Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/15

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad
Eduard Bornhöhe
15


15.

Püha naesterahwas.

Selsamal ööl koputati tugewaste Pirita kloostri wärawa pihta. Alles tüki aja pärast, kui koputamist mitmeti oli korratud, pistis wärawawaht pää kitsast aknahaugust wälja ja küsis pahaselt: „Kes sääl kolistab?“

„Käskjalg rüütel Mönnikhuseni poolt,“ wastas wõõras hääl õuest. Wärawa taga seisis hobune saaniga ja pikk meesterahwa kuju — kõik kolm waewalt nähtawad, sest taewas oli uueste pilwe läinud ja paksu lund sadama hakanud.

„Rüütel Mönnikhusen läkitagu omad käskjalad päewa ajal, südaööse ei lasta siin kedagi sisse,“ urises waht pääd tagasi tõmmates. Ta tahtis aknat kinni lüüa, aga õues seisja pistis piitsa warre akna wahele ja ütles tungiwalt: „Laske mind aega wiitmata sisse! Ma pean kohe abtessi jutule saama.“

„Tule päewawalgel, siis näen, mis lind sa oled.“

„See on wõimata. Sa tead, et linn Wenelastest ümber piiratud on. Õnne waral pääsin ma Ranna wärawast wälja, kuna teiselpool kibe wõitlus wältas, ja kihutasin hobusega üle mere jää siia. Ma pean tagasi ruttama, enne kui lumesadu ja pimedus lõppeb, muidu wõetakse mind tee pääl kinni.“

„Mis käsku sa siis tood?“

„Seda wõin ainult abtessi enesele ütelda ja palun teda kohe äratada.“

„Taga parem!“ turtsus waht. „Kui sa sedagi ei ütle, mis sul waja on, siis korista ennast!“

„Ära kutsu nuhtlust enese kaela, wanamees!“ hüüdis õues seisja kärsituks minnes. „Ma paugutan wärawa pihta ja teen niisugust kära, et abtess ise üles ärkab ja siis — hoia oma nahka!“

Käskjalg tegi ta kohe ähwarduse täidesaatmisega hakatust.

„Oota ometigi, pöörane!“ taples waht ja tõmbas akna raksudes kinni.

Ligi pool tundi läks mööda, enne kui riiw kolises ja kitsas jalgwäraw lahti tehti. Kaks kloostrisulast, mõlematel kirwed käes, wõtsiwad käskjala eneste keskele ja talutasiwad ta üle õue, trepist üles ja pikast, pimedast wahekojast läbi nonnede söömasaali, mis wahaküünlatega walgustatud oli. Siin istus abtess Magdalena auuliselt ja tõsiselt kõrge tooli pääl; mõned nonned seisiwad tema ümber. Sulased jäiwad auupaklikult ukse juurde seisma, kuna käskjalg kummardades abtessi ette astus. Nonned paniwad ilma suurema meelepahanduseta tähele, et käskjalg, kes lihtsat mõisa sulase riiet kandis, kena noormees uhke, peenikese näoga ja suurte, süsimustade silmadega oli. Abtess silmas teda terawaste ja küsis siis: „Oled sina minu õemehe sulane?“

„Mina olen rüütel von Mönnikhuseni teenistuses,“ wastas käskjalg kummardades.

„Mis sõnumid sa tood?“

Käskjalg ei wastanud kohe, waid piilus otsekui midagi kahetsedes nonnede poole. Abtess andis wiimastele märku eemale astuda. Siis ütles käskjalg tasakeste: „Ma toon kurwi sõnumid. Rüütel Mönnikhusen on raskeste haawatud ja kõigist maha jäätud. Preili Agnes on ainuke warandus, mis minu armulise ja õnnetu herrale siin ilmas üle jäänud. Seda warandust igatseb ta nüüd tagasi saada ja on mind wälja saatnud, teda siit ära tooma. Õues ootab hobune saaniga; ma loodan lumesaju ja pimeduse warjul õnnelikult linna pääseda, kus meid Ranna wärawas oodetakse.“

„On sul midagi tunnistust kaasas, et sa tõeste minu õemehest saadetud oled?“ küsis abtess.

Käskjalg pistis käe põue, wõttis Mönnikhusenite wapiga ehitud pitserdamise sõrmukse wälja ja ütles seda abtessi kätte andes: „Selle sõrmukse andis armuline rüütel mulle tunnistuseks kaasa.“

„Kas sul midagi kirjalikku tunnistust ei ole?“ küsis abtess sõrmust terawa tähelepanemisega silmitsedes.

„Rüütel von Mönnikhusen on ju raskeste haawatud, ta ei wõinud kirjutada,“ wastas käskjalg, kuna kerge puna talle palge tõusis.

„Millal ta haawatud sai?“

„Eilse wäljalangemise juures.“

„Ma ei tunne seda sõrmust,“ ütles abtess külmalt. „Kui sul paremat tunnistust kaasas ei ole, siis ei wõi ma õetütart sinu kätte mitte uskuda.“

„Kõrgeauuline abtess heitku armu!“ palus käskjalg tungiwalt. „See oleks raske õnnetus, kui ma tühja kätega oma armulise herra ette peaksin astuma. Kui ma ütlesin, et rüütel von Mönnikhusen haawatud on, siis ei ütelnud ma täielist tõtt, sest ma ei tahtnud kõrgeauulist abtessi kohutada. Rüütel ei ole mitte ainult raskeste haawatud, waid ta on surmaga wõitlemas. Ta otsis meelega surma, sest rasked õnnetused on elu tema meelest läilaks teinud. Wõib olla, et ta tulewat päewawalget enam ei näe. Kõrgeauulist abtessi arwatakse õigusega pühaks naesterahwaks, kuda wõiks ta siis omas suures helduses keelata, et tütar isa surmawoodile tõttab?“

Kuna käskjalg kõneles, wiibis abtessi teraw, waritsew pilk ühtepuhku ta näo pääl.

„Sa wõtad sest asjast wäga suurt osa?“ küsis abtess luuriwalt.

„Miks ei peaks ma sest osa wõtma, kui mu waene herra surma pääl waagub ja igatsedes ootab, et armsat last wiimast korda näha saaks? Ärgu wiiwitagu kõrgeauuline abtess aega, muidu jääb kõik hiljaks ja siis ei suuda misgi kahetsus rasket õnnetust enam hääks teha. Kui kõrgeauuline abtess seda sõrmust ei tunne ja mind ei usalda, siis näidaku seda preili Agnesele. Tema saab sõrmukse wististe ära tundma ja tõrkumata minu kaasa tulema.“

„Arwad sa?“ ütles abtess kentsaka, waewalt arusaadawa naeratusega. „Kas sa preili Agnest nii hästi tunned?“

Kuna käskjalg weidi kohmetades wastust otsis, kutsus abtess näpunäitega ühe nonne enese juurde ja sosistas talle midagi kõrwa sisse. Selle pääle läks nonne teise seltsis saalist wälja. Käskjalg tahtis midagi ütelda, aga abtess sundis teda uhke käenäitusega waikima. Natukese aja pärast tuliwad nonned tagasi. Nende wahel kõndis Agnes von Mönnikhusen. Ta kandis pikka patukahetseja kuube; ta nägu oli kahwatu, paled hauku wajunud, pilk tume, silmad häkilisest walgusest, mida ta hulga aja pärast esimest korda nägi, tuhnistatud. Teda nähes tuli walus ja wihane hüüdmine käskjala rinnust. Agnes wärises. Ta pilk jäi käskjala kõrge kuju pääl kui tardunult seisatama, weri tõusis talle järsku pähe, ta karjatas waljuste, tuikus ja oleks kukkunud, ’poleks mitte nonned teda toetanud.

„Wiige ta kongi tagasi, ma olen küllalt näinud!“ ütles abtess, kes Agnest ja käskjalga terawalt silmas oli hoidnud.

„Pidage!“ hüüdis käskjalg, nonnedele tee pääle põigiti ette astudes. „Mis olete teie preiliga teinud?“

„Selle üle ei ole mul sulasele otsust anda,“ ütles abtess uhke tõsidusega. „Wiige ta ära!“

Aga käskjalg ei lasknud nonnesid paigast liikuda.

„Enne peab mul selgus käes olema!“ hüüdis ta mürisewa häälega. „Agnes von Mönnikhusen, ma küsin Teie isa nimel, mikspärast kannate Teie seda häbiriiet, mikspärast peetakse Teid siin wangis?“

Enne kui Agnes midagi sai kosta, plaksutas abtess waljuste käsa. Saali uks läks lahti, kuus kloostrisulast, kõigil pika wartega sõjakirwed käes, astusiwad sisse ja asusiwad poolkreisis käskjala ümber, kes neid waewalt tähele pani. Seda selgemalt nägi neid Agnes, kelle näost nüüd jälle wiimne weretilk kadus. Ta waatas paluwalt käskjala otsa ja ta rääkiw pilk ütles selgeste: „Põgene, Gabriel! Mikspärast kukutad sa ennast ja mind hädasse?“

„Ma ootan wastust,“ ütles Gabriel rahuliselt. „Kelle lubaga peetakse Teid siin kui kurjategijat wangis, preili Agnes? On see Teie isa tahtmine?“

„Ma ei tea seda,“ kostis Agnes kurwalt. „Mu isa näib mind maha jätnud olewat.“

„See ei ole tõsi. Tema ise kutsub ju Teid enese juurde. Kas tahate minu kaasas isa juurde tulla? Õues ootab meid hobune saaniga.“

Agnese silmis säras wälgu sarnane rõõmuläik, mis aga kohe jälle kustus.

„Ma tulen hää meelega, kui abtess lubab,“ ütles ta wagusalt.

„Kas kuulete, abtess?“ hüüdis Gabriel. „Preili Agnes usaldab mind, tahab minu kaasa tulla. Mikspärast Teie siis weel teda keelate? Mõtelge, et meil wähe aega on.“

„Kes sa oled, et sa minuga nii ülbelt julged rääkida?“ küsis abtess kulmu kortsutades. „Ma ei usu, et rüütel von Mönnikhusen nii ninatarku sulasid omas teenistuses sallib. Mis su nimi on, noor tuulepää?“

„Minu nimi ei tähenda siin midagi,“ ütles Gabriel järsku, sest ta kannatus hakkas katkema. „Teie näete, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küsin wiimast korda: Kas tahate teda hääga minu seltsis minna lasta?“

„Ja kui ma seda mitte ei taha, mis siis?“ küsis abtess pilkawalt.

Gabrieli silm wälkus wihaselt. „Siis wastate ise oma wägiwalla järelduste eest. Ma hoiatan Teid, abtess, ärge kutsuge hirmsat õnnetust enese ja selle waga paiga pääle!“

„Julged sa mind weel ähwardada, kelm?“ kähistas abtess wiha pärast kahwatades. „Sulased, wõtke see inimene kinni!“

Gabriel kummardas häkiste wärisewa Agnese poole ja sosistas talle kõrwa sisse: „Ole julge, ma tulen warsi tagasi!“ Tugewa hoobiga tõukas ta esimese sulase, kes tema käewarrest kinni haaras, tagasi, kiskus kirwe ta käest ära ja müristas seda enese pää ümber keeritades: „Teie lurjused tahate sõjameest kinni pidada?“

Enne kui kinniwõtjad kohmetusest toibuda suutsiwad, oli Gabriel uksest wälja karanud. Kloostri urkad oliwad temale lapsepõlwest tuntud. Ilma tagasi waatamata tõttas ta pikast wahekojast läbi, kargas trepi ülemalt astmelt müüri pääle, hüppas kahe sülla kõrguselt alla, istus saani ja kadus pimedusesse, enne kui wälja saadetud tagaajajad teda weel korra näha saiwad. —

Agnes, keda kongi tagasi oli wiidud, weerles ilma uneta oma kõwa aseme pääl. Mure ja ahastus waewas ta südant, sest ta ei teadnud weel, kas Gabriel õnnega pääsenud wõi tagaajajate kätte sattunud. Umbes tunni aja pärast kõlises kongi ukse lukk. Uks läks lahti ja abtess astus sisse, pahemas käes lühtrit põlewa wahaküünlaga ja mitme nööriga piitsa kandes. Abtessi näost oli näha, et ka tema silma uni ei olnud puutunud. Ta tõmbas ukse enese järel kõwaste kinni, seadis lühtri müürihaugu ääre pääle ja ütles Agnesele, kes imestades asemelt tõusis: „Wõi see ongi sinu armuke?“

Kõik neitsilik uhkus, kõik endine kangekaelsus ärkas selle pilkawa sõna juures korraga Agnese südames.

„See on minu kihlatud peigmees,“ kostis ta rahuliselt.

„Kena peigmees, seda ei wõi salata,“ pilkas abtess. „Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa lubaga ja õnnistusega?“

Agnes ei wastanud.

„Wahest ei teagi sinu isa weel sest õnnest, et oma sulase wõi pärisorja äiaks peab saama? Kuda saab ta Jumalat kiitma, et ainsast tütrest niisugust rõõmu näeb! Priske, jumekas noormees, see tulewane Mönnikhuseni wäimees! Ja missugune julge, kawal kelm! Ta tahtis ju sind minu käest lausa ära warastada!“

Abtess naeris lühidelt ja kähisewalt.

„Wahest annad nüüd ka oma peigmehe toredat nime teada?“

Agnes jäi wait.

„Ma näen kurwastusega, et sa ikka weel kangekaelne oled,“ ütles abtess auuliselt pääd wangutades. „Mis pääle sa uhkustad, tüdruk? Loodad sa ikka weel isa pääle, kes sind pöörases helduses üleliiga hellitanud, enesele witsaks kaswatanud? Kuule siis: sinu isa on wilets kerjaja, keda mina edespidi armust pean toitma. Tema wannub ja sajatab sind, sest oma sõnakuulmata olekuga oled sa teda ja ennast õnnetuks teinud. Oleksid sina Risbiteri wastu wõtnud, siis ei pruugiks su waene isa nüüd mitte kerjakotti kanda. Õnnetus ja sinu patud on tema waimu pimestanud, ta annaks sulle wahest weelgi andeks, kui sa kawala kassimeelitusega temale läheneksid. Seda ei tohi sündida, muidu kaoks wiimne õigus maailmast. Teie peate üksikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on Jumal karistanud ja mina — mina tahan sind karistada. Sa oled nüüd täieste minu meelewalla all, misgi wägi ei suuda sind minu käest ära kiskuda.“

„Mis tahad sa minuga teha?“ küsis Agnes külmalt.

„Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda, sinu keha waewata, su hinge walusas kahetsemise tules puhastada. Wõta see riie seljast!“

Äge puna tõusis Agnese palge.

„Mõtle, et ma mitte orjatüdruk ei ole, waid Kaspar von Mönnikhuseni tütar!“ ütles ta wälkuwail silmil.

„Seda pahem, kui rüütli tütar orja nuhtluse wääriline on.“

„Mina ei lase ennast piitsaga peksta!“

„Selle wastu on nõuu leitud. Ukse taga seisawad kaks sulast. Kui sa wastu tõrgud, siis kutsun nad sisse.“

Agnes surus käed wastu silmi.

„Sinu pärast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust weel kannatada,“ sosistas ta kuulmata. Siis tegi ta, kuda kästud.

„Nüüd seisa paigal!“ hüüdis abtess peaaegu hõisates.

Piits wihises läbi õhu. Abtess lõi esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga wermet walge, siidipehme naha pääl salarõõmuga silmitsedes, iga were piiska ahne pilguga imedes — siis ikka kiiremalt ja kiiremalt, nagu piinamise himust ja were jänust erutatud ning joowastatud.[1]

Agnes ei teinud kordagi häält, kuna ta õrn keha otsekui tules põles, aga külm higi tilkus ta otsaesiselt maha, ta huuled wärisesiwad ja suu nurkadesse asus kerge waht. Wiimaks lõppes abtessi jõud ära.

„Miks sa mind piinad?“ küsis Agnes tumedalt.

„Selle pärast, et sa püha naesterahwast oled wihastanud,“ kostis abtess kähisedes ja lõõtsutades.

Agnes raputas wagusalt pääd.

„Sina ei ole püha, tädi, sest sa wihkad mind. Ma tean ka, mikspärast sa mind wihkad. Kui sa ise weel noor tüdruk olid, armastasid sa minu isa. Sa ei ole oma õele ialgi andeks andnud, et isa teda sinust enam armastas. Selle pärast oled sa ka kloostrisse läinud, mitte ennast Jumalale pühandama, waid oma haawatud südant põetama. Sa wihkad mind selle pärast, et ma oma ema nägu olen. Ei, tädi, sa ei ole püha, waid patune inimene. Sa ei ole mind mitte karistanud, waid oma wiha kustutanud. Jumal andku sulle seda andeks!“

Abtess oli näost rohekaks läinud; pärani silmil ja lahtisel suul wahtis ta Agnese otsa. Ta kuiwanud huuled liikusiwad, aga ta ei saanud tükil ajal sõna suust wälja.

„Jah, ma wihkan sind!“ susises ta wiimaks kui wihane uss. „Ma tahan sind igapäew piinata, sind näotuks teha, sind pikkamisi rusuks ja puruks õõruda. Olgu pääle, et ma püha ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnnele kuradiks oli!“

Põlewail silmil, wahutades ja hambaid kiristades raputas abtess weel korra piitsa Agnese poole, keda sarnane wihkamise palawik enam jälkuse ja haledusega, kui hirmuga täitis, ja pööris siis järsku ukse poole, jäi aga niisama järsku seisma ja hakkas kõigest kehast lõdisema. Wahekojast kostis wali kära ja raskete sammude müdin, mis kiireste lähenes. Müürihaugu läbi paistis hele tule kuma. Kongi uks sai häkiste lahti kistud ja läwe pääl ilmus Gabriel, põlew tulelont käes. Ühe pilguga märkas ta, mis siin oli sündinud. Häkilises wihas sasis ta abtessi kõhnast käewarrest kinni, kiskus ta wahekotta ja tõukas kongi ukse jalaga kinni. Wahekoda kubises sõjameestest, nende keskel seisiwad wärisedes ja wabisedes mõned kloostri elanikud.

„Põrguline wanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?“ müristas Gabriel, abtessi kurjaste wapustades.

„Armu, halastust!“ ägas abtess, esimese hirmuga põlwili nõtkudes.

„Kas sa tema wastu halastust tundsid?“ karjus Gabriel wihaselt. „Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri pääle! Sa ei hoolinud sest, sinu werejänu oli ärritatud, sa läksid öösel oma ohwrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu walitsus on otsas, Pirita kloostri wiimne päew on kätte jõudnud!“

Abtess tõusis häkiste püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahwatu, aga ta silmist wälkus wana rüütlisoo painumata uhkus.

„Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri walitsewa abtessiga sel wiisil rääkida julged?“ hüüdis ta pühalikult.

„Minu nimi on Gabriel Sagorski.“

Abtess läks näost weel weidi kahwatumaks ja ütles palju tasasemalt: „Mõtelge, würst, et see püha paik on, kus Teie seisate. Hoidke ennast püha paika teotamast!“

„See ei wõi püha paik olla, kus põrguline walitseb,“ naeris Gabriel mõrudalt. „Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis wähemast auusad sõjamehed sest kasu!“ Ja meeste poole pöördes lisas ta juurde: „Wõtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle rööwlikoopa wõite paljaks riisuda.“

Wannutades sirutas abtess käed sõjameeste wastu wälja, aga need sasisiwad aega wiitmata ta käewartest kinni ja talutasiwad ta ühes kõige kloostri rahwaga õue pääle. Gabriel jäi üksipäine wahekotta seisma. Kui kõik wälja oliwad läinud, hüüdis ta tasakeste müürihaugust sisse: „Walmis, Agnes?“ — ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus wastus: „Jah!“

Agnes ei olnud mitte enam kangekaelne — ei koguniste.

Gabriel kiskus kongi ukse lahti — ja Agnes nuttis tema rinnal.

„Waene laps, waene laps!“ ütles Gabriel, neiu juukseid õrnalt silitades.

„Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu pärast palju kannatanud,“ sosistas Agnes sügawaste hinge tõmmates.

Gabriel wõttis ta kui lapsukese oma käte pääle, kandis ta saani, mässis ta sooja kasuka sisse, astus ise ta kõrwa ja wõttis ohjad kätte. Sõit läks kiireste laagri poole.

Nende selja taga kohas kloostri rahwa hädakisa, raksusiwad kirstud ja kapid kirwehoopide all ja wiimaks segas suure tule kuma ennast tõuswa koidu walgusega…

See oli Pirita kloostri wiimne päew.


  1. Lugeja ärgu mõtelgu, et siin ajaloole liiga tehtakse. Piitsaga peksmine oli keskaja kloostrites wäga pruugitaw nuhtlus. Ülepää arwati ihu piinamist hinge päästmiseks waja olewat.