Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/14

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search


14.

Tallinna ümberpiiramine.

22. Januaril 1577 tõiwad wälja saadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur Wene sõjawägi linna pääle tulemas ja juba Jõelahkmele jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher andsiwad seda Suure turu pääl awalikult teada ja maanitsesiwad rahwast wahwale wastupanekule. Oodetaw ümberpiiramine ei teinud kodanikkudele suurt hirmu, sest linna müürid oliwad kõrged ja kindlad, linn kubises sõjameestest, suurtükka ja sõja moona oli määratu hulk kokku kogutud. Lossis asus Rootsi kuberner, wapper ja osaw sõjamees Hinrik Horn sõjas harjunud wäesalgaga; mõne päewa eest oliwad ka Kaspar von Mönnikhusen ja Ivo Schenkenberg oma salkade riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpardus juhtunud, et Wenelased Kuimetsas ja Uuemõisas häkiste nende kallale kippusiwad ja neid põgenema sundisiwad. Kõige raskem oli see löök mõisameeste päälikule. Mönnikhusen oli sõjawäe wäljaehtimiseks kõik oma raha ja wara ära kulutanud, lootes, et seda Wenelaste käest ja nende käsu all seiswatest Eesti ning Liiwi maakondadest kümnewõrra tagasi wõtab. Nüüd oli ta waene kui kiriku rott ja nõudis Rootslaste käest kahjutasumist, aga need ei tahtnud temale ega teiste rüütlitele wiletsat armuleibagi anda, waid nõudsiwad omaltpoolt tasumist selle kahju eest, mida mõisamehed Rootsi alamatele Harju ja Lääne maal teinud. Kerge on arwata, kui walusaste see õnnetus uhke Mönnikhuseni südant näris.

Ka Ivo Schenkenbergist oli õnn wiimsel ajal lahkunud. Ta oli omawäärilise wastase leidnud. Wenelased oliwad temale Wiru ja Järwa talupoegadest kokku pandud wäesalga wastu seadnud, mis würst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin wõitlesiwad siis Eestlased Eestlaste wastu. Mõlemad salgad oliwad wahwad ja sõjas harjunud, mõlemad tundsiwad hästi maa teesid ja urkaid, mõlewad seisiwad osawa juhatuse all, aga wõit kaalus siisgi Gabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli alati ta kannul, kippus päewal ja öösel ta kallale ja sundis teda wiimaks üle pää kaela lagedalt maalt põgenema ja Tallinna müüride wahelt warjupaika otsima. Ivo täht kustus, kuna Gabriel Sagorski nimi Eesti maal kuulsaks ja kardetuks sai. Selle nime kõla tungis wiimaks ka Pirita kloostri kongidesse, kus mungad ja nonned teda kuuldes risti ette lõiwad; ainult see waikne urgas, kus Agnes von Mönnikhuseni wangis peeti, jäi temast puutumata.

23. Januaril ilmusiwad Lasna mäel esimesed Wene wäehulgad. Linna poolt pisteti alewi majad põlema, lõhuti aead ära ja raiuti puud maha, et waenlased pääletungimiseks katet ei leiaks. Kuni õhtuni kestis Wenelaste kogumine ja teisel hommikul oli Tallinn maa poolt täieste sisse piiratud.

Kõik Wene wägi, arwu järele ligi 50,000 meest, oli wiide laagrisse ära jaotatud, millede rida Lasna mäe alt kuni Mustjõele ulatas. Wenelaste ülem käsuandja oli tsaari sugulane würst Feodor Iwanowitsh Mstislawski; tema abiline ja parem käsi oli kuulus sõjamees Iwan Selimetin-Kolzow, kes tsaarile oli wandunud, et ta Tallinna ära wõita wõi oma elu jätta tahab. Nende üleskutse pääle, linna ilma werewalamiseta Wenelaste kätte anda ja tsaari wägewa kaitse all rahuliste elada, wastati linna poolt pilkamisega. Linna rahwal ja Rootslastel oli wiis korda rohkem suurtükka ja sõjamoona kui Wenelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed Wene sõjamehed lahingus küll kardetawad, ümberpiiramise kunstis aga ilma osawuseta oliwad. Nõnda arwasiwad Tallinnlased ümberpiirajate suurt arwu julgeste põlata wõiwat. Nad elasiwad priskeste ja pühitsesiwad koguni pulmi ja pidusid, kuna Wene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusiwad ja esimesed tulekuulid raksudes telliskiwikatustest läbi lõiwad.

