Villu võitlused/13

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

13

Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. „Toomas“ tähendab mõnes kohas otse surma ja hukatust, ja „Tooma kange käsi“ on katk. Õlut ei julgetud sel päeval teha, sest et Toomast, see on surma, tõrde kardeti pugevat.

Vara hommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal, sõitis lossi õue. Voorivedajad lõid silmanähtavalt kohkuma, kui kõiki rüütleid ja sõjamehi juba nii vara väljas nägid. Suurem hulk regesid oli veel värava taga, kui viimane korraga maha lasti. Sõjamehed kargasid nüüd igast küljest voorivedajate kallale; need jõudsid vaevalt ehmatuse pärast karjatada, kui nad juba tükkideks raiutud olid. Nüüd hakati kottisid odadega läbi pistma. Mõnest kotist katsusid mehed välja ronida, aga vaevalt tuli kusagil pea nähtavale, kui ta ka kohe puruks löödi. Jäätunud õues sirisesid sooja vere ojad. Haavatute ja surijate hädakisa pani õhu värisema. Kisa ei kestnud kaua, sest odad ja mõõgad tegid agarasti vaigistamistööd.

Üksainuke regi, nimelt kõige esimene, oli verest puhtaks jäänud. Ree peal oli kolm kotti, aga neid ei olnud sõjamehed läbi pistnud, ainult kottide suud kõvasti kinni nöörinud ja ree vahi alla pannud. Kui tapmistöö lõpetatud oli, käskis komtuur Risti Krõõda välja tuua, kes väravavahi kambrikeses vangis oli. Uneta öö, kuuldud surmakisa ja kole vaade ta silmade ees olid Krõõda nii nõrgaks teinud, et ta sulaste toetusel vaevalt jalgu suutis liigutada. Ta talutati puutumata jäänud ree juurde.

„Sinu poeg on armu leidnud,“ ütles komtuur lahkelt.

„Sa võid veel viimast korda teda vaadata, enne kui ta vangitorni heidetakse, kust pääsemist ei ole. Sulased, tõmmake mehed kottidest välja!“

Kottide suud seoti lahti, võeti seesolevate talupoegade käest mõõgad ja kirved ära ja kisuti neid endid karvupidi kottidest välja. Üks langes kohe põlvili ja hakkas lõdisedes armu paluma. Teised jäid pead norgus seisma ja ootasid tummalt surmahoopi. Krõõt vahtis pärani silmil nende otsa. Priidut ei olnud nende hulgas!

„Kus Risti Priidu on?“ küsis komtuur kulmu kortsutades.

„Siimu Madise ree peal ta vist oli,“ ütles üks talupoegadest pool-tahtmata.

„Kus see regi on?“

Mees tähendas käega ühe ree peale, mis verest nõretas.

„Eks ta pidanud esimese ree peal olema?“ ütles komtuur tumedalt.

„Eks ta esiotsa olnud küll esimese ree peal, aga meie veomees tahtis kõigist julgem olla ja ajas teistest mööda,“ seletas talupoeg.

Krõõt tuikus näidatud ree juurde. Esimesest kotist rippus mees poole kehaga ree tiivalt maha. Pea oli lõhki raiutud ja käharad juuksed täis tarretanud verd. Krõõt tõstis surnu pea üles...

Su isa ja ema on sinu tapnud!“ karjatas ta järsku ja kukkus sinnasamasse maha. Sõjamehed tõstsid ta üles ja leidsid, et ta nägu niisama külm ja tarretanud oli kui see, mida ta kõvasti käte vahel hoidis. Surm oli Priidu igavesest vangipõlvest lahti mõistnud ja ema ning lapse niisuguse sidemega ühendanud, mida miski eksitus ega viha enam ei lahuta.


Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha; järelejääjad paindusid veel raskema ikke alla. Kõige kauemini ja visamalt panid saarlased vastu; aasta pärast olid ka nemad võidetud, üheksa tuhat inimest surmatud, nende „kuningas“ jalgupidi üles poodud ja viimsed vabaduse riismed nii siin kui mannermaal raudse luuaga välja pühitud. Rahu valitses jälle kõigel Liivi- ja Eestimaal, mis nüüd mõlemad Saksa ordu raske käe all õhkasid. Maa imes vereojad enese sisse ja tuul laotas surnuhaisu laiali.

Sepp Villul oli priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget näha ei saanud. Aga mis seal palju kurta? Tema lugu ei olnud pahem kui terve rahva lugu, kelle vangipõlveks raske orjus oli ja kelle elutaevast ebausk, toorus ja viletsus pilkase pimedusega katsid. Sepp Villu unustas taevatähtede läike, lillede lõhna ja lindude laulu; tema rahvas on terve oma ajaloo ära unustanud.

Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga päev lämmastavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaks, kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski.

Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati, kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks.

Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur — see oli juba kolmas pärast ammu surnud Herike't — oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmelt õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis kodu poole. Teel võttis ta katte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:

„Kuidas võisid sa mõtelda, et mina tõesti sind põlgan ja teda armastan? Oh sa rumal, rumal Villu! — Kui ma seda ei oleks ütelnud, siis oleksid sa minu eest otsekohe surma läinud... Kuidas võisin mina sind põlata, kallis Villu? Ma tahtsin ju, et sina mind pidid põlgama ja minu tühja pärast oma kallist elu mitte raiskama. Kas sa sellest ilmaski aru ei saanud?... Oh Vilu, Villu!... Sa põlgasid mind tõesti ja surid mind põlates. Mispärast surid sa, mu ainuke Villu? Mispärast?“