Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/16

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad
Eduard Bornhöhe


16.

Lõpetus.

Sõidu ajal oli Gabriel Agnest õrnal wiisil mõne ootamata asja pääle ette walmistanud. Siisgi oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasna mäel — Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas.

„Ivo on surnud,“ wastas Gabriel Agnese imestawa küsimise pääle. „Ta oli ju peaaegu minu sugulane; ega see siis imeks ei ole panna, et ta weel enne surma oma toreda telgi minule pärandas. Nüüd on telk sinu oma. Ma kingin ta sulle selle tingimisega, et sa kõik kurwad mälestused tema seest sootumaks ära kaotad.“

„Mil wiisil Ivo suri?“ küsis Agnes.

„Ta langes auusas kahewõitluses.“

„Kelle käe läbi?“

„Ta juhtus lahingus minu käe alla, wõitles kui lõwi ja oleks minu karwa päält teise ilma läkitanud, aga — taewas ei olnud tema poolt.“

Armastusest ja kartusest segatud tundmusega waatas neiu noore mehe poole üles, kes oma wõidust nii alandlikult kõneles.

„On minu isa siin?“ küsis Agnes tasa.

„Ta on siin ja ootab sind,“ wastas Gabriel. „Astu tasakeste tema juurde ja — ole mõistlik, Agnes! Meie ülema käsuandja ihuarst on tema juures. Ma loodan julgeste, et suuremat häda karta ei ole. Mina pean teid mõneks ajaks üksi jätma, aga lõuna ajal tulen teid waatama. Juhtub midagi waja olewat, siis ootawad telgi juures mitu meest sinu käskusid.“

Agnes astus sõna lausumata telgi sisse, Gabriel aga istus saani ja kihutas uueste Pirita kloostri poole, mille seisukohast paks suitsusammas märku andis. Paari tunni pärast tuli ta säält sõjameestega, wangidega ja saagi koormatega tagasi. Wangid ja ühe jao saagist läkitas ta ülema käsuandja würst Mstislawski kätte, teise jaotas ta oma meeste wahele ära. Omale ei wõtnud ta kõigest kloostri warandusest muud kui ühe ainsa tüki, aga see oli ka kõigist kõige parem, sest see oli — Agnes.

Meie ei tea, mis waheajal isa ja tütri wahel läbi oli räägitud. Kui Gabriel neid lõuna ajal waatama läks, istus Agnes punaseks nutetud silmadega isa haigewoodi ees. Wana rüütel oli täiel mõistusel, aga tema näo pääle oli lähenew surm juba oma kohutawa warju heitnud. Wiimse jõuga sirutas surija Gabrielile käe wastu ja püüdis lahkeste naeratada.

„Ma tänan Teid, würst Sagorski, selle rõõmu eest, et Agnese siia tõite,“ ütles ta nõrga, waewalt kuuldawa häälega. „Ma tean kõik ja olen kõigega rahul. Agnes on hää laps, ta annab mulle mu waljuse andeks ja kahetseb mind pääle kauba. Ma wõin nüüd rahulise südamega surra.“

„Ärge mõtelge surma pääle, rüütel,“ püüdis Gabriel trööstida. „Teie peate preili Agnese rõõmuks weel kaua elama.“

„Minu elupäewad on loetud,“ kostis Mönnikhusen wagusalt. „Kas teate, würst, et Teie ülemal käsuandjal wäga tark Saksa ihuarst on? Ta on nimelt just niisama tark, kui mina ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päewa enam ei näe, ja mina — arwan niisamuti. Ärge püüdke mind asjata waigistada, lapsed, mul ei ole waigistust waja. Ma suren rõõmuga. Mis kasu minust weel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas weel nalja tegema? Minu sõjakuulsuse läik on kustunud, mu isamaa, Liiwi orduriik, on hukka läinud, kõik mu wara on ära pillatud, oma ainsa lapse olen ma ise õnnetuks teinud ja tema tigedama waenlase kätte piinata andnud —“

„Armas isa, ära räägi nõnda!“ palus Agnes isa käest kinni wõttes ja seda oma pisaratega kastes.

