Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/6

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad
Eduard Bornhöhe
6


6.

Kes oli Gabriel?

Gabriel eksis arwates, et see sõna kui pikselöök uhke rüütlipreili pääle saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul waatas ta meelitawa umbusaldusega Gabrielile silma sisse ja ütles naeratades: „Teie naljatate?“

Gabriel arwas tugewamat mõõtu waja olewat; tal oli kentsakas himu, rüütlipreili ees oma madala seisusega uhkustada.

„Mina ei ole mitte ainult talurahwa soost,“ ütles ta karmilt, „waid minu ema oli pääle kauba Eesti talupoja, see on: pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade wõsu.“

„Mikspärast püüate Teie ennast halwaks teha?“ küsis Agnes nõrga häälega.

„Ma ei püüa ennast sugugi halwaks teha,“ kostis Gabriel kuiwalt. „Teie himustasite teada saada, kes mina olen, ja ma täidan Teie soowi. Teie olete sügawas eksituses, kui arwate, et ma oma sündimise pärast häbenen. Ei sugugi. Ma olen uhke selle pääle, et minu soontes tilk wahwa, aga õnnetu rahwa werd siriseb. Kuda wõib see mulle häbiks olla, et minu esiwanemad wägiwalla sunnil pärisorjusesse on sattunud? Kui inimene ilma enese süüta wangi sattub, on see siis häbi? Teie ise olite eile weel waba ja rikas, nagu kuninga tütar kunagi, täna olete waene põgeneja — kas Teie ennast sellepärast põlgate? Minu esiwanemad on oma priiuse eest wahwaste wõidelnud ja priiuse waim ei ole nende järeltulijate sees weelgi kustunud. Minu wanaisa oli nende talupoegade eeswedaja, kelle ees kuueteistkümne aasta eest Saksa rüütlid wärisesiwad. Teil on põhjust, mind weel enam wihata, kui põlata. See oli minu wanaisa, kelle käe läbi Koluwere lahingus Teie peigmehe isa Johann von Risbiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne. Nad kaotasiwad lahingu, minu wanaisa sattus wangi ja sai Teie isa käsu pääle kui mässaja hirmsal wiisil surmatud.“

Agnes wahtis pärani silmil Gabrieli otsa ja kogeles kahwatades: „Teie teadsite seda ja siisgi — siisgi olete minu elu päästnud!“

„Mina ei sõdi tütarlaste wastu,“ ütles Gabriel naeratades.

„Teie peaksite mind ju hirmsaste wihkama!“ hüüdis Agnes käsa risti pannes.

„Ei, ma ei wihka Teid mitte. Ma päästaksin Teid hää meelega weel sada korda suuremast hädaohust, aga ma arwan, Teie nääte nüüd isegi, et ma kauemine Teie — tuttawaks ei wõi jääda, kui just hädaste waja. Et põhjani teaksite, kui suure põlgamise ja wihkamise wääriline mina olen, siis kuulge weel: Minu isa oli Wenelane ja mina ise olin weel paari nädala eest Wene sõjamees, see on: Teie sugurahwa ja Liiwi orduriigi waenlane!“

Agnese näo pääl wahetas kahwatus punaga.

„Siis olete ometigi…“ kogeles ta surija häälega.

„Mis?“

„See, kelleks junker Risbiter Teid arwas…“

„Wene salakuulaja?“ täiendas Gabriel kergeste punastades. „Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen auusaste Sakste ja Rootslaste wastu sõdinud ja ma soowin niisama auusaste, et nende walitsus sel õnnetul maal lõppeks. Kurjemaks ei wõi selle maa pärisrahwa elujärg ialgi minna, kui ta Sakste raske käe all olnud, küll aga wõiks ta Moskwa walitsuse all paraneda, sest tsaar Iwan Wassiljewitsh, kes „Hirmsa“ nime kannab, on küll wali mees, aga tema rahwas on waba[1] ja tema hirmsa waljuse ees wärisewad kõige päält kangekaelsed bojarid, kuna alam rahwas rahus elada ja kosuda wõib. Moskwa tsaarid on suured hariduse sõbrad, selle pärast oli see ammugi nende püüdmine, Lääne mere äärseid maid ja sadamaid, kui Lääne-Europa hariduse wärawaid, oma kätte saada, ja waremalt wõi hiljemalt peawad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõuus aitab, see wähendab meie õnnetu kodumaa waewa ja kiirendab rahulise, õnneliku aja algamist.“

Gabriel kõneles neid sõnu paisuwa häälega, peaaegu pühaliku ettekuulutuse toonil, ja tõsise waimustuse lõke loitas ta pilgus.

„Andke andeks!“ sosistas Agnes. Ta rinnust tungis südant kergitaw õhkamine, ta silmis läikisiwad pisarad, tänu pisarad! Ta ei tahtnud seda meest põlata!

Tüki aega wältas piinlik waikus. Agnese söögiisu oli hoopis ära lõppenud, kuna Gabriel wagusalt söömise lõpetas, siis pää käe pääle toetas ja pehmel murul puhkama jäi. Ta ei julenud silmi Agnese poole üles tõsta, sest ta tundis ennast süüdlase olewat ja sai enese pääle tusaseks.

„Kes pagan kihutas mind kõiki wälja lobisema?“ mõtles ta kahetsedes. „Palju parem oleks olnud, kui ta mind mõneks Saksa krahwipojaks oleks