Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/3

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search


3.

Pruudi kahtlused.

Laupäew oli pulmade ettewalmistamise päew. Wana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas wanameelne: tütre pulmas pidi kõik karwa päält nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja hakatust, Liiwi orduriigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arwatud, et pulmi mitte, nagu muidu enamiste, linnas ei peetud, waid kodu mõisas. Kõik Harju maa mõisnikud oliwad pulma kutsutud. Kõik ei wõinud paraku tulla, sest mitmed oliwad sõjas surma saanud, teised wangi wiidud, kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda laia ilma kerjama läinud, aga mõned tuliwad siisgi oma naeste ja sulastega ja kõige päält oliwad kõik rüütlisugu mõisamehed ise pulmalised. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredust, seda üle kullatud wiletsust, mis sel laupäewal Kuimetsa laagris näha oli! Rüütlid ja junkrid oliwad toredas piduriides, kuldkettide ja sulgedega ehitud, nende hobuste riistad wälkusiwad päikese paistel, nende prouad ja preilid oliwad pärliste, kulla ja kalli kiwidega nii raskeste kaetud, et ehete koorma all waewalt jalal jäksasiwad seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest warandusest wähemast mõned läikiwad riismed järele oliwad jäänud.

Pärast lõunat, kuna mõisas õhtuseks sööma- ja joomapiduks laialisi ettewalmistusi tehti, ratsutasiwad kõik rüütlisugu meesterahwad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist wälja ja kogusiwad lageda wälja pääl ühe wana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja seda järgmiste sõnadega lõpetas:

„Kõrged ja auulised rüütlisugu herrad ja junkrid! Meie armsa seltsimehe, wahwa Hans von Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja wiisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auuks olete siia kokku tulnud; selle pärast palun Teid sõbralikult, et neid kristlikkusi pulmi ristiinimeste wiisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellegil teise wastu mõnda wana wiha wõi waenu, siis jäägu see siin paigus meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see tõstku kätt ja tõotagu sõna pidada.“

Kõik tõstsiwad käed üles ja tõutasiwad pulmas rahu pidada. Siis sõitsiwad nad trummide ja pasunatega, püssa paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksiwad nad suure lahingu wõitnud. Kaks korda ratsutasiwad nad mõisa balkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudi-ehtes teiste naesterahwaste keskel seisis ja ratsanikkude pääle waatas. Siis jaotasiwad kõik ratsanikud endid kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auuks, ja nooremad algasiwad mõisa õue pääl wõidumängu nüri odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogusiwad mängijate ümber, kiitsiwad waljuste neid, kes kõige suuremat rammu ja osawust näitasiwad, ja pilkasiwad kibedaste neid, kes endid wõita lasksiwad. Kõige waljemine kohas päältwaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delwig odapistmise pääle wälja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ja läks balkoni päält ära. Teistest naesterahwastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanemine oli põnewusega wõidumängu pääle juhitud. Agnes tõttas üksipäine oma kambrisse, kus ta nõrkedes tooli pääle langes. Ta süda oli raske, pää segaseid mõtteid täis; tal oli üks ainuke selge tundmus: paha meel Hans von Risbiteri wastu.

