Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/10

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad
Eduard Bornhöhe


10.

Jällenägemine.

Mõni päew pärast wiimati räägitud juhtumist tuli Ivo Schenkenberg oma wäesalgaga Tallinna alla. Ta ei läinud wäega linna sisse, waid jäi Lasna mäe all, praeguse Kadrintali kohal laagrisse. Linnast woolas määratu hulk rahwast wälja laagrit waatama ja sõjameeste käest rööwitud kaupa ostma. Laager muutus suureks laadaplatsiks, kus kõiki müüa oli: loomi, töö- ja majariistu, riideid, wilja ja — orjasid, kõige päält tüdrukuid; wiimased leidsiwad wähe ostjaid, sest neid oli linna muidugi küllalt kokku kogunud; neid wõis peaaegu leiwakoorukese eest saada.

Ivo tore telk seisis iseäralikult laagri tagumises otsas ja telgi ümber seisiwad wahid, kes kedagi wõõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusiwad Ivo Schenkenberg ja Agnes von Mönnikhusen telgis pruukosti laual. Agnes oli terwe, ta kandis ainult pahemat käewart weel sidemes, aga teda hoiti telgis kinni, sest et wäljas käimine, nagu wanamoor seletas, tema õrna terwisele esiotsa weel kahju oleks wõinud tuua. Ta ei kandnud enam poisi ülikonda, waid toredat naesterahwa riiet ja kallid ehteid, mida Ivo talle — pool wägise — oli kinkinud. Agnesele ei maitsnud toit ega jook; nukralt istus ta Ivo wastas ja mõtles Gabrieli pääle, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud wabadusi kurjaste oli pruukinud ja — plehku pannud.

Ivo oli wäga mahe ja wiisakas, puistas meelitust, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Waenlaste wastu kurat, sõprade wastu ingel, naesterahwaste wastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhjusmõttega oli ta waenlasi wõitnud, sõpru waimustanud ja mõnegi naesterahwa südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas salamahti, et tema waimustatud sõnad Agnese suust mitte niisamasugust wastukõla ei leidnud, tema leekiwad pilgud neiu tuhniks nutetud silmi mitte wastu läikima ei pannud; weel hullem — ta pidi enesele waluga tunnistama, et Agnese pilk, kui see arwa kogemata tema pääl juhtus wiibima, salakartust, umbusaldust wõi koguni jälkust awaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et Agnes sadat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus.

„Kuhu poole wõib Gabriel põgenenud olla?“ küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides.

„Kuhu mujale, kui Wenelaste juurde — sääl on ju tema päris paik,“ kostis Ivo karmilt.

„Aga tal oli Tallinnas tegemist.“

„Mis tegemist?“

„Ta otsib oma isa taga.“

„Teie usute kelmi lori?“ naeris Ivo põlgawalt. „Tema isa oli Wene harjakas, keda kahekümne aasta eest Tallinnas warguse pärast üles poodi.“

Jälle see umbusklik, jälkust awaldaw pilk! Ivo raputas ennast weidi ja kõneles siis wähem hooplikul toonil edasi: „Tallinna poole ei wõi ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin ootab: äraandja palk, kole, piinlik surm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis. Wenelastel on kahtlemata nõuu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab kõik keeled ja on üleüldse kawal rebane. Et ta tee pääl minu kätte sattus, see oli meie isamaale wististe suureks õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi wana Tallinna üle walwab. Kahju, et mina ennast tema haleda wingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja wõib meile weel mõndagi tuska teha, kuid seda ei ole wähemast mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja pärast pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlwatu on ju paraku minu kasuwend. Minu isa wannub praegu weel seda päewa, mil ta harjaka poja armu pärast oma majasse wõttis, aga mis parata? Ta on minuga koos üles kaswanud ja see oleks mulle waewa teinud, teda piinamisest purustatud liikmetega wõllas rippumas näha. Pääle Teie, preili Agnes, ei julge ma seda meele nõrkust kellegile tunnistada, muidu arwatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.“

„On ta siis tõeste põgenenud?“ küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.

