Valge ahv/Jalutuskäik

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Esimene peatükk.

Jalutuskäik.

Tulnud sel tähelepanuväärilisel keskoktoobri õhtupoolikul 1922 „Snooks“ klubi treppi mööda alla, mille astmed nii tublisti kulutatud valitseva korra apostlite poolt, pööras sir Lawrence Mont, üheksas baronet, oma peene nina vastu idatuult ja pani oma kõhnad koivad kiiresti liikuma. Teotsedes politikaga enam oma sünni tõttu kui loomu ajel vaatles ta pööret, mis oli tema partei võimule upitanud, rahuliku erapooletusega, milles ei puudunud huumorgi. „Remove“ klubist mööda minnes mõtles ta: „Siin sees higistab nii mõnigi mees! Maiusroad on läinud. Vahelduseks mõni nepp ilma garneeringuta!“

Juhid ja ninamehed olid „Snooks'ist“ sel ajal juba lahkunud, kui tema sisse astus, sest tema polnud ometi „mõni raharüütel, kes juba oma noosi saanud, ei, sir; polnud mõni neist meestest, kes pöörasid kohe maale selja, niipea kui sõda möödas. Jaa!“ Kogu tunni oli ta kuulanud mitmesuguseid arvamusi ja tema elav ning painduv vaim, mis juurdus mineviku vaadetes ja kahtles olevikus ning kõigis politilisis tõotusis ja kuulutusis, oli mõnuga märganud seda isamaalsuse ja isikute segadust, mille oli järele jätnud see saatuslik koosolek. Nagu suurem hulk maaomanikke, kahtles ka tema teooriais. Kui temal üldse oli mingi politiline veene, siis ainult: toll nisule, ja nagu ta taipas, seisis ta sellega praegu üksi, aga ta ei tahtnud ju sugugi, et teda parlamenti valitaks. Teiste sõnadega: tema põhimõtteid ei ähvardanud hävitus nende poolt, kes pidid leiva eest maksma. Põhimõtted – muheles ta – pole lõpuks muud midagi kui tasku; ja tema soovis, pagan võtku, et inimesed ei püüaks kinnitada, nagu poleks see nõnda. Tasku selle sõna sügavas tähenduses muidugi – tasku kui teatud ühiskonna liikme omakasu. Ja kuidas pagan peakski see teatud ühiskond, inglise rahvas, olema, kui kõik maa kipub harimata jääma ja kui kõiki tema laevu ja sadamaid ähvardab hävitus vaenlase aeroplanide poolt. Kogu tunni oli ta oodanud, et ehk tuletab keegi ka maad meelde. Ei keegi! See polnud mingi praktiline politika! Pagan võtku neid! Kulutavad teised ainult pükse kohti püüdes ja neid kinni hoides. Ei mingit ühendust tagumiku ja tuleviku vahel! Seda mitte, jumala eest! Nõnda sattudes tulevasele põlvele turgatas tal äkki meelde, et tema poja naine ei avaldanud veel mingit märki. Kaks aastat! Oleks juba aeg laste peale mõelda. Oli hädaohtlik võtta harjumuseks lastest hoiduda, kui sellest olenes aunimi ja varandus. Naeratus painutas tema huuli ja kulme, mis paistsid tumedaina kräsus pajasangadena. Niisugune ilus noor olevus, haruldaselt meeldiv, ja ta ise ka teadis seda! Ja kellega ta küll kõik tutvust ei sobitanud! Lõvisid ja tiigreid, ahve ja kasse – tema maja kippus vähemate või suuremate kuulsuste loomaaiaks muutuma. Selles talitusviisis tundus midagi ebareaalset. Ja ühe Trafalgar Square briti lõvi ees seisatades mõtles sir Lawrence: „Järgmisel korral toimetab ta need omale majja! Teda on tabanud kogumiskirg. Michael peab ette vaatama: koguja majas on vana rämpsu tarvis ikka kolikamber ja ka abikaasa võib sinna sattuda. See tuletab mul meelde: ma lubasin talle hiina ministri. Noh, aga nüüd peab ta ootama, kuni üldvalimised möödas.“

All Whitehallil tulid Westminsteri tornid silmapilguks halli idataeva all nähtavale. „Ka selles on teatud ebareaalsus,“ mõtles ta. „Michael ja tema lemmikideed! Noh, see on nüüd moes – sotsialistlikud põhimõtted ja rikas naine. Ohvritoomine ühes tagatisega! Rahu ühes küllusega! Nõiarohud – kümme penni eest!“

Charing Crossi lehtede rodust läbi minnes, mis politilise kriisi tõttu marru sattunud, pöördus ta pahemat kätt „Danby & Winter'i“ kirjastuse poole, kus tema poeg oli noorem osanik. Uus aine raamatu kirjutamiseks hakkas huvitama vaimu, mis oli juba tootnud „Montrose elu“, „Kauge Cathay“, selle idamaa reisikirjelduse, ja fantastilise kahekõne Gladstone ja Disraeli vaimude vahel, pealkirjaks „Duett“. Iga astutud sammuga „Snooks'ist“ ida poole hakkas ikka rohkem silma torkama tema sirge ja kõhn kuju oma karakulkraelise mantliga, tema kõhn hallivuntsiline nägu ja kilpkonnakoore-raamiline monokkel elava, tumeda kulmu all. Ta muutus peaaegu haruldaseks nähtuseks siin tuhmidel kõrvaltänavail, kus vankrid seisid nagu talvekärbsed ja inimesed liikusid, raamatud kaenla all, nagu tahaksid nad paista harituina.

Peaaegu oli ta juba Danby äri ukseni jõudnud, kui talle kaks noormeest vastu tulid. Üks neist oli selgesti tema enda poeg, kes abiellumisest saadik paremini oli hakanud riietuma ja sigarit suitsetas – tänu jumalale – nende igaveste sigarettide asemel; teine – ah jaa! – Michaeli toetatud noor algav luuletaja ja tema pruudisõitja, pea seljas ja sametkübar siledail juukseil. Sir Lawrence ütles:

„Ha, Michael!“

„Hallo, Bart[1]! Minu vanahärrat tunned, Wilfrid? Wilfrid Desert, „Vaskraha“ autor – tõelik luuletaja, Bart, ütlen ma. Peaksid teda lugema. Meie läheme koju. Tule kaasa!“

Sir Lawrence läks kaasa.

„Mis sündis „Snooks'is?“

Le roi est mort[2]. Tööerakond võib valega algust teha, Michael – valimised tuleleval kuul.“

„Bart kasvas ajajärgul, Wilfrid, kus Demos alles tundmata.“

Noh, mr. Desert, leiate teie praeguses politikas midagi reaalset?“

„Leiate teie üldse milleski reaalset, sir?“

„Tulumaksus, võib olla.“

Michael irvitas.

„Aadlist kõrgemal,“ ütles ta, „pole midagi lihtsa usu taolist enam olemas.“

„Oletades, et sinu sõbrad pääsevad võimule, Michael – mis oleks teatud mõttes päris kena asi, sest see aitaks neil küpsemaks saada – mis võiksid nad teha, eh? Võiksid nad tõsta rahvuslikku maitset? Kinod kõrvaldada? Inglasi korralikult keetma õpetada? Teisi rahvaid takistada meid sõjaga hirmutamast? Meid panna iseendile toitu kasvatama? Elu linnastumist peatada? Tõmbavad nad mürgiste gaaside leidjad oksa? Võivad nad sõja ajal aeroplanide lendamist takistada? Võivad nad kusagil omandusinstinkti nõrgendada? Või midagi muud tõelikku teha, kui aga ainult omanduse jaotust pisut muuta? Igasugune parteipolitika on ainult välise mukkimise küsimus. Meid valitsevad leiutajad ja inimloomus ning meie elame Umbuulitsas, mr. Desert.“

„Just minu arvamine, sir.“

Michael kõigutas oma sigarit.

