Valge ahv/Kodus
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Teine peatükk.
Maja South Square'il, Westminsteris, kuhu noored Montid olid asunud pärast oma pulmareisi Hispaanias juba kaks aastat tagasi, võis nimetada „emantsipeerituks“. See oli teos ehitusmeistrilt, kes unistas uuest majast, mis oleks läbi ja läbi vana, ning vanast majast, mis oleks läbi ja läbi uus. Seega ei pidanud maja siis kinni mingist stiilist ega traditsioonist ja oli vaba igasuguseist struktuurilisist eelarvamusist. Kuid ta imes endasse niisuguse erilise kiirusega pealinna mustust, et tema kivid juba auväärtuslikult sarnanesid St. Pauli katedraali omile. Tema akendel ja ustel olid pisut ümmarikud otsad. Kõrge järsk katus, mis ilusat nõgist roosa karva, oli peaaegu taani stiili ja temas leiduvad kaks „kena väikest aknakest“ andsid mulje, nagu peaksid nende taga seal ülal elama õige suured teenrid. Toad asusid mõlemal pool laia välisust, mida ehtisid loorberipuud musta ja kullaga värvitud tünnides. Maja oli õige lai ja tagaseinast kojas, kus leidus ruumi hulgale kübaratele, mantlitele ja nimekaartidele, viis lihtne avar trepp üles. Majas oli neli vannituba, aga tema all mitte ainustki keldrit. Forsyte'i instinkt oli selle maja omandamisel kaasa rääkinud. Soames oli ta oma tütrele välja otsinud – ilma sisemise ilustuseta – sel psühholoogilisel silmapilgul, kus inflatsioonivull lõhkes ja ilmaäri õhupallist gaas välja pääses. Fleur aga otsis kohe ühendust ehitusmeistriga – ollus, millega Soames ise ikka veel polnud suutnud täiesti ära leppida – ja jõudis otsusele, et tema majas ei pea rohkem stiile olema kui aga ainult kolm: hiina, hispaania ja tema enda. Tuba, mis seisis pahemal pool välisust ja võttis kogu sellepoolse maja oma alla, oli hiina stiili, elevandiluust voodriga, vaskpõrandaga, keskküttega ja lihvitud klaasist kroonlühtritega. Temas oli neli pilti – kõik hiina omad – ainuke kool, millega tema isa polnud veel spekuleerinud. Avaral ja avatud koldel olid hiina koerad erilistel hiina telliskividel. Siid oli peaasjalikult hallikasroheline. Seal oli kaks imelist vana teekasti, mis Soamesi rahaga Jobsonilt ostetud – mitte juhuslik odav kaup. Klaverit ei olnud, osalt sellepärast, et klaverid kuuluvad liiga silmatorkavalt läände, osalt, et see oleks liiga palju ruumi nõudnud. Fleur vajas ruumi, kogus ta ju meelsamini inimesi kui mööblit ja pudipadi. Valgus aga, mis pääsis tuppa mõlemas otsas seisvaist akendest, polnud kahjuks mitte hiina oma. Mõnikord seisis Fleur siin keset tuba, mõeldes – kuidas küll salgastada siin oma külalisi ja kuidas küll muuta seda ruumi veel hiinalisemaks, ilma et teeks ta ebamugavaks; kuidas küll paista lasta, et ta tunneb enda kirjanduses ja politikas üsna kodusena; kuidas isalt kõiki tema kingitusi vastu võtta, ilma et märgata laseks, et tema maitse on juba pisut vananenud; kuidas kinni hoida Sibley Swani, seda uut kirjandustähte, ja samal ajal võita ka Gurdon Minho't, seda vana; kuidas ta kippus Wilfrid Desertile juba liiga armsaks muutuma; missugune oli tõepoolest tema riiete stiil; miks olid Michaelil niisugused naljakad kõrvad; ja mõnikord seisis ta päris ilma mõtteta – igatses ainult pisut.
Kui need kolm sisse astusid, istus Fleur punase lakitud teelaua ääres, lõpetades oma küllalist teed. Alati asus ta aegsasti teed jooma, et võimalik oleks üsna üksi rahulikult maiutseda, sest ta polnud veel täiesti kahekümneühene ja see oli silmapilk, kus ta võis oma noorust meelde tuletada. Ting-a-ling seisis tema kõrval tagujalul, pruunid eesmised käpad hiina jalapingil, mustjaspruun nina püsti ainete poole, mis olid tema mõttetarkuse esemeks.