Ivo põrkas tagasi ja kogeles kahwatades: „See on kentsakas küsimine!“

„Kas Teie minu eest midagi ei warja?“ ütles Agnes, terawaste, peaaegu luuriwalt Ivole silma sisse wahtides. „Kas temale midagi õnnetust ei juhtunud? Ta oli häkilise meelega, ta wõis Teie meestega riidu sattuda ja — kes teab? Wahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada ja kurwastada? Ärge kartke, ma wõin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahewahel kõikumine ähwardab mind surmata.“

Ivo otsaesise pääl läikis külm higi, ta hambad lõgisesiwad. Ta ei suutnud Agnese uuriwat pilku wälja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi tagasi. Siis ütles ta rõhutud häälega: „Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus Teist weel kaugeltgi lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädaste waja. Ma läkitan kohe wanaeide Teid hoolitsema.“

„Ma ei taha seda naesterahwast näha!“ hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. „Ma olen täieste terwe, laske mind nüüd linna!“

„Ei wõi — ma pean Teie kalli elu eest wastama,“ ütles Ivo külmalt. „Weel paar päewa rahu, külap siis näeme.“

Nende sõnadega astus Ivo telgist wälja. Õues kutsus ta wenna ja wanamoori, käskis neid Agnese üle walwata ja temale seltsiks olla.

„Kas weel ei hakka painuma?“ sosistas Christoph hirwitades.

„Kui ei painu, siis murran!“ kiristas Ivo wastuseks. Wahtidele ütles ta: „Teie wastate oma päädega selle eest, et preili telgist wälja ega keegi wõõras telgi ligi ei pääse.“

Siis kargas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole.

Paar tundi hiljemalt ratsutas üks seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit waatlema. Ratsutajate seas oliwad Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher, mõisameeste päälik Kaspar von Mönnikhusen ja junker Hans von Risbiter. Mönnikhusen on Kuimetsa õnnetusest saadik weel tõsisemaks ja kärsitumaks saanud, kuna junker Hans weel endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pääliskaudne, ta waim liig madal, et õnnetuse tundmus sääl sügawaid juuri oleks wõinud ajada. Kahtlemata oli junkril ilusast pruudist kahju ja ta awaldas oma kahetsust walju sõnaga igaühele, kes iganes kuulda tahtis, aga ta ei unustanud ialgi juurde lisada, et tema tosina Wenelasi ära oli tapnud ja Agnese wististe nende käest oleks päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgawalt, kui tema, oma kohut oleksiwad täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult, Agnest „lõukoera suust“ wälja kiskuda, nii pea kui laiale pillatud mõisamehed jälle koos on. Awaldas keegi imestust, et Hans Risbiter, kes kaksteistkümmend Wenelast ära tapnud, ise ilma wähema kriimustuseta oli pääsenud, siis tõmbas Hans õlad kõrgesse ja andis märku, et tema wehklemise kunstis kaunis kõrge pulga pääle olla jõudnud. Ivo kirjuwatilisi sõjamehi, kes ju enamiste endised talupojad ja pärisorjad oliwad, nähes kräsutas junker Hans nina ja ütles põlgawalt: „Ma tahan Matsi nime kanda, kui need lurjused Wenelasi silmaga on näinud.“

„Mitte ainult näinud, waid ka wõitnud,“ õiendas bürgermeister Sandstede.

„Kenad wõitjad!“ pilkas Risbiter. „Andke mulle kümme tubli mõisameest ja ma kihutan kõik selle kodukoonlaste karja üle pää kaela merde.“

„Ärge seda tehke, junker Risbiter,“ ütles Sandstede peenikeselt naeratades. „Sest oleks kahju, sest need kodukoonlased on praegu meie paremad sõjamehed.“

„Näha, et Teie sõjamees ei ole, herra bürgermeister, sest muidu ei raatsiks Teie seda auunime nii lahke käega raisata.“

„Sõjamees wõi mitte, aga seda ma näen siisgi, et need mehed wõidurikkalt ja rohke saagiga tagasi on tulnud, kuna wahwad mõisamehed omalt maalt põgenedes ja tühja kätega meie juurest warju otsima tulewad.“

„Ohoo, kas tahate meid torgata?!“

„Tasa, Hans!“ heitis Mönnikhusen tõsiselt, peaaegu kurwalt wahele. „Meil ei ole õigust uhkustada, kuna meie kallim wara waenlaste käes on.“

„Oh Agnes, kulla Agnes!“ õhkas Risbiter kätt wastu rindu surudes, „millal tuleb see päew, mil sind oma käega lõukoera suust wälja wõin kiskuda? Kust leian ma kangele teole sündsaid seltsimehi? Kuhu on kõik meie wahwad sõjamehed jäänud? Talupojad ja pärisorjad kannawad nüüd sõjameeste nime, käsitöölise poeg Ivo Schenkenberg, kelle nime eile weel keegi ei tundnud, on täna kuulus sõjapäälik!“

„Kas see nimi Teile tõeste nii tundmata oli, junker Risbiter?“ küsis Sandstede naeratades. „Tuletage meelde!“

Risbiter punastas kergeste, aga kostis upsakalt: „Minu mälestus ei ulata kodanikkude ja käsitööliste nimede tarbeks.“

„Wahest mälestate weel seda suurt riidu, mis minewal suwel Tallinna turul junkrite ja kodanikupoegade wahel oli? Ivo Schenkenberg oli wiimaste ninamees, kelle nuhtlemist rüütlid pärast suure ägedusega, aga asjata nõudsiwad.“

Risbiter oli näost punane kui keedetud wähk; ta mälestas wäga selgeste, et tema räägitawal korral Ivo käest armetul wiisil peksa oli saanud.

„Kas sina ka selle inetu riiu juures olid?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.

„Mina?“ kogeles Risbiter. „Ei mäleta… Näe, mis tore telk see sääl on? Lähme waatama!“

Teised oliwad sellega nõuus ja terwe salk ratsutas Ivo telgi ette, kus neli meest wahi pääl seisiwad.

„Tagasi!“ hüüdis esimene wahimees, tulijatele oda wastu sirutades.

„Kelle telk see on?“ küsis Sandstede imestades.

„Ivo Schenkenbergi telk,“ kostis wahimees.

„On Schenkenberg ise siin?“ päris Risbiter ettewaatlikult.

„Päälik sõitis linna. Minge eemale, telgi ligi ei tohi keegi tulla.“

„Oled sa pääst nõder, lurjus? Tead sa ka, kellega sa räägid?“

„Minul ükspuhas.“

„Mina olen junker von Risbiter!“

„Minu pärast ole Pisbiter, aga tagane, muidu torkan!“

„Häbemata lurjus!“ kisendas Risbiter mõõka tõmmates.

„Ärge wihastage, junker!“ waigistas Sandstede. „Kuule, mees, kas sa mind ei tunne?“

„Ei tunne.“

„Mina olen Tallinna esimene bürgermeister Friedrich Sandstede ja sinu päälik seisab minu käsu all.“

„Aga mina seisan pääliku käsu all ja käsk on nii, et keegi wõõras telgi ligi ei tohi tulla.“

„Mis sääl siis on?“

„’Pole sinu asi. Katsuge, et endid siit koristate.“

„Häbemata mees!“ kärgatas nüüd ka Sandstede wihaseks saades. „Ma wõin sind ja sinu päälikut kahetsema panna.“

„Ei, bürgermeister, sel mehel on õigus,“ kiitis Mönnikhusen waljuste. „Sõjamees peab ülema sõna kuulma. Jätame tubli mehe rahule ja lähme oma teed!“

„Isa! Isa!“ kõlas korraga hele hüüdmine telgist.

Mönnikhusen wärises kõigest kehast. Kõik jäiwad kuulatama.

„Isa, päästa mind!“ kiljatas Agnese hääl uueste ja jäi häkiste wait, otsekui oleks teda wägiwaldselt lämmastatud.

„Minu järele!“ müristas Mönnikhusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga wahimehe oda kõrwale ja tormas telgi ukse poole. Seltskonnast tegiwad mitmed tema eesmärgu järele. Wahimehed põrkasiwad neile wastu.

„Eest ära, pöörased!“ karjus wana rüütel nende pääle. „Tahate teie tütart isast lahutada? Eest ära, muidu sünnib õnnetus!“

Õnnetus ei olnud kaugel, sest wahid ei taganenud sammu ja seltsimehed tõttasiwad neile igast küljest appi. Risbiter ei teinud enam piiksugi, kuna Mönnikhusen wihaselt mõõka keerutas ja bürgermeistrid asjata rahu püüdsiwad sobitada. Äge wõitlus oli algamas, kui korraga telgi eesriie kõrwale lükati ja Christoph Schenkenberg wälja astus.

„Mis tülitsemine siin on?“ küsis ta waljuste.

„Christoph Schenkenberg!“ hüüdis Sandstede talle mõrudalt wastu. „Kas sedawiisi wõetakse siin Tallinna bürgermeistrid wastu?“

Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele.

„Teie siin, herra bürgermeister?“ hüüdis ta silmi lahti kiskudes. „Tagasi, mehed, eks t’e näe, kes need herrad on? Kuda wõis see raske eksitus sündida? Uskuge, herra bürgermeister, mina ja minu wend oleme ses asjas täieste ilma süüta. Ma kahetsen wäga —“

„Hää küll, hää küll, aga nüüd täitke kohe selle herra tahtmist.“

„See herra —“

„On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.“

„Kaspar von Mönnikhusen!“ kordas Cristoph tehtud imestusega. „Palun andeks, et Teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli soowimine?“

„Andke mu tütar kätte!“ põrutas Mönnikhusen.

„Teie tütar? Minu wend päästis hiljuti ühe noore naesterahwa Wenelaste käest. Naesterahwas oli raskeste haawatud — nädala päewad waakus ta elu ja surma wahel. Alles mõne päewa eest hakkas ta õrna hoolitsemise mõjul toibuma, aga ta ei ole weel täieste terwe. Kardame, et tema waim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku „isa, isa!“ ja kipub põgenema. Et sarnatsel olekul rahu hädaste waja on, siis käskis Ivo linna minnes wõõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.“

„See on wäga imelik, et Ivo kuld meie käsust üle peab käima,“ ütles Sandstede kibedalt. „Aga olgu pääle, meie ei taha riidu tõsta. Küla’p Ivo meile selle eest wastab. Kuid õhtuni ei wõi meie siia ootama jääda. Kui meie telgi sisse ei pääse, siis laske preili wälja tulla; ta wõib ometigi juba jalal seista?“

„Kahju, ka see on keelatud,“ kostis Cristoph wiisakalt kummardades.

„Agnes!“ hüüdis Mönnikhusen waljuste. Telgist wastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes were tarduma pani. Enne kui ta uueste ärkawas wihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrwale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega Christophist mööda ja langes rõõmsa karjatusega isa rinnale.

Wana rüütel oli kõige sügawamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust wälja, kui kogeles: „Armas laps, armas laps!“ — sasis mõlema käega tütre pääst kinni, suuteles ta nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, waatles ja suuteles jälle. Kui tema himu täis oli, arwas junker Hans oma järje tulnud olewat.