Agnes oli kui ilmasüüta laps walju isa ja õrna ema hoole all üles kaswanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust, kui seda, mis sõja läbi sündis; sõja häda tundis ta küll põhjalikult, sest ta oli just niisama wana kui suur Liiwi sõda — 18 aastat. Kõige wähem tundis Agnes oma enese südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine weel mitte rüütlipreilide harjunud ajawiide ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uueaegne, odaw ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aastases wanaduses weel täieste tundmata asi. Agnes teadis nii palju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber wanaks saanud, wanemate tahtmist mööda mehele lähewad; tehtakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõisa ja elab sääl lustilikult — kui aga sõda lubab. Koos elades pidi nõnda nimetatud armastus iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas: isa, ema, surnud wenda, sugulasi, oma hoidjaid, isa jahikoeri, tädi Mathilde walget kassi ja mitmetsugu sulgloomi. Junker Risbiter ei olnud näo poolest ilus, ei ka mitte üleliiga tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure waranduse ainus pärija olla, kellele isa päälegi oma weriwaenlase wangiwõtmise eest suurt tänu wõlgu oli. Igapidi oli Risbiter wähemast niisama hää, kui keegi teine kosilane, miks ei pidanud Agnes teda meheks wastu wõtma? Pulmadega oleks Agnes hää meelega weel aega wiitnud, sest ta ei raatsinud isast lahkuda, aga isa oli ju pulmapäewa ette määranud ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata täidetud saama. Wähemais asjus tegi wana Mönnikhusen hää meelega tütri tahtmist ja lasi ennast tema õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele ialgi mõtet pähe tulnud, isa tahtmise wastu hakata.

Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam waja oli, kui isa tahtmist, ja ühtlasi tundis ta omas südames himu ärkawat, asja oma silmaga waadata, aega wiita, uurida. Ta aimas tumedaste, et ta Hans von Risbiteri ialgi ei wõinud armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; weel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse wastu meelt oli. Nagu kõik naesterahwad, nõnda weeretas ka Agnes oma südame põhjas kõik süü meesterahwa pääle. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusid, mis peigmeest tema meelest läilaks tegiwad, waid andis oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on walelik, wilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, kuda õige meesterahwas peab olema. Ma ei wõi tema pääle ialgi uhke olla ja tema ei wõi mind ialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema wastu, kuda wõin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha?

„Agnes!“ hüüdis isa hääl ukse tagant.

Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise pääle. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja wastupanemise himu tema lapselikus südames. Mikspärast sundis isa teda wastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde tulnud, et isa teda „sundis.“ Ja nüüd?

Uks läks lahti ja wana Mönnikhusen pistis pää prao wahelt sisse.

„Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?“

Agnes wõitles iseenesega. Pidi ta wälja rääkima, mis ta südant koormas, wõi suud pidama ja waikselt kannatama, mis isa tema pääle pani? Rääkimise himu jäi wõitjaks.

„Kas ma tohin sinuga sõna rääkisa, isa?“ küsis Agnes kartlikult.

„Hohoo, millal sa seda siis mitte ei ole tohtinud?“ kostis Mönnikhusen hääs tujus ja astus tuppa. „Mis sul on, tütrikene? Sa oled näost kahwatu, otsaesine kräsus, mokad wingus — mis see tähendab? On sind keegi pahandanud wõi mõtled sa nii sügawaste tulewa abielu murede pääle?“

Agnes surus ennast nagu kaitsmist otsides isa rinna wastu ja ütles meelitades: „Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pää on segane. Anna mulle hääd nõuu, pai isa.“

„Hääd nõuu? Mis mina wana sõjamees pitsidest ja paeladest tean? Ega sa muud nõuu ometigi ei taha.“

„On see sinu tõsine arwamine, isa, et noorel naesterahwal, kes homme mehe abikaasaks peab saama, muud nõuu waja ei ole, kui pitside ja paelade kohta?“ küsis Agnes pisut kibedalt.

„Noh, noh, wõib ju ka olla, et sa oma pärliste ja kalli kiwidega —“

„Isa!“ hüüdis Agnes sarnatse häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani wana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese läikiwaid silmi tumestasiwad.