„Sellest aitab, Ting. Enam mitte, kallike! Mitte enam!“
Ting-a-lingi näoilme vastas:
„Noh, siis lõpeta ka ise! Ära aja mind piinlema!“
Koer oli praegu aasta ja kolm kuud vana; Michael oli ta ostnud Bond Streetilt kaupluse aknalt Fleuri kahekümnendaks sünnipäevaks üksteistkümmend kuud tagasi.
Kaks abieluaastat polnud Fleuri kastanpruune juukseid pikemaks kasvatanud; aga nad olid tema elavaile huulile enam kindlust annud, pisut võluvust lisanud tema pähkelpruunidele, valgelaulistele ja tumedaripsmelistele silmadele, pisut enam kaalu ja hoogu annud tema talitusviisile ning pisut mõõtu tema rinnale ja puusadele; olid võtnud pisut tema pihast ja sääremarjadest, pisut värvi tema veidi vähem ümmarikelt palgeilt, ja pisut armsust häälelt, mis nüüd pisut meelitavam.
Ta tõusis teelaua ääres püsti ja sirutas sõnalausumata oma valge ümmariku käe. Tema loobus asjata sõnust teretusel ja jumalaga jättes. Neid öelda oli nii sagedasti juhus ja oma otstarbe saavutas ta paremini pilguga, käesurumisega ja pea langetamisega teisele küljele.
Oma surutud käega tegi ta ringilise liigutuse, öeldes:
„Lähemale! Koort, sir? Suhkrut, Wilfrid? Ting on küllalt saanud, temale mitte enam! Ulata asju, Michael! „Snooksi“ koosolekust olen juba kõik kuulnud. Ega sina ometi, Michael, lähe tööerakonnale hääli korjama – agiteerimine on nii rumal. Kui keegi minusse tahaks mõjuda, hääletaksin mina otse vastupidi.“
„Muidugi, kallike, kuid sina pole ometi harilik valija.“
Fleur vaatas mehele otsa. Väga hästi öeldud!
Teades, et Wilfrid närib oma huult ja et sir Lawrence märkab seda, et nii ja nii kõrgelt võib tema, Fleur, oma siidsukalist jalga näidata ja et tal on musta- ning koorekarva teetassid, võttis ta kõike seda arvesse ja seadis need asjad korda. Valgete laugude pilgutus – ja Desert jättis huulte närimise; siidsukalise jala liigutus – ja sir Lawrence jättis noormehe vaatlemise. Teetasse pakkudes ütles Fleur:
„Ma pole vist küllalt moodis?“
Desert, kes liigutas tassis väikest läikivat lusikat, ütles silmi tõstmata:
„Niipalju moodsam moodsaist, kui olete neist vanamoelisem.“
„Mitte nii luuleliselt!“ ütles Michael.
Aga kui ta ühes isaga välja läks, et temale Aubrey Greene'i uusi pilkepilte näidata, ütles Fleur:
„Olge head, ütelge mulle, mis te sellega arvasite, Wilfrid.“
Deserti hääl näis pääsevat survest.
„Mis tähendus oleks sellel? Sellega ei taha ma oma aega raisata.“
„Aga mina tahan teada. See kõlas irvitusena.“
„Irvitusena? Minult? Fleur!“
„Siis ütelge mulle!“
„Mina mõtlesin sellega, et teil on kogu nende püsimatus ja eesmärgikindlus, kuid peale selle omate veel, mis neil puudub, Fleur – võime pead segi ajada. Ja minul on ta segi. Seda teate.“
„Kuidas meeldiks see Michaelile – teilt, oma pruudisõitjalt?“
Ruttu läks Desert akna alla.
Fleur võttis Ting-a-lingi sülle. Sääraseid asju oli temale varemaltki öeldud, kuid Wilfrid mõtles seda tõsiselt. Muidugi, kena oli mõelda, et tema valdas noormehe südame. Ainult – kuhu pidi ta tema panema, et teda peale tema enda keegi ei näeks? Noormees oli arvutlematu – ta tegi imelikke asju. Fleur kartis pisut – mitte noormeest ennast, vaid seda omadust temas. Wilfrid tuli tagasi kolde juurde ja ütles:
„Vastik, eks? Pange see neetud koer maha, Fleur; ma ei näe teie nägu. Kui te Michaeli tõesti armastaksite, siis, ma vannun, ei räägiks ma nõnda; kuid te ei armasta ju, teate isegi.“
Fleur ütles külmalt:
„Sellest teate teie üsna vähe; mina armastan Michaeli.“
Desert naeris oma hoogsat naeru.
