Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/11

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad
Eduard Bornhöhe


11.

Laulatus.

Kaspar von Mönnikhusen oli põhjatu rikas. Waewalt oli keegi Eesti maa mõisnikkude seast sõja läbi nii rasket kahju saanud, kui tema, aga siisgi ei tundnud ta weel puudust. Tal oliwad Toompääl ikka weel uhked majad ja majades hulk warandust, millega ta würstlikult elada, laiale pillatud mõisamehi koguda ja neid uueste sõjale walmistada suutis. Tal oli kindel nõuu, Kuimetsa Wenelaste käest tagasi wõita. Enne aga pidiwad Agnese ja Risbiteri pulmad Tallinnas ära peetud saama ja noorpaar sõja kärast eemale, Kuura maale asuma, kus Risbiteril mõis oli. Küll tõrkus Agnes wastu, küll tõendas ta sada korda, et tema nüüdsel kardetawal ajal isast koguni lahkuda ei raatsi, küll püüdis ta Risbiteri põlgtuse ja kibeda pilkamisega enesest eemale peletada, aga see kõik ei aidanud midagi. Mönnikhusen oli ette wõetud nõuus kaljukindel. Pulmad saiwad Septembri kuu keskmiste päewade pääle määratud. Agnes nuttis Gabrieli pääle mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel weel elab, siis peab ta mind üles otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige? On ta surnud? See oli igakord Agnese mõtete wiimne piir, ja igakord asus kramp ta südamesse, kui ta mõtetega nii kaugele oli jõudnud. Mis tarbeks siis weel elada? Agnes mõtles sagedaste surma pääle, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm muidugi pea tulema. Kuda wõis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, wanaks saada? See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsimine ja surm.

Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.

Ivo Schenkenberg wiibis ikka weel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta palju kaotanud olewat. Pooled päewad istus ta nukras mõttes üksipäine telgis ega lasknud kedagi enese juurde. Oma meeste wastu oli ta waljem, kui enne. Mitmed jooksiwad pakku, aga teisi tuli seda rohkemalt juurde; sest näljastest, kes sõjas leiba otsisiwad, ei olnud paraku puudust. Nõnda kaswas Ivo salk päew päewalt suuremaks, kaswas õigeks sõjawäeks, nii et Rootslased Tallinna lossis juba kartusega küsima hakkasiwad, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähwarda tuua. Bürgermeistrid püüdsiwad neid waigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki Wenelaste wastu ette walmistada.

Ühel õhtul — see oli Septembri kuus — istus Ivo üksipäine telgis, kui wahimees sisse astus ja teatas, et üks suurtsugu naesterahwas temaga rääkida soowiwat. Ivole tuli kohe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud.

„Kes see on?“ küsis Ivo järsku üles karates.

„Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on tema kaasas.“

„Kässi naesterahwast üksipäine sisse astuda.“

Wahimees läks ja Ivo jäi kange südame põksumisega ootama. Telgi eesriie kahises ja naesterahwas, kelle nägu tiheda looriga kaetud oli, astus sisse.

„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdis Ivo lämbunud häälega.

Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingewalu, ta silmad oliwad nutust tuhnid, punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm wõi kaastundmus, aga Ivo tundis omas tardunud südames midagi pahkewat ja sulawat. Ta pakkus wõõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu kartlikult: „Kust see auu tuleb, et preili von Mönnikhusen —“

„Teie ei tahtnud minu juurde tulla,“ ütles Agnes wäsinud häälega, „selle pärast pidin mina Teie juurde tulema; mul on ju Teile nii palju tänu tunnistada.“

„Teie ei ole mulle mingit tänu wõlga, preili von Mönnikhusen,“ kostis Ivo natuke kibedalt.

„Ei, ei, ma olen Teile suurt tänu wõlgu. Teie olete mind ju otse surmast päästnud.“

„Ja ometigi kardate Teie mind, armuline preili, sest Teie olete oma kaitseks bürgermeistri kaasa wõtnud.“

„Bürgermeister Sandstede on minu isalik sõber. Isale ei tohtinud ma sest külaskäigust sõna lausuda ega ka mitte üksipäine kaugele wälja sõita. Mikspärast peaksin ma Teid kartma? Ma tean, et Teie auus mees olete.“

„Ometigi ei usu Teie mind.“

„Kuda nii?“

„Teie ei tulnud mitte mulle tänu tunnistama, waid mind usutama.“

Agnes waatas tummalt enese ette maha.

„Teie olete minu mehigi usutanud ja neile raha pakkunud,“ kõneles Ivo armuta edasi. „Teie tunnete minu mehi wähe; need mõistawad sõna kuulda.“

„Siis olete neid ometigi keelanud tõtt rääkida?“ küsis Agnes järsku; ta tuhnid silmad põlesiwad ja püüdsiwad Ivo ainsast silmast läbi ta hinge sisse tungida.

„Wõib olla,“ kostis Ivo mõrudalt.

Agnes langes häkiste tema ette põlwili maha, tõstis risti pandud käed kõwa mehe poole üles ja siis woolas äge, ärritatud hinge põhjast tulew palwe ta huultelt: „Rääkige ise mulle tõtt, Ivo Schenkenberg! Miks Teie mind piinate? Mis kurja olen ma Teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel on, siis tahan ma Teid igaweste tänada ja õnnistada. Teie näete, kuda mu hing wäriseb ja ahastab. On Teil kiwist süda, et teise inimese piin Teid sugugi ei liiguta? Mikspärast kardate Teie tõtt rääkida? Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab — mis wõin mina wäeti tütarlaps Teile teha? Rääkige, ja ma tahan seda kui püha saladust oma südame põhja matta. Ma palun, ma wannutan Teid Teie ema mälestuse juures, ütelge mulle, mis olete Teie Gabrieliga teinud?“

„Gabriel on surnud,“ ütles Ivo tumedalt.

Agnes tõusis püsti. Ta oli kahwatu kui surnu, aga rahuline.

„Teie ise olete tema mõrtsukas,“ ütles ta selge häälega.

„Ta langes auusas kahewõitluses minu käe läbi.“

„Miks Teie seda tegite?“

„Selle pärast, et ma Teid armastan.“

Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest.

„Ole ära neetud, wilets mõrtsukas!“ hüüdis ta kätt wälja sirutades.

Ivo karjatas kui haawatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist wälja läinud.

Kui Agnes koju jõudis, ootasiwad isa ja Risbiter teda maja trepi pääl.

„Kus sa nii kaua olid?“ hüüdis Mönnikhusen. „Meie olime juba mures sinu pärast.“

Agnes kargas hobuse seljast maha, ilma Risbiteri abi ootamata, andis hobuse sulase hooleks, astus isa kõrwa ja ütles külmalt: „Nüüd tehke minuga, mis tahate.“

„Mis see tähendab?“

„See tähendab, et mina pulmade wastu enam ei tõrgu.“

„Seda ma ootasin ammugi,“ naeratas Mönnikhusen, kuna junker Hans pruudi kätest kinni sasis ja esite neid, siis pruudi kahwatut suud musudega kattis. Omas joowastuses ei pannud ta tähelegi, et Agnes tema käte wahel külm ja tuim, nagu eluta kuju oli.

„Ratsasõit oli wist wäga lustilik, et sinu kõwa südant nii järsku pehmendas?“ naljatas Mönnikhusen.

„Jah, see oli wäga lustilik ratsasõit,“ kostis Agnes kentsakalt naeratades.

„Hää tagajärje pärast ei taha ma sinuga tapelda, nagu see esiotsa mu nõuu oli. See oli sinust ettewaatamata tegu, hilisel õhtul peaaegu üksipäine linnast wälja sõita, kuna Ivo Schenkenbergi toored, taltsutamata mehed igalpool luusimas on. Loodan, et sul nendega mingit kokkupuutumist ei olnud?“

„Ei olnud,“ kostis Agnes tuimalt.

„Oleksid sa minu kaasa wõtnud,“ ütles Risbiter, „siis ei oleks sa mingit kokkupuutumist karta pruukinud.“

„Jah, Agnes,“ ütles Mönnikhusen pehmelt. „ma rõõmustan südamest, et sa nüüd noorema ja kangema mehe kaitse alla saad. Ma ei usu, et ta sind enam armastab, kui mina, aga wististe jõuab ta sind paremine wõõra wägiwalla ja sinu enese edewuse eest kaitsta, kui mina seda paraku teha wõisin.“

Wana rüütel pani liigutuses käe tütri kaela ümber ja andis ta walge otsaesisele suud. Seda enesele hääks eesmärguks arwates, walmistas ka junker Hans ennast teist korda pruudi magusa suu pääle tormi jooksma, aga Agnes libises tema nõuu märgates isa käte wahelt wälja ja tõttas trepist üles.

Järgmine päew oli pulmade ettewalmistuse päew. Wanaaegsel wiisil ja wanaaegse toredusega pidiwad pulmad peetud saama — see oli Mönnikhuseni kõikumata tahtmine. Piduliste arw oli linnas weel palju suurem, kui Kuimetsas, sest linn kubises mõisnikkudest. Waewalt suutis linna suur gildemaja kõiki kutsutud wõõraid mahutada. Rüütlid, nende naesterahwad ja hobused oliwad toredaste ehitud, olgu küll, et ehted enamiste põlatud kodanikkude käest laenatud oliwad. Waesuse tundmus ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus Liiwi kergemeel ajas wiimast korda õisi. Wiin ja õlut peletasiwad mured kaugele, mehed hooplesiwad ja trallitasiwad, naesed peksiwad keelt ja heitsiwad wõrkusid wälja, nagu kõige sügawama rahu ajal. Kõigist pulmalistest ei wõtnud üks ainuke üleüldisest pidurõõmust nähtawat osa, ja see oli — pruut ise. Agnes oli tuim ja tumm, ta näo karw lumiwalge, peaaegu läbipaistew, jooned otsekui kiwiks tardunud, huulte ümber seisis muutmata naeratus, nagu seda inimeste juures nähtakse, kes naeratades surnud. Wõõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna palge, ei ärritanud teda kordagi naerule. Kuulis ta neid naljasõnu? Kuulis ja nägi ta ülepää midagi? See oli wäga kahtlane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta silmad waatasiwad ühtepuhku ilma arusaadawa mõtteta kuhugile lõpmata kaugusesse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisiwad, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all, kuna piduliste salgad tema auuks gildemaja trepist pidulikult mööda ratsutasiwad.

„Kena pruut, aga külm kui kiwi,“ ütlesiwad päält waatawad kodanikud. Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam wärsket elu sees, kui niisugusel mitmesaja aastase rüütlisoo wõsul.“

Siis tuli pühapäew kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong domkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisiwad mängumehed ja küünlakandjad. Wana rüütlite kiriku uks oli lippude ja wannikutega ehitud otsekui würstliku paari wastuwõtmiseks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikherra pidas pika kõne, rääkis waimustusega kahe kuulsa sugukonna ühendusest — Jumala auuks ja isamaa kasuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmisewal sammul, Agnes otsekui poolunes, maha löödud silmil. Nagu hooplik wõiduhõiskamine kõlas Risbiteri „jah“ läbi kiriku. Kirikherra pööras ennast Agnese poole: „Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõuu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Risbiteri omaks abikaasaks wõtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis Jumal sinu pääle paneb, hääd ja kurja, rõõmu ja wiletsust, rikkust ja waesust, ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui Jumal ise teid lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõuu, siis ütle kõikide kuuldes selgeste— jah!“

Agnes ei wastanud kohe. Esimest korda tõstis ta silmi, esimest korda tungis walus, wärisew õhkamine ta piinatud rinnast. Ta tundis ennast Jumalast ja inimestest maha jäätud olewat, üksipäine wõõras maailmas. Nagu abi otsides waatas ta kirikherrast mööda rahwahulga pääle, kes kahel pool altari kõrwal seisis. Korraga jäi ta silm ühe koha pääl seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust läikides.

Sääl seisis Gabriel — nagu Kissi poeg pää osa kõigist kõrgem, õõnsate paledega, hauku wajunud mustade silmadega, nägu kahwatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest wiltu kisutud; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustilik Gabriel, waid silmanähtawalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest wälja kurnatud ja hingewalust waewatud, aga siisgi elus, kahtlemata elus!

„Ei, ja tuhatkorda ei!“ tuli hääl walju karjatusena Agnese suust. Surma kahwatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha; ta oli ära minestanud. Rahwaga puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kahin. Seda oli sagedaste nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksiwad, enne kui igatsetud „jah“ nende suust tuli, aga nii waljut, nii kindlat tõrkumist ei olnud weel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, sääl pidi mõni saladus peidul olema. Oi, sest sai palju juttu teha!

Naesterahwaste ja kirikus olewa arsti hoole all ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalale. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud.

„Wiige mind koju, ma olen haige,“ sosistas Agnes.

„Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!“ kerjas Risbiter, kes näost punane ja higine oli.

„Isa, päästa mind, wii mind siit ära, muidu ma suren!“ ägas Agnes peigmehe eest hirmuga taganedes.

Mönnikhusen pani käe tütri keha ümber, mida ta kui haawalehte tundis wärisewat, ja ütles kurwalt:

„Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pää pääle kogud?“

„Anna andeks, isa, ma ei wõi teisiti,“ sosistas Agnes, oma häkiste punastawat nägu isa rinnale mattes.

Wana rüütel pidi õlasid kehitades ja kulmu kortsutades kirikherrale ning wõõrastele seletama, et laulatamine tütri häkilise haiguse pärast seekord katki pidada jääma; pidulisi palus ta siisgi kokku jääda, sest mis täna polla sündinud, wõida homme sündida. Pikkamisi tühendas ennast kirik ja õue pääl seisiwad weel kaua elawalt juttu ajades üksikud inimeste tropid.