Et Wenelaste arwu ja nende nõuu kindlaste teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk, oma salgaga ja ühe osa Rootsi ratsanikkudega häkiste linnast wälja langeda ja mõnda Wenelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal ööl sai Wiru wäraw üles tõmmatud ja salk ratsamehi wälja lastud. Nad sõitsiwad esmalt pikkamisi, endid wõimalikult põlenud majade rusude warjus hoides, Wenelaste laagri poole, mis Lasna mäe all, praeguse Kadrintali kohal seisis. Paarisaja sammu maa pääl jäiwad nad seisma ja kuulatama. Laagris walitses sügaw waikus, kahest, kolmest kohast paistis telkide wahelt pool kustunud tulede kuma. Warane sula oli maapinna lumest puhtaks teinud, kange lõunatuul kihutas musti pilweid mööda taewast. Silmapilk oli häkilise pääletungimisele sünnis.

Ivost antud märgu pääle andsiwad kõik ratsanikud korraga hobustele kannuksid. Juba oliwad kõige esimesed madala mullawalli üle jõudnud, kui laagris kära tõusis. Wenelased kargasiwad asemelt üles, mõned wõtsiwad sõjariistad käsile ja hakkasiwad ratsanikkudele wastu, teised pistsiwad kohkunult jooksu, arwates, et terwe Saksa-Rootsi sõjawägi laagri kallale kipub. Ivo mehed oleksiwad oma esialgset ülesannet — mõnda Wenelast wangi wõtta ja nendega taganeda, enne kui teised kohmetusest toibunud — nüüd kergeste täita wõinud, aga tapmise ja riisumise himu sai nendest wõitu ja tegi neid liig julgeks. Nad tungisiwad laagris ikka edasi ja edasi ja üks osa hakkas juba maha jäätud telkisid tühendama. Korraga tõusis laagri tagumises otsas, Lasna mäe jalal, uus kära; selgeste kuuldi Wenelaste rõõmuhõiskamist: „Würst Sagorski, würst Sagorski!“

Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja Lasna mäel olewas kiwimurrus laagrisse asunud. Öösel mäe alt tumedat kära kuuldes ja märgates, kuda sääl lugu seisab, oli ta kohe mehed üles äratanud, nendega hobuste selga istunud ja tuule kiirusel mäest alla kihutanud. Nagu wälk langes ta waenlaste kaela, kes ratsamehi nähes ja Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasiwad. Laagritulede segasel walgusel arwas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugewa kaswuga mees oli, Ivo Schenkenbergi ära tundwat ja kihutas tema järele. Ta sai mehe kätte, weel enne kui see mullawalli üle oli jõudnud, ja lõi ta ühe mõõgahoobiga hobuse seljast maha. Selsamal silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu werise pää üles tõstnud. See ei olnud Ivo, waid lihtne Rootsi sõjamees.

Teda silmates sähwis kentsakas mõte Gabrieli pääst läbi. Ruttu kiskus ta Rootslase seljast kuue, tõmbas selle enese selga, surus Rootslase lõhkise kübara, mis werest nõretas, enese pähe, kargas hobuse selga, kihutas tuhatnelja enese meestest mööda põgenejate järele ja sai wiimsed linna wärawa ees weel kätte. Wäraw sai üles tõstetud ja Rootslaste ning Ivo meeste kannul pääsis ühtlasi ka nende kardetud waenlane linna sisse.

Hilisest ööst hoolimata oliwad linna pääuulitsad weel elu ja liikumist täis. Wiru wärawa juurde oli palju inimesi kogunud, kes tulelontide walgusel weriste päädega koju saadetud sõjamehi wahtisiwad ja wäga wähe kaastundmust awaldades nende üle kibedat nalja heitsiwad. Oli juba teada, et nad Wene wangide asemel ainult Wene löökide jälgi koju oliwad toonud.

Kui Gabriel rahwa wahelt läbi sõitis, hüüdis keegi: „Küll aga sellele on tuliuus pää otsa tehtud!“

„Nägu on tal täis paisatud, nagu oleks sääl päewa loojaminekust saadik lutikaid tapetud!“ pilkas teine.