„Vanameelsed virisejad, teie mõlemad!“

Ja kübaraid kergitades möödusid nad Kenotaafist[3].

„Tähelepanuväärselt iseloomustav – see siin,“ ütles sir Lawrence; „mälestussammas toreduse kartusele – väga iseloomulik. Ja toreduse kartus…“

„Edasi, Bart,“ ütles Michael.

„Ilus suur, värvirikas – kõik läinud! Ei mingeid kaugeleulatuvaid vaateid, avaraid kavatsusi, suuri põhimõtteid, suurt religiooni ega suurt kunsti, ainult väikeste kildkondade tasapisine estetiseerimine, väikeste kübaratega väikesed inimesed.“

„Süda ihkab Byroni, Wilberforce'i ja Nelsoni mälestussamba järele. Mu vaene, vana Bart! Mis sina arvad, Wilfrid?“

„Jah, mr. Desert, mis arvate teie?“

Deserti tume nägu tõmbus kokku.

„Vastolude ajajärk,“ ütles ta. „Meie kõik karjume vabadusest ja ainukesed asutised, mis võimu juurde võidavad, on sotsialism ja rooma-katoliku kirik. Meie oleme oma kunsti üle väga iseteadlikud ja ainuke kunsti areng on kino. Meie oleme armunud rahusse ja kõik, mis me tema heaks teeme, on mürgiste gaaside täiendamine.“

Sir Lawrence heitis kõrvalpilgu noormehele, kes nii kibedalt rääkis.

„Ja kuis on kirjastamisega, Michael?“

„Noh, „Vaskraha“ müüme nagu palavaid kooke; ja ka „Duett“ hakkab liikuma. Mis sa arved uuest kuulutusest: „Duett, kirjutanud sir Lawrence Mont, Bart. Kõigi aegade kõige haruldasem kahekõne surnute vahel.“ See peaks eel kõige hingeharrastajaid haarama. Wilfrid soovitas: „Gladstone ja Disraeli. Raadiogramm põrgust“. Kumb meeldib sulle rohkem?“

Vaheajal olid nad jõudnud kordniku juurde, kes hoidis käe ülal just veohobuse nina ees, nii et kõik pidid peatuma. Autode mootorid vurisesid tühjalt, nende juhtide silmad olid pööratud nendele suletud ruumi poole; keegi neiu jalgrattal vahtis hooletult enda ümber, kuna ta ise veovankri tagaotsast kinni hoidis, mille serval istus noormees, jalad neiu poole välja sirutatud. Sir Lawrence heitis jällegi pilgu noorele Desertile. Kõhn, kahvatutume ja ilus nägu, aga milles mingisugune lahkkõlaline joon, riietuses ja kommetes ei midagi silmatorkavat ja siiski seltskondlikult täiesti vaba; vähem elav kui tema oma poeg, see erk võrukael, kuid sama pidetu ja veel skeptilisem – ometi võis ta asju vististi sügavalt tunda!

Politseinik langetas oma käe.

„Teie olite sõjas, mr. Desert?“

„Oh jaa.“

„Lennuväes?“

„Ja jalaväes. Pisut mõlemais.“

„Luuletajale raske.“

„Koguni mitte. Luule on veel ainult siis võimalik, kui võidakse iga hetk õhku lennata või kui elatakse kusagil Londoni agulis.“

Sir Lawrence'i kulm kerkis. „Arvate?“

„Tennyson, Browning, Wordsworth, Swinburne – nemad võisid toota; ils vivaient, mais si peu.

„Kas pole mingit kolmat tingimust, mis oleks soodus?“

„Ja see oleks, sir?“

„Kuidas seda väljendada: teatud vaimline erutus, mis ühenduses naistega?“

Deserti näos tõmbles ja see näis tumenevat.

Michael pistis võtme välisukse lukuauku.


  1. Baronet (lühendatult naljanimena Bart) – päritava mõisnikusoo alam aste Inglismaal.
  2. Kuningas on surnud.
  3. Mälestussammas Ilmasõjas langenuile Londonis.