„Taga parem!“ hüüdis wanamees kohmetult ja põrkas koguni poole sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naesterahwa pisaraid enam kui tuld. „Sul näib ju üsna tõsist asja südame pääl olewat. Säh sulle, nüüd hakkawad silmad koguni wett jooksma. Tule taewas appi, no mis nüüd pääle hakata? Oot’, oot’, ma kutsun kohe naesterahwad siia —“

„Ära kutsu kedagi!“ ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ära. „Mul on sinuga üksipäine rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.“

„Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naesterahwad —“

„Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arwad… kas sa mõtled —“

„Noh?“

„Kas sa usud, et… et junker Risbiter niisugune mees on, nagu näituseks sina oled?“

„Hoho!“ naeris Mönnikhusen. „Weider küsimine. Ega ta ometigi naesterahwas ei ole!“

„Ma tahtsin ütelda: kas ta on nii wahwa, nii auus, nii õiglane, nii hää —“

„Noh, mis weel?“

„Ühe sõnaga, kas ta on selle wääriline, Kaspar von Mönnikhuseni wäimeheks saada?“ lõpetas Agnes wahwaste.

„Oi, oi, Agnes,“ imestas wana rüütel, „ma ei teadnudgi weel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on wana ja kõrge auu sees, sinu lihane onu, minu wend, oli piiskop ja walitsew würst —“

„Ma ei räägi meie sugukonnast,“ ütles Agnes ruttu wahele, „ma küsisin ainult, kas sa Risbiteri sinu enese wääriliseks arwad.“

„Kui ma ise teda oma wäimeheks olen walinud, juba ta siis ka ikka selle suure auu wääriline on. Wõi on sul selle kohta wahest midagi kahtlust?“

„Mul ei ole weel aega olnud, teda ligemalt tundma õppida.“

„Seda parem. See ei ole ilmasgi hää, kui noor tütarlaps üht meesterahwast ligemalt tundma õpib.“

„Ka siis mitte, kui sest meesterahwast tema tulewane abikaas peab saama?“

„Abielus on neil küllalt aega teine teist ligemalt tundma õppida.“

„Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?“

„Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted wõtad?“ hüüdis wana rüütel pääd wangutades. „Niisugusid sõnu ’pole ma weel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometigi minu asi, sinule meest otsida, ja olen ma ühe leidnud, siis tähendab see, et teie wäga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.“

„Kas sa siis Risbiteri tõeste nii hästi tunned?“ küsis Agnes aralt, esimest korda isa sõnade kohta kahtlust tundes.

„Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime hääd sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu wõlgu.“

„Aga mina ei ole temale mitte tänu wõlgu,“ pani Agnes julgeste wastu.

Wana rüütel sügas kitsikuses kõrwatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hää mõtte leidnud: „Tont wõtku mind, kui ma sest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendawad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?“

Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese käes. Ta ei leidnud kohe wastust, waid lõi punastades silmad maha.

„Haha, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe pääle tusane oled,“ naeris Mönnikhusen. „Sa oleksid hää meelega näinud, et tema teiste noorte meeste seas kõige tugewam ja osawam oleks olnud. Pai laps, ära üleliiga kurwasta. Pisukene äpardus wõib igaühele juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksiwad, kes korra sadulast maha on lennanud, siis ei saaks nad ialgi mehele.“

„Aga kui ma mehele ei tahagi minna?“ ütles Agnes järsku.

Mönnikhusen pahwatas suure häälega naerma.

„Sa ei tahagi mehele minna? Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arwasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olewat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasewad endid ju weel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlewad. Neitsilik häbi on hää ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.“

„Mina ei häbene ialgi tõtt rääkida,“ ütles Agnes uhkusega.

„Tühi jutt, kõnekõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma weel ühtgi tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keeritad nagu kassikene palawa pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südame pääl, muidugi mõni tühi asi, aga neitsilik häbi keelab sind, oma lihase isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütrike?“

Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke wälkuma hakanud. Wiimse küsimise pääle kostis ta selge, kindla häälega: „Ma tahaksin, et pulmapäew kaugema aja pääle edasi lükatud saaks.“

Isa wahtis pärani silmil tütri otsa. Ta teadis, et tütril oma jagu kindlat tahtmist wõi „kangekaelsust“ oli, millega ta, kui waja, ka isa üle walitses, ja praegu oli Agnese nägu nii tõsine, tema pilk nii wali, et wahwa rüütli süda rinnus silmapilguks wärisema lõi.