„Muidugi, aga mitte nii, et sel oleks tähendust.“
Fleur tõstis silmad.
„Sel on küllalt tähendust, et kedagi kindlaks teha.“
„Lill, mida mina ei või noppida.“
Fleur nokutas pead.
„Olete kindel, Fleur? Päris, päris kindel?“
Fleur vahtis talle päranisilmil otsa, tema pilk pehmenes pisut ja tema nii valged laud varjasid ta; ta nokutas pead. Desert ütles pikkamisi:
„Sel silmapilgul, kus ma seda usun, lähen ma idasse.“
„Idasse?“
„See pole nii kulunud kui läände minek[1], kuid siiski üsna seesama – sealt ei tulda tagasi.“
Fleur mõtles: „Idasse? Mina tahaksin ida tundma õppida. Kahju, et ka seda ei saa korraldada. Kahju!“
„Mind ei hoia te mitte oma loomaaias, mu armas. Mina ei hakka teie ümber piirlema ja raasukestega rahulduma. Teie teate, mis ma tunnen – see tähendab mingisugust elulist prahvakut.“
„See polnud ju minu süü, ega?“
„Siiski; teie korjasite mu oma kogusse, nagu teete seda igaühega, kes satub teie lähedusse.“
„Ma ei mõista, mis te arvate.“
Desert kummardus ja surus Fleuri käe huulile.
„Ärge kurjustage minuga, ma olen liiga õnnetu.“
Fleur laskis oma käe vastu tema palavaid huuli seista.
„Kahju, Wilfrid.“
„Pole viga, kallis. Ma lähen.“
„Kuid homme tulete lõunale?“
Desert vastas ägedalt:
„Homme? Armuline jumal – ei! Millest olen ma teie arvates tehtud?“
Ta viskas Fleuri käe minema.
„Ma ei armasta ägedust, Wilfrid.“
„Nii siis, elage hästi; parem, et lähen.“
Sõnad „ja parem, et te kunagi enam ei tuleks“ värisesid Fleuri huulil, aga nad jäid väljendamata. Wilfridist loobudes oleks elu pisut oma soojusest kaotanud. Ta viipas käega. Noormees oli läinud. Fleur kuulis ukse sulgemist. Vaene Wilfrid! Kui kena oli tulest mõelda, mille juures võis oma käsi soojendada! Kena, kuid pisut hädaohtlik! Ja äkki pillas ta Ting-a-lingi rüppest, tõusis püsti ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. Homme! Tema laulatuse teine aastapäev! Tegi veelgi haiget, kui mõelda, mis ta mitte ei olnud. Kuid mõtlemiseks oli vähe aega ja sedagi ei tarvitanud ta. Milleks mõelda? Ainult üks elu, täis inimesi ja asju, mida võis teha ja omandada, asju, mida soovisid – elu, milles puudus ainuke asi ja see ainuke – oli ta inimestel, siis ei jäänud ta kunagi kauaks! Laugudel paar pisarat, mis paisusid ja kuivasid pudenemata. Sentimentaalsus! Mitte! See oleks viimane kogu ilmas – andeksandmatu kuritegu! Keda kellegi kõrvale homme asetada? Ja keda saada Wilfridi asemele, kui tema ei tuleks – rumal poiss! Üks päev – üks öö – mis vahe? Kes istuks tema paremal, kes pahemal? Kumb oli kuulsam – Aubrey Greene või Sibley Swan? Või ei olnud nad kumbki nii kuulsad kui Walter Nazing või Charles Upshire? Lõunasöök kaheteistkümnele – kõik ainult kirjanduse- ja kunstiilmast pärit, peale Michaeli ja Alison Charwelli. Ah! Kas suudaks Alison Gurdon Minho siia saada – ainuke vana kooli kirjanik, klaas vana viina kobrutamise mahendamiseks. Tema ei kirjastanud Danby & Winteri juures, aga Alisoni käes oli ta taltsas. Ruttu astus Fleur teise vana teekasti juurde ja avas selle. Seal sees oli telefon.