„Hoop on wist ta waese mälu pahurpidi ajanud, sest ta kihutab kui pöörane,“ arwas kolmas.

Imestades pühkis Gabriel käega näo üle ja tundis selle libeda olewat; käsi oli puutumise läbi weriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud Rootslase werine kübar selles süüdlane oli, et teda haawatuks arwati, ja rõõmustas, et see asi teda weel enam tundmataks tegi. Kui ta elawast Wiru uulitsast kiireste ratsutades läbi oli pääsenud, wiiwitas ta hobuse sammu, käänas kõrwalise, pimeda uulitsa sisse ja pidas aru, mis nüüd teha.

Hää meelega oleks ta otsekohe Toompää mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni maja sisse tunginud, aga kuda Toompää wärawast ja Rootsi wahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksiwad märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste päälik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörase julgustükile — üksipäine waenulise linna sisse tungima kihutanud.

Mõteldes jõudis Gabriel tuttawa kõrtsi ette, mis Harju wärawa lähedal seisis. Kõrtsitoast paistis walgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole tosinat mehi, päält näha alamast seisusest linna kodanikud, kes sääl raswaküünla walgusel õllekannude juures istusiwad ja elawalt juttu westsiwad. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta.

Uks läks lahti ja kõrtsmik ilmus läwe pääl.

„Kes sääl on?“ küsis ta uniselt.

„Rootslane,“ kostis Gabriel. „Kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab?“

Kõrtsmik ei suutnud wõõra nägu selgeste näha, aga sõna „Rootslane“ mõjus erutawalt tema pääle; ta tundis Rootslasi kui suuri purjetajaid ja häid maksjaid.

„Oot’, oot’, ma teen õuewärawa lahti, kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei wasta, sest linn on maalt kokku jooksnud kerjajaid täis, kes hullemad kui hagijad on.“

Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koosolejaid kohkuma, mõned karjatasiwad koguni hirmu pärast.

„Tohoo, mees!“ hüüdis kõrtsmik, wõõra nägu tule walgel nähes, „kust sa niisuguse pääga tuled?“

„Mis mu pääl wiga on?“ küsis Gabriel naljatades.

„Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui were sisse kastetud.“

„’Pole wiga, küla’p saate niisugusid päid weel küllalt näha,“ kostis Gabriel istet wõttes. „Wenelastel on kõwad rusikad.“

„Tohoo, kas Wenelased juba linnas?“

„Ei ole, aga meie käisime neid laagris waatamas. Mina pääsin weel kerge waewaga, märkan waewalt, et mul hauk pää sees on, aga teiste käsi käis palju halwemalt. Anna kähku õlut, mul on kange janu ja wäsimus käes.“

Kõrtsmik seadis wahutawa õllekannu wõõra ette laua pääle ja küsis: „Kas tahad ka silmi pesta?“

Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: „Ei, kui ma selle pääga kommandandi ette astun, siis teeb ta mu wähemast wahtmeistriks.“

Nüüd nihkusiwad ka kodanikud uudishimuliselt ligemale ja tormasiwad küsimistega Gabrieli pääle.

„Olid wist nendega ühes, keda wälja saadeti wangisid tooma?“

„Olin küll,“ wastas Gabriel.

„Noh, kas wangisid saite?“

„Meie täname õnne, et meid endid wangi ei wõetud.“

„Kuda see juhtus? Jutusta ometigi!“

„Mis sääl jutustada?“ ütles Gabriel tusaselt. „Meie olime ettewaatmatad, tegime liig suurt kära, Wenelased ärkasiwad unest ja hakkasiwad wastu. Meie pistsime muidugi kohe punuma, aga nad ajasiwad meid kuni Wiru wärawani taga ja oleksiwad peaaegu meiega tükis linna sisse tunginud.“

„Nonoh, siin oleks neid hoopis teistwiisi wastu wõetud,“ kiitles üks päältkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. „Aga kuda wõisiwad nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju Lasna mäe aluse laagri wastu wälja, kus tänini ratsawäge ei ole nähtud, kuna teie minu teada kõik ratsa olite. On siis Wenelastel nii wiledad jalad, et hobustega wõidu lasewad?“

„Seep see meie õnnetus oligi, et säälpool keegi ratsamehi ei aimanud; nad kerkisiwad meie silma ees otsekui maa seest wälja ja hakkasiwad meile tuliseid pirakaid pihta laduma.“

„Hm, kentsakas lugu! Ega ometigi see pagana Sagorski sääl juures ei olnud, kellest Ivo Schenkenbergi mehed nii koledaid tükka jutustawad?“

„Tema see just oli — wõtku teda see ja teine!“ wandus Gabriel.