„Mikspärast?“ küsis ta kohmetult.

„Ma ei wõi seda seletada,“ wastas Agnes mõttes ja lõi silmad maha.

Seda nähes tundis wana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütri ees kohe jälle kaswawat, aga naljatada ei julenud ta siisgi weel mitte, waid arwas tõsist, isalikku maanitsust waja olewat.

„Agnes, Agnes, mis sul arus on?“ ütles ta noomiwalt. „Sa nõuad täieste wõimata asja ja ei tea isegi, mikspärast sa seda nõuad! Mõtle ometigi, mis see tähendab: pulmad on juba alganud, pidu walmistatud, wõõrad kokku kutsutud — ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama: Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tulewa aja pääle edasi lükatud! Mis ütleksiwad inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin mina siis weel waadata? Ma oleksin ju igaweseks ajaks kõige Eesti maa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks weel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru ega teotust karta. Aga mõtle, mis sinust enesest siis arwama hakatakse!“

„Mis siis?“ kogeles Agnes, keda isa auulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegiwad.

„Oh Agnes, sa ilmasüüta ingel!“ õhkas Mönnikhusen südame põhjast. „Kui wähe tunned sa weel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja weel kurjemat keelepeksmist! Sarnane ettewaatmata tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kohe, sõja hädast ja kõigest wiletsusest hoolimata, tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse auu on nii ütlemata õrn taim, et ühe ainsa kurja keele puutumine teda närtsima wõib panna.“

„Kuda wõib see minu auu külge puutuda, kui —“

„Kui pulmad pidamata jääwad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergeste meie auu rikkumine sagedaste meie kõige paremate sõprade käes käib, ja kui raskeks see mulle läheb, sinule seda ära seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust kohe silmaga ei nähta, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jääwad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtawa põhjuseta pidamata, siis pääsewad jutud lahti —“

„Missugused jutud?“ küsis Agnes järsku.

„Noh, näituseks, nagu oleks sinu ja Risbiteri wahele keegi teine meesterahwas pugenud —“

„Keegi teine meesterahwas?“ kordas Agnes kohkudes.

„Nüüd sa ehmatad isegi ära,“ naeratas wana rüütel, südame põhjas oma korda läinud kawaluse üle rõõmustades. „Ära sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle wäga wastu meelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligemisest hää meelega kurja, liiategi siis, kui see ligemine — noor naesterahwas on. Läheb pruutpaar ehk ka abielupaar enneaegu lahku, ilma et põhjused kõige maailma ees selged oleksiwad, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole pääle, nagu oleks tema kudagiwiisi õigelt teelt kõrwale eksinud.“

Seda ei pea keegi mõtlema!“ ütles Agnes, järsku pääd tõstes, uhkeste. „Unusta minu palwe ära, isa. Ma näen nüüd isegi, et rumal laps olin ja wõimata asja himustasin.“

„Olgu see sulle tulewikus õpetuseks,“ lõpetas Mönnikhusen pühalikult ja andis tütri puhta, walge otsaesisele suud. Agnes läks jälle balkoni pääle, teiste naesterahwaste sekka, kes küsimistega ta pääle tormasiwad, kus ta nii kaua wiibinud. Need küsimised tegiwad Agnesele tuska; külma wärinaga mõtles ta selle pääle, kuda lugu weel siis oleks olnud, kui kõik need naesterahwad tema käest palju suurema ja tähtsama asja põhjusid oleksiwad pärima hakanud. Ta waatas pääliskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinna külge, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge, mehise kujuga kõigi naesterahwaste pilgud oma poole tõmbas.

„Ütlemata ilus ja ütlemata uhke!“ mõtles Gabriel kena pruuti silmates. „Päris würsti tütar. Ma ei usu, et ta Risbiteri armastab, aga weel wähem wõiks ta inimest armastada, kes seisuse poolest temast karwawäärt madalam on.“