Valge ahv/Putku pistnud

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kaheksas peatükk.

Putku pistnud.

„Ei, mu armas, loodus on valmis!“

„Mis sa sellega arvad, Michael?“

„Noh, vaata meie looduseromaane. Usin töö, tegevus koondatud Cornwalli kaljudele või Yorkshire rabasse – oled sa kunagi Yorkshire rabas käinud? – see hakkab külge. Ja siis see Dartmoori kildkond. Taevake! Dartmoor, kust tulevad kired – sa pole kunagi Dartmooris käinud? Noh, sealt nad ju ei tule, tead. Ja siis see South Sea kamp! O, la, la! Ning see sõnamulistajate, sõnapurskajate kool, see jääb loodusest penikoormad eemale. Külaidiootide kool on pisut parem, kindlasti. Lõpuks, vana Wordsworth leidis looduse ja temal on ta rahustusvahend. Muidugi, peale selle on olemas toores loodusejõud, aga kui te sellega tegemist teete, siis peate kogu aeg oma elu eest võitlema – see loodus aga, millest meie lobiseme, on ametlikult lubatud, kenasti tembitud ja pudelitesse ‚villitud‘. Tema pole tänapäeva stiilile küllalt moodis.“

„Oo, sellegi pärast lähme jõele sõitma, Michael. Teed võime juua ‚Ulualuses‘.“

Nad olid parajasti just sinna kohta jõudmas, millele Michael ikka nimeks andis: „see soovipärane asukoht“, kui Fleur ettepoole kummardus ja tema põlve puutudes ütles:

„Ma pole sinu vastu pooltki nii kena, kui seda ära oled teeninud, Michael.“

„Armuline jumal, mu kullake! Mina olen ikka arvanud, et oled küll.“

„Tean, et olen enesearmastaja, eriti just nüüd.“

„See on ainult see üheteistkümnes baronet.“

„Jah; see on suur vastutus. Loodan ainult, et ta on sinu moodi.“

Michael libises silla äärde, tõmbas aerud sisse ja istus Fleuri kõrvale.

„On ta minu moodi, siis salgan ta maha. Aga pojad lähevad emasse.“

„Mina mõtlesin iseloomu. Nii hirmus tahaksin ma, et ta oleks lõbus ja püsiv ja et ta tunneks – elu on veel vaeva väärt.“

Michael vahtis üksisilmi tema huuli – need värisesid; tema palgeid, mis pealelõunasest päikesest pisut pruunid, ja viltu laskudes surus ta oma pale vastu Fleuri oma.

„Temast saab rõõmsameelne poisu, olen selles kindel.“

Fleur raputas pead.

„Ma ei tahaks, et ta oleks ahne ja isekas; see on minul veres, tead. Kuigi näen, et see on inetu, ometi ei või ma parata. Kuidas sa saad, et sina ei ole?“

Michael sasis vaba käega oma juukseid.

„Ega päike sulle liiga palav ole, ega, kullake?“

„Ei. Päris tõesti, Michael – kuidas?“

„Aga ma olen ju. Vaata ometi, kuidas ma sind ainult enda jaoks tahan. Sellest ei ravitse mind miski.“

Fleuri kerge palgesurumine vastu mehe oma andis sellele südant ja ta ütles:

„Mäletad sa seda ööd, kus sa mööda teed alla tulid ja minu siit paadist leidsid? Kui sa ära läksid, seisin ma pea peal, et teda jahutada. Olin sootuks arust ära; ma ei uskunud, et mul vähematki – –“ Ta peatus. Ei! Ta ei tahtnud seda meelde tuletada, sest see oli öö, kus Fleur talle ütles: „Tulge uuesti, kui ma tean, et mu soov ei täitu!“ Tundmata onupoeg!

Fleur ütles rahulikult:

„Mina olin tol korral sinu vastu häbemata, Michael, kuid ma olin hirmus õnnetu. Nüüd on see läinud. Lõpuks ometi; nüüd pole enam midagi viltu, kui poleks mu enda loomust.“

Kuna Michael teadis oma tundmused ajakohatud olevat, ütles ta:

„Oo! Kui ainult see! Kuis oleks teega?“

Käsikäes astusid nad mööda muru üles. Kodus polnud kedagi – Soames Londonis, Annette kusagil aiapidul.

„Me joome teed rõdul, palun,“ ütles Fleur.

Seal istudes õnnelikumana, kui Michael enda kunagi mäletas olnud olevat, andis ta teatud väärtuse loodusele – hiilivale päikesevalgusele, nelkide ja rooside lõhnale, haabade ohkele. Annette lemmiktuid kuristasid ja teisel pool rahulikult voolavat jõge tõusid paplite teravad ladvad piki kauget kallast. Kuid lõpuks nautis ta neid ometi ainult sellepärast, et see noor naine viibis tema kõrval, keda ta armastas vaadata ja puutuda, ja et tal esimest korda oli tundmus – see naine ei taha praegu tõusta ega ära lennata kellegi teise või millegi muu juurde. Imelik, et väljaspool sind ennast võis leiduda olevus, kes röövis maailmalt põhjani tema tähtsuse, „näppas“ kogu tema „nükete noosi“ – ja see oli su oma naine! Väga imelik, kui vaadata, mis sa oled! Ta kuulis Fleuri ütlevat:

„Muidugi, ema on katoliiklane, aga kirikuskäimise on ta isaga siin elades jätnud. Mind pole ta sellega kunagi liiga tülitanud. Olen arutanud, Michael – mis teeme temaga?“

„Las minna oma teed.“

„Ma ei tea. Midagi peab talle ometi õpetama, sest ta läheb ju kooli. Katoliiklastel, tead, on tõesti midagi oma usust.“

„Jah; nemad usuvad pimesi; see on tänapäev ainuke loogiline.“

„Mina arvan, et kui puudub usk, siis paistab kõik mõttetuna.“

Michael surus tagasi sõnad: „Me võime ta päikesekummardajaks kasvatada,“ ja ütles selle asemel:

„Minule näib, et ükskõik mis temale ka õpetada, see kestab ainult seni, kui ta ise hakkab mõtlema; siis teeb ta ometi, mis temale hakkab.“

„Aga mis siis sina ise sellest arvad, Michael? Sina oled selle vastamiseks sama hea kui iga teinegi, keda tunnen.“

„Taevake!“ lausus Michael imelikult meelitatuna. „Tõesti ikka?“

„Mida sina õieti usud? Ole tõsine!“

„Noh, kullake, dogmaliselt mitte kui midagi – see tähendab muidugi, et mul polegi usku. Mina usun, mängu peab ausalt mängima – kuid see on juba kõlblus.“

„Kuid kindlasti pole see kuigi kasulik toetuda ainult iseendale. Kui ükskõik missugusest usust mingit tulu saaks, siis peaks seda kasutama.“

Michael naeratas, kuid ainult sisemiselt.

„Sina talitad üheteistkümnenda baronetiga nagu sa heaks arvad ja mina olen sulle selles abiks. Kui aga tema põlvnemist arvesse võtta, siis peaks temast kahtleja tulema.“

„Aga mina ei taha, et ta seda oleks. Ennem olgu ta rahuldunud ja veendunud ning muud selletaolist. Kahtlemine teeb inimese püsimatuks.“

„Mitte põrmugi valget ahvi temas? Ah! See oleks huvitav! See on ju tänapäev õhus, arvan ma. Ainuke asi – võimalikult vara peab teda õpetama teisi inimesi arvesse võtma ja seda, kui vaja, kas või tuhvliga.“

Fleur vaatas talle selgel pilgul otsa ja hakkas naerma.

„Jah,“ ütles ta: „Ema tahtis seda proovida, aga isa ei lubanud.“

Koju tagasi jõudsid nad alles pärast kella kaheksat.

„Emb-kumb, kas on minu või sinu isa siin,“ ütles Michael trepikojas; „näe, esiaegne kübar.“

„See on taadi oma. Tema oma on seest hall, Barti oma pruun.“

Hiina toas oli tõepoolest Soames, avatud kiri käes ja Ting-a-ling jalge ees. Ta sirutas sõnalausumata kirja Michaelile.

Polnud seal kuupäeva ega aadressi; Michael luges:

„Armas mr. Forsyte! Ehk olete nii lahke ja ütlete teisipäeval juhatuse koosolekul – mina olen teel ennast oma võimalikkude väikeste pattude tagajärgedest vabastama. Sel ajal, mil see kiri teile kätte jõuab, olen mina juba ammu läinud. Alati olen arvamisel olnud, et õige kunst elus ja ka äris peitub teadmises, kunas ei tohi tagasi põrgata. On asjata minu vastu midagi ette võtta, sest minu isik on tabamatu, nagu te seda vististi seaduses nimetate, ja varandust ei jää mul mingisugust maha. Kui teil eesmärgiks oli mind nurka suruda, siis ei või ma teile teie taktikas õnne soovida. Olite teie aga, teisest küljest, selle noormehe minu juurde tuleku algatajaks, meelde tuletades ja hoiatades, et te seda asja ikkagi pole jätnud, siis tahaksin teid veel kord tänada, lisaks sellele, mis ma teile ütlesin juba mõni päev tagasi. Kõige suurema austusega, armas mr. Forsyte,

Teie alandlik teener
Robert Elderson.“

Michael ütles lõbusalt:

„Õnnelik lahendus! Nüüd tunnete end kindlamana, sir.“

Soames laskis käe üle näo käia, nähtavasti selle ilme kustutamiseks. „Seda arutame pärast,“ ütles. „Koer oli mul seltsiks.“

Michael imetles teda sel silmapilgul. Nähtavasti neelas ta oma nukruse alla, et Fleuri mitte erutada.

„Fleur on pisut väsinud,“ ütles ta. „Me käisime jõel ja jõime teed ‚Ulualusel‘; majaprouat polnud kodus. Asume kohe lõunalauda, Fleur.“

Fleur võttis Ting-a-lingi käele, hoides oma nägu tema limpsimise eest.

„Kahju, et pidid ootama, taat,“ lausus ta kollaste karvade tagant; „ma ainult pesen end, riideid ei vaheta.“

Kui Fleur oli läinud, võttis Soames kirja.

„Kena kupatis,“ lausus ta. „Millega see küll lõpeb, seda ei tea.“

„Kas siis see veel lõpp ei ole, sir?“

Soames vahtis Michaelile päranisilmil otsa. Ah need noored küll! Tema seisis avaliku skandaali ees, mis võis mõni teab mis endaga kaasa tuua – võib olla varanduse ja hea nime kao, ja nemad võtavad seda nagu – –! Neil pole mingit vastutusetunnet, ei! Tema isa Jamesi närvlik pessimism ja anne kõike kõige halvemas valguses näha oli vallanud Soamesi sest hetkest saadik, mil ta sai klubis selle kirja. Ainult see eriline viisakas „vorm“, mis omane Jamesile järgnevale sugupõlvele, takistas teda kartust avaldamast, kuigi Fleuri polnud enam toas.

„On teie isa linnas?“

„Ma arvan küll, sir.“

„Hea!“ Mitte et ta kergendust oleks tunnud. Sel baronetil puudus ju samuti vastutusetunne, kuis muidu võis ta tema sinna juhatusse viia! See kõik tuli läbikäimisest inimestega, kes kasvatatud parandamatult kergemeelseks ja kel puudub tõsine tundmus raha vastu.

„Kuna nüüd Elderson on putku pistnud,“ ütles ta, „peab kogu kupatis päevavalgele tulema. Tema pihtimus on siin minu käes –“

„Miks ei kisu te seda puruks ega ütle, et Elderson on tiisikuse saanud?“

Et võimatu oli selle noormehega tõsiselt rääkida, vaevas Soamesi samuti, nagu oleks ta söönud rasket pudingit.

„Arvate, et see oleks aus?“ ütles ta tigedalt.

„Andke andeks, sir!“ ütles Michael kainelt. „Võin ma üldse kuidagi abiks olla?“

„Küll ikka; kui jätate oma kergemeelsuse ja hoiate, et Fleur asjast haisu ninasse ei saaks.“

„Seda ma teen,“ ütles Michael tõsiselt. „Seda ma tõotan. Olen tumm kui kala. Mis mõtlete nüüd teha?“

„Vististi peame aktsionärid kokku kutsuma ja selle kuritarvituse neile selgeks tegema. Tõenäolik, et nad seda pahaks panevad.“

„Ma ei mõista, miks peaksid nad seda. Mis oleksite võinud teie teha?“

Soames nohises.

„Elus pole mingit tasakaalu teenete ja tasu vahel. Kui sõda teile seda ei õpetanud, siis ei suuda seda miski.“

„Fleur tuleb kohe alla,“ ütles Michael. „Ehk vabandate mind silmapilguks; me jätkame hiljem.“

See hiljem ei sündinud enne, kui Fleur oli juba magama läinud.

