Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/7

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search


7.

Leping.

Agnes oli sügawa tähelepanemisega kuulanud. Kui Gabriel wait jäi, tõmbas neiu sügawaste hinge ja ütles pehme häälega: „Teie olete hää jutustaja ja weel parem poeg. See inimene on õnnelikuks kiita keda —“

„— keda Teie armastate,“ tahtis Agnes ütelda, aga ta punastas häkiste ära ja lause jäi lõpetamata.

„Noh, keda —?“ päris Gabriel ilma armuta.

Agnes tegi teist juttu.

„Ma kardan, et Teie nüüd enam minu sulane ei taha olla, würst Sagorski,“ ütles ta kartlikult naeratades. „Teil on nüüd õigus, minu pääle üle õla waadata, sest mina olen lihtsa rüütli tütar, kuna Teie würstlikust soost olete.“

„Kui Teie arwate, et mina oma isa endise seisuse pääle põrmugi uhke olen, siis eksite, junker Georg,“ ütles Gabriel kuiwalt. „Selle maa seaduste järele ei ole ma päälegi muud kui Pirita kloostri pärisori, kes oma kohut ei täida.“

Omas meeles aga mõtles ta: „Wäga hää, et ta mind nüüd enam omasuguseks arwab. See kaswatab uhke rüütlipreili usaldust minu wastu ja aitab teekonda kergitada.“

Ja waljuste lisas ta juurde: „Kas olete nüüd küllalt puhanud, junker Georg?“

„Oh, ma ei ole sugugi wäsinud,“ ütles Agnes rõõmsaste.

„Siis wõiksime jälle minekut teha, sest meil on täna weel pikk ja waewaline tee ära käia.“

„Kahju!“ õhkas Agnes ilma tahtmata.

„Kahju siit lahkuda, wõi kahju, et tee waewaline on?“ küsis Gabriel.

„Et tee nii waewaline on,“ kostis Agnes kimbu üle kummardades ja seda nobedaste kinni siduma hakates.

Gabriel katsus aidata, nende käed puutusiwad kokku. Magus wärin käis Gabrieli kehast läbi. Tal tuli kange himu, neiu kenast, kuldjuukselisest pääst, mis nii lähedal tema silmade ees liikus, kahe käega kinni sasida ja oma pale wastu suruda. Kartes, et kuri himu liig suureks kaswab, tõusis ta järsku püsti. Selsamal silmapilgul arwas ta metsast kuiwa raagude prõginat kuulwat, mis kohe jälle waikis.

„Kas kuulsite midagi?“ küsis ta kaheldes Agnese käest.

„Ma kuulsin, nagu oleks siin lähedal keegi kuiwa oksa pääle astunud,“ kostis Agnes. „Wahest oli see mõni kiskja elajas?“

Nad jäiwad kuulatama. Metsas walitses sügaw waikus.

„Pole wist midagi, aga parem waatan järele,“ ütles Gabriel.

Ta tõmbas mõõga kepi seest wälja ja sammus sinna poole, kust raginat arwas kuulnud olewat.

„Gabriel!“ karjatas Agnes häkilises ahastuses. „Ärge minge edasi! Sääl waritseb üks inimene paksu männa taga, waat’, waat’, sääl paremat kätt!“

Järgmisel silmapigul kargas Agnesest tähendatud puu tagant tume kuju wälja ja sihtis pika püstoliga Gabrieli pääle. Püstoli lukk prõksus, aga pauk ei läinud lahti. Mees pööras kohe ümber ja putkas üle pää kaela kaugemale metsa sisse. Gabrielil oliwad pikemad koiwad; paarikümne sammuga jõudis ta põgeneja kannule ja tahtis juba ta kraest kinni haarata, aga mees põrkas kõrwale, jäi järsku seisma ja pööras näo tagaajaja poole.

See oli keskealine, tüwikas mees talupoja riides, mis rohkeste kulunud ja lõhki kärisenud oli. Tema käes wälkus pika teraga pussnuga.

„Pea kinni!“ ütles ta lõõtsutades. „Ega ma jänes ei ole, et mind nii häbematal wiisil taga kihutad.“

„Kes käskis eest ära lipata?“ wastas Gabriel rahuliselt.