„See on hää, Agnes,“ sosistas Mönnikhusen naeratades. „Hoia mu käsi peos, see annab mulle jõudu wälja rääkida, mis mul weel südame taga on. Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket ülekohut teinud. Ma tahtsin sind wägise Hans Risbiteriga paari panna, aga sina tundsid teda õnneks paremine, kui mina. Oh, see inimene on ütlemata alatu! Kui ma wiimati tema käest raha laenuks nõudsin, kas tead, mis ta mulle siis wastas? „Läkitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!“ Ta tahtis sind minu käest raha eest osta. Kõik maailma nuhtlused tulgu tema pääle! Oleks ta sel ajal minu käe alla juhtunud — aga mikspärast peaksin ma omad wiimsed silmapilgud selle wiletsa mälestusega ära kihwtitama? Sina tundsid teda paremine ja — oled ise paremine walinud. Würst Sagorski, andke oma käsi siia!… On see Teie kindel nõuu, Agnes von Mönnikhuseni omale abikaasaks kosida?“

„Jah,“ kostis Gabriel sügawas liigutuses.

„Siis ühendan ma teie käed ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnnistus saatku teid eluteel!… Usu mind, würst, enne tänast päewa ei oleks ma sulle oma tütri kätt mitte lubanud, sest ma olen Saksa rüütel ja suren sinu rahwa waenlasena! — aga sa oled ise tema pärast wõidelnud ja teda enesele wõidu saagiks omandanud. Sa oled tark ja auus mees, sa ei saa Agnest selle pärast põlgama, et ma temale pääle oma nime mingisugust kaasawara ei wõi anda. Mina olen kerjaja, aga tema on siisgi Kaspar von Mönnikhuseni tütar ja kõlbab oma ainsa nime pärast küll würsti prouaks!…“

Wiimast korda wälkus piirita seisuslik ja sugukondlik uhkus wana rüütli silmis. Siis wajusiwad nad wäsinult kinni.

Õhtul heitis Mönnikhusen hinge. Würst Sagorski lahkus oma wäesalgaga Tallinna alt ja läks esmalt Kuimetsa, kus rüütli surelikud riismed tema wiimast soowi mööda perekonna matusepaigale puhkama pandi. Siis usaldas würst oma wäesalga mõneks ajaks ustawa asemiku käsu alla ja reisis pruudiga Wene maale oma isa juurde, kes tsaari armust omad mõisad ja seisuse õigused tagasi oli saanud, kuid selle tingimisega, et ta ialgi Moskwasse ei tohtinud tulla. Siin saiwad toredad pulmad ära peetud. Pärast pulmi kutsus tsaar Iwan noore paari enese juurde, leidis neist suurt meelehääd, kinkis noorikule kalli ehte ja andis Gabrielile kõrge ameti oma enese kojas. Liiwi ja Eesti maal ei saanud Gabriel sõjast enam osa wõtta.

Kuda suur Liiwi sõda wiimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult nii palju, et Wenelased sel korral Tallinnast wõitu ei saanud, waid seitsmenädalase ümberpiiramise järele sõjamoona puuduse pärast taganema pidiwad.

Gabrieli ja Agnese kaugema elukäigu üle wõime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumata armastuse soe läik loori läbi kumab. Würst Sagorski nime leiame weel nende kangelaste seast, kes Pihkwa linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory wastu imeliku wisadusega kaitsesiwad ja sel wiisil Moskwa riiki raskest õnnetusest päästsiwad, kuhu ühendatud waenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud.

Warsti pärast seda tegi tsaar Iwan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna need wiimased nüüd isekeskis hukka läinud orduriigi riismete pärast riidu läksiwad. Weel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama, kuna Moskwa riik puhkas, kosus ja aegamööda seda imelikku jõudu kogus, millega ta pärast Rootsi ja Poola maa kangema wõimu murdis ja wälja kurnatud orduriigi maadele oma wägewa kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi.