Villu võitlused/12
12
Päeval enne toomapäeva tuli sepp Villu suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti kui tuntud meest ja komtuuri sõpra igal ajal keelamata sisse. Sepal oli viisiks võetud, et igakord, kui võõralt maalt tagasi jõudis, komtuurile mõne jahikoera või ankrutäie kõige paremat marjaviina tõi. Muidu oli ta ikka esimesel päeval peale kojutulekut komtuuri vaatama läinud. Seekord oli ta kingi kätteandmisega kaks nädalat viibinud, aga selle eest oli ka kink kallim kui enne kunagi. Komtuuri ei olnud kodus ja sepp jäi teda lossi ootama. Igava ootamise kergenduseks laskis ta alt linnast omal kulul aamitäie kõige kangemat viina tuua ja pidas õhtul lossi sõjameestega rõõmsat joomapidu. Aeg-ajalt luusis ta õues ja lossis ümber, lobises palju sõjameestega, pakkus ennast nende juurde öömajale ja lubas veel aamitäie viina muretseda.
Hilisel õhtul tuli Risti Krõõt lossivärava ette ja palus komtuuri jutule saada. Vahid ei lasknud teda sisse, öeldes, et komtuur on välja sõitnud. Krõõt jäi värava taha ootama. Pika külmavärina ja hambalõgina järel kuulis ta aisakellade kõlinat ja kapjade müdinat. Tore saan, milles komtuur kahe orduvennaga istus, sõitis värava ette. Härrad olid heas tujus, sest nad tulid võõruspidult ühe rikka mõisniku juurest, kelle tütart komtuuri vennapoeg, noorem Goswin Herike kosis. Täna oli kihlus olnud.
„Komtuuri-härra, komtuuri-härra!“ kiunus kaeblik hääl tee kõrval ja Krõõt langes põlvili lume sisse. „Lubage sõna rääkida!“
„Sest naisest ei saa ma enne surma lahti,“ tõreles komtuur paha meelega. „Mis sa jälle minust tahad, vanamoor? Eks ma ütelnud sulle mineval korral, et sa enam mu silma ette ei pea tulema? Mul on himu sind kuhugi maa alla peita, et sa ükskord rahule jääksid. Kasi minema ja täna loojat, et ma täna heas tujus olen.“
Lossivärav tõmmati üles ja hobused hakkasid liikuma. Krõõt haaras saanist kinni ja ütles tasa, aga tungivalt:
„Kui te mind kuulda ei võta, siis olete homme surnud.“
„Pea, kutsar!“ hüüdis komtuur ja ronis saanist välja. „Mis sa jampsid, naine?“
„Minu käes on teie ja kõigi sakste elu,“ sosistas Krõõt. „Viige mind ühte kohta, kus ma teiega üksinda võin rääkida. Täitke mu palvet, komtuuri-härra, muidu sünnib hirmus õnnetus.“
„Tule mu järele,“ ütles komtuur. Orduvendi käskis ta edasi sõita ja viis Krõõda väravavahi tühja kongi. „Nüüd räägi, naine, ja hoia ennast tühja lori eest!“ ütles ta karedalt.
„Enne tõotage mulle üht palvet täita,“ palus Krõõt. „Ma ei palu muud kui oma poja elu.“
„Kes siis tema elu tahab võtta?“
„Teie ise, komtuuri-härra.“
„Oled sa hulluks läinud?“
„Teie käes seisab võimus Priidu elu ja surma üle. Kui teie mulle tema elu kingite, siis pääsete ise surmast.“
„Räägi ruttu, küll siis näeme.“
„Ei, enne tõotage, et teie mu poja, kui ta teie kätte satub, mulle elusalt tagasi annate.“
„Aga kui ta süüdlane on?“
„Temal ei ole mingisugust süüd. Ta on ennast kurjade kiusajate läbi nii kaugele eksitada lasknud, et vahest hirmsa süü osaliseks võiks saada. Selle eest tahan mina teda hoida.“
„Kui tal süüd ei ole, siis ei võta ka keegi ta elu. Aga nüüd räägi ruttu, muidu lasen sinu suu vägisi lahti teha.“
„Tõotage enne...“
Komtuur tõukas ukse lahti ja hüüdis sulaseid.
„Komtuuri-härra, ärge hüüdke sulaseid, ma tahan kõik tunnistada!“ karjatas Krõõt. „Teie näete siis isegi, et Priidul süüd ei ole, vaid kõik on äraneetud sepa süü!“
Komtuur käskis sulaseid, kes juba joostes tulid, oodata ja tõmbas ukse jälle kinni. Nüüd rääkis Krõõt kõik ära, mis ta vana kantsi varemetes oli kuulnud. Oma kustumatut viha sepa vastu tõendas ta sellega, et kuuldud sõnadele hirmsaid sajatusi ja sõimusõnu juurde luuletas, mida sepp rüütlite ja sakste kohta olevat tarvitanud. Teadmata on, kumb asi Risti Krõõta enam äraandmisele avatles, kas hirm poja elu pärast või himu sepale kahju teha.
„Näete nüüd ise, komtuuri-härra, et Priidul sugugi süüd ei ole, vaid et kõik pagana sepa süü on, kes vist praegu juba siin teie ja kõigi sakste elu varitseb,“ lõpetas Krõõt oma jutu.
„Sinu poeg on ise süüdlane,“ ütles komtuur kulmu kortsutades. „Ta on rahutu inimene, keda talupoegade hulka ei tohi jätta. Tänu pärast tahan ma temale sinu palvet mööda elu kinkida, aga ta jääb igaveseks ajaks vangi... Vait! Mitte sõna enam! Sina ise jääd ööseks siia vahi alla, et su vallalise keele läbi kahju ei sünniks. On su poeg tõesti esimese ree peal, siis lasen ta elusalt kotist välja tõmmata ja sa võid teda viimast korda näha. Pärast ei näe ta enam päevavalgust, ja niisama käib sinu käsi, kui sa iialgi veel lossi ligidale tuled.“
„Komtuuri-härra, veel üks sõna!“ kisendas Krõõt hirmsas ahastuses; aga komtuur oli juba uksest välja läinud ja ukse lukku keeranud.
Seni oli sepp Villu sõjameestega soojas toas priskesti purjutanud. Meeste näod lõkendasid, mõned norskasid, käed pea all, laua ääres, mõned juba selili põrandal, kuid sepp valas kannud ikka uuesti täis ja tõendas, et kaks vaati täna tühjaks pidavat saama.
„Olgem täna rõõmsad, sest homme võime surnud olla!“ naeris ta salalikult.
Sulased ei lasknud end sundida, vaid jõid vahvasti, kiitsid sepa lahket kätt ja mõnasid rüütlite ihnust, kes neile nii häid pidusid iialgi ei valmistanud.
Öö oli juba käes, kui sepale teada anti, et komtuur koju on tulnud ja teda enese juurde kutsuvat.
„Ma tulen pea tagasi,“ ütles Villu üles tõustes. „Jooge tublisti, mehed, kuna juua on. Teises ilmas ei ole viinamägesid.“
Ta võttis ankru kaenlasse ja läks sulase järele. Sulane viis ta kõrgesse, kitsaste akendega kambrisse, kus vahaküünlad põlesid ja laual kuld- ja hõbepeekrid kiiskasid. Komtuur ja mõned ordurüütlid istusid lauas ja jõid kallist viina. Komtuur võttis sepa teretuse lahke näoga vastu ja hüüdis:
„See on ilus, sepp, et sa vanu sõpru ei unusta. Oled ennast sel aastal kauemini oodata lasknud kui muidu. Vahest tõrkusid sellepärast, et ma sind viimati pisut pahandasin? Lepime ära. Ma palun oma eksitust siin orduvendade ees andeks. Kas oled nüüd rahul?“
Villu ei leidnud kohe vastust.
„Sa kannad ikka veel viha?“ kõneles komtuur edasi. „Noh, kuule siis, mis ma veel sinu lepitamiseks olen teinud. Sa kannad ikka veel Viljandi lossi pärisorja nime, aga sa oled ordut kui sõjamees nii kaua ausasti teeninud ja temale nii palju häid sõjariistu sepitsenud, et meil ammugi nõu oli sind vabaks meheks teha. Ma palusin kohe pärast sinu pahandamist landmeistrit sinu vabakslaskmise asjus, aga sõja pärast on vastus viibinud, nii et hiljuti alles siia jõudis. Nüüd küsin ma sinult: kas tahad ise vaba mees olla?“
„Tahan küll,“ vastas sepp tumeda häälega.
„Siis pane ankur maha ja astu ligemale!“
Sepp tegi, kuidas kästud.
„Heida põlvili!“ ütles komtuur.