„Tohoo, pidin mina wana rauk üksipäine kahe noore mehe wastu hakkama?“

„Meie ei kippunud sinu kallale.“

„Päh, kes seda wõis teada? Arwasin et rööwlid olete.“

„Waletad, sõber, seda sa ei wõinudgi arwata. On see noorherra wahest rööwli nägu?“

Agnes tuli joostes. Nuga wõõra mehe käes nähes asus ta Gabrieli kõrwa, sihtis püstoliga wõõra peale ja hüüdis wälkuwail silmil: „Kas pean selle kurja inimese maha laskma?“

„’Pole waja, junker Georg,“ waigistas Gabriel naeratades, „ma loodan temaga üksipäine toime saada.“

„Kui teie rööwlid ei ole, siis laske mind rahuga oma teed minna,“ ütles wõõras.

„Pea kinni, mis häda sul on?“ kostis Gabriel rahuliselt. „Meie oleme küll auusad inimesed, aga mul on põhjust uskuda, et sina ise rööwel oled. Ma arwan sind natukese tundwat. Kas sinu nimi ei ole Siim?“

Mees ajas silmad pärani laiale ja hakkas siis häkiste täie kõriga karjuma: „Mis tembutamine see on? Ma pole kellegi Siimust eluajal kuulnud. Mis te’ auusat teekäijat sõimate?“

„Wait!“ põrutas Gabriel mõõgaga ähwardades. „Su seltsimehed on wist ligidal, tahad neile kisaga märku anda? Kui weel korra häält üleliiga paisutad, siis teen su igaweste waikseks. Oma kisa läbi oled sa ennast weel paremine tunda annud. Otse niisama kisendasid sa kahekümne aasta eest, kui sind ühes kohas warguse päält kinni wõeti ja peksma hakati. Sel ajal olid sa tuntud waras ja rööwel, see oleks ime, kui waheajal auusaks teekäijaks oleksid muutunud. Ma ei usalda sind siia jätta, sa pead meie kaasa tulema.“

Siim pistis häkiste kaks sõrme suhu, aga selsamal silmapilgul kargas Gabriel kui tiiger ta kallale, rusus ta selili maha, pani põlwe ta rinna pääle ja ütles: „Tasa, tasa, sõber! Mis sa nüüd tahtsid teha?“

„Wilistada!“ purtsas rööwel wihaselt.

„Mikspärast?“

„Minu seltsimehed ei ole kaugel, nad wõiwad iga silmapilk siin olla. Hoia, et sa minusse ei puudu!“

„Kõwaste puudun, kui sa tühje tempusid maha ei jäta. Wõi nüüd oled juba rööwlite päälikuks tõusnud? Enne warastasid üksipäine.“

„Kes pagan sa oled, et seda nii hästi tead?“ imestas rööwel.

„Wana tuttaw, kes sinu nahka mitmest küljest näinud.“

„Noh, noh, ära sellega nii wäga uhkusta; see wõib igaühele juhtuda. Aga pagan wõtku mind, kui ma su nägu mäletan. Oled wist mõni ametiwend, kuid minust kawalam?“

„Peaaegu!“ naeris Gabriel. „Aga see ei maksa mälestust waewata. Räägime parem mõistlikku juttu.“

„Mina räägin hää meelega mõistlikku juttu.“

„Kas usud, et su elu minu käes on?“

„Ma usun, et sul minust rohkem rammu on. Sa oled kole murdja; mina kardan, et mul ühtgi terwet konti enam kere sees ei ole.“

„Siis püüa tõtt rääkida, muidu —“

Gabriel lasi mõõga tera rööwli silmade ees läikida.

„Minu sõna on kui aamen kirikus,“ ütles Siim silmi pilgutades.

„Kui palju sul mehi on?“

„Tüki tosin.“

„Kus nad seisawad?“

„Sääl.“

Rööwel tähendas silmadega päewalooja poole.