„Ma ütlesin ikka, et sinu weel lõukoera suust wälja kisun!“ hüüdis ta waimustuses ja sirutas käed wälja, oodates, et jälle leitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga Agnes põrkas tema eest tagasi ja ütles ärarääkimata põlgtusega: „Teie?“

„Mina neh,“ kinnitas Risbiter. „Mina’p see olin, kes telki lähemalt waadata himustasin ja kohe wahimeeste kallale kippusin. See oli imelik aimamine, wõi õigem ütelda südame hääl, mis mulle selle õnneliku mõtte sisse andis.“

Agnes pööras õnnelikule aimajale järsku selja ja ütles isale: „Lähme siit, mul on hirm selle paiga eest.“

„Hirm, kuna mina siin olen!“ ütles Mönnikhusen uhkusega. „Ära karda midagi, rüütel Mönnikhusen mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Oled sa tõeste haawatud, waene laps?“

„Jah, ma olin haawatud, aga nüüd olen terwe. Oh isa, ma olen palju läbi teinud“ — Agnese hääl wärises — „sest saadik, kui sind wiimast korda nägin, kuid siin ei ole paras koht sest rääkida.“

„Waene laps, waene laps! Ma otsisin sind sel hirmsal ööl igast nurgast, aga sa olid kui tina tuhka kadunud; alles siis, kui wiimne päästmise lootus möödas oli, põgenesin ma põlewast mõisast.“

„Ja mina tapsin sinu kambri poole tungides tosina Wenelasi ära, aga kamber oli tühi,“ lisas Risbiter alandlikult juurde.

„Kas sa wõid juba hobuse selga istuda, Agnes?“ küsis Mönnikhusen.

„Wõin küll, aga ma jookseksin ka jala hää meelega sinu kaasa,“ ütles Agnes rõõmsaste. „Usu mind, isa, ma olen osawaks jalakäijaks saanud ja pika tee ära käinud.“

„Preili von Mönnikhusenile ei sünni jala käia,“ tähendas wana rüütel kõrgilt.

„Risbiteri pruudile ammugi mitte,“ lisas junker Hans kähku juurde. Ta kargas sedamaid sadulasse ja hoidis wiisakalt kummardades käe alla, et Agnes sadulasse wõiks astuda. Agnes oli silmapilgu kahewahel, aga siis sai ta hää süda paha meele üle wõitu. Risbiteri wiisakus liigutas teda. Ta pakkus junkrile kätt, mille see auupaklikult oma huulte külge surus.

„Weel üks silmapilk!“ ütles Agnes. Ta pööras ennast Christophi poole, kes sõnalausumata päält waatas. „Ma palun Teid wiimast korda tõeliselt ütelda, kuhu minu waene reisiseltsiline on jäänud. Teid usun ma enam kui Teie wenda.“

„Minul ei ole wenna sõnadele midagi juurde lisada,“ kostis Christoph külmalt.

„Ma wannutan Teid, rääkige tõtt!“

Christoph kehitas waikselt õlasid.

„Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,“ õhkas Agnes kurwalt ja laskis ennast junker Hansust sadulasse aidata; Hans ise wõttis ühe sulase hobuse. Terwe seltskond ratsutas pikkamisi laagrist wälja. Keegi ei julenud neid enam kinni pidada. Christoph waatas neile mureliku näoga järele.

„Miks sa seda sündida lasksid!“ sosistas wanamoor tema kõrwa astudes.

„Mis parata?“

„Mis Ivo nüüd ütleb?“

„Ütelgu, mis tahes,“ kostis Christoph pahaselt käega lüües. „Ega ma ometigi wägise Tallinna bürgermeistrite wastu wõinud hakata.“

Tee pääl jutustas Agnes isale oma põgenemise lugu. Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter wahele: „Seesama, kes minu käest metsas malka sai?“

„Seesama, kelle käest Teie metsas malka saite,“ kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendawalt wastata, aga Mönnikhusen käskis teda wait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: „Ma ei mõista, miks nad sind weel kinni hoidsiwad, kui sa ise ennast terwe tundsid olewat; wahest oli neil nõuu, minu käest kõrget lunastuse raha wälja suruda?“

„Ma kardan, neil oli teine kurjem nõuu,“ sosistas Agnes kahwatades.

