Valge ahv/Pilk Eldersoni sisemusse

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Seitsmes peatükk.

Pilk Eldersoni sisemusse.

Kui Soames Danby & Winteri juurest lahkus, jagunes tema tähelepanu Eldersoni ja Valge Ahvi vahel. Nagu Fleur seda oletanud, ei unustanud isa Aubrey Greene'i sõnu, mis see kadunud George Forsyte'i säilinud jäänuste kohta öelnud. „Eluvilja süüa, koori laiali pilduda ja selle juures kinni nabitud saada.“ Tema kaldus neid sõnu ärielu kohta tarvitama.

Maa sõi alles oma kapitali. Veoäri ja euroopa turgude kokkulanguse tõttu pidi toiduaineid sisse vedama, mida ei suudetud tasuda. Tema arvates pidi neid sellelt kinni nabitama, pealegi veel õige varsti. Briti võlausaldus oli hea ja kogu ilm imestas seda, kuid sellest imestusest ei võinud ometi igavesti elada. Laevandus nõrk, äriettevõtted kannatavad igalpool kahju ja töötuid karjakaupa, ühesõnaga – ilusasti lömmis! Isegi kinnitusärid pidid varsti kaasa kannatama. Võib olla nägi Elderson seda ette ja tõttas sellepärast aegsasti sulgedega oma pesa vooderdama. Kui sind ükskord niikuinii kinni nabitakse, milleks siis nii väga aususe eest muretseda? See oli nii silmatorkav künism, et kogu Forsyte'i loomus pidi selle tagasi tõrjuma; ja ometi kippus see mõte ikka ja jälle esile. Milleks pidi üldises pankrotis hoolitsema kokkuhoiu, ettevaatuse ja aususe eest? Isegi alalhoidlikud ei tahtnud enam ennast alalhoidlikkudeks nimetada, nagu oleks selles sõnas midagi naeruväärset ja nagu poleks enam midagi alal hoida. „Süüa vili, pilduda koored laiali ja saada selle juures kinni nabitud.“ See noor kunstnik oli midagi nutikat öelnud – jah, ja ka tema pilt oli nutikas, kuigi Dumetrius temast liiga kõrget hinda oli võtnud nagu harilikult! Kuhu peaks Fleur selle pildi riputama? Trepikotta – see ei üllataks teda, sest seal on valgus hea, ja neid inimesi, kes tema juures käivad, paljas keha ei riiva. Huvitav – kuhu küll kõik need alasti pildid lähevad? Kunagi ei näe neid kusagil, nagu ei puutu ka silma vanasõnaline „surnud eesel“. Äkki ilmusid Soamesi vaimusilma ette kõngevad eeslid, kes astusid alasti piltide koormaga üle ilmaserva alla. Loobudes sellest kuulmatust nägemusest Soames tõstis parajasti õigel ajal silmad, et näha St. Pauli katedraali avarana nagu elu ise. Seda väikest kerjust oma pallidega täna siin ei olnud. Nojah, tal polnudki tema tarvis midagi! Nüüd pöördusid ta mõtted oma teekonna eesmärgi – P. P. R. S-i ja tema poolaasta arvete poole. Tema algatusel kirjutati kogu saksa äriosa maha – täielik kahju kakssada kolmkümmend tuhat naela. Möödunud poolaasta eest ei mingit dividendi ja siiski ulatas kahjusumma veel järgmisse poolaastasse. Noh, parem juba mädanud hammas korraga välja, et oleks temaga lõpp; aktsionäridel on kuus kuud aega üldise koosolekuni, et seisukorraga harjuda. Tema oli juba asjaga harjunud, sama sünnib ka teistega aja jooksul. Harva muutusid aktsionärid pahaseks, kui neid ei kohutatud – pika meelega ja kannatlik hulk!

Istungisaalis täitis vana ametnik suurest pudelist alles tindiklaase.

„Peadirektor büroos?“

„Jah, sir.“

„Teatage mind, palun.“

Ametnik läks. Soames vaatas kella. Kaksteist! Kitsas päikeseriba langes seinavoodrile ja põrandale. Ruumis polnud muud elavat kui porikärbes ja kella tiksumine; isegi ajalehti mitte. Soames vaatles kärbest. Tal tuli meelde, kuis ta poisikesena oli sinist ja rohelist porikärbest eelistanud harilikule kärbsele – nende läikiva värvi tõttu. Sellest võis midagi õppida. Silmapaistvad ja hiilgavad inimesed olid hädaohtlikud. Tõestuseks saksa keiser ja see itaalia luuletaja – kuis oli nüüd ta nimi? Ja see nende endi silmamoondaja! Ta ei imestaks sugugi, kui Elderson oleks eraelus hiilgav. Miks see mees juba ükskord ei tule? Ajas noore Butterfieldiga kokkupuutumine ta viivitama? Porikärbes ronis mööda aknaruutu, sumises alla, ronis uuesti üles; päike hiilis piki põrandat toas kaugemale. Siin mõjus kõik nii tühjalt, nagu kehastaks istungisaal kinnituse põhimõtet. „Hoia kõik nagu ta on.“