„Kas sa teda oma silmaga nägid?“

„Mina nägin teda silmaga ja tema katsus mind käega.“

„Mis nägu ta on?“

„Ta ei andnud mulle wahtimiseks pikemat aega.“

„Kas tema lõigi su kübara lõhki?“

„See on Gabriel Sagorski kätetöö.“

„Kust sa seda tead, kui sa teda õieti ei näinudgi?“

„Kui ta meie kallale kippus, karjusiwad Ivo mehed tema pääle näidates suure hirmuga „Sagorski, Sagorski!“ — ja pagesiwad kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta, sest ta ei olnud minu meelest sugugi haruldane lind, waid üsna igapäewane inimene; alles siis, kui ta minu enese pää kohal mõõka keeritas, nägin ma nii palju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja pisukesed silmad kuradlikku kelmust täis oliwad.“

„Kas ta tõeste nii inetu oli?“ küsis üks päältkuulaja kaheldes.

„Mu süda pööritab weel praegu sest mälestusest,“ tõendas Gabriel.

„Siis on ta ennast wist moonutanud, sest Ivo mehed ütlewad, et sel põrgulisel päris ilusa tüdruku nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatawalt nõid ja wõib täna üht, homme teist nägu olla, wõib maa sisse pugeda ja sääl wälja tulla, kus teda kõige wähem oodati; ta on ju ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud.“

„Rumal ebausk!“ ütles teine päältkuulaja mokki põlgawalt kräsutades. „Ivo mehed püüawad oma häbi wähendada ja teewad selle pärast waenlase nõiaks. Õigus on aga, et Ivo ise ega tema mehed enam kuhugile ei kõlba. Ühe wahe tõsteti neid taewasse, aga nüüd tuleb wälja, et nad paremat ei mõista, kui riisuda ja põletada. Minewast sügisest saadik ei ole Ivo käes misgi asi korda läinud. Enne ähwardas ta uhkuse pärast lõhkeda, arwas ennast suureks kindraliks, ei tahtnud noorepõlwe sõprade pääle enam waadatagi; nüüd elab mehike nagu mutt mulla sees ja ei julge ise oma nägu kellegile näidata. Ma ei mõista, mikspärast wangide tabamist just tema kätte usaldati; oli ju ette arwata, et sest midagi wälja ei tule.“

Kodanikkude seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitsmiseks. Kõrtsmik ütles: „Ivo mehed räägiwad, et ta sest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönnikhuseni tütar tema küüsist pääsis.“

Gabrieli süda hakkas kangeste tuksuma; ta kuulas põnewusega.

Kõrtsmik kõneles edasi: „Sest saadik on ta möllama hakanud, nagu oleks püsti saadan tema sisse läinud. Oma lihase wennale on ta silmad siniseks tagunud, wanamoori, kes alati ta ümber oli, jalaga wigaseks löönud ja wahimehed pool surnuks peksnud, et need tüdruku ära wiia lasksiwad. Enne armastas ta nalja heita, andis weikseid eksimisi andeks, sallis mõistlikku wasturääkimist, wõttis tarka nõuu kuulda ja oli ise meister kõiksugu sõjakawaluste pääle, aga räägitud päewast saadik ei ole keegi enam naljasõna tema suust kuulnud, oma meeste wastu on ta püsti kuradiks saanud, waenlaste wastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk küll salk suuremaks on kaswanud; Sagorski nime kuuldes peab ta igakord kahwatama ja wärisema. Ühe sõnaga: kange wihastamine on mehe meelt seganud.“

„Mis üle ta siis nii kangeste wihastas?“ küsis Gabriel ilmasüütalt.