„Kurjategijad!“ kiristas Mönnikhusen laagri poole rusikat raputades.

„Ära wannu neid, isa,“ ütles Agnes jälle pehmeks minnes. „Ma olen neile siisgi suurt tänu wõlgu, sest nad on minu eest wäga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!“

„Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!“ pilkas Risbiter kibedaste.

„Ma tunnen teisi seltsilisi, kes weel enne häda aega putku paniwad,“ oli Agnese kärme wastus. „Aga see’p see on, mis mind waewab: ma ei wõi uskuda, et Gabriel tõeste on põgenenud. Ma kardan, nad on ta haawatult, wõib olla surnult kuhugile maha jätnud.“

„Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui Wene salakuulajat Tallinnas ootas?“

„Olge wait, junker Risbiter!“ hüüdis Agnes põlewail silmil. „Teie ei tea, mis Teie räägite. Gabriel ei ole salakuulaja!“

„Noh, noh,“ waigistas Mönnikhusen, „ära seltsilise pärast liiga muretse; kes siis tema elu järele nii ahne oli? Küll sa näed, ühel kenal päewal tuleb ta meie käest teenitud jootraha nõudma.“

See mõte oli Agnese meelest nii weider, et see teda pahandadagi ei suutnud. „Kui see mees weel elab,“ mõtles ta naeratades, „siis ei lepi ta jootrahaga; see nõuab rohkem.“

„Waadake!“ hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. „Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?“

Linna poolt tuli üksik ratsaline tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja wahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.

„Wabandage, et ilma Teie lubata telgist wälja tulin,“ ütles Agnes lahkeste. „Ma tänan Teid kõige hoole eest, aga Teie kartus oli üleliigne. Ma olen täieste terwe ja päälegi õnnelik, sest, nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud.“

„Kes laskis Teid telgist wälja?“ ümises Ivo kahwatades.

„Keegi ei lasknud; ma tulin ise wälja ja nimelt mitte ilma takistuseta“ — Agnes tähendas naeratades oma lõhki kärisenud riiete pääle —, „mis selgeste tunnistab, et ülewaataja oma kohut on täitnud, ärge nende pääle asjata wiha kandke! Ma olen wabaduses kaswanud lind, kes puuri ei sünni.“

Ivo oli kui tumm. Agnes ajas oma hobuse tema ligemale, waatas talle läbi tungiwalt silma sisse ja sosistas: „Kuhu on Gabriel jäänud?“

Nüüd alles näis Ivo täiele tundmusele ärkawat. Ta silm wälkus, õõl naeratus kräsutas ta huuli.

„Otsige teda!“ wastas ta kähisewa häälega ja andis järsku hobusele kannuksid. Asjata hüüdsiwad Mönnikhusen ja mõlemad bürgermeistrid teda tagasi. Ivo ei pööranud kordagi pääd, waid kihutas kui meeletu laagri poole. Oma telgi ees kargas ta wahutawa hobuse seljast. Christoph tuli talle telgist wastu. Sõna lausumata tõstis Ivo rusikat ja lõi wennale wastu silmi. Christoph tuikus ja taganes hirmuga telgi sisse. Ivo tormas järele.

„Äraandja!“ kärgatas ta wenna pääle, kes paludes käed talle wastu sirutas. „Miks sa seda tegid?“

„Tahad sa mind tappa, nagu sa Gabrieli tapsid?“ ähkis Christoph. „Ma ei wõinud parata, bürgermeistrid kippusiwad wägisi telgi sisse ja wahid tahtsiwad neid maha lüüa. Mõtle, mis sest wälja oleks tulnud! Täna taewast ja mind, et hirmsa õnnetuse ära pöörasin.“

Ivo ei kuulanud. Ta tuikus waheriide taha, tõukas wanamoori jalahoobiga säält wälja, hakkas kahe käega oma karwust kinni ja langes hambaid kiristades ning tumedaste möirgades Agnesest maha jäätud asemele kummuli maha.