Ühe silmapilgu jäi sepp viivitama; siis nõtkus ta mõrul näol ühe põlve peale. Komtuur andis talle kerge kõrvalopsu ja ütles:
„See olgu viimne kõrvalops, mis sa kui pärisori tõrkumata pidid kannatama. Kui vaba mees ei tohi sa ennast kellestki enam lüüa lasta. Tõuse üles ja võta oma priiusekiri.“
Komtuur võttis laualt pitseriga ehitud pärgamendi ja andis ta Villu kätte. Siis raputas ta õnne soovides sepa kätt.
Villu käsi värises, kui ta kalli priiusekirja põue pistis; komtuuri heldus oli tema pehmet südant nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt pisaraid suutis summutada. Mitte üht sõna ei saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas nagu midagi oodates sepa otsa.
„Nüüd oleme tasa,“ ütles komtuur viimaks tumedalt. „Sina oled mind surmast, mina sind orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!“
Sepp võttis karika, mida talle pakuti, loksutas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga ära. Nüüd alles pääsesid ta keelepaelad valla.
„Tänu teile, komtuuri-härra, priiuse ja hea lonksu eest,“ ütles ta sügavas liigutuses. „Praegu leian vaevalt sõnu oma tänu tunnistuseks, aga edaspidi, võib-olla peagi, tahan seda teoga tunnistada. Nüüd palun esiti vana auandmise märgiks see ankrutäis marjaviina, millest paremat maa peal ei ole, vastu võtta ja kohe katsuda.“
„Näita siia!“ ütles komtuur.
Villu tegi ankru lahti ja valas peekrid täis. Viin oli tõmmukat karva, imehea lõhnaga.
„Ega siin kihvti sees peaks olema?“ ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt.
„Ei ole,“ kinnitas komtuur. „Ma tunnen seppa!“
Ta pani peekri huulte külge ja jõi ta vahet pidamata tühjaks.
„Imeline viin!“ ütles ta keelt laksutades. „Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinu kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks, et ma sepast kitsim ei ole. Lähme kohe!“
Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad sammusid pikast trepist alla ja läksid mitmest võlvialusest läbi. Komtuur keeras viimaks ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket, hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti tagumist seina silmas pidada. Sepp täitis vastu tahtmist käsku. Ta süda oli arusaamatul põhjusel valutama hakanud. Tähendatud kohal ei näinud ta muud kui lukutaolist vigurit, mis seina sisse oli müüritud. Vigur oli kentsakas ja sepp hakkas seda asjatundlikult uurima, ilma et õiget aru kätte oleks saanud.
„Kas hakkad nüüd aimama, mis ma sulle kinkida tahan?“ küsis komtuur ta selja taga.
„Ei sugugi,“ vastas sepp rõhutud häälel. Ta kõri oli kinni nööritud.
„Ma kingin sulle elu, mässaja!“ müristas komtuur hirmsa häälega.
Samal silmapilgul hakkas vigur sepa silma ees liikuma, põrand vajus ta jalge alt ja sepp tundis ennast maa alla kukkuvat.
Kui Villu kohmetusest toibus, ei näinud ta kusagil enam vähemat valguse kiirt. Sumbunud õhk ja mädahais panid teda läkastama. Enese all tundis ta poriga segatud märga põhku olevat ja kätega ümber katsudes leidis ta ennast nelja kitsa kiviseina vahelt. Ta kargas püsti ja sirutas käed ülespoole, aga sõrmed ei ulatanud lakke. Ta katsus ronida, aga seinad olid nii libedad, et sõrmed kuhugi kinni ei hakanud.
Sepp ei võinud enam kahevahel olla: ta oli sügava, pimeda haua põhjas.
Silmapilguks tegi mõte, et ta ennast kavalast rüütlist nagu rumal laps petta oli lasknud, sepa mõistuse segaseks. Ta tagus rusikatega vastu seinu, et veri taga, kiskus enese karvu ja karjus hirmsasti. Kui keha väsinud ja aru jälle selginud oli, istus Villu maha, mattis pea käte vahele ja himustas surra. Surm ei tulnud, vaid tuim, tundmuseta ja himuta olek, mis uni ei olnud. Kui kaua see kestis, sellest ei võinud sepp enesele aru anda. Kord arvas ta kauget, tumedat hädakisa kuulvat. Jälle kargas sepp püsti, peksis rusikad vastu seina veriseks, katsus karates lakke kinni hakata ja hüüdis jumalat ja inimesi appi. Keegi ei kostnud. Kauge kisa lõppes pea ja sepa ümber vältas jälle hauavaikus.