Valge ahv/Ometi ei usalda juhust

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kümnes peatükk.

Ometi ei usalda juhust.

Michael ei teadnud Cityst midagi ja vanade kaardijoonistajate vaimus, et „kus midagi ei tea, sinna aseta koledus“, astus ta läbi Poultry ümbruse kõige pühama paiga, s. t. Cuthcott, Kingson & Forsyte kontorite poole. Ta püsis mõtisklevas meeleolus, oli ta ju lõunaoodet võtnud ühes Sibley Swaniga kohvik C’rillonis. Ta oli kõiki külalisi tunnud – seitse veel moodsamat poissi kui vana Sib ise, – peale ühe venelase, kes oli sedavõrt moodis, et ta sõnagi ei osanud prantsuse keelt, mispärast võimatu oli temaga kõnelda. Michael oli neid vaadelnud, kuis nad kõik pihuks ja põrmuks arvustasid, misjuures venelane, kui mainiti mõnda elavat nime, silmad sulges nagu laps, kel kipub halvaks minema. „Laske aga edasi!“ mõtles ta, kui juba mõned tema lemmikud olid maha notitud. „Tümitage ja torkige! Teekonna lõpul ootab teid kuulsus!“ Ta oli oma autundmatuse hoidnud lahkumise silmapilguks.

„Sib,“ ütles ta tõustes, „kõik need poisid siin on laibad – võib neid lasta selle palavusega ümber joosta?“

„Mis see siis tähendab?“ hüüdis Sibley Swan teiste peaaegu surmlikus vaikuses.

„Mina arvan – nad on elus, seega neetud!“ Ta põikles visatud šokolaadi eest kõrvale – see tabas venelast – ja katsus, et uksest välja sai.

Väljas mõtles ta: „Tublid poisid, tõepoolest! Aga mitte pooltki nii pagana suured, kui nad ise arvavad. Päris inimlik, et venelane vastu vahtimist sai! Uuh! Kui palav!“

Sel esimesel Etoni ja Harrow võistluse päeval hõõgas kogu palavus, mille jahe suvi tänini võlgu jäänud, koondatult Michaeli peale alla, kes istus ülal kesklinna autobusel; hõõgas ka õlgkübaraile ja kahvatuile, higistele nägudele, lõpmatuile teistele autobustele, ärimeestele, politseinikele, poodnikele nende ruumi uksel, lehemüüjaile, lintidele, hüplevaile mängukannidele, lõpmatuile vankritele ja autodele, pealkirjadele ja traatidele ning kogu kõige suuremale maailma segapudrule, mille korraldanud mingisugune nägematu loomusund peaaegu karvapealse täpsusega. Michael vahtis ja kahtles. Oli see võimalik, et asi võis korras seista, kui igaühel oli oma eesmärk, igaüks oli andunud ainult iseenda huvidele? Ka sipelgapesa polnud tegevam ega nähtavasti suuremas segaduses. Elavad traadid ristlesid ikka ja jälle uuesti – nagu näis, lahutamatuina üksteisesse põimunud; ja ometi näis elu ja temale tarvilik kord hõljuvat üle kõige! „Pole naljaasi,“ mõtles ta, „see moodis suurlinnaelu!“ Ja äkki näis see lõppevat, nagu oleks mõni Üli-Sibley-Swan ta halastamatult hävitanud, sest Michael vahtis kuhugi umbtänavasse. Mõlemal pool värskelt kollakaspruuniks värvitud majad, haruldaselt sarnased; tänava lõpul lampkatusega kollakaspruun maja, mis teistele veel sarnasem, ja tema juurde viiv hall neitsilik kiviprügitus, mida pole rüvetanud ei hobused ega bensiin; ei ühtki autot, kassi, vankrit, politseinikku, tänavakauplejat, kärbest ega mesilast. Ei mingit märki inimelust, ainult iga avatud ukse kõrval paremat ja pahemat kätt advokaatide nimed.

„‚Cuthcott, Kingson & Forsyte, notaariused. Esimene kord.‘“

„Rule Britannia!“ mõtles Michael, astudes mööda laia kivitreppi üles.

Toas, kuhu teda juhatati, nägi ta vana paksupalgelist ja halli ümmariku habemega meest, kes kandis musta alpakakuube ja lahedat linast vesti ümber avara keskpaiga; ta tõusis keerdtoolilt.

„Aoh!“ ütles ta, „mr. Michael Mont, arvan ma. Ma ootasin teid. See ei võta kaua aega, kui mr. Forsyte kord siia jõuab. Ta läks just praegu ümber nurga. Mrs. Michaeli tervis on hea, loodan ma?“

„Tänan, nii hea kui – –“

„Jaah; see valmistab ikka muret. Istuge. Ehk tahate kavandit lugeda?“

Nõnda käsutatuna võttis Michael rasvasest käest paar lehte paberit ja istus teisele poole lauda. Üks silm vanamehel, teine paberil, luges ta pikkamisi.

„Nähtavasti tähendab see midagi,“ ütles ta viimaks.

Ta nägi habemesse koopa tekkivat, nagu napsaks konn kärbse järele, ja tõttas oma eksitust parandama.

„Arvutleda, mis siis sünnib, kui midagi teist ei sünni, peaks vist olema kihlavedaja ülesanne.“

Michael tundis, et ka see polnud õnnestunud. Ta kuulis urisevaid sõnu:

„Siin ei raisata aega. Vabandage, mul on tegemist.“

Michael istus rusutult ja vaatas, kuidas vanamees pikal leheküljel sissekantud summe märkis. Ta oli nende vanade koerte sarnane, kes välisukse ees lamavad, võõrad sealt eemal hoiavad ja oma kirpe nakitsevad. Vähem kui viie minuti pärast astus Soames selles surmlikus vaikuses sisse.

„Olete juba siin,“ ütles ta.

„Jah, sir; arvasin kõige paremaks tulla teie poolt tähendatud ajal. Kui kena jahe tuba!“

„Olete seda lugenud?“ küsis Soames kavandile näidates.

Michael nokutas pead.

„Saite aru?“

„Teatud määral, arvan ma.“

„Selle viiekümne tuhande protsendid,“ ütles Soames, „on seni Fleuri omad, kuni tema vanem laps, kui see on poeg, saab kakskümmend üks aastat vanaks, mis ajal kogu kapital muutub täiesti selle omanduseks. On see esimene laps tütar, siis saab Fleur kogu eluaeg poole sissetulekut sellest kapitalist omale, teine pool maksetakse tütrele, kui see saab kahekümne ühe aastaseks või läheb mehele, ja see pool kapitali läheb tema seaduslikule lapsele või lastele, täisealiseks saades või abielludes, ühesuurustes osades. Teine pool kapitali langeb Fleuri omanduseks ja tema võib testamentlikult selle kohta määrust teha, kuna ta vastasel korral seaduslikult pärandatakse.“

„Teie teete selle imeliselt selgeks,“ ütles Michael.

„Oodake!“ ütles Soames. „Kui Fleuril lapsi ei ole – –“

Michael võpatas.

„Kõik on võimalik,“ ütles Soames tõsiselt, „ja minu kogemuste järele sünnib just see, mida sa ette pole näinud. Niisugusel korral on kogu sissetulek eluaeg tema oma ja kapitaliga võib ta surres talitada nagu ta heaks arvab. Ei tee ta seda, siis langeb varandus lähemaile sugulasile. Lisaks määrused kapitali enneaegse kulutamise suhtes jne.“

„Kas ei pea ta nüüd uue testamendi kirjutama?“ küsis Michael, tundes higi otsaesisel.

„Ainult kui ta tahab. Ta praegune testament jääb jõusse.“

„On minul midagi teha?“

„Ei. Tahtsin ainult, et sisu enne tunneksite, kui ma alla kirjutan. Andke algdokument siia, Gradman, ja kutsuge Wickson sisse.“

Michael nägi, kuis vanamees kusagilt sahtlist ilusa tüki pärgamenti võttis, mis kaetud vasetrüki ja pitseritega, nägi, kuis ta seda dokumenti õrnusega vaatles ning siis ta Soamesi ette pani. Kui ta toast lahkus, ütles Soames vaiksel häälel:

„See koosolek teisipäeval – kes võib teada! Kuid mis ka sünniks, see siin jääb ometi maksma, niipalju kui mina ette suudan näha.“

„Teie olete väga lahke, sir.“

Soames nokutas pead ja katsus sulge.

„Kardan, et ma ehk teie vana ametnikku haavasin,“ ütles Michael; „tema meeldib mulle hirmsasti, aga juhuslikult võrdlesin teda kihlavedajaga.“

Soames naeratas. „Gradman,“ ütles ta, „on ‚iseloom‘. Tänapäev pole niisuguseid palju.“

Michael imestas endamisi: võib keegi „iseloomuks“ saada enne kuuekümnendat eluaastat? – kuna samal ajal see „iseloom“ juba kellegi mustas riides kahvatu mehega tagasi jõudis. Ninaga külje poole tähendades ütles Soames kohe:

„See on kingitus minu tütrele pärast abiellumist. Deponeerin seega selle dokumendi kui kingitusakti.“

Ta kirjutas oma nime ja tõusis üles.

Kahvatu isik ja Gradman kirjutasid oma nimed ja esimene lahkus toast. Valitses vaikus, nagu oleksid kõik üliküllastatud.

„Vajate mind veel?“ küsis Michael.

„Jah. Mina tahan, et oleksite tunnistajaks, kui ma selle ühes abielulepinguga pangas deponeerin. Tagasi ma ei tule, Gradman.“

„Elage hästi, mr. Gradman.“

Michael, järgnedes Soamesile, kuulis vanameest läbi habeme urisevat, ise pooleldi sahtlis, kuhu ta kavandi tagasi paigutas.

„Siin oli minu kontor,“ ütles Soames, kui nad läksid piki Poultryd, „ja enne seda mu isal.“

„Pisut mõnusam ehk,“ ütles Michael.

„Hooldajad kohtavad meid pangas; mäletate neid?“

„Fleuri onupojad, eks, sir?“

„Kaugemad sugulased; noore Rogeri vanem poeg ja noor Nicholas. Valisin kõige nooremad. Päris noort Rogerit haavati sõjas – tema ei tee midagi. Päris noor Nicholas on jurist.“

Michaeli kõrvad tõusid kikki. „Kuidas nimetada siis järgmist sugupõlve, sir? Päris, päris noor Roger oleks juba peaaegu haavav, eks.“

„Seda ei tulegi enam,“ ütles Soames, „kui maksud nõnda edasi kestavad. Ta ei söanda seda, sest ta on tubli ja korralik poiss. Mis panete oma lapsele nimeks, kui ta on poiss?“

„Meie arvame panna Christopher, St. Pauli peakiriku ehitaja ja Columbuse tõttu. Fleur tahab, et ta oleks soliidne, mina, et ettevõtlik.“

„Hm! Aga kui tuleb tütar?“

„Oo! – kui tütar – Anne.“

„Jah,“ ütles Soames; „väga kena. Siin nad ongi!“

Nad olid juba panga juurde jõudnud ja sissekäigul nägi Michael kaht Forsyte'i, ea poolest kolmekümne ja neljakümne vahel; nende ettetükkiva lõuaga nägusid mäletas ta tumedalt. Läikivate nööpidega mehe saatel läksid nad kõik üheskoos kuhugi ruumi, kus keegi ilma nööpideta mees tõi esile lakitud kasti. Teine Forsyte avas selle võtmega; Soames ümises tõotusesõnad ja pani akti siia. Kui tema ja see Forsyte, kellel ettetükkivam lõug, olid mõned märkused vahetanud direktoriga panga protsendi üle, läksid nad kõik eesruumi tagasi ja lahkusid seal sõnadega: „Nii siis, elage hästi.“

„Nüüd,“ ütles Soames tänava müras ja murrus, „on tema eest hoolitsetud, niipalju kui mina suudan ette näha. Millal te teda just ootate?“

„Just kahe nädala pärast.“

„Kas te usute seda – seda poolund?“

„Tahaksin seda heameelega,“ ütles Michael, tundes jällegi higi otsaesisel. „Fleur on imeliselt rahulik; ta teotseb Couéga õhtul ja hommikul.“

„Seda!“ ütles Soames. Ta ei lausunud väimehele sõnagi, et ka tema ise Couéd kasutas, sest ta ei tahtnud oma erkude seisukorda paljastada. „Kui te koju lähete, tulen ma kaasa.“

„Tubli,“ ütles Michael.

Ta leidis Fleuri ühes Ting-a-lingiga sohvanurgast.

„Su isa on siin, kallis. Ta õlitas tulevikku teise viiekümne tuhandega. Ma arvan, ta tahab sulle sellest rääkida.“

Fleur liigutas end kärsitult.

„Varsti. Kui see palavus edasi kestab, siis läheb väljakannatamatuks, Michael.“

„Oo, ega ta kesta, kullake. Kolme päeva pärast on kõu.“

Võttes Ting-a-lingil lõuast kinni pööras ta tema silmad üles.

„Varsti on sinu esimese viiuliga lugu lauldud, vanamees.“

„Ta teab, et on midagi tulemas.“

„Tema on väike tark loomake, eks ole, vanapoiss?“

Ting-a-ling nuuskis.

„Michael!“

„Mis on, kallis?“

„Mul on praegu kõik ükstapuhas – naljakas tundmus.“

„Seda teeb palavus.“

„Mitte. Ma arvan, see on sellepärast, et kogu asi kestab liiga kaua. Kõik on valmis ja ootamine tundub nii rumalana. Üks inimene ilmas vähem või rohkem, mis tähendus on sellel.“

„Mitte, Fleur. Sel on hirmus suur tähendus.“

„Üks uus sääsk surumas, üks uus sipelgas silamas!“

Nukralt ütles Michael jällegi:

„Ära räägi, Fleur! See on ainult meeleolu.“

„On Wilfridi raamat ilmunud?“

„Homme ilmub.“

„Mul on nii kahju, et olen sulle nii kurje silmapilkusid valmistanud. Ma ei tahtnud ju teda kaotada.“

Michael võttis naise käe.

„Ka mina ei tahtnud, jumal teab seda!“ ütles ta.

„Ta pole sulle kirjutanud, ega?“

„Ei.“

„Noh, ma arvan, nüüd võiks ta sellest juba üle olla. Miski ei kesta igavesti.“

Michael surus Fleuri käe omale vastu palet.

„Mina kestan, kahjuks,“ ütles ta.

Käsi lipsas mehele suu peale.

„Tervita isa ja ütle talle, et ma tulen teeks alla. Oo! Mul on kuum!“

Michael viivitas silmapilgu ja läks siis välja. Pagan võtku seda kuumust, mis teda nõnda erutab!

Ta leidis Soamesi valge ahvi ees seismas.

„Kui oleksin teieks, siis võtaksin ta maha, kuni kõik möödas,“ ütles ta.

„Miks, sir?“ küsis Michael üllatatult.

Soames kortsutas kulmu.

„Need silmad!“

Michael astus pildi juurde. Jah! Sel loomal olid silmad, mis taga kiusasid!

„Aga ometi on ta nii hea teos, sir.“

Soames nokutas pead.

„Kunstiliselt, jah. Kuid niisugusel ajal ei või küllalt ettevaatlik olla nende asjade valikuga, mida ta alatasa näeb.“

„Usun, et teil on õigus. Võtame ta maha.“

„Ma hoian teda,“ ütles Soames ja võttis pildil alt raamist kinni.

„Hoidke kõvasti. Nõnda! Nüüd!“

„Te võite öelda, et ma tahan selle ajajärgu kohta asjatundja arvamist kuulda,“ tähendas Soames, kui pilt oli juba põrandale lastud.

„Selles võib vaevalt kahelda, sir – käesolev aeg!“

Soames vahtis päranisilmil. „Mis? Oh! Teie arvate – –? Ah! Hm! Ärge talle öelge, et pilt asub siinsamas majas.“

„Ei. Ma panen ta luku taha.“ Michael tõstis pildi üles. „Ehk avate ukse, sir?“

„Tee-ajaks tulen tagasi,“ ütles Soames. „Nõnda paistab, nagu oleksin pildi kaasa viinud. Pärast võite ta jälle üles riputada.“

„Jah! Vaene loom!“ ütles Michael ja viis ahvi vanglasse.