„Nüüd, sir,“ ütles Michael, „on minu isa arvatavasti ‚Aeroplanis‘. Tema käib seal ilmalõpu üle järele mõtlemas. Pean ma ehk talle kõlistama, kui teil on homme juhatuse koosolek?“

Soames nokutas pead. Tema ei saaks nahkagi silma peale – miks peaks siis „vana Montki“ saama!

Michael läks hiina teekasti juurde.

„Bart? Siin Michael. Vana For – – minu äiapapa on siin! talle on hea pill sisse antud… Ei. Elderson. Saad ehk kuidagi siia tulla, et kuulda?… Ta tuleb, sir. Jääme meie alla või läheme üles minu kabinetti?“

„Alla,“ lausus Soames, kelle silmad rippusid valgel ahvil. „Ma ei tea tõesti mitte, kuidas see kõik lõpeb,“ lisas ta äkki.

„Kui seda teaksime, sureksime igavuse kätte.“

„Rääkige ainult enese eest. Kogu see usaldatamatus! Ma ei tea, kuhu see viib.“

„Võib olla kuhugi, mis pole taevas ega põrgu, sir.“

„Tema eas mees!“

„Sama vana kui minu isa; halb aasta, arvan ma. Oleksite teie ometi sõja kaasa teinud, sir, see oleks lõpmata teie meelt kergendanud.“

„Tõepoolest!“ ütles Soames.

„Tema võttis küll vankril teljepulga – õige, aga, Issand jumal, ta andis meile aimu meie visadusest, kui seda tarvis peaks tulema.“

Soames vahtis päranisilmil. Andis see noormees talle õpetust pessimismi vastu?

„Vaadake noort Butterfieldi,“ jätkas Michael, „ronis otseteed karukoopasse, Eldersoni juurde! Ja vaadake seda noort naist, kes oli ‚üleni‘ mudeliks selle pildi maalimiseks, mille teie ostsite ja meile tõite! See on meie endise pakkija naine, mehe küütisime raamatute näppamise pärast minema. Tema teenis sellega hulga raha, et ta end laskis alasti maalida, ja ometi jäi ta seejuures viisakaks. Selle rahaga sõidavad nad nüüd Austraaliasse. Jah, ning vaadake seda näppajat ennast: ta näppas selleks, et oma naisele pärast kopsupõletikku elu sisse saada, ja langes sinnamaale, et pidi tänaval palle müüma.“

„Ma ei mõista, millest te räägite,“ ütles Soames.

„Ainult visadusest, sir. Teie ütlesite ju, et teie ei tea, millega see kõik lõpeb. Noh, aga vaadake töötuid! On kusagil maa, kus nad samuti välja kannatavad nagu meil? Teadmine, et olen inglane, annab mulle ikka ja jälle kangust juurde. Teile mitte?“

Sügavas sisemuses panid need sõnad Soamesis midagi liikuma, aga ta ei mõelnudki seda väljendada, vaid jätkas valge ahvi silmitsemist. Püsimatu, ebainimlik ja ometi nii inimlik kuri nukrus selle looma silmis! „Silmavalged puuduvad!“ mõtles Soames; „see tuleb sellest, arvan ma.“ Ja George oli armastanud seda pilti oma sängi vastas rippumas näha! Nojah, George'il oli visadust – veel viimasel hingetõmbusel heitis ta nalja; väga inglaslik oli ta, see George! Väga inglaslikud kõik Forsyte'id! Vana onu Jolyon ja tema viis aktsionäridega talitada; Swithin, sirge, pondunud ja liiga suur väikese tugitooli jaoks Timothy juures: „Kõik need väikesed putukad!“ arvas ta veel praegu tema sõnu kuulvat; ja onu Nicholas, kelle ebaväärtuslikuks teisendiks oli see Elderson – Nicholas, see väle ja kärmas ning õige tiiras, kuid aususe suhtes väljaspool igasugust kahtlust. Ja vana Roger oma pöörasuses ja saksa lambalihaga! Ja tema oma isa James – kuidas oli küll tema elu küljes rippunud! Pikk ja nõrk nagu pilliroog, aga ometi elu küljes rippunud! Ja Timothy oma konsolideeritud riigipaberitega, surres saja-aastasena! Neil inglise poistel oli keha ja kangust, hoolimata nende imelikest iseäraldusist. Ja Soamesis tõusis mingisugune atavistlik tahtejõud. Küllap nad näevad ja küllap ka tema näeb – ja sellest aitab seks korraks!

Auto rataste krabin äratas ta unistusest. Seal tuli lobisev „vana Mont“, kes kahtlemata sama kergemeelne nagu alati. Ja oma käe asemel sirutas ta temale Eldersoni kirja.

„Teie kallis koolivend on putku pistnud,“ ütles ta.

Sir Lawrence luges kirja läbi ja vilistas.

„Mis te arvate, Forsyte – Konstantinoopolisse?“

„Tõenäolikum, et Monte Karlosse,“ ütles Soames süngelt. „Salajane vahetasu – sellepärast välja ei anta.“

Imelik tõmblemine selle vana baroneti näos tegi talle teatud lõbu – see asi läks talle ometi nähtavasti südamesse.

„Mina arvan, Forsyte, et tema põgenes tõelikult oma naiste eest.“

See mees oli parandamatu! Soames kehitas peaaegu ägedalt oma õlgu.

„Parem peaksite katsuma endale selgeks teha,“ ütles ta, „et rasv säriseb alles tulel.“

„Kindlasti, kallis Forsyte, seal on ta juba sest ajast saadik, mil prantslased okupeerisid Ruhri. Elderson on läinud, peame nimetama kellegi teise tema asemele. Mis seal veel muud teha?“

Soamesil oli äkki imelik tundmus, nagu oleks ta oma aususega liiale läinud. Kui niisugune ausus nagu see üheksas baronet ei võinud Eldersoni pihtimusest järeldusi teha, olid need siis tõelikult üldse olemas? Oli siis kisa ja skandaal üldse tarvilik? Jumal teab, et tema isiklikult ei vajanud seda mitte! Ta ütles raskelt:

„Nüüd on meil kahtlemata tõendus pettuses; meie teame, et Elderson viis erilise maksu eest operatsiooni läbi, mis tõi aktsionäridele puhast kahju. Kuidas võime seda nende eest varjata?“

„Kahju on sündinud, Forsyte, mis aitaks siin neile teadmine?“

Soames kortsutas kulmu.

„Meie asume ju usaldusmehe seisukorras. Mina poleks valmis varjamise riisikot oma peale võtma. Kui meie varjame, oleme kaassüüdlased. Asi võib iga silmapilk päevavalgele tulla.“

Oli see ettevaatus, mitte ausus, siis ei võinud tema sinna midagi parata.

„Heameelega päästaksin Eldersoni nime, sest me olime üheskoos – –“

„Seda ma tean juba,“ ütles Soames kuivalt.

„Aga miks peaks see üldse päevavalgele tulema, Forsyte? Elderson vaikiks temast, samuti ka noor Butterfield, kui temale seda ütlete. Need, kes vahetasu maksid, vaikiksid ammugi. Ja peale meie kolme ei tea sellest keegi midagi. Meie pole sellest ometi mingit tulu saanud.“

Soames vaikis. Väide oli tabav. Muidugi oleks täiesti ülekohus teda Eldersoni tegude pärast karistada.

„Ei,“ ütles ta siis äkki, „see ei läheks. Kord seadusest loobuda, siis ei tea kunagi, kus see lõpeb. Aktsionärid on kahju kannatanud ja neil on õigus kõiki tõsiasju teada, mida teavad direktorid. Võib-olla on võimalusi asja heaks teha. Meie ei või seda otsustada. Võib-olla on neil abinõu meidki vastutusele võtta.“

„Kui asi on nõnda, Forsyte, siis olen teiega nõus.“

Soames tundis tülgastust. Montil polnud mingit õigust nii rüütellikult talitada, ilma et oleks kulusid arvestanud, sest kui üldse kulusid katma pidi, siis mitte tema, sest tema maa-ala oli raskesti võlgadega koormatud, vaid seda pidi tegema Soames, kelle varandust oli haruldaselt kerge sulaks muuta.

„Noh,“ ütles ta külmalt, „tuletage seda homme meelde. Mina lähen magama.“

Ülal lahtise akna all ei olnud tal voorusetunnet, vaid ta maitses ainult teatud rahu. Tema oli otsustava sammu astunud, tulgu nüüd, mis tuleb!