„Kui kaugel?“

„Tüki tuhat sammu.“

„Hää küll. Meie läheme nüüd edasi ja sina tuled kaasa. Juhtub, et meie säälpool (Gabriel tähendas päewatõusu poole) sinu seltsimeestega kokku puudume, siis saad sina waksa külma terast keresse. Kas sul kogemata mingisugust õiendust oma üteluste kohta ei ole?“

„Ei ole.“

„Räägitud äpardus juhtub sulle ka siis, kui sa ilma minu käsuta piiksu teed wõi putku panna katsud.“

„Ma mõistan.“

„Püstoli ja pussi usaldad esiotsa minu kätte.“

„Hää meelega.“

„Noh, siis lähme teele, tasemad kui waimud. Kui sind küsitakse, siis wasta sosinal, muidu pea suud!“

Gabriel tõusis üles ja käskis Siimu enese eel käia. Nad läksiwad metsa sõrwale tagasi, kuhu kimp maha oli jäänud. Gabrieli käsu pääle pidi rööwel kimbu oma selga wõtma. Seda nähes ei suutnud Agnes naeru pidada.

„See ei ole muud kui õigus,“ ütles Gabriel. „Mina pean tema sõjariistu tassima, siis kandku tema selle eest minu leiwakotti.“

Nad lahkusiwad suurest metsast ja kõndisiwad kõrge nurme- ja nõmmemaa üle põhjahommiku poole. Kolmetunnilise rändamise järele, tuli jälle suur mets wastu, mis sel ajal, nagu osalt weel praegugi, Kose ja Jägala jõe kaldaid mitme penikoorma maa pääl kattis. Kõige selle rändamise ajal ei räägitud peaaegu sõnagi. Kui nad madalast Kose jõest läbi oliwad läinud, jäi Gabriel seisma ja pööras ennast Siimu poole, kelle otsaesiselt higi maha tilkus:

„Nüüd oleme sinu lõbusat seltsi küllalt maitsnud, aga lipata ei julge ma sind weelgi lasta; kes teab, missuguse paha tembu sa weel tagajärele ära teed. Kõige õigem oleks, kui sind selle kena männa oksa riputaksin, siis oleks meil ja teistel sinust rahu. Mis Teie arwate, junker Georg?“

„Ei, ei!“ ütles Agnes kohkudes. „See oleks mõrtsukatöö. Jäägu meie käed tema werest puhtaks.“

„Esite tahtsite ju ise teda maha lasta,“ naeratas Gabriel.

„Jah, siis — ma arwasin, et ta noaga Teie kallale kipub.“

„Ja tahtsite mulle appi tulla? Suur tänu! Mis mul siis wiga elada, kui nii wägew käsi mind kaitseb! Aga mis me nüüd selle wõrukaelaga teeme? Laseme ta lahti, siis kutsub ta seltsimehed ja kihutab meie järele. Wähemast pean ta puu külge kinni siduma, et ta paigast liikuda ei saaks. Õnneks wõtsin mõisast tüki köit kaasa.“

Gabriel surus Siimu, kes sugugi wastu ei pannud, rinnuli paksu männa wastu, tõmbas ta käed ümber tüwi, nööris nad teiselpool kokku ja mässis siis weel nööri mitmekordselt tüwi ja rööwli keha ümber.

„Ega t’e mind ometigi peksma ei hakka?“ küsis rööwel kahtlaselt.

„Hm!“ tegi Gabriel. „See on hää mõte, mida mulle weel pähe ei tulnudgi; näha on, et sa ise kõige paremine tead, mis sulle kõlbab. Tolmutaksin üsna hää meelega su patust turja, aga mis see kõik aitab? Sa oled ju ise näidanud, et peks sind ometegi ei paranda.“

„Aga kui t’e mind sedawiisi seotult siia maha jätate,“ nurises rööwel, „siis suren ma nälga, ehk jälle kiskjad elajad panewad mu nahka.“

„Oi, on sul nii hale meel iseenese pärast?“ naeris Gabriel. „Kas nende wastu ka nii halastaja oled, keda sa paljaks riisud? Ütle puhtast südamest, mis sa meiega oleksid teinud, kui meie kogemata sinu kätte oleksime langenud? Ära karda, ma jätan sulle nii palju toidukraami siia, et sa wähemast täna ega homme nälga ei sure. Kiskjaid ei pruugi sa üleliiga karta, sest need ei puudu omasugustesse. Sinu pussi ja püstoli wõtan mälestuseks kaasa; need on sinu käes kurja küllalt teinud, ehk kõlbawad nüüd mõne hää teole.“

Gabriel wõttis kimbust kannika leiba ja pistis selle rööwli põue, nii et ots suuni ulatas. Kimpu jälle oma selga upitades, ütles ta: „Jumalaga, Siim. Tulewal korral mäletad minu nägu wist paremine? Kui wõid, siis paranda meelt, kui mitte, siis ole teinekord wähemast ettewaatlikum, et sa — rööwlite kätte ei lange.“

Rööwel kiristas waikselt hambaid.

Kui Gabriel ja Agnes tüki maad suure metsa all ära oliwad käinud, ütles Agnes: „See juhtumine tegi mulle palju enam nalja kui hirmu. Kas usute, mul on hale meel selle waese, petetud rööwli pärast!“

„Usun küll, aga ei wõi parata,“ pomises Gabriel. „Teie ei tohi mitte kõiki inimesi omataoliseks pidada, junker Georg.“

„Aga ta on ometigi ka inimene!“

„Õige küll, aga kui inimene ennast metselaja sarnatseks teeb, siis peab temaga sedamööda ümber käidama.“

„Ta wõib sääl tõeste otsa leida.“

„See oleks hulga rahwale suureks õnneks, aga ma ei usu seda. Kurjadel on wisa hing. See on kawal rebane, kes ikka nõuu leiab. Päälegi ei ole ma teda nii wäga kõwaste sidunud; mõne tunniga wõib ta ennast köidikutest lahti rabeleda.“

See sõna äratas Agnese kuldses südames häkilist rõõmu ja tänutundmise tuhinat.

„Teie olete hää inimene!“ hüüdis ta liigutusest wärisewa häälega, ja korraga tundis Gabriel oma käe küljes sooja, pehmet surumist.

Gabriel jäi järsku seisma.

„Junker Georg, mis Teie teete? Teie annate sulase käele suud!“ püüdis ta naljatada, aga ta hääl jäi kurku kinni, ta wärises kõigest kehast. Tema ees seisis uhke rüütlipreili kui waene patune, silmad maha löödud, paled lõkendawa punaga kaetud; tema neitsilik iludus oli sel silmapilgul Gabrieli meelest peaaegu üleloomuline, ja üleloomuline oli ka noore mehe tahtmise jõud, et ta sarnatse kiusatuse wastu jäksas seista.

„Mõtelge oma seisuse pääle, preili von Mönnikhusen,“ ütles ta lühikese waikimise järele kentsakalt kõlawa, korisewa häälega.

„Olen ma Teid pahandanud?“ kogeles Agnes kohkudes.

„Ei, aga ma ei tahaks, et Teie hiljemalt iseenese üle pahandaksite.“

Päike oli looja minemas, kui rändajad ojakese äärde jõudsiwad, mis siin laisalt metsheinamaast läbi sirises. Ojakese ligidal seisis üksik heinaküün ja Gabriel leidis järele waadates, et küünis ei tea mis ajast weel wähene osa heinu järele oli jäänud.

„Taewas on meile armuline,“ ütles ta rõõmuga. „Mõtlesin juba murega, kust öömaja leida. Tore ei ole küll seegi mitte ja ära hellitatud junker Georg tõmbab wist mokad weidi krässu, aga wähemast wõib ta nüüd ometigi pehmel asemel ja katukse all puhata. Mina, kui truu sulane, jään küüni ukse ette walwama.“

„Kas Teie sugugi wäsinud ei ole?“ imestas Agnes.

„Ei ole.“

„Minu jõud on küll lõppemas,“ õhkas Agnes wäsinult pehme heina sisse langedes.

„Oh mina juhm!“ pahandas Gabriel enese pääle ja hakkas kohe aset kohendama, mille pääle ta oma pika ülikuue laotas. „Mis mu arus oli, et ma selle pääle waremalt ei mõtelnud! Mis asi kihutas mind kui kiilis looma ühtepuhku edasi tormama? See oli minust andeksandmata eksitus, see oli otse kuritegu! Kuda wõisite Teie, noor ja õrn naesterahwas, uneta öö järele weel pikka ja rasket teereisi wälja kannatada?“

„Mul oli lõbus seltsiline.“

Gabriel raputas kahtlaselt pääd.

„Teie ise eksitasite mind, preili Agnes. Teie olite terwe päewa rõõmus ja erk, kust pidi mulle siis wäsimuse mõte pähe tulema? Oleksite Teie ühe ainsagi korra wäsimuse üle kaebanud!“

„Ma ei tundnud päewa ajal kordagi wäsimust.“

„Ma mõistan nüüd: Teie sammusid tiiwustas kuum igatsus armsa isa ja — wahest pisut ka kena junker Hansu järele —“

„Herra Gabriel!!“

Agnese häälest kõlas nii palju häkilist, õiglast meeleärritust wälja, et Gabrieli süda — imelik küll! — kohe rõõmu pärast hüppama hakkas.

„Kas saapad ei õõrunud?“ õhkas ta silmakirjalise nukrusega.

„Mu jalad on praegu nii tuimad, et walu ei wõigi tunda.“

„Waene, waene preili! Mis peame nüüd pääle hakkama? Ma langeksin igawese nuhtluse alla, kui Teie homme hommikul liigwäsimuse pärast paigast liikuda ei suudaks wõi — taewas hoidku seda tulemast! — koguni haigeks peaksite jääma! Kui raske, kui hirmus wõib see õnnetu teereis, mis nüüd paraku weel pikemaks ähwardab wenida, Teie meelest olla!“

„Ei sugugi!“ tõendas Agnes ilma mõtlemata. „Ma ei ole wist ialgi rõõmsam ja — rahulisem olnud.“

Selle pääle ei teadnud Gabriel muud midagi wastata, kui kummardas häkilises liigutuses, sasis neiu käed pihku ja andis neile suud. Kust ta korraga selle julguse wõttis? See on tärkawa armastuse saladus. Agnes tõmbas käed ruttu tagasi ja kattis nendega oma silmi. Wäsimuse karw oli ta näost häkiste kadunud.

Gabriel soowis neiule weidi kõikuwa häälega rahulist und ja läks küünist wälja. Ukse taga heitis ta rohu sisse pikali maha, kindla nõuuga, mitte uinuda, waid öö läbi walwata. Tema hingeline ja tundmusline seisukord tegi selle nõuu täitmise kergeks. Ta ei tundnud kõige wähemat wäsimust, ta liikmed oliwad kerged, pää roosikarwalisi mõtteid täis. Looduses walitses waikus ja pimedus, misgi asi ei seganud Gabrieli mõtete rida. Ta pani käed pää all risti ja wahtis üksisilmi tumesinisesse taewasse, kus tähed armsaste särasiwad. Gabriel ei näinud ühtgi tähte, tema silma eest libisesiwad wiimaste päewade mälestused mööda. Kaswawa rõõmuga tuletas ta kõiki neid juhtumisi meelde, mis Agnese külge puutusiwad, ja oli juhtumiste rida otsas, siis hakkas Gabriel ilma tüdimata teisest otsast uueste pääle. Aeg ajalt näis see õnn, Agnest oma ligidal, oma kaitse all teada, tema meelest arusaamata, wõimata olewat; igakord pidi ta siis kange himu wastu wõitlema, küüni sisse astuda ja oma silma käest kindlat tunnistust nõuda, et Agnes tõeste, kehalikult sääl oli, et misgi unenägu ega wiirastus teda ei petnud. Kõrwal on wähem häbitundmust, kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei wõinud, tahtis ta teda wähemast kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas terawaste ja imestas, et küünist see ühetasane hingetõmbamine ei kostnud, mis rahulise une tundemärk on. Wahest oli Agnes niisama erk? Ei, see ei olnud wõimalik. Waene laps oli ju puruwäsinud, ta pidi raskeste uinuma, kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keerulised mõtted ei erutanud; tema süda oli rahul, ta wõis uinuda. Gabriel oli selles täieste kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie kardame, et Agnes seekord Gabrielist karwawäärt targem ei olnud ega kordagi homse raske teereisi pääle ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese wäsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni wajusiwad.