„Kas võiksin leedi Alisoniga kõnelda – mrs. Michael Mont … Jah … Sina, Alison? … Räägib Fleur. Wilfrid on meid homseks hätta jätnud … Kas on mingit lootust Gurdon Minhot kaasa tuua? Mina ei tunne teda muidugi, kuid tal võiks ehk huvitav olla. Sa katsud? … See oleks tore. Eks ole „Snooks'i“ koosolek ärritav? Bart ütleb, nad söövad nüüd üksteist ära, on ju lõhe tekkinud … Mr. Minhost. Kas võiksid mulle täna õhtul teatada? Tänan, tänan väga! … Ela hästi!“
Kui Minho äpardub, keda siis? Mõttes lendas ta pilk üle nimede aadressraamatus. Nii hilisel silmapilgul pidi see ju keegi niisugune olema, kes polnud kommetes liiga piinlik; kuid peale Alisoni polnud Michaeli sugulasist kedagi, kes oleks kindel Sibley Swani või Nesta Gorse tabavate noolte vastu; mis puutus Forsyte'idesse, siis nemad ei tulnud arvesse; neil oli küll oma kibe huumor – vähemalt mõnel neist oli, – aga nemad polnud moodsad, tõesti mitte. Pealegi, tema puutus nendega võimalikult vähe kokku – nemad olid ajast ja arust, kuulusid dramaatilisse ajajärku; neil polnud aimu elust, millel pole algust ega lõppu. Ei! Kui Gurdon Minho äpardub, siis pidi tulema mõni muusikamees, kelle teosed hieroglüüfilised, pisut nagu kirurgiat taotlevad või, veel parem, mõni psühhoanalüütik. Tema sõrmed pöörasid lehti, kuni nad jõudsid selle kahe kategooriani. Hugo Solstis? See oleks üks võimalus; aga mis siis, kui ta tahaks midagi oma uuemaist ette kanda? Selleks kõlbaks ainult Michaeli tiibklaver ja nõnda peaks siis tema kabinetti minema. Parem juba Gerald Hanks – tema ja Nesta Gorse pistaksid kahekesi unenägudesse; kuigi nõnda, ometi poleks kahju eluliselt kuigi suur. Jah, kui äpardub Gurdon Minho, siis Gerald Hanks; See oleks vaba – pistab ta lauda Alisoni ja Nesta vahele. Ta pani raamatu kinni, läks tagasi oma rohekashalli siidiga kaetud sohva juurde ja istus, silmitsedes Ting-a-lingi. Väikese koera haruldaselt ümmarikud silmad vahtisid talle vastu: läikivad, mustad, väga vanad. Fleur mõtles: „Ma ei taha, et Wilfrid plehku paneb.“ Kogu hulga seas, kes tuli ja läks, olgu siin, seal või ükskõik kus, polnud ainustki, kellest tal tõesti midagi oli. Igaühega ja iga asjaga pidi sammu pidama, muidugi! See oli hirmus lõbus, hirmus tarvilik. Ainult – ainult – milleks?
Hääled! Michael ja Bart tulid tagasi. Bart oli Wilfridi tähele pannud. Tema oli tähelepanelik vana Bart. Fleuril polnud kunagi päris mõnus, kui see vanahärra viibis läheduses – ikka elav ja liikuv, siiski midagi rahulikku ja esiisalikku; pisut Ting-a-lingi laadi – midagi arvustavat, mis kinnitas Fleurile alatasa, et tema on kergemeelne ja uus. Tema oli ankrus, võis liikuda ainult oma vanamoelise ahela pikkuselt, kuid ta võis asju tabada meelirabavalt. Ometi imetles ta teda, Fleuri, seda tundis ta – oh jaa!
