Valge ahv/Loodusejõud

Allikas: Vikitekstid
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Üheteistkümnes peatükk.

Loodusejõud.

Järgmise esmaspäeva õhtul istusid Michael ja Soames pärast seda, kui Fleur oli magama läinud, hiina toas ja kuulasid Londoni müra, mis tungis ühes kuumendava palavusega avatud akendest sisse.

„Öeldakse, sõda tapnud tundmuse,“ lausus Soames äkki: „On see nii?“

„Teatud sihis, jah, sir. Me nautisime niipalju tõelikkust, et me teda enam ei vaja.“

„Ma ei mõista teid.“

„Arvan, et ainult tõelikkus paneb tõelikult tundma. Kui kinnitada, et tõelikkust ei ole, siis pole vaja ka tunda. Teatud määrani on nõnda hirmus hea.“

„Ah!“ ütles Soames. „Fleuri ema tuleb homme hommikul siia, et jääda. P. P. R. S-i koosolek on pool kolm. Head ööd!“

Akna all seistes vaatles Michael, kuidas taevas muutus mustaks platsi kohal. Mõned leiged tibad langesid väljasirutatud käele. Kass hiilis laternaposti alt mööda ja kadus varju, mis paistis metsikult kottpimedana.

Imelik küsimus – see „vana Forsyte“ oma tundmuse suhtes; imelik, et tema seda pidi küsima! „Teatud määrani! Aga kas me kõik sellest määrast üle ei astu?“ mõtles Michael. Vaata Wilfridi ja teda ennast – peale sõda oli peetud pühaduse rüvetuseks arvamist, nagu võiks peale söögi ja joogi veel millelgi tähendust olla, sest homme on surm; isegi Nazingi ja Masteri taolised mehed, kes polnud kunagi sõjas olnud, tundsid sest ajast saadik samuti. Nojah, Wilfridil oli tundmus kõri kallale kippunud, temale endale surmahirmu peale ajanud ja tema oleks võinud kihla vedada, et – peale mõne üksiku siin-seal, kel soontes vere asemel vesi – kõigil oleks ta varem või hiljem elu kallale kippunud või hirmu nahka ajanud. Heameelega võtaks ta Fleuri valud ja eluriski enda kanda! Oli aga kõik tähtsuseta, miks pidi ta siis nõnda tundma?

Aknalt ära pöördunud, toetus ta vastu lakitud sohva tagupoolt ja vahtis kahe hiina teekasti vahelisele seinale. Kui hoolitsev selle „vanamehe“ poolt, et ta laskis valge ahvi maha võtta! See loom oli vägev – maailma meeleolu sümbol: tõekspidamised hävitatud, usk võimatu! Ja, pagan võtku, mitte ainult noortes, vaid ka vanad olid samas meeleolus! „Vana Forsyte“ või tema isegi poleks muidu kunagi valge ahvi silmis seda kohutavat tunnud; jah, ja tema oma isa, ja Elderson ning kõik muud. Noor ja vana – ei mingit tõelikku usku millessegi! Ja ometi – Michaelis ärkas äkki mingisugune mässav tundmus, nagu tõuseks kari põldpüüsid vurinal lendu. Sel oli ju ometi tähendus, et mõnel isikul või põhimõttel väljaspool sind ennast oli rohkem väärtust kui sinul endal – sel oli tähendust! Seega polnud siis tundmus surnud, nagu polnud seda ka usk või tõekspidamised, mis lõpuks üks ja sama. Nad vahetasid ainult välimise kesta ja arenesid tupe kaudu võib-olla liblikaks. Usk, tundmus, tõekspidamised olid ehk varjule pugenud, kuid nad olid olemas, isegi „vanas Forsyte’is“ ja temas endas. Tal oli hea himu ahvi uuesti üles riputada. Pole mingit mõtet tema tähtsust liialdada!… Pagan võtku! Mingi välgatus! Vinkavonkaline valgusejuga lõikas läbi ööpimeduse. Michael läks üle toa, et aknaid sulgeda. Põrutav kõuemürin porises pea kohal ja vihma hakkas tulema pladisedes ja voolavalt. Ta nägi meest jooksmas, kes paistis varjuna must vastu tumesinist tagaseina; nägi teda äkki uue välgu valgusel punakana ja tühisena, näoilmes lõbus hirm, nagu tahaks ta öelda: „Pagan võtku, teeb märjaks!“ Uus hirmus raksatus!

„Fleur,“ mõtles Michael, pani viimase akna mürinal kinni ja jooksis mööda treppi üles.

Fleur istus voodis, nägu sootuks ümmarik ja noor hing hirmunud.

„Jõhkrad!“ mõtles ta – suurtükid ja kõu läksid tal mõttes segi. „Äratasid teise üles!“

„Pole midagi, mu kallis! Väike suvine pommitamine! Magasid sa juba?“

„Nägin parajasti und.“ Michael tundis, kuidas tema käest kinni haarati, ja märkas teatud vihaga, et Fleuri näos peegeldus hirm. Neetud põrguilm!

„Kus on Ting?“

Nurgas koera ei olnud.

„Voodi all, arvan ma! Tahad teda üles!“

„Ei. Las ta olla; tema vihkab kõue.“

Fleur surus oma pea mehe käsivarrele ja see ulatas käe ümber pea tema kõrva peale.

„Ma pole kõue kunagi väga armastanud,“ ütles Fleur, „ja nüüd – nüüd teeb ta valu.“

Ülal tema juuste kohal allus Michaeli nägu valdava õrnuse valangule. Uue raksatuse juures, mis näis just nende pea kohal olevat, peitis Fleur oma näo mehe rinnale ja voodiserval istudes surus see kõvasti teda vastu ennast.

„Tahaksin, et see oleks juba möödas,“ sosistasid Fleuri huuled lämmatatult.

„Varsti, varsti; see tuli nii äkki.“ Kuid Michael teadis, et Fleur ei mõtelnud kõue.

„Kui ma sellest pääsen, olen ma sinu vastu kohe hoopis teine, Michael.“

Hirm oli selletaoliste elusündmuste harilik kaaslane, kuid sõnad „kui ma sellest pääsen“ lõikasid Michaelile südamesse. Uskumata, et nii noor ja ilus olevus pidi vähematki hirmu tundma hävinemise pärast; uskumata valus, et just Fleur pidi seda tundma. Ta polnud kunagi seda aimanud. Fleur oli tänini nii rahulik olnud, oli kõik nii mõistetavalt ja loomulikult võtnud.

„Jäta see,“ ütles Michael, „muidugi pääsed sa.“

„Ma kardan.“

Kõla oli nõrk ja lämmatatud, kuid sõnad tabasid hirmsasti. Loodus istutas hirmu sellesse nooresse naisesse, keda ta nii armastas! Loodusejõud oma halastamatu müraga selle vaese, väikese peakohal!

„Kullake, sa langed oma poolunne ja ei tea oma ümbrusest midagi ning varsti oled jällegi värske ja rõõmus.“

Fleur vabastas oma käed.

„Mitte, kui see pole temale hea. Kas on?“

„Mina arvan, et on, mu kallis; ma kuulan järele. Mis paneb sind siis arvama – –?“

„Ainult, et see pole ju loomulik. Mina tahaksin seda teha nagu kord ja kohus. Hoia kõvasti mu kätt, Michael. Mina – mina ei taha ometi lollike olla. Oo! Keegi koputab – mine ja vaata.“

Michael praotas ukse. Soames oli seal – ebaharilik – sinises öökuues ja helepunaseis tuhvleis!

„On temaga kõik hästi?“ sosistas ta.

„Jah, jah!“

„Selle müraga ei peaks teda üksi jätma.“

„Ei, sir, muidugi mitte. Mina heidan sohvale.“

„Kutsuge mind, kui midagi vaja.“

„Hea küll.“

Soamesi pilk lipsas väimehest mööda, piiludes tuppa. Midagi pitsitas teda kõris, nagu tahaks ta midagi öelda, mis ei liikunud keelelt. Ta raputas pead ja pöördus ümber. Tema sale kuju, mis paistis praeguses kehakattes veel saledamana, kadus mööda koridori tema oma kingitud jaapani gravüüride taha. Kui Michael oli ukse uuesti sulgenud, seisis ta vaadates voodi poole. Fleur oli rahustunud; tema silmad kinni, huuled liikusid. Michael hiilis kikivarvul tagasi. Kõu kõmises ja mürises nagu kahetsevalt, eemaledes lõunasse. Michael nägi naise silmalauge värisevat, huuli peatuvat, siis uuesti liikuvat. „Coué!“ mõtles ta.

Michael heitis sängi jalutsisse sohvale, kust ta võis ilma mürata tõusta ja Fleurile pilku heita. Mitu korda tõusis ta sohvalt. Fleur oli magama uinunud ja hingas rahulikult. Kõu oli veel vaevalt kuulda, välguhelgid vaevalt märgata. Michael sulges silmad.

Viimne nõrk mürin sundis ta veel kord sohvalt tõusma ja naisele pilku heitma, kes lamas kõrgeil padjul, hoolega varjatud tule hämaruses. Noor – nii noor! Värvitu nagu vahalill! Peaajus enam ei mingisuguseid kavatsusi, ei mingit hirmu – ainult rahu! Kui ta ometi võiks nõnda jääda, kuni kõik möödas! Ta vaatas kõrvale. Seal, kaugemas toaotsas lamas ta naine tumedas peegli vastuhelgis; ja paremal pool samuti. Igal pool ümberringi näis ta lamavat oma ilusas toas – see tema südame elustav vaim.

Nüüd oli kõik päris vaikne. Läbi helesiniste eesriiete prao paistsid mõned tähed. Parlamendi kell lõi üks.

Ta oli pisut maganud, vähemalt väikese uinaku teinud ja und näinud. Väike krabin äratas ta. Üsna väike koer, saba longus, ise kollane, madal ja tähtsuseta, läks üle toa kaugemasse nurka. „Aa!“ mõtles Michael ja sulges jällegi silmad: „Sina!“