„Ma ei või ometi igavesti siin kükitada,“ mõtles Soames ja läks akna alla. Sellel laial tänaval, mis viis alla jõe poole, valgustas päike paari jalakäijat ja õllevedajat, kuid peatänaval voolas ja mürises liikumine. London! Peletislik paik! Ja kõik kinnitatud! „Kuis oleks see kõik kolmekümne aasta pärast?“ mõtles ta. Kujutleda, et London oleks ikka veel olemas, ainult ilma temata vaatlejana! Tal oli kahju Londonist ja ka iseendast. Isegi vana Gradman oleks siis juba läinud. Kinnitusseltsid töötaksid edasi, kuid kes võis sedagi öelda. Ja äkki märkas ta Eldersoni. See mees oli üsna lõbus, ühest riidest ülikond seljas, nelk nööpaugus.

„Mõtisklete tulevikust, mr. Forsyte?“

„Ei,“ ütles Soames. Kuidas võis see mees tema mõtted aimata?

„Rõõmustan, et sisse astusite. Nõnda on mul võimalus teile öelda, kui väga ma teile teie huvi eest meie ettevõtte vastu tänulik olen. See on haruldane. Muidu tuleb peadirektoril ikka üksi hoolitseda.“

Pilkas ta? Üldse tundus ta väga käbedana ja upsakana. Kergemeelsus äratas Soamesis alati kahtlust – selleks pidi ikka mõni eriline põhjus olema.

„Kui iga direktor nii ustav oleks kui olete teie, siis võiks rahulikult oma voodis puhata. Ma ei kõhkle öeldes, et enne teie tulekut juhatusse oli sellelt saadud abi minimaalne.“

Meelitus! Sel mehel peab midagi mõttes olema!

Elderson jätkas:

„Teile võin ma öelda, mida ma kellelegi teisele ei saanud öelda: meie äri ei tee mind kuigi õnnelikuks, mr. Forsyte. Inglismaal on paras aeg käes tundma õppida, milline on tõelikult tema seisukord.“

Iseenda mõtetele ootamata kinnitust kuuldes vaidles Soames vastu.

„Seni on mõtteta kisa tõsta, kui meid pole veel hoop tabanud,“ ütles ta. „Naela kurss on alles kõrge. Meie oleme visad.“

„Lommis, kardan ma. Kui midagi harukordset ette ei võeta, siis jäämegi sinna. Ja iga harukordsus, nagu teate, tähendab korratust ja viletsaid aastaid, enne kui valmib lõikus.“

Kuis võib küll see mees nõnda rääkida ja ise nii haljana ning hiilgavana paista kui mõni uus penn? See oli kinnituseks arvamisele, et temasse see ei puutu, mis sünnib. Ja äkki otsustas Soames katsuda talle hoopi anda.

„Et jutt kord viletsaist aastaist – ma astusin selleks sisse, et öelda: mina arvan, meie peaksime üldise koosoleku kokku kutsuma oma saksa äriosa likvideerimise suhtes.“ Ta rääkis seda põrandale ja tõstis siis äkki silmad. Tagajärg oli pettumus. Peadirektori hallid silmad vaatasid talle pilgutamata vastu.

„Seda ma ootasin teilt,“ ütles ta.

„Keda paganatki ei oodanud te!“ mõtles Soames, sest alles praegusel silmapilgul tõusis tal omalgi see mõte.

„Kutsuge aga kokku,“ jätkas peadirektor, „ma kardan ainult, teistele direktoritele see ei meeldi.“

Soames oleks tahtnud peaaegu öelda: „Minule ka mitte.“

„Aktsionäridele ka mitte, mr. Forsyte. Kauaaegsete kogemuste põhjal võin öelda, et mida vähem te millegi tüütavaga nende nina nühite, seda parem.“

„Võib olla,“ ütles Soames oma vastuväitel püsides; „kuid see oleneb pahest asjadele mitte tahta näkku vaadata.“

„Loodetavasti ei süüdista teie, mr. Forsyte, mind tulevikus, et mina pole asjadele näkku vaadanud.“

Tulevikus! Mis pagan mõtleb see mees sellega?