Noh, mis arvas ta karikatuuridest? Pidi Michael nad välja andma ja kas ühes sõnadega või ilma? Kas ta ei arva, et see kubistlik joonistus, millele nimeks antud „Still Life“ ja mis kujutab valitsust, on hirmus naljakas, eriti see „vanauba“ – peaminister? Vastusena kuulis Fleur äkilist võrinat: sir Lawrence jutustas oma isa valimiskarikatuuride kogust. Fleur oleks tahtnud, et Bart mitte oma isast poleks jutustanud: see olnud nii suursugune ja ta pidi küll olema nii igav, kuna ta külla sõitis ainult ratsa, pükstel nahktripid saapa all. Tema, lord Charles Cariboo ja markii of Forfar olnud kolm viimist seda sorti „külalist“. Kui see mitte nii poleks olnud, siis oleksid nad juba ammugi ununenud. Fleuril on kleit selga katsuda ja tosin asju korraldada ning Hugo kontsert algas veerand üheksa! Miks on eelmise põlve inimestel ikka nii palju aega? Ja äkki vaatas ta alla. Ting-a-ling lakkus vaskpõrandat. Ta tõstis koera üles: „Mitte seda, kallis; päki!“ Ah, võlu oli läinud! Bart hakkas minema, viibides lõpuni mälestusis. Fleur ootas trepiotsal, kuni Michael ukse sulges, siis lendas ta minema. Oma tuppa jõudnud, keeras ta kõik tuled põlema. Siin valitses tema oma stiil – voodi, mis polnudki voodi moodi, ja palju peegleid. Ting-a-lingi ase seisis nurgas, kust ta võis iseend näha kolmekordsena. Fleur pani ta maha, öeldes: „Nüüd rahu!“ Teiste koerte vastu toas oli Ting-a-ling juba ammugi ükskõikne; kuigi nad olid tema oma tõugu ja täpselt tema oma karva, ometi polnud neil vähematki lõhna ja nende keelel polnud võimet lakkumiseks – üldse polnud nendega mingit hakkamist, ainult jäljendajad olevused, uskumata külmad.
Fleur kooris enda rõivaist ja hoidis uue kleidi lõua all.
„Võin ma sind suudelda?“ ütles kellegi hääl ja Michaeli nägu ilmus tema selja taha peeglisse.
„Kallis poiss, pole ju aega! Ole mul abiks!“ Ta tõmbas kleidi üle pea. „Pane kolm ülemist haaki kinni. Kuidas see meeldib sulle? Oo! ja tead, Michael! Gurdon Minho tuleb ehk homme lõunale – Wilfridil pole võimalik. Oled sa tema asju lugenud? Istu ja jutusta mulle midagi neist! Ainult romaanid, eks? Mis laadi?“
„Noh, temal on ikka olnud midagi öelda. Ja tema kassid on head. Muidugi on ta pisut romantiline.“
„Oo! Siis olen ma tuulde lasknud?“
„Ei sugugi; päris hästi tabatud. Meie ringkonna pahe on ju see, et ta ütleb kõik küll väga kenasti, aga tal pole ju midagi öelda. See ei jää püsima.“
„Aga just sellepärast püsibki ta: ei lähe ajast ja arust.“
„Kas tõesti? Tohoo!“
„Wilfrid jääb püsima.“
„Ah! Wilfridil on tundmused, viha, kaastundmus, igatsus, vähemalt ajuti; on ta tema ise, siis õnnestub tal pagana hästi. Muidu teeb ta laulu ei millestki – nagu teisedki.“
Fleur näppis oma aluskuue kallal.
„Aga on see nõnda, Michael, siis oleme – siis olen valeringkonna kutsunud.“
Michael irvitas.
„Kallis laps! Tänapäeva ringkond on ikka õige ringkond; tuleb ainult silmas pidada, et teda küllalt ruttu vahetad.“
„Tahad sa siis sellega öelda, et Sibley ei jää püsima?“
„Sib? Mu jumal, ei!“
„Aga tema on nii kindel, et iga teine on ennem suremas kui tema või on juba surnud. Vähemalt on ta arvustajana geenius.“
„Kui minul poleks rohkem otsustusvõimet kui Sibil, siis lõpetaksin juba homme kirjastamise.“
„Sinul rohkem kui Sibley Swanil?“
„Muidugi on mul rohkem otsustusvõimet kui Sibil. Noh, Sibi otsustusvõime on lihtsalt tema arvamine iseendast – s. t. kannatamatus iga teise vastu. Ta isegi ei loe neid. Igast autorist loeb ta katseks ainult ühe teose ja ütleb siis: Oo! See! Tema on rumal, tema on moraalne, tema on sentimentaalne, tema on ajast ja arust või tema on lobasuu.“ – Olen teda tuhat korda kuulnud. Nõnda käib elusate kohta. Muidugi, kui jutt on surnuist, siis teisiti. Tema kaevab alatasa surnuid välja ja kuulutab nad pühaks; nõnda on ta endale nime teinud. Kirjanduses on alati mõni Sib. Tema on elav näide sellest, kuidas inimesi nähakse nende eneste hinnangu kohaselt. Kuid mis puutub tema püsivusse, siis seda muidugi mitte; temal pole omi ideid, isegi juhuslikult mitte.“
Fleur oli mõttelõnga kaotanud. Jah! See hakkas talle – päris kena joon! Seljast maha! Enne riietumist pidi ta veel kolm väikest kirja kirjutama!
