisis üsna vaikselt, lõug mantlikrael, selge pilk noormehe näol, huuled kangekaelselt kokku litsutud.

„Teie peate mind südameta loomaks,“ ütles ta pikkamisi. „Seda ma olengi – praegu. Elage hästi!“

Wilfrid ei puutunud Fleuri kätt ega lausunud sõnagi, ta ainult kummardus. Tema silmad olid väga kurvad. Haavamusest värisevana lahkus Fleur. Ta kuulis alla minnes, et uks pandi kinni. All seisatas ta kõheldes. Ehk on Michael tagasi tulnud. Peaaegu vastas seisis see galerii, kus ta oli esimest korda kohanud teda ja – Joni. Lipsata põiki üle sinna! Kui Michael peaks väikese tänava suu juures viibima, võiks ta temale siis puhta südamega öelda, kust ta tuleb. Ta piilus välja. Mitte midagi näha! Ruttu lippas ta üle tänava vastasuksest sisse. Galerii pidi kohe suletama – just kell neli! Ta andis šillingi ja lipsas sisse. Ta pidi ometi midagi nägema – igaks juhtumuseks! Ümber vahtides seisis ta seal – ainsa mehe näitus – Claud Brains! Ta andis teise šillingi nimekirja eest ja läks seda lugedes välja. „Nr. 7. Naine hirmul“. See ütles talle kõik ja kergendatud südamega kõndis ta edasi ning võttis auto. Enne Michaeli koju! Süda läks kergeks, meel peaaegu rõõmsaks. Aitas sellest õhukesel jääl liuglemisest! See polnud kuigi hea. Wilfrid peab minema. Vaene Wilfrid! Muidugi, irvitama ei oleks ta pidanud – mis teadis ta temast, Fleurist? Ükski ei teadnud temast midagi! Tema oli kogu ilmas üksinda. Ta pistis võtme välisukse lukku. Michaeli pole veel! Ta istus elutoas kolde ette ja võttis Walter Nazingi viimase raamatu. Ta luges kolm korda sama lehekülge. Kordamisega ei tähendanud loetu mitte rohkem – tähendas vähem. Tema oli neid autoreid, keda peab lugema tuhatnelja ja siis kohe kõrvale panema, et saadud ülevuse mulje ei muutuks ülespuhutud tundmuseks. Kuid Wilfridi silmad tulid sõnade ja Fleuri silmade vahele. Kaastundmus! Kellelgi polnud temaga, Fleuriga, kaastundmust. Miks pidi siis temal teistega kaastundmust olema? Pealegi, kaastundmus on „lollus“, nagu ütleks Amabel. Seisukord nõudis raudseid närve. Kuid Wilfridi silmad! Neid ei pidanud ta enam nägema! Ilusad silmad, kui nad naeratasid või kui nad – mis sündis palju sagedamini – igatsevalt talle otsa vahtisid, nagu praegu järgmiste loetud ridade vahelt: „Pühalikult ja hurmava egoismiga himustas ta enam kui kõike muud seda, kes nii mõnusasti roosana oma pirtsakate seltskondlikkude sõnakõlksude helepunases kestas – –“ Vaene Wilfrid! Kaastundmus oli „lollus“, kuid oli olemas uhkus! Tahtis ta, et Wilfrid ära läheks ja mõtleks, nagu oleks tema, Fleur, oma edevuses ainult mänginud? Nõnda talitavat ameerika naised Walter Nazingi ütlemise järele. Tahtis ta tõesti seda? Kas poleks moodsam ja tõelikult dramaatiline, kui korrakski astuks üle nende sügavuste? Kas poleks see midagi, millele nad mõlemad võiksid tagasi vaadata – Wilfrid seal idas, millest ta aina rääkis, ja tema ise siin läänes? See mõte leidis silmapilguks poolehoidu organismis, mille nimi Fleur ja mis oli Michaeli arutatud teooria järele liiga korralikult kujundatud, kui et tal võiks olla hinge. Nagu kõik poolehoiud, samuti ei kestnud ka see kaua. Esiteks: meeldiks see temale endale? Ta ei arvanud seda mitte; ühest mehest ilma armastuseta oli küllalt. Pealegi oli veel hädaoht, et nõnda langeks ta Wilfridi võimusesse. Tema oli küll aumees, kuid ta oli kirglik; oli ta kord karikast maitsnud, tahtis ta teda veel käest panna? Aga kõige enam mõjus küll kahtlus oma kehalise seisukorra üle, mis oli juba mõni nädal kestnud ja mille tõestumist ta ootas pühaliku tundmusega. Ta tõusis püsti ja laskis käed üle oma kogu keha käia, ühes vastikusega mõeldes, et Wilfridi käed võiksid temaga samuti talitada. Ei! Ta tahab küll tema sõprust ja imetlust, kuid mitte selle hinna eest. Äkki näis ta temale pommina siin vaskpõrandal ja mõttes jooksis ja haaras ta tema ja paiskas läbi akna platsile. Vaene Wilfrid! Kaastundmus oli „lollus“! Kuid iseendast võib ometi kahju olla, et ta tema kaotab, sest ühes temaga kaotab ta ka tolle moodsa naiselikkuse ideaali, mida talle ühel õhtul seletanud Marjorie Ferrar, see „rõõmujüngrite“ lemmik, kelle punakoldsed juuksed tekitasid üldist imetlust. „Minu auahnus, mu armas,“ ütles ta, „sihib sinnapoole, et olla ühe mehe täiuslik naine, teise täiuslik armuke ja kolmanda täiuslik ema, kõik korraga. See on täiesti võimalik – Prantsusmaal tehakse nõnda.“

Kuid kas oli see tõesti täiuslikult võimalik – isegi kui kaastundmus oleks lollus? Kuis olla täiuslik Michaelile, kui vähemgi komistus võib temale selgeks teha, et tema, Fleur, on täiuslik Wilfridile; ja kuis võis ta täiuslik olla Wilfridile, kui iga täiuslik-olemine Michaelile suruks oda Wilfridi südamesse. Ja kui – kui tema kahtlus oma keha suhtes tõelikkuseks valmib, kuidas olla siis täiuslik ema oodatavale ja samal ajal piinata kahte meest või valetada neile nagu mõni lõbunaine? See pole sugugi nii täiuslikult võimalik! „Oleksin ma ometi päris prantslanna!“ mõtles Fleur…

Ukse lõgin pani ta võpatama – põhjus, miks ta polnud päris prantslanna, astus sisse. Tema oli üsna hall, nagu oleks ta liiga palju mõelnud. Soames suudles oma tütart ja istus tusaselt koldetule ette.

„Tulid sa ööseks, taat?“

„Kui võin,“ lausus Soames. „Äri.“

„Midagi halba, kallis?“

Soames tõstis nagu jahmatanult silmad.

„Halba? Miks peaks see halb olema?“

„Sinu näo järgi otsustasin ma.“

Soames urises. „See Ruhr!“ ütles ta. „Ma tõin sulle pildi. Hiina oma!“

„Oo, taat! Kui kena!“

„Seda ta pole,“ ütles Soames; „ahv, kes sööb puuvilja.“

„See on ju suurepärane! Kus ta on – trepikojas?“

Soames nokutas pead.

Fleur kiskus katte pildi ümbert ja viis ta tuppa ja kuna ta tema rohekashallile sohvale asetas, taganes ta ise eemale ja vaatles teda. Suur valge pruunide igatsevate silmadega ahv, kelle huvi oleks nagu käes hoitavast apelsinitaolisest puuviljast äkki kõrvale pöördunud, hall tagasein, tühjad koored ümberringi, heledad laigud üldises tontlikus värvivarjundis – see kõik mõjus temasse kohe.

„Kuid, taat, see on ju meisterteos – olen kindel, see on pärit hirmus heast ajajärgust.“

„Ma ei tea,“ ütles Soames. „Pean hiinlastega tutvunema.“

„Aga seda ei peaks sa mulle kinkima, see maksab vist pöörast raha. Selle peaksid sa oma kogusse paigutama.“

„Tema väärtust ei tuntud,“ ütles Soames ja tema näojooni valgustas kerge naeratus. „Mina maksin ta eest kolmsada. Siin on ta kindlamas paigas.“

„Muidugi on ta kindlas paigas. Kuid miks just kindlamas?“

Soames pöördus pildi poole.

„Seda ei või ma öelda. Mõni teab, mis sellest võib tulla.“

„Millest, mu kallis?“

„Tuleb vana Mont täna ööseks siia?“

„Ei. Ta on alles Lippinghallis.“

„Noh, sel pole tähendust – temaga pole midagi peale hakata.“

Fleur võttis isa käe ja surus seda.

„Ütle mulle!“

Soamesi liigutatud süda värises. Mõelda, et Fleur tahab teada, mis temale muret teeb! Kuid tema kõlvulisuse tundmus ja tema kartus ise oma hirmu ilmutada keelas vastuse.

„Ei midagi, mida sina mõistaksid,“ ütles ta. „Kuhu sa ta riputad?“

„Sinna, arvan ma; kuid me peame Michaeli ootama.“

Soames urises: „Just praegu nägin teda sinu tädi juures. Ajab ta nõnda äri?“

„Võib olla,“ mõtles Fleur, „astus ta sinna sisse ainult teel tagasi kontori. Cork Street asub ju kuidagi seal vahel. Kui ta sealt mööda läks, tuli tal ehk äkki meelde ja ta mõtles ehk raamatute pärast Wilfridi poole sisse astuda.“

„Oo, näe, Ting! Noh, mu kallis!“

Hiina koer, kelle vist taevas ise oli sisse lasknud, istus Soamesi nähes äkki ülespööratud koonu ja säravate silmadega maha. „Sinu näoilme,“ näis ta ütlevat, „meeldib mulle. Meie kuulume minevikule, vanamees, ja võime kahekesi üheskoos kiidulaule laulda.“

„Naljakas väike mees,“ ütles Soames, „tema tunneb ikka mind.“

Fleur tõstis ta üles. „Tule ja vaata meie uut ahvi, kallis.“

„Ära lase teda lakkuda.“

Ting-a-ling, kelle rohekashallist kaelusest üsna kõvasti kinni hoiti ja keda nõnda minevikust lõhnava seletamatu siiditüki ette asetati, tõstis pea kordkorralt ikka kõrgemale, et oma ninasõõrmete tegevust kergendada, kuna samal ajal tema väikene keel nähtavale tuli, püüdes kaugelt kodumaalt tulnud lõhnu maitsta. See on kena ahv, eks ole, mu kallis?“

„Ei,“ ütles Ting-a-ling üsna selgesti. „Pane mind maha!“

Olles jälle põrandal otsis ta paiga, kus leidus kahe vaiba vahel paljast vaske, ja hakkas seda rahulikult lakkuma.

Mr. Aubrey Greene, madam!

„Hm,“ tegi Soames.

Maalija astus liuglevalt ja säravalt sisse; tema läikiv juus oli üle pea soetud ja tema rohelised silmad kilasid ringi.

„Ah!“ lausus ta põrandale näidates. „Sellepärast ma tulingi.“

Fleur järgnes üllatuses tema sõrme suunale.

„Ting!“ ütles ta karmilt, „jäta järele! Tema armastab vaske lakkuda, Aubrey.“

„Kui täiesti hiinalik! Nemad teevad kõik, mida meie ei tee.“

„Minu isa – Aubrey Greene. Just praegu tõi isa mulle selle pildi, Aubrey – eks ole see lihtsalt kalliskivi?“

Maalija seisis üsna paigal – tema silmad jätsid ümberkilamise, juuksed üle pea libisemise.

„Pagan võtku!“ ütles ta.

Soames tõusis. Tema oli oodanud midagi hiilgavat, kuid räägitud toonis aimas ta aupakkuvust, kui mitte jahmatust.

„Jumala eest,“ ütles Aubrey Greene, „need silmad! Kust te olete selle välja koukinud, sir.“

„Tema oli minu onupoja omandus – suur võiduajamiste armastaja. See oli tema ainuke pilt.“

„Seda parem temale! Temal pidi olema maitset.“

Soames vahtis päranisilmil. Mõte, et George'il võis maitset olla, ajas talle peaaegu hirmu peale.

„Ei,“ ütles ta äkilise inspiratsiooni õlul. „Temale meeldis siin see, et vaadates tekib rahutus.“

„Ükskõik! Ma ei tea, kus ma oleksin lõikavamat pilget näinud inimese elu kohta.“

„Ma ei mõista,“ ütles Soames kuivalt.

„Muidugi, see on ju täielik allegooria, sir! Süüa elu vilja, koored laiali pilduda ja selle juures kinni nabitud saada. Rahulikena kujutavad ahvi silmad inimese tragöödiat. Vaadake ometi neid! Tema mõtleb, et on veel midagi selle taga ja ta on kurb või kuri, et ta sinna ei suuda tungida. See peaks olema Briti Muuseumis, sir, pealkirjaga: „Tsivilisatsioon läbi nähtud“.

„Noh, seda ei sünni,“ ütles Fleur. „Ta jääb siia, nimega: „Valge ahv“.

„Ükskõik.“

„Künism,“ ütles Soames järsku: „ei vii teid kuhugi. Kui te ütleksite „Olevik läbi nähtud“.

„Seda ma ütlengi, sir, aga milleks nii kitsarinnaline olla? Ega te ometi tõsiselt arva, et praegune aeg on halvem kui mõni teine?“

„Ei arva?“ ütles Soames. „Minu arvates oli maailm oma kõrgemal tipul kaheksakümnendail aastail ja ei tõuse enam kunagi sellele tasapinnale.“

Kunstnik vahtis päranisilmil.

„See on hirmus huvitav. Mina polnud siis veel sündinud ja teie olite umbes minu vanune, sir. Uskusite siis jumalat ja sõitsite postvankriga.“

Postvankrid! See sõna tuletas Soamesil midagi meelde, mis näis siia kõlbavat.

„Jah,“ ütles ta, „ja mina võin teile noilt päevilt loo jutustada, mida te tänapäev enam ei näe ega kuule. Poisina olin omastega Šveitsis ja kaks minu õde sõid kord kirsse. Kui nad neid pool tosinat olid ära söönud, leidsid nad, et kõigis neis on väikesed ussid. Keegi inglise mäeronija, kes nende erutust nägi, võttis ja sõi need kirsid kõik – naela kaks ühes usside ja kividega ära, et õdedele ainult näidata. Niisugused olid tolleaegsed mehed.“

„Oo, isa!“

„Uhuu! Ta pidi olema neisse armunud.“

„Ei,“ ütles Soames, „mitte eriti. Tema nimi oli Powley ja ta kandis põskhabet!“

„Kuna me parajasti jumalast ja postvankreist räägime – eile nägin ma kaarikut.“

„Oleks kohasem, kui oleksite näinud jumalat,“ mõtles Soames, kuid ta ei ütelnud seda. Tõepoolest, see mõte üllatas teda, seda laadi asja polnud tema isegi tänini näinud.

„Te ehk ei tea seda, sir, kuid praegu on rohkem usku kui enne sõda – on leitud, et me pole ainult keha.“

„Oo!“ ütles Fleur. „See tuletab mulle midagi meelde. Tunnete ehk meediume? Kas võiks ühe kuidagi siia saada? Meie oma toas, Michaeliga ukse taga vahil, võiks kindel olla, et petta ei saaks. Kas pimedate seansside korraldajad ka mujale lähevad? Need olevat veel õudsemad.“

„Spiritism!“ ütles Soames. „Hm!“ Ka poole tunni jooksul poleks võinud ta selgemini väljenduda.

Aubrey Greene'i silmad libisesid Ting-a-lingile. „Mina teen, mis võin, kui te oma hiinlase homme õhtupoolikul paariks tunniks minule laenate. Ma tooksin ta paela otsas tagasi ja ümbritseksin ta igasuguse toredusega.

„Milleks teda vajate?“

„Michael saatis mulle täna väikese kena mudeli. Kuid tema ei saa naeratada, mõistate.“

„Michael saatis?"

„Jah. Midagi sootuks uut; ja minul on mõte. Tema naeratus on kui päikesepaiste kusagil itaalia orus! Aga kui seda temalt nõuda, siis ei saa ta. Mõtlesin, ehk võib teie hiinlane ta naeratama panna.“

„Võin ma tulla ja teda näha?" küsis Fleur.

„Jah, tooge koer homme; aga kui ma oma mudelit veenda suudan, siis on see — üleni.“

„Oo! Kas muretsete mulle ühe seansi, kui teile oma Tingi laenan?“

„Muretsen.“

„Hm!" tegi Soames jällegi. Seansid, itaalia päike, üleni. Oli aeg tagasi pöörduda Eldersoni ja selle juurde, mis nüüd teha, ning jätta lõbutsemine, kui Room põleb.

„Elage hästi, mr. Greene,“ ütles ta; „mul pole enam aega.“

„Üsna õige, sir,“ ütles Aubrey Greene.

„Üsna õige,“ osatas teda Soames endamisi välja minnes.

Mõni minuthiljem lahkus ka Aubrey Greene, möödudes trepikojas daamist, kes parajasti teenijale oma nime ütles.

Üksi jäädes laskis Fleur jällegi käed üle keha käia. See „üleni“ oli talle meelde tuletanud dramaatilise eluviisi hädaohu.