Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/13
13.
Pulmad pidiwad poolele jääma, pidulised paha meelega koju minema.
Oli rüütel Mönnikhusenil põhjust, tütre kangekaelsuse üle kaebata, siis oli see iseloomu omadus temast enesest päritud. Mönnikhusen ise oli weel kangekaelsem. Tema oli üks neist inimestest, kes ette wõetud nõuust ialgi ei tagane. On nõuu hää, siis wõiwad sarnatsed inimesed maailmale suurt kasu saata; on lugu ümberpöördud, siis kutsuwad nad sagedaste õnnetust eneste ja teiste kaela. Mönnikhusen ei olnud oma wälja walitud wäimehest kaugeltgi enam nii waimustatud, kui sel korral, kui ta tema weriwaenlase Fahrensbach’i Põltsamaalt Kuimetsa tõi. Waheajal oliwad Wenelased Fabrensbach’i jälle wangist lahti päästnud ja Mönnikhuseni silmade päält oli kae junker Hansu wigade kohta langenud, aga — ta oli junkrile oma sõna andnud ja see pidi täidetud saama, olgu siis, et Risbiter ise taganeb. Risbiter ei mõtelnudgi taganemise pääle. Tema oli oma kehalist ja waimulist wäärtust hoolega läbi katsunud ja sellele otsusele jõudnud, et Agnesel tema põlgamiseks mitte kõige wähemat põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlaste, et teist tema sugust meest ilma pääl ei ole. Oli tema kord waewaks wõtnud, kätt ühe neiu järele wälja sirutada, siis pidi see kui küps wili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahurpidi läinud. Tema, Hans von Risbiter — põlatud kosilane, seltsimeeste pilkamise märklaud! Oli see iganes wõimalik? Mis selle Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri wastu nii lapsikul wiisil julges wallatu olla? Muud ei wõinud see tembutamine ju ometigi olla, kui tütarlapse wallatus. Kordagi ei tulnud junker Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahwas ühegi tütarlapse silmas, liiategi siis weel uhke Agnese silmas, temast wõitu wõiks saada.
Wana Mönnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda wägise enesest eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrite seast ühtgi, kelle pääle ta kahtlust oleks wõinud heita. Agnes oli kõikide wastu muutmata ühesugune. Wõi oli ta wahest nii kaugele eksinud, et keegi alamast soost meesterahwas — aga ei, seda hirmsat mõtet ei suutnud wana rüütel ialgi otsani korutada. Ehk küll muidu õiguse armastaja, wihkas ta siisgi oma waest õde, kes kaheteistkümne aasta eest „alatu mehe wõrku langenud,“ tänapäewani kui Mönnikhusenite suguwõsa suuremat teotajat, ei wõtnud ta nime ialgi suhu, kiristas hambaid, kui see „hirmus asi“ talle kogemata meelde tuli. Ei, Agnes oli liig uhke ja auu armastaja, ta ei wõinud ialgi nii sügawasse langeda. Aga missugune paha waim oli siis nüüd tänini hää lapse sisse läinud? Kust ta need kentsakad tujud, selle hirmsa kangekaelsuse wõttis? See oli igapidi arusaamata.
Nii palju märkas Mönnikhusen, et waljus ja wägiwald praegusel ajal midagi ei aidanud; ainult aeg wõis asju parandada. Mönnikhusen lootis seda kindlaste.
Agnes põdes nädala päewad woodis, ilma et keegi arst oleks wõinud tunnistada, mis haigus tal oli. Kui ta siis jälle jalale tõusis, märkas igaüks, et tema olekus sügaw muudatus oli sündinud. Ta ei olnud enam nii elaw, nii wallatu, kui ta Kuimetsas olnud, ei ka nii eluta ja tuim, nagu seda Tallinnas nähtud, waid rahuline, tõsine, sagedaste mõttes. Majatallituse eest kandis ta weel suurema agarusega hoolt, oli wõõraste wastu kodu lahke ja wiisakas, aga ei armastanud ise wõõraks käia. Kehalikult õitses ta pärast terwinemist täies, küpses neitsilikus iluduses. Risbiter käis teda igapäew waatamas, sest oma arust oli ja jäi tema ikka Agnese peigmeheks, olgu küll, et tütarlapse tuju teda mõneks ajaks „nurka kuiwama pannud.“ Agnes oli sest saadik, kui isa mitte enam wägiwaldselt laulatamise pääle ei käinud, Risbiteri wastu otse niisamasugune, nagu teiste külaliste wastu, see on ühesugune lahke ja wiisakas, lubas enesele „sina“ ütelda, aga ütles ise junkrile ikka „Teie.“
Ühel päewal ütles Risbiter naljatades: „Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnnelik abikaasa, oleksin mina kawal tahtnud olla.“
„Ma arwan, et Teie kawal küll olete,“ kostis Agnes wagusalt.
„Olen küll, aga ma ei raatsinud sinu wastu kawalust pruukida. Nüüd näen paraku sinust, et armastuse asjus ilma kawaluseta läbi ei saa.“
„Seda näete minust?“
„Jah muidugi. Sa mängid ju minuga, nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõõts minu armastuse lõkke pääle mõjub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu wahest nüüd ümberpöördud.“
„Wõib küll olla.“
„Noh, waat’ sulle! Kui ma sinu tujude pääle mõtlen, siis tuleb mulle wahel himu, sinuga kassi ja hiire mängu nüüdgi weel pääle hakata.“
„Eks katsuge õnne!“
„Hää küll, aga kas see sinu pisukese südamele üleliiga walu ei teeks?“
„Saab näha.“
„Näituseks, kui ma sinu wastu weidi külm oleksin wõi sinust koguni tükikese aega eemale hoiaksin, äh?“
„See oleks mulle teenitud nuhtluseks.“
„Wali siis nüüd ise: kas tahad nuhtlust wõi — teeme pulmad?“
„Ma arwan enese enam nuhtluse wäärilise olewat.“
„Nuhtluse wääriline oled sa küll oma tujude pärast,“ ütles Risbiter ägedamalt, „aga mina omas suures kannatuses oleksin siisgi ennemalt pulmade poolt. Ütle ometigi, Agnes, miks sa niisugusid tükka teed, miks sa mind asjata kuiwada lased?“
„Mina ei lase Teid sugugi kuiwada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.“
„Tühi jonn, tühi jonn,“ nurises Risbiter. „Sa tead küll, et ma teist pruuti kaua ei pruugiks otsida, aga see ei tähenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest paremat meest ei leia sa kusagilt, aga sa mõnitad ja wiidad aega, sa ei usu, et ma sind küllalt armastan, ühe sõnaga: sa mängid minuga kassi ja hiire mängu. Ometigi olen ma sulle suurte tegudega näidanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu pärast tungisin ma peaaegu üksipäine Põltsamaa lossi sisse ja wõtsin sinu isa weriwaenlase wangi, ja Kuimetsas oleksin ma wististe su elu päästnud, kui sa nii kaua oleksid läbenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõsi, see tõsi. Sinu pärast olen ma kaks tosinat Wenelasi ära tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õige, et sa ennast alatu inimese läbi päästa lasksid.“
„Palun andeks…“
Selle läbirääkimise järeldus oli, et Risbiter teisel päewal Kuura maale oma mõisa pääle reisis. Agnest Jumalaga jättes tegi ta kawala, „rääkiwa“ näo, otsekui tahaks ta ütelda: „’Pole minu süü, et su südamele piina teen. Sa oled mind küllalt ärritanud, nüüd kahetse! Nüüd olen mina kass, sina — hiireke!“
Imelikul wiisil langes Risbiteri ärareisimine just selle ajajärguga kokku, mil rüütel Mönnikhusen oma salgaga uut sõjakäiku Wenelaste wastu walmistas; see näitas peaaegu, nagu ei oleks junker Hansul enam õiget himu, Wenelaste wastu wälja minna, kui oleks ta kangetest tegudest tüdinud; nii rääkisiwad wähemast tema waenlased ja neid oli mõisameeste ridades enam kui küllalt. Mönnikhusen laskis teda ilma kahetsuseta minna; ta oli rahul, et wähegi mahti sai sest inimesest, kelle ligiolemine temale poolelt murtud sõna ühtepuhku meelde tuletas.
Kui Risbiter oma trossiga ära oli sõitnud, ütles Mönnikhusen tütrile nukralt: „Kui kena oleks see olnud, kui teie üheskoos ja minu õnnistusega siit oleksite lahkunud!“
„Soowid sa siis nii wäga minust lahti saada?“ küsis Agnes kurwalt.
„Ma soowin kõige päält, et sina õnnelik oleksid.“
„Ma olen ju õnnelik küll. Minu õnn on, sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest hoolt kanda.“
Mönnikhusen raputas pääd.
„Minu juurde ei wõi sa nüüd ometigi jääda. Mina lähen sõtta, kus tütarlastel paras paik ei ole.“
„Sinu seltsis, isa, ei karda ma midagi.“
„Seda enam kardan mina sinu pärast. Ma ei taha sind teist korda surma hädasse satutada. Päälegi näen ma nüüd, et mina tütarlapse kaswatajaks ei sünni. Minu kaswatamise wiis on paha wilja kandnud.“
„Isa!“
„Noh, noh, ära ehmata! Ma ei taha ütelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind üleliiga ära hellitanud, sind tujukaks ja kangekaelseks teinud. Sinul on waljemat walitsust kibedaste waja, muidu teed sa iseennast õnnetuks. Kuule nüüd, mis ma sinu kohta nõuuks olen wõtnud. Ma annan su esiotsa Pirita kloostri[1] abtessi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtess on püha naesterahwas, wahest suudab tema palwega ja waga eesmärguga sinu kanget meelt painutada.“
Agnese silmad oliwad ehmatust täis.
„Sa tahad mind kloostri müüride taha wangi panna?“ hüüdis ta kahwatades.
„Mitte wangi, waid ainult waljema walitsuse alla, sinu enese õnneks,“ ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. „Ära karda, et sind nonneks teha tahetakse. Sa oled waga Luteruse õpetuses üles kaswatatud, keegi ei tohi sind sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima Jumalat paluma, mida sa wist unustanud oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõppeb asi selge rõõmuga.“
„Aga ma ei taha kloostris elada!“ hüüdis Agnes ägedalt. „Tädi Magdalena ei waata hää silmaga minu pääle, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen su järele.“
„Kloostril on kõrged müürid,“ naeratas Mönnikhusen. „Üks ainuke abinõuu wõib sind säält päästa.“
„Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind aga enesest ära ei tõuka.“
„Siis läkitame käskjala Risbiteri järele ja kutsume ta tagasi.“
Ärrituse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pää kui närtsinult longu ja ütles tasa: „Parem lähen kloostrisse.“
Paar päewa hiljemalt asus Agnes Pirita kloostrisse elama ja Kaspar von Mönnikhusen läks mõisameeste salgaga Tallinnast wälja.
Pirita klooster — jätis Katoliku ajast, mis Eesti maal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal weel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtessi suure wagaduse pärast. Kloostri seadus oli wali; ta nõudis üksikut elu, waikust, sagedat palwetamist. Kloostri päähoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel ja oli kahekordne; päälmises korras oliwad nonnede, alumises munkade kongid (kambrikesed). Mungad ja nonned ei tohtinud mujal kokku saada, kui kirikus, kuhu kummagi korra päält iseäralik uks wiis. Kõrge müür kloostri ümber oli wiimsel ajal weel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädaste waja, sest uue usu üleswõtmisest saadik hakkas Tallinna rahwa auukartus püha paiga kohta kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtess Magdalena oli walju, kindla loomuga naesterahwas, keda misgi asi ei hirmutanud. Ise wanast Saksa soost sündinud, uskus ta kindlaste Saksa rahwa murdmata wõimu ja wäe sisse ja põlgas Wenelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nonned kloostrist wälja läheksiwad ja kloostrist kindlus Wenelaste wastu tehtud saaks, aga abtess Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega wõtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud Rootsi wäesalka wastu; ta ei uskunud, et keegi waenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönnikhuseni pääle mõjunud. Kui Mönnikhusen temale oma häda kaebas, oli abtess ütelnud: „Anna Agnes pooleks aastaks minu walitsuse alla, siis teen ma temast tallekese.“ Mönnikhusen oli küll õlasid kehitanud ja weidi kahtlaselt naeratanud, aga südame põhjas lootis ta siisgi hääd tagajärge abtessi wagadusest ja pühadusest, kuna ta oma isaliku wõimu kohta wiimse lootuse oli kaodanud. Ta andis abtessile täie woli kätte ja tegi ainsaks tingimiseks, et Agnest mitte Katoliku usku ei pöörataks ega nonneks ei püütaks teha.
Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja walgem oli, kui nonnede kongid; kõrgest aknast ulatas pilk kaugele üle merelahe, mille sõrwal Tallinna müürid ja terawad tornid otsekui wee seest üles kerkisiwad. Igapäewastest jumalateenistustest ja palwetamistest kirikus, nagu ka nonnede üleüldistest söömaaegadest pidi Agnes osa wõtma ja tegi seda hää meelega, sest ta nägi siin ometigi inimeste nägusid, ilma et keegi küsimistega tema pääle oleks tormanud, nagu see linnas ühtepuhku sündis. Paar nädalat oli Agnes kloostri eluga täieste rahul, tegi näputööd, luges, palus Jumalat ja mõtles Gabrieli pääle. Oli tal esiotsa salakartus tädi „kaswatamise wiisi“ eest olnud, siis palus ta seda nüüd tema käest südame põhjas andeks, lootes, et tädi teda hoopis rahule jätab. Tädi käis teda arwa waatamas, rääkis wähe, aga waatas terawaste, nagu tahaks ta pilguga õetütri hinge sisse tungida.
Ühel päewal laskis abtess Agnese oma kongi kutsuda — abtess elas nimelt niisama lihtsalt, kui kõik nonned. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta häkiste araks, sest püha naesterahwa kollane, kortsus nägu oli jääkülm, ta pilt torkaw.
„Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist,“ ütles ta madala pingi pääle oma jalge ees tähendades.
Agnes täitis käsku.
„Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tunnen sind läbi ja läbi,“ algas abtess wäga tõsiselt. „Sa oled kawal, salalik ja tigeda südamega.“
„Tädi!“
„Ole wait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust nii palju wõitu saada, et sa mulle ilma sundimata kõik oleksid tunnistanud, nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk.“
„Mis asja pidin ma tunnistama?“
„Sinul on patune armastus südames!“ ütles abtess tasase, läbitungiwa häälega.
Agnes kahwatas ära; ta ei kostnud sõnagi.
„Sinul põleb patune armastus südames,“ kordas abtess ilma armuta, iga sõna pääle rõhku pannes. „Lugu näib tõsine olewat, sest sa ei punasta ära, sa lähed näost walgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naesterahwas ja mul on teraw silm. Sinu isa ei wõi ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arwasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesise pääl, lugesin su mokkade tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse wõtnud, Jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise wastu tõrkuda, kõige pühama seaduse wastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust wõtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist, kõigest maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müüride wahele matta lasta, igawat elu ilma kaebtuseta kannatada, üksiolemisest ja waikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuda su suu kirikus palwetamise ajal sagedaste lukku jäi, su silm segaselt kuhugile wahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte Jumala ema kõrge kuju ega püha inglid ei seisnud siis su silma ees, waid — hirmus mõtelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahwas!“
Abtess raputas ennast, nagu oleks „hirmus mõte“ kehalikult temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.
„Mis on sul selle pääle wastata?“ küsis abtess tumedalt.
„Ei midagi,“ kostis Agnes tasa.
„Kes on sinu armuke?“
See sõna ärritas Agnese sees naesterahwa uhkust.
„Sa oled minu tädi, aga sel wiisil ei tohi sa siisgi minuga rääkida,“ ütles ta üles tõustes.
„Jää paigale!“ põrutas abtess. „Tahad sina, kõlwatu tüdruk, mind õpetada, kuda ma sinuga pean rääkima?“
„Mina ei ole kõlwatu tüdruk.“
„Sina oled niisama kõlwatu kui see, keda sa armastad.“
„Mina ei saa ialgi kõlwatut inimest armastama,“ kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgtusega täitma.
„Küll edespidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügawasse ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse poolest sinu wääriline ei ole. Oleks ta sinu wääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, warga wiisil pimedais nurkades sosistatud ja — Jumal teab, mis weel ära tehtud.“ (Jälle raputas abtess ennast ja lõi risti ette). „Sa tahtsid oma isa õe eesmärgu järele teha, salamahti kodunt ära jooksta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis weel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!“
„Magdalena Zoege!“ ütles Agnes warjamata põlgtusega, „kui Teie seda nime ei häbene teotada, mida minul auu on kanda, siis tuletage wähemast meelde, et Teie Pirita kloostri abtess olete.“
See etteheide mõjus nii palju, et abtess ägedate sõnade asemel enam kihwtiseid sõnu tarwitama hakkas.
„Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, wõtsin ma sinu oma hoole alla,“ ütles ta kähisewalt. „Sa et pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurja teele eksinud mõtted hää poole on juhitud.“
„Ma ei wõi uskuda, et mu isa mind siia wangi on pannud.“
„Usu, mis sa tahad, aga kõige päält usu seda, et nende müüride wahel kõik woli ja wõimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam, kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle wõin tunnistada, et sa selle wääriline oled. Ära karda, et ma su elu wõtan, aga su keha tahan ma waewata, su roojast hinge walusas tules puhastada. Siisgi wõid sa oma nuhtlust weel kergitada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurja teele on eksitanud.“
Naljakas mõte käis Agnese pääst läbi: „Tädi on naesterahwas — wahest waewab teda uudishimu?“ Ta jäi wait.
„Ütle mulle see ainus nimi,“ käis abtess pääle. „See oleks sinust esimene meeleparanduse märk; sellega kergitaksid sa oma waewa ja aitaksid ise kurja inimese mälestust omast südamest wälja juuristada.“
Ivo Schenkenbergi ja tema wanamoori kuju ilmus häkiste Agnese waimusilma ees. Kuda oliwad need Gabrieli tema ees laimata, süsimustaks määrida püüdnud! Tahtis wahest auuwääriline abtess „kurja mälestuse wäljajuuristamiseks“ sedasama abinõuu tarwitada? Abtess oli peaaegu wanamoori nägu — kes teab? Agnes wandus mõttes, armsama nime kellegile nimetada, kuni tema ise seks luba annab.
Abtess ootas ja wahtis tüki aega kulli silmaga oma ohwri otsa.
„Noh, kas ütled?“ küsis ta wiimaks üles keewa wihaga.
„Ei,“ kostis Agnes külmalt.
„Kasi mu silmist!“
Agnes läks ilma kahetsuseta.
„Oota, ma tahan sinust ei-ütlemise ära harjutada,“ ümises tädi, temale tigeda pilguga järele waadates.
Agnes oli neid sõnu weel kuulnud.
Sest saadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulist päewa. Tädi toimetas tema kallal „ei-äraharjutamist“ kindla plaani järele. Kiusamised ja nuhtlused sadasiwad kui rahe Agnese pähe. Ta pidi oma armsaks saanud kambri maha jätma, lihtsasse nonnekongi elama asuma, esmalt ühel, siis kahel ja kolmel päewal nädalas wee ja leiwa juures paastuma, üleüldistel söömaaegadel üksipäine kiwipõrandal toitu wõtma, kuna teised lauas istusiwad; pea seati see wõi teine nonne tema juurde, kes talle päewal ega öösel rahu ei andnud, teda ühtepuhku maanitses, temale sada korda üht ja sedasama palwet ette luges; pea jääti teda jälle nädalate kaupa ainuüksi ja keelati kõigile ära temaga sõna rääkimast. Ainult abtess küsis igal laupäewa õhtul: „Kas ütled?“ — ja Agnes kostis iga piinamise-nädala lõpul muutmata kangekaelsusega: „Ei.“
Wihale ärritatud abtess ei wäsinud uusi nuhtlusi wälja mõtlemast. Ta laskis Agnese ööseks kirikusse kinni panna, sundis teda pärast jumalateenistust trepi ette, kust nonned üles läksiwad, kummuli heitma ja teisi tema keha üle kõndima, laskis ta kenad juuksed maha käärida ja patukahetseja kuue talle selga tõmmata, teda wiimaks kitsasse ja pimedasse kongi wangi panna, kus ta kui raske kurjategija kiwipõrandal põhu pääl pidi magama ja kolmel päewal nädalas wee ja leiwaga leppima, mida talle kitsa müürihaugu läbi jagati. Igal laupäewa õhtul küsis üks kähisew hääl, mille kõla kord korralt kurjemaks muutus, selle haugu läbi: „Kas ütled?“ — ja igakord wastas kongist pehme kannataja hääl, mis kord korralt nõrgemaks läks: „Ei.“
- ↑ Täie nimega: Püha Brigitta klooster Marienthal (Maarja org), Tallinna ligidal, Kose jõe suu ääres, kus waremed weel praegu näha on. Klooster, aastatel 1407—1436 ehitatud, oli üks nõnda nimetatud segaklooster (claustrum mixtum), s. o. ühtlasi munkade ja nonnede tarbeks, ja seisis suurtsugu naesterahwa (abtessi) walitsuse all. Wiimne abtess oli Magdalena von Zoege.