Michael algas uuesti.
„Pane tähele minu näpunäidet, Fleur! Tõesti suured ei lobise, ei liitu kildkondadesse; nemad lobistavad oma lootsikutega vetes, mis näivad kõrvalvooludena. Aga just need ongi, mis sünnitavad peavoolu. Pagan võtku, siin ütlesin isegi bon mot või on see ehk paradoks? Ja kas on paradoksid bon mot'd või ümber pöördud?“
„Michael, kui sina oleksid minuks, kas sa ütleksid Frederic Wilmerile, et tema kohtab tuleval nädalal hommikueinel minu juures Hubert Marslandi? Võiks see teda siia meelitada või teda eemale peletada?“
„Marsland on vana part, Wilmer vana hani – ei tea.“
„Oo! Ole ometi tõsine, Michael – neis asjus pole sa mul kunagi abiks. Mitte kunagi! Ära tee minu õlgadele liiga, palun!“
„Noh, mu kallis, ma ei tea tõesti mitte. Neis asjus pole mul nii palju annet kui sinul. Marsland maalib tuuleveskeid, kaljusid ja muud selletaolist – vaevalt on ta futurismist midagi kuulnud. Tema on peaaegu nagu mingi Mathew Maris – hoidub voolust kõrvale. Kui sa arvad, et tema tahaks kohata mõnda „rotoristi…“
„Ma ei küsi, kas tema tahaks Wilmerit kohata, vaid kas Wilmer tahaks teda.“
„Wilmer ütleks kohe: „Väike mrs. Mont meeldib mulle, tema juures on ikka pagana hea lobi“ – ja selles on tal õigus, mu kallis. „Rotorist“, tead, tahab hästi süüa, muidu ei tõuse see tal pähe.“
Fleuri sulg lendas jällegi üle paberi, oma tavalisel, juba veidi raskeltloetaval kirjal. Ta pomises:
„Ma arvan, Wilfrid võiks seisukorra päästa – sind ei ole ju kohal; üks – kaks – kolm. Missugused naised?“
„Maalijaile – ilusad ja ümmarikud; ilma aruta.“
Fleur vastas pahaselt:
„Ümmarikke pole mul saada, neid pole enam olemas.“ Ja tema sulg lendas edasi:
„Armas Wilfrid! Kesknädalal – lõunaoode. Wilmer, Hubert Marsland, kaks naist. Aidake mul nendega korda saada.
„Michael, sinu lõug on nagu saapahari.“
„Kahju, mu armas; su õlad ei tarvitseks olla nii pehmed. Bart tegi siia tulles Wilfridile näpunäite.“
Fleur peatus kirjutades. „Oo!“
„Tuletas talle meelde, et armumine on luuletajaile suureks ajeks.“
„Mis puhul see?“
„Wilfrid kaebas, et temal ei taha praegu miski õnnestuda.“
„Lollus! Tema viimased asjad on ta parimad!“
„Samuti arvan ka mina. Võib olla ei tulnudki see märkus talle uudisena. Tead ehk sina?“
Fleur pööras silmad selja taga seisva näo poole. Sel oli harilik ilme – avameelne, muretu, pisut faunlik oma teravate kõrvadega, liikuvate huulte ja ninasõõrmetega. Fleur ütles pikkamisi:
„Kui sina seda ei tea, siis ei tea keegi.“
Michaeli vastuse katkestas nuuskimine. Ting-a-ling – pikk, madal, mõlemast otsast kõrgem – seisis nende vahel, must nina püsti. „Minu suguvõsa on pikk,“ näis ta ütlevat; „aga minu jalad on lühikesed – mis sellest?“
- ↑ Inglise kõnekäänd „läände minek“ (going west) tähendab suremist.