Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/2
2.
Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee pääle wälja ja sammus mõttes Tallinna poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja waatas tagasi. „Naljakas lugu!“ ümises ta pääd raputades iseenese ette. „Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul on tina taldade all, ma ei taha edasi minna. See wana habemik ütles, et tema wäraw täna õhtuni minu ees lahti seisab. Mis nõidus oli selle sõna sees, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkeste põhjust neid wihata ja põlata. Agnes von Mönnikhusen… Seda nime olen ma tänini wihas pidanud ja nüüd… See oli ju üks Mönnikhusen, kes Koluwere lahingus talupojad ära wõitis ja minu wanaisa puu oksa lasi tõmmata. Üks Risbiter langes minu wanaisa käe läbi. Kui see selle junker Hansu isa oli, siis oleme temaga tasa. Rumal jõmpsikas, see junker Hans! Ma ei mõista, kuda Agnes von Mönnikhusen seda punaseharjalist poisikest… aga mis minul sellega asja? Mul on tõeste paremat teha, kui halbi junkri ja upsaka rüütlipreili pärast oma pääd murda. Läki Tallinna poole!“
Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Wisa mõte ei tahtnud kunagi ta pääst lahkuda.
„Hm! Nii wäga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära. Kui ma homme sinna ei jõua, siis olen ülehomme sääl. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri pääle heitma? Kardan ma seda junkrit? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.“
Wiimse mõttega kõiki kahtlust lõpetades, pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.
Mõisameeste laager oli laialine telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse wälja pääl. Terwe laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud wall kahe wärawaga ja mõne suurtüki-hauguga. Gabriel pääsis kerge waewaga wärawast sisse, sest wahid oliwad joobnud ja ei pärinud tundmata talupoja käest muud, kui natukese õlle raha, mida Gabriel neile andis. Laagris wältas pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed oliwad mõne päewa eest „Liiwi kuninga“ Magnuse asupaiga — Põltsamaa alewi kallale kippunud, kuna „kuningast“ ennast sääl ei olnud, ja pärast rikka alewi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäewane käsikäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate laupa hulguma pani. Siis mindi „sõja“ nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa, see Eesti maa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjawäed oliwad siin riisumas ja lagastamas käinud, kõikide käsi oli kõikide wastu olnud — ja siisgi suutis see õnnetu pind weel kodurahwa riismeid ja waenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate wili; nende seisukohtade ümber aelesiwad, prassisiwad, lobisesiwad ja laulsiwad mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud rööwlite kari, kes tema kodumaa raswast priiskas, pani ta südame siisgi wihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õla pääle tundis langewat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seiswat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis:
„Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuda sa metsas neli junkrit hüppama panid.“
„Kas seesama oligi?“ hüüti mitmest küljest.
„Seesama neh!“ tõendas laia näoga sõjamees. „Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuda ta Risbiteri hobuse seljast maha pühkis. See nali on wähemast waadi õlle wääriline.“
„Paras Risbiterile!“ hüüdsiwad hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gabriel wõttis pool tahtmata ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama, „mis mees ta on.“
„Tänasest päewast saadik oleme sõbrad, olgu sa nii talupoeg, kui tahes,“ seletas üks seltsimees, Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihide wahel pigistades. „Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase pääga junkrit ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arwab. Nagu ei oleks temasugusid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakekaussi sääl?“ — Rääkija näitas näpuga ühe seltsimehe pääle, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa wahtis. — „See on krahwide järeltulija ja kannab ise krahwi nime. Sarnatseid on meil palju.“
„Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,“ lällitas joodik.
Mürisew naer kajas ümberringi wastuseks.
„Hans Risbiter ei ole selle lapaka wääriline,“ kõneles Gabrieli uus sõber edasi. „Oma ülbuse, ihnuse ja häbemata nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et wana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma wäimehe tahab teha. See lugu paneb iga auusa inimese wanduma. Kahju, et sina junkrit kõwemalt ei pigistanud, kui ta su käte wahel oli! Oleksid sa tema kõwera kaela weel enne pulmi ümber keeranud — waat’ see oleks esimene nali olnud!“
„Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu“, seletas teine seltsimees, „aga sest saadik, kui Risbiter Põltsamaal wana Fahrensbachi wangi wõttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on wanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.“
„Kas tunahomme on juba pulmad?“ küsis Gabriel kohmetades.
„Sest ’poleks wiga, sest nagu wanameest tuntakse, saawad pulmad wähemast toredad olema, kus siis meiegi hääst lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema pääle waatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnatse peigmehele weel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõwerjalgse wareksepojaga tegemist?“
„Mis näost rääkida!“ ütles käega lüües kolmas seltsimees, kes ise looduse poolt wähe kenaduse kaasawara oli saanud. „Nagu on Jumalast loodud nägu, aga see’p see on, et mees ise kuhugile ei kõlba. Loll nagu wasikas, alamate wastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, waletamise ja hooplemise pääle esimene meister. Ühe sõnaga — lurjus. Sinu terwiseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste pääle andsid!“
Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanemisega, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junker Risbiteri kohta. Ta ei wihanud seda inimest, ta arwas teda ainult halbiks poisikeseks, aga siisgi täitis tähelepanek, et üksgi kiidusõna Risbiteri kohta tema kõrwu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.
Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaasalistega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauale istunud. Pikk laud oli selle aja wiisi järele toitude ja jookidega nii ülirohkeste kaetud, et meieaegseid inimesi küll wist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Wiinakaarikad ja õllekannud oliwad ühtepuhku liikumas, jutt ei waikinud silmapilkugi. Delwig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi wastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa päältkuulajatest enam Delwigi kui teda uskusiwad; neid oli wähe, kes Risbiteri pääle mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni omale pidi saama. Agnes oli mõttes ja waatas sagedaste aknast wälja õue pääle, kust sõjameeste kära selgeste üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrwal ja püüdis elawa lobisemisega tema tähelepanemist Delwigi juttudest ja naljatamisest ära pöörata, leidis aga nii wähe wastust, et ta wiimaks ise hoopis ära waikis ja südametäiega pää purje pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käewarrest kinni ja talutas ta pool wägise söömasaali kõrwal olewasse kambrisse.
„Mis tembutamine see on?“ algas ta siin raske keelega. „Mi-miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõna, ei wasta midagi — mis see kõik tähendab? Ka—kas sa mind enam ei armasta!“
„Ma ei tea isegi,“ kostis Agnes mõttes.
„Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki—kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?“
Wiimased sõnad kõlasiwad nii ähwardawalt, et Agnes wõõrastades üles waatas.
„Teie olete joobnud, junker,“ ütles ta kergeste punastades. „Laske mu käsi lahti!“
Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, waid langes korraga prantsatades neiu ette põlwili maha ja ütles nutuliselt: „Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu wastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei wõi seda enam kannatada. See pagana Delwig kihwtitab minu elu ära oma pilkamise ja waletamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu pääle luiskab?“
„Tänini ei uskunud ma seda mitte,“ ütles Agnes tõsiselt.
„Ära usu teda, Agnes! Tema on minu pääle hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuda wõin mina, kes oma käega Dietrich von Fahrensbach’i waenlaste keskelt wangi wõtsin, rumal poiss ja jänespüks olla? Ei, kulla Agnes, mina olen wapper mees ja targa mõistusega. Ma oleksin Delwigi kihwtise suu ammugi kinni sulgunud, aga ma ei raatsi kätt tema külge pista, sest ta on sinu sugulane.“
„Oh, selle pärast ei pruugi sa tema pääle armu heita,“ ütles Agnes naeratades.
„Ei, Agnes,“ tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti, „ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale wiga teeksin? Täna ärritas ta mind tee pääl, nii et mul mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam walitseda ja tema wäetikese lugu oleks wist halwaks läinud, ’poleks mitte teised wahele tulnud.“
„Kas sa siis nii osaw wehkleja oled?“ küsis Agnes kaheldes.
„Mina olen Eesti maal kõige osawam wehkleja,“ kostis Risbiter alandlikult.
„Aga kuda sulle metsas see äpardus juhtus?“
„Missugune äpardus?“
„Et — et sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.“
„Ah, sa räägid sest häbemata talupojast?“
„Ta ütles ju, et ta waba mees on.“
„Ja sina usud seda? Oh, Agnes, ära seda usu! Ülepää ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli Wene salakuulaja, selle eest annan ma oma pää! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sääljuures wiskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.“
„Aga kuda see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid!“
„Kes sulle seda ütles?“
„Delwig ütles seda sinu enese kuuldes.“
„Oh seda häbemata waleworsti! Mina ei pannud seda walet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgateraga kohe sündsa wastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osaw ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast wõitlemist ja walu kannatamist! Kõik on minu pääle kadedad, kõik püüawad mind tõrwata ega hirmu kõige inetuma wale eest tagasi. Aga ükspuhas — tehku nad, mis tahawad, mina neid ei karda, nii kaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.“
„Ei anna,“ ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte wahelt lahti.
„Mis see tähendab?“ turtsus Risbiter. „Eks ma ei ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!“
„Pärast pulmi!“ kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist wälja.
Pahas tujus läks Risbiter õue pääd lahutama. Telkide wahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuwat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatawalt on need wiina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkri rindu korjatud wiha korraga põlema.
„Sina koer!“ kärgatas ta Gabrieli pääle. „Kuda julged sa weel minu silma ette tulla? Mis sa otsid siit?“
Pikkamisi pööras Gabriel pää käratsewa junkri poole.
„Näe, see on ju seesama pisuke junker, kes nii ilusti hundiratast lüüa mõistab,“ ütles ta hääs tujus.
Sõjamehed naersiwad. Junker Hans läks näost roheliseks.
„Häbemata lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja wõta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!“
„Rüütliga ei ole mul praegu rääkimist,“ ütles Gabriel naeratades, „aga kui weike junkrike wanema inimesega räägib, siis wõiks junkrike küll mütsi kergitada.“
Sõjameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli wastusega rahul oliwad.
„Sulased!“ karjus Risbiter wiha pärast peaaegu nuttes, „wõtke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi witsu!“
Sulased ei liikunud paigast, waid näitasiwad junkrile hirwitades hambaid. Meeletumas wihas kiskus Risbiter mõõga wälja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülikuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiw mõõk käes, kohmetanud junkri ees.
„Waatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,“ ütles ta ähwardades.
Mõõgad kõlisesiwad kokku. Mõisameestest ei astunud keegi wahele; nad wahtisiwad uudishimuliselt wehklejate pääle ja südame põhjas soowis wist igaüks, et ülbe junker hästi walu saaks. Wõitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järele lendas Risbiteri käest mõõk kõrgesse, keeritas õhu sees mitu korda ringi ja kukkus alles tüki maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele waadates langes Gabrieli pilk akna pääle ja trehwas siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani päält waadanud. Gabriel oli kahewahel, kas ta õigeste näinud, et õnnelik naeratamine neiu roosiliste huulte ümber lehwis. Agnes jäi küll kohe jälle tõsiseks ja pööras näo kõrwale, aga tema naeratamisest jäi õnnestaw kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuda kõik kenad woorused korraga tema rinnus aset wõtsiwad; heldus, lahkus, leplik meel ja üleüldine inimese-armastus paisutasiwad tema karedat sõjamehe-südant.
„Minge puhkama, junker!“ noomis ta sõbralikult. „Tänaseks olete wahwust ja osawust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige wiledam tantsija ilma pääl; oleks tal tiiwad seljas, siis wõiks teda linnuks arwata, nii ilusaste lendab ta läbi õhu. Kui teinekord wõitlemise pääle wälja lähete, siis wõtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk Teie käest lendu ja Teie jääte omast ilma.“
Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pool tahtmata sinnapoole, kus ta oma sõjariista arwas olewat. Agnes seisis weel akna taga, kuid nüüd oli naeratamise kuma tema uhke näo päält täieste kadunud ja selle asemel weike kortsuke tema kulmude wahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel wahetas kahwatus punaga. Ta ei julenud kellegi pääle waadata, õigusega kõigi nägude pääl pilkawat naeratust näha kartes.
„Sa oled oma kätt rüütli wastu üles tõsta julenud, seda pead sa kahetsema,“ ütles ta wiimaks kogeledes, pööras jala päält ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas ta järele. Gabriel oli enesele kerge waewaga ja ilma tahtmata hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku, seda julget meest wahtima, kes wihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud teda juttugi teha ja — õigust ütelda — ta ei kippunud isegi üleliiga minema. Üks salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.