„Eks ikka selle üle, et wana Mönnikhusen oma tütri ära wiis, kuna Ivod ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu weel ei tunne?“

„Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.“

„Waata, Ivo oli Mönnikhuseni tütri Wenelaste käest ära päästnud ja sääljuures oma südame kaodanud. Ta hoidis tüdrukut kui oma silmamuna, pidas teda telgis wangis, ei raatsinud teda kellegile näidata. Nende wahel on ikka midagi tõsist asja juhtunud, sest kui wana Mönnikhusen asja kuulda sai ja tütri wägise koju wiis, läks see pääst nõdraks ja karjus altari ees suure häälega „ei“, kui teda junker Risbiteriga laulatada taheti. Kodu on ta hirmsaste kisendanud ja küüntega isa silmile kippunud. Wana Mönnikhusen ei teadnud, mis hullu tütriga teha, ja saatis ta selle pärast Pirita kloostrisse, lootes, et waga ja püha abtess Magdalena oma eespalwega tüdruku seest kurja waimu wälja ajab. Aga wõta näpust! Tüdruk läks weel hullemaks, ajas koledaid sõnu suust wälja ja kippus abtessi elu kallale. Kloostri inimesed räägiwad kentsakaid tükka, mis abtess temaga ära teinud, ilma et see põrmugi oleks aidanud. Nüüd peetakse teda kui kiskjat elajast pimedas kongis wangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kuri waim tema seest teiste sissegi läheks.“

Gabriel tõusis üles, maksis õlle eest, palus hobust hoida, sest ta tahta all linnas weel midagi ära toimetada, enne kui lossi sõidab, ja läks uksest wälja. Awaliku kaewu juures pesi ta näo puhtaks ja luusis siis mööda müüriäärseid uulitsaid ümber terwe linna. Ta süda kipitas rinnus. Ta tahtis kohe Pirita kloostrisse tõtata, aga — ta ei pääsenud linnast wälja. Kõik wärawad oliwad kinni, müür kõrge, all igalpool wahituled, ülewal hulk walwsaid püssimehi. Gabriel märkas, et wäljapääsemine sel ööl täieste wõimata oli. Ta oli wangis, terwe suur linn tema wangikoda. Ja mis siis, kui ta teisel päewal kogemata Ivo meestega kokku juhtus ja need teda ära tundsiwad? Gabriel oli ennast oma liigjulguse läbi raske hädaohu sisse satutanud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nüüd ometigi, kus Agnes oli. Hädaohu wastu pidi kawalus aitama.

Gabriel wiitis paar tundi mööda tühje uulitsaid wantsides ära ja läks siis kõrtsi tagasi. Imestusega pani kõrtsmik tähele, et Rootslane, kes paari tunni eest sopase näoga, aga selge pääga wälja oli läinud, nüüd puhta näoga, aga segase pääga tagasi tuli, sest mees tuikus ja lällitas haledal kombel.

„Kas see asi oligi sul linnas ära toimetada?“ nurises kõrtsmik. „Kas sa siin ei märganud pääd purje panna? Arwasid wist mujalt paremat laket leida?“

„Ära pahanda, kõrtsipapa!“ palus Rootslane raske keelega. „Mis tehtud, see tehtud, aga sedawiisi ei tohi ma ennast lossis näidata, sest kommandant on joobnute wastu wali, ta laseks mind waese omaks peksta. Peida mind kuhugile ära, kus ma kakskümmendneli tundi magada wõin, ilma et mind keegi näeks, ja ära tee sest kellegile piiksu!“

Selle pika kõne ajal, mis Gabrieli suus kaugeltgi nii ladusaste ei läinud, kui meie seda kirjutame, leidis joobnud rootslane mahti, kõrtsmikule läikiwa kuldraha pihku libistada ja sel wiisil oma sõnadele imelikku mõju anda. Kõrtsmik unustas torisemise sedamaid ära, talutas joobnud külalise oma paremasse kambrisse, walmistas talle pehme aseme, tõmbas ise ta saapad jalast ja soowis talle wiisakalt magusat und.

Wõõras magas poole ööd ja terwe järgmise päewa läbi, ilma et kange suurtüki mürin, mis sel päewal linnast ja ümberpiirajate laagrist wastastikku kostis, tema und oleks rikkunud. Õhtul läks kõrtsmik teda äratama: „Tõuse üles, ehk tahad ka Wenelast uhtuma minna?“

„Wenelasi uhtuma?“ kordas Gabriel päält näha ikka weel uniselt, kuna ta tõe poolest terawa tähelepanemisega kuulas.

„Muidugi, täna ööse lähewad kõik wälja, Sakslased, Rootslased, linna poisid, Ivo Schenkenberg oma salgaga ja pääle kauba weel rüütel Mönnikhusen oma nälginud mõisameestega. Seekord on kommandant Hinrik Horn ise juhatajaks. Nad tahawad Tõnismäe kantsi pääle tormi jooksta, Wenelaste käest suurtükid ära wõtta ja nende eneste wastu pöörata. Kange põhjatuul ja lumesadu on meie meestele abiks. Läheb kõik hästi, siis on linn homme prii.“

„Mis kella ajal saab wäljalangemine olema?“ küsis Gabriel haigutades.

„Tund aega pääle keskööd.“

„Hm!“ ümises Gabriel. „Mu waene pää kõmiseb küll weel saadud matsust, aga kui kõik lähewad, ega siis minagi puududa ei tohi. Praegu ei julge ma weel lossis nägu näidata, aga kui wäljalangemise tund on tulnud, siis kohendan ennast salamahti teiste sekka; juhtub, et ma lahingus mõne tubli tüki ära teen, siis ei tule pärast keegi enam küsima, kus ma tänase päewa wedelenud. Kas hobune ’pole weel warastatud?“

„Hobune on tallis ja saab puhta kaeraga toidetud. Tore täkk, seda peab ütlema. Kust sa selle said?“

„Mul on jõukad wanemad,“ kostis Gabriel lühidelt. Ta küsis weel seda ja teist ja käskis süüa walmistada, kus juures teine kullatükk kõrtsmiku pihku libises.

Tund aega pääle südaööd sai Harju wäraw üles tõmmatud ja Rootsi-Saksa sõjawägi läks sügawas waikuses wälja. Kui kõik wäljas oliwad ja wärawat jälle kinni hakati panema, tuli weel üksik Rootsi ratsamees teiste järele kihutades. Hädawaewalt pääsis ta weel langewa wärawa alt läbi.

Lumesadu oli lõppenud. Aeg ajalt heitis kuu lõhki kärisenud pilwete wahelt pilgu walgendawa maa pääle. Wene kantsis Tõnismäel oliwad tuled kustunud. Mullawalli pääl seisis üksik wahimees ja toetas ennast pool tukkudes pika püssi najale. Häkiste ajas ta keha sirgeks ja kuulatas. Linna poolt kostis segane müdin, üks must kogu liikus kiireste lähenedes walgendawa wälja pääl. Wahimees pani püssi palge ja hüüdis: „Kes sääl on?“

„Würst Sagorski!“ oli wastus.

„Ei usu. Pea kinni, muidu lasen!“

Enne kui wahimees ähwardust sai täide saata, oli ratsamees mullawallist üles kihutanud. Pauk raksus, ratsaniku pääst lendas Rootsi kübar maha. Järgmisel silmapilgul kiskus Gabriel kiiwri wahimehe pääst ja pani ta oma pähe; Rootsi sõjamehe kuue oli ta juba waremalt seljast ära wisanud. Selsamal ajal ütles ta kohkunud wahimehele: „Nüüd jookse telkide wahelt läbi ja karju kõigest jõust, nagu mina teen: „Üles, Wene mehed, waenlased tulewad!“

Waenlased tuliwadgi juba. Nagu tuulispask tormas esmalt suur ratsameeste salk mullawallist üles; nende järele tuliwad jalamehed joostes. Gabriel ei suutnud neid üksipäine tagasi tõrjuda, ta pidi wõideldes kantsi sisse taganema. Aga juba oli suur osa Wenelasi jalale tõusnud ja sõjariistad käsile wõtnud. Äge wõitlus algas, mees mehe wastu. Arwa kuuldi püssipaukusid, enamiste wõideldi mõõkade, odade ja kirwestega; pimeduses ja hirmsas segadikus langes siin ja sääl Wenelane Wenelase, Saks Saksa käe läbi.

Gabriel oli Wenelaste esimeses reas, ta mõõk möllas wastaste ratsanikkude hulgas. Ta otsis Ivod, aga ei leidnud teda kusagilt. Ühes Saksa rüütlis, kellel raudkübar punaste sulgedega pääs oli ja kes Sakslaste esimeses reas kui lõukoer wõitles, arwas Gabriel Mönnikhuseni ära tundwat ja hoidis tema eest hoolega kõrwale. Rüütel näis aga teda otse silmas pidawat. Asjata taganes Gabriel telkide wahele — rüütel raius enesele teed jalameestest läbi ja tungis suure tuhinaga Gabrieli kallale.

„Pea kinni, rüütel Mönnikhusen!“ ütles Gabriel Saksa keeles, kuna ta ennast mõõgaga hirmsa hoobi eest kaitses. „Ma ei taha sind surmata.“

„Ja mina ei taha elada!“ hüüdis Mönnikhusen kätt uue hoobile tõstes.

„Põgene, rüütel!“ maanitses Gabriel tungiwalt. „Sa näed, et sa minust jagu ei saa. Põgene ja ela oma ainsa tütri rõõmuks!“

„Minul ei ole tütart!“ kiristas Mönnikhusen wihaselt. „Ma ei seleta su nägu, aga sa oled wist mõni äraandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma wiletsat elu päästa, aga sa sured minu käe läbi!“

Suure waewaga kaitses Gabriel ennast wastase wihaste löökide, eest, aga ta ei löönud ise wastu. Tema nõuu oli, rüütlit ära wäsitada ja elusalt wangi wõtta. Saatusel oli teine nõuu. Kuu oli silmapilguks pilwete wahelt wälja tulnud. Kahe wõitleja lähedal paukus püss. Mönnikhusen tuikus ja kukkus häkiste, otsekui wälgust rabatud, tagumiste jalgade pääle tõuswa hobuse seljast maha. Kohe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõstis langenud rüütli pää üles. Mönnikhusen elas weel, aga ta ei saanud sõna rääkida, waid ajas werist wahtu suust wälja. Püssikuul oli talle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks Wene sõjameest ja käskis haawatud rüütli kantsi ülema würst Priemka telki kanda.

Kui Gabriel säält tagasi tuli ja uueste lahingusse tõttas, oli suurem jagu Saksu ja Rootslasi juba kantsist wälja aetud ja linna poole põgenemas. Wiimsed, kes kantsist taganesiwad, oliwad Ivo Schenkenberg ja neli, wiis meest tema salgast. Ivo wõitles wahwaste, ta mõõk tilkus werest, ta taganes alles siis, kui märkas, et wiimne wõidu lootus kadunud ja kuuwalgel püssikuulid sagedamine ta pää ümber wihisema hakkasiwad. Wenelastest, kes põgenejaid taga ajasiwad, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta walgendawa lagendiku üle omaste järele.

„Pea kinni, Ivo!“ müristas korraga ta seljataga üks hääl, mis wapra mehe wärisema pani. Ta andis hobusele kannuksid.

„Pea kinni, jänespüks!“ hüüdis Gabriel tema järele kihutades. „Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa wastu ei hakka.“

Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.

„Mis sa minust tahad?“ urises ta läbi hammaste.

„Ma toon sulle terwikseid teisest ilmast, kus üht meist täna oodetakse,“ wastas Gabriel. „Walmista ennast teele, sest kord wõib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.“

„Ma ei taha sinuga wõidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.“

„Kas mäletad weel, kuda ma tondiks sain?“ naeris Gabriel mõrudalt. „Kuda see lugu oli? Kas ma põgenesin wõi langesin auusas kahewõitluses sinu käe läbi, nagu sa Agnes von Mönnikhusenile oled ütelnud?“

„Kust sa seda tead?“

„See on ju tontide eesõigus, et nad igasse kohta sisse pääsewad. Agnese poolt on mul sinule weel tänuwõlg ära tasuda osawa luiskamise eest, millega sa tema aega wiitsid, ja selle inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.“

„Wilets äraandja!“ kisendas Ivo häkiste Gabrieli kallale kippudes. „Ma tahan näha, kas sa suremata oled!“

Wõitlus ei kestnud kaua. Ivo lõi hirmsa hoobiga Gabrieli raudkübara lõhki ja tõstis hõisates kätt surmahoobile, aga selsamal silmapilgul tungis Gabrieli mõõk ta kaelast läbi ja sirutas ta surnult lume pääle maha.

„Jumalaga, Eesti maa Hannibal!“ ümises Gabriel teda silmates. „Kahju, et sel kangel ja kawalal mehel auusamat meelt ei olnud!“