Gabriel pidas sõna: terwel ööl ei pannud ta silma kinni. Ettewaatusest ja ühtlasi kentsakast liikumise himust kihutatud, tõusis ta wahete wahel üles, tegi ringi ümber küüni, kuulatas siin ja kuulatas sääl, kõige terawamine aga küüni seinapragude juures, nagu oleks säältpoolt kõige suuremat hädaohtu karta olnud. Rõõmuga arwas ta säält wiimaks ometigi ihaldatud ühetasast hingetõmbamist kuulwat.

Päike oli juba kõrgesse tõusnud, Gabriel ojakeses silmad puhtaks pesnud ja leiwakoti kallal käinud, aga küünis walitses ikka weel waikne lugu.

„Waene laps!“ mõtles Gabriel liigutuses, „küll ta wäetikene wõib wäsinud olla! Uinu rahuga. Oleks küll paras aeg teele minna, aga kes raatsib niisugust uinujat äratada? Hää meelega waataksin korra järele, kuda lugu seisab, aga ma ei julge, ma olen jänespüks.“

Gabriel wõitles kaua iseenesega. Wiimaks astus ta ometigi kikiwarbul küüni uksest sisse. Agnes magas rahuliste, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuwaid neitsilisi wormisid täieste ära warjata ei suutnud. Pehme wiltkübara oli ta pää alla pannud, kuldsed juukserõngad keerlesiwad puhta, walge otsaesise pääl; paled õhetasiwad une soojusest, pool lahtiste huulte wahelt läikis tumedaste sinakaswalge pärlirida; terwe näo üle oli rahulise õnne ja ilmasüütuse kuma wälja walatud.

Gabrieli meelest oli, nagu teeks ta pattu, nagu tumestaks ta oma ahne pilguga pildi kenadust, aga ta ei wõinud parata, ta oli kui paigale kinni naelatud. Kaua silmitses ta neitsilikku magajat ja tundis, kuda wiimne ärritus uhke rüütlipreili wastu ta südames sulas ja selle asemel imeline liigutus, suure õnne aimdus ja suure walu kartus asus. See kallis warandus, mida helde ja ühtlasi tige saatus üürikeseks ajaks tema hoole alla usaldanud, otse tema käte wahele pannud — see ei olnud ju tema oma; weel paar lühikest päewa, ja ta pidi selle waranduse tõrkumata käest ära andma, temast igaweste lahkuma. Oh need magusad, punased huuled, kuda nad ilma teadmata ja tahtmata meelitasiwad ja kutsusiwad, missugust joobnustawat õnne nad sellele tõotasiwad, kes neid musutada tohtis! Üks ainuke kord! Kas see nii suur kuritegu peaks olema?

Kuritegu küll, alatu tegu. Gabriel! Ole mees! Tahad sa õnnetu tütarlapse usaldust, kes ennast ilma kartuseta, ilma kahtluseta sinu kaitse alla uskunud, kurjaste pruukida? Ainus mõte selle pääle ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis wahwaste põgeneda. Ta astus kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja — pööras jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Siin, siin oli tema elu õnn, siin joowastaw karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku; pidi ta sest puutumata mööda minema? Üks ainuke tilk sest karikast, ja siis — tulgu, mis tuleb!

Gabriel langes häkiste põlwili ja kummardas uinuja näo üle. Magus joowastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli „kuritegu“ tehtud. Gabriel surus oma kuumad, tuksuwad huuled uinuja sooja, pehme suu pääle, esite õrnalt, waewalt puutudes, siis suurema ja suurema rõhuga; ühe ainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamata oli!

Uinuja kehast käis wärin läbi.

„Gabriel!“ sosistasiwad ta tuksuwad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli kahwatut, sügawat hinge ärritust tunnistawat nägu enese üle nähes, waid naeratas õnnelikult; nähtus ei olnud ju muud kui eelkäiwa unenäo järg ja Agnes arwas ikka weel und nägewat.

„Agnes!“ kogeles Gabriel wärisedes. „Anna andeks, ma olen eksinud.“

Nüüd alles ärkas Agnes tõelise elu tundmusele. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlwitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: „Anna andeks, anna andeks!“

„Mis süüd pean ma andeks andma?“ küsis Agnes tumeda häälega.

„Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse wastu panna, ma suutelesin sind, kuna sa uinusid.“

Agnese palesid kattis sügaw puna, aga ta silmades säras õnne läik. Ta ei kostnud midagi, waid pani käed noore mehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma.

„Mikspärast unes?“ küsis ta siis pehmeste ja weidi pilgelikult.

Seekord sulasiwad nende huuled wastastikku leppimise tõttu pikas, kuumas suuandmises kokku.

„Agnes! Agnes!“ kordas Gabriel kaswawa tuhinaga; pääle armsa nime ei olnud tal uimastawa õnnetundmuse awaldamiseks esiotsa ühtgi sõna käepärast.

„Kas sa mind tõeste armastad?“ küsis Agnes tema rinnal nuttes.

„Seda sa küsid weel?“ hõiskas nüüd Gabriel täiest südamest. „Ma armastan sind ju sest silmapilgust saadik, kui sind esimest korda metsas nägin. Aga sina — kuda wõib see olla —?“

„Oh sina umbusklik!“ sõitles Agnes pisarate läbi naeratades. „Kuda wõib üks tütarlaps sind näha ja mitte armastada?“

„See ei ole kellegi põhjus,“ ütles Gabriel pääd raputades. „Mind on palju tütarlapsi näinud, aga selle pärast ei ole mind tänini weel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise, Agnes von Mönnikhusen, keda ma nii kõrgel, nii kaugel enesest arwasin seiswat!“

„Wäga kõrgel ja kaugel!“ pilkas Agnes häbelikult. „Ma ei mõtelnud ju päewal ega öösel muu asja pääle, kui ainult sinu pääle; nii kõrgel ja kaugel seisid sa minust, sa waene, alatu mees, et upsakas rüütlipreili aknariide wahelt sinu järele piiluda ei häbenenud.“

„Aga kui sa balkoni päält ära kadusid ja siis tüki aja pärast tagasi tulid, ei waadanud sa enam kordagi minu pääle,“ mõnitas Gabriel.

„Ja seda panid sina kohe tähele? Siis ei ole sa minust ju karwawäärt parem. Mina waatasin mujale ja nägin ainult sind.“

„Kena kunsttükk!“ naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: „See on kõik nii ütlemata hää ja kena, et ma seda waewalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teine teist tõeste on leidnud, siis oleks minu omakasulik soow, et nad ka põliselt kokku jääksiwad. Lahkumine wõiks wähemast minule liig walusaks minna. Selle pärast küsin ma: tahab junker Georg ennast nii kaugele alandada, et ta sulase Gabrieli oma põliseks seltsimeheks eluteel wõtab?“

„Junker Georgil ei ole midagi wõtmist, aga Agnes Mönnikhusen tahaks hää meelega würst Gabrieli sõnakuulelikuks ümmardajaks saada.“

„Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõige päält — mis ütleb junker Hans Risbiter —“ Agnes kattis kõneleja suu käega kinni.

„Ära riku selle tunni õnne, Gabriel!“ ütles ta põlgawalt. „Mees, kes häda ajal oma kihlatud pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige wiletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nimegi enam kuulda.“ Ja uhkeste pääd tõstes lisas ta juurde: „Sinu armastus annab mulle jõudu kõigi wastu panna. Kes sind põlgab, on minu waenlane, olgu see ka minu ligem sugulane. Aga kes tohib sind põlata? Eks sa ole würsti poeg? Ma armastasin sind, kuna sa weel lihtne sõjamees Gabriel olid; tänu pärast pead sa mind nüüd würsti prouaks tegema. Sest tunnist saadik olen ma sinu kihlatud pruut.“

Selle wastu ei olnud Gabrielil midagi ütelda. Ta surus Agnese tugewaste oma rinnale ja wajutas ta punase suu pääle lepingu kinnituseks kuuma pitseri.