„Noh, järgmisel juhatuse istungil toon ma selle kõne alla,“ ütles Soames.

„Üsna õige!“ ütles peadirektor. „Kõige parem muidugi asi kohe otsustada, eks?“

Jällegi see ebamäärane pilge, nagu oleks tal midagi veel tagavaraks. Mehaaniliselt vaatas Soames selle mehe sinisetriibulistele kätistele, mis hästi triigitud, tema helekollast vesti ja valgete täppidega sinist kaelasidet – täielik moejünger. Tõusis tahtmine anda talle teine laeng.

„Muu seas,“ ütles ta, „Mont on raamatu kirjutanud, mina ostsin omale ühe eksemplari.“

Mitte ainustki silmapilgutust! Pisut rohkem näitas ehk hambaid – valehambaid kahtlemata!

„Mina võtsin kaks eksemplari – vaene, armas Mont!“

Soamesil oli tundmus, et ta on löödud. See mees oli kaitstud nagu vähk ja libe kui lutsukala.

„Noh,“ ütles ta, „ma pean minema.“

Peadirektor sirutas käe.

„Elage hästi, mr. Forsyte. Olen teile nii tänulik.“

Sõna otsekoheses mõttes surus see mees tema kätt. Segases meeles läks Soames välja. Nii harva oli tema kätt surutud! See hävitas tema tasakaalu. Ja ometi oli see ehk ainult krooniks täielikule näiteetendusele. Kes teab. Temal aga oli aktsionäride kokkukutsumiseks praegu vähem soovi kui varem. Ei, ei! See oli ainult pauk hirmutuseks, aga ta polnud tagajärgi annud. Kuid Butterfieldi pauk oli tabanud, kindlasti! Kui Elderson oleks süüta, siis oleks ta tingimata kuidagi noormehe häbematusele tähendanud. Ometi oli niisugusel mehel küllalt külma verd, et kallaletungi nurja ajada ja teist seega torkida.

Ei! Polnud midagi parata! Süü tõendusest oli ta sama kaugel kui varemaltki; ja tõtt öelda – sellepärast rõõmus. Niisugusel skandaalil poleks mingit mõtet, ta mustaks ainult kogu ettevõtet, direktoreid ja kõike. Inimesed olid nii hooletud, nad ei viitsinud kunagi mõelda või laitust jagada sinna, kus selle õige paik. Silmad lahti hoida ja kõik minna lasta, nagu ta on! Pole mingit mõtet erilasepessa torgata! Sinnamaale oli ta oma mõtetega jõudnud, kui kellegi hääl ütles

„Hea, et kohtasime, Forsyte! Lähete ehk minu teed?“

„Vana Mont“, kes astus Snooksi trepist alla.

„Ma ei tea,“ ütles Soames.

„Ma lähen ‚Aeroplani‘ lõunaootele.“

„Sinna uuepärasesse lokaali?“

„Läheb moodi, teate, Forsyte – läheb moodi.“

„Just praegu olin Eldersoni juures. Ta on teie raamatust kaks eksemplari ostnud.“

„Armas aeg! Vaene mees!“

Soames naeratas nõrgalt. „Sedasama ütles tema teie kohta! Ja arvake, kes need raamatud talle müüs? Noor Butterfield.“

„On ta alles hinges?“

„Vähemalt täna hommikul oli.“

Sir Lawrence'i näos tõmbles.

„Olen aru pidanud, Forsyte. Räägitakse, et Elderson peab kahte naist ülal.“

Soames vahtis päranisilmil. Asi oli lihtne – see seletaks kõik.

„Minu naine ütleb, et seda on veidi palju, Forsyte. Mis teie arvate?“

„Mina?“ ütles Soames. „Mina tean ainult, et see mees on külm kui kurk. Mina astun siia sisse. Elage hästi!“

Sellest baronetist polnud kuidagi kasu, sest tema ei suutnud midagi tõsiselt võtta. Kaks naist! Eldersoni eas! Missugune elu! Oli tõepoolest niisuguseid, kes ühe asjaga ei rahuldunud – hädaohtlikult elades! See oli temale arusaamata. Võid selletaolist meest silmitseda ja silmitseda ja ometi mitte midagi näha. Ja ometi pidi neid arvestama! Ta läks trepikojast läbi ja astus ruumi, kus connoisseurslased sõid lõunaoodet. Ta võttis toidutähe ja tellis tosina austreid, aga kuna tal meelde tuli, et kuunimes polnud ühtegi r-e, nõudis nende asemele küpsetatud merikeelt.