Valge ahv/Fleuri hing

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Viies peatükk.

Fleuri hing.

„Mrs. Val Dartie, madam.“

See nimi, mida isegi Coaker ei saanud hääldamisel inestada, mõjus nagu sõrm, mis vajutatakse ishiase ergu otsale. Holly! Ta polnud teda enam sellest päevast saadik näinud, kus selgus, et ta ei saa Joniga abielluda. Holly! Rodu mälestusi – Wansdon, joomeline maa, kruusaauk, õunapuuaed, jõgi, Robin Hilli võserik! Ei! Polnud sugugi mõnus tundmus Hollyt näha ja ta ütles: „Kui hirmus kena, et tulite!“

„Ma kohtasin teie abikaasa täna Green Streetil, tema palus mind tulla. Missugune kena tuba!“

„Ting! Tule, et sind tutvustan! See on Ting-a-ling; eks ole ta täiuslik? Ta on uue ahvi pärast pisut erutatud. Kuidas on Val ja kallis Wansdon? Seal oli nii imeliselt rahulik!“

„See on kena tagamaa. Mulle ei lähe ta igavaks.“

„Ja“ – ütles Fleur pisut karmilt naerdes – „Jon?“

„Tema kasvatab Põhja-Karoliinas virsikuid. Briti Kolumbia ei meeldinud talle.“

„Oo! On ta abielus?“

„Ei.“

„Ta abiellub vist mõne ameeriklannaga.“

„Ta pole ju veel kahekümne kahenegi, nagu teate.“

„Armuline jumal!“ ütles Fleur. „Olen siis mina ainult kakskümmend üks? Aga ma tunnen end neljakümne kaheksasena.“

„See on see paljude asjade ja inimeste keskel elamine –“

„Ja mitte ühtegi õieti tunda.“

„Kas sa siis ei tunne?“

„Ei, seda mitte. See tähendab – me ju hüüame üksteist ristinimedega, kuid muidu –“

„Teie abikaasa meeldib mulle väga.“

„Oh jaa, Michael on kena poiss. Kuis elab June?“

„Nägin teda eile – tal on jälle keegi uus maalija, muidugi – Claud Brains. Ma arvan, see on midagi, mida nimetatakse rotoristiks.“

Fleur hammustas huult.

„Jah, neid on juba palju. June ehk arvab, et tema on ainuke.“

„Ei, June usub, tema on geenius.“

„June on imeline.“

„Jah,“ ütles Holly, „kõige ustavam olevus ilmas, kuni püsib see usk. See käib nagu kanakasvatuses – kui pojad munast väljas on. Olete kunagi näinud Boris Strumolovskit?“

„Ei.“

„Siis jätke see.“

„Mina tunnen Michaeli onu rinnakuju, mille tema teinud. See on päris normaalne.“

„Jah. June pidas seda tööd käpardiseks ja seda ei annud kunstnik talle kunagi andeks. Muidugi oli see seda. Niipea kui June'i lemmik hakkab juba raha teenima, otsib ta omale kohe mõne teise. Ta on suurepärane!“

„Jah,“ lausus Fleur, „June meeldis mulle.“

Teine rodu mälestusi – teemaja, jõgi, June'i väike söögituba Green Streetil, kus oli laulatusriided ümbert võtnud June'i sinisilmade vaatlemisel. Fleur võttis ahvi ja tõstis ta üles.

„Eks ole see pilt ‚elust endast‘?“ Kas oleks ta seda öelnud, kui poleks sama teinud Aubrey Greene. Ometi tundus see praegusel silmapilgul nii õigena.

„Vaene ahv!“ ütles Holly. „Ahvidega on mul ikka suur kaastundmus. Kuid see on imeline, minu arvates!“

„Jah. Ma riputan ta siia. Kui ma veel kusagilt ühe saan, siis on selle toa sissesead täielik; praegu ollakse hiina asjade peale nagu hullud. See oli õnnelik juhus – keegi suri – George Forsyte, te tunnete, keegi hipodroomi mees.“

„Oo!“ ütles Holly pehmelt. Ta nägi jällegi oma sugulase pilkavaid silmi kirikus Fleuri laulatusel ja kuulis tema kähisevat sosinat: „Peab ta ajule vastu?“ Ja peab ta sellele tõesti vastu, see ilus sälg? „Sooviksin, et ta ometi kordki võiks enda välja puhata! Oleks ometi mõni kõrb käepärast!“ Noh, nii isiklikku asja ei või puudutada ja sellepärast rahuldus Holly üldise tähendusega.

„Mis arvavad kõik teie elegandid noored tänapäev elust, Fleur? Kui ise sinna hulka ei kuulu ja kui oled paarkümmend aastat Lõuna-Aafrikas elanud, siis tunned end ikka veel nagu võõrana.“

„Elu! Nojah, me teame, et teda peetakse mõistatuseks, kuid mõistatamisest oleme loobunud. Tahame lõbusalt elada, sest me teame ju, see ei kesta kaua. Kuid ma ei usu, et teaksime, kuidas seda saavutada. Meie lihtsalt tormame edasi ja loodame. Muidugi, on olemas kunst, kuid suurem hulk meist pole ju kunstnikud. Pealegi, ekspressionism – Michael ütleb, selle taga pole midagi. Me lobiseme sellest, kuid mina arvan, Michaelil on õigus. Puutun hirmus paljude kirjanikkude ja maalijatega kokku, nagu teate, sest nemad pidavat lõbustama.“

Holly kuulas üllatatult. Kes oleks võinud arvata, et see noor naine suudab juba otsustada. Ta võis seda teha võõriti, kuid ta tegi seda ometi kuidagi!

„Kindel, teie lõbutsete?“ ütles ta.

„Ma armastan saavutada kenu asju ja huvitavaid inimesi; näha kõike, mis on uus ja vaeva väärt või mis vähemalt üürikesekski niisugusena näib. Kuid sellega on nagu ikka – miski ei püsi. Nagu näete, pole ma mitte üks neist „rõõmujüngreist“ ega ka „uue-usulisist“.“

„Uue-usulised?“

„Oo, kas teie ei tea siis – see on mingisugune tervis-usk iseendasse, mitte just see vana ‚armuline jumal või jumala arm‘, vaid omataoline segu tahtejõust, psühhoanalüüsist ja usust, et öö jooksul muutub kõik heaks, kui sa aga ise seda ette kinnitad. Te olete nendega vististi kokku puutunud. Nemad võtavad seda hirmus tõsiselt.“

„Ma tean,“ ütles Holly, „nende silmad säravad.“

„Ja muidugi. Mina ei usu neid – mina ei usu midagi ega kedagi – palju. Kuidas võikski?“

„Aga kuidas on lugu lihtrahvaga ja raske tööga?“

Fleur ohkas. „Vähematki aimu. Mis Michaelisse puutub, siis tema pole hellitatud. Ehk joome teed? Teed, Ting?“ ja ta keeras tuled põlema ning kõlistas.

Pärast ootamata külaskäiku istus Fleur üsna vaikselt kolde ees. Täna, kus ta oli peaaegu Wilfridi omaks saanud! Tähendab, Jon polnud veel abielus! Mitte et see midagi aitaks! Asjad ei arenenud nõnda, nagu sündis see raamatuis. Ja tundmus oli igatahes lollus! Lõika ta hingest! Ta viskas oma juuksed tagasi. Ja ta otsis vasara ning naela ja hakkas valget ahvi üles riputama. Kõige paremini kõlbaks ta kahe teekasti vahele, millel ehteks värvitud pärlikarbid. Kuna tal võimalik polnud Joni saada, siis oli ükskõik, kas Wilfrid või Michael, mõlemad või ei kumbagi. Süüa apelsini, mis sul peos, ja koored minema pilduda! Ja äkki märkas ta, et Michael on toas. Ta oli üsna tasakesi sisse astunud ja seisis tema selja taga kolde ees. Fleur heitis talle rutulise pilgu ja ütles:

„Aubrey Greene käis siin oma uue mudeli pärast, kelle sina temale saatnud, ja siis Holly – mrs. Val Dartie – ütles, ta kohanud sind. Oo, ja isa tõi meile selle. Eks ole tore?“

Michael ei lausunud sõnagi.

„Midagi juhtunud, Michael?“

„Ei, mitte midagi.“ Ta läks ahvi juurde. Selja tagant püüdis Fleur tema nägu uurida. Loomusund rääkis temale mingisugusest muutusest. Oli ta ehk ometi näinud teda Wilfridi juurde minevat – või sealt tulevat?

„Tore ahv!“ ütles Michael. „Ah jaa! On sul ehk mingisuguseid liigseid riideid, mis sa võiksid kellegi vaese roti naisele anda – mitte liiga toredaid?“

Fleur vastas mehaaniliselt: „On küll, muidugi!“ kuna samal ajal pea metsikult töötas.

„Ehk paned nad siis valmis? Mina omalt poolt teen ka kimbu, siis võivad need kaks üheskoos minna.“

Jah! Michael oli äkki koguni teine, nagu oleks temas maha joosnud mõni vedru. Fleuril kippus nagu halvaks minema. Michael mitte enam heas tujus! Oli, nagu hakkaks tuli külma ilmaga kustuma. Ja võib olla märkas ta esimest korda, et mehe lõbus tuju on temale väga suure tähtsusega. Ta pidas teda silmas, kuis ta Ting-a-lingi võttis ja siis istus. Ja Fleur läks tema selja taha ning kummardus tema juurde alla, kuni juuksed ulatasid puutuma tema palet. Kuid selle asemel, et oma palet Fleuri palge vastu hõõruda, istus Michael üsna rahulikult ja see ei kuulutanud ta südamele midagi head.

„Mis on juhtunud?“ küsis Fleur meelitavalt.

„Ei midagi.“

Fleur võttis mehe kõrvust kinni.

„Kuid ometi on midagi. Ehk oled kuidagi teada saanud, et käisin Wilfridi pool.“

Michael vastas kivistunult: „Miks siis mitte?“

Fleur eemales ja ajas enda sirgu.

„See oli ainult selleks, et temale öelda – enam ei või ma teda kohata.“

See pooltõde tundus Fleurile täistõena.

Michael tõstis äkki silmad, värin käis tal üle näo; ta võttis Fleuri käe.

„Hea küll, Fleur. Pead tegema, nagu sulle meeldib. See on ainuke õige. Lõunaooteks sõin liiga.“

Fleur tõmbus kesk tuba tagasi.

„Sa oled päris ingel,“ ütles ta pikkamisi ja lahkus toast.

Ülal otsis ta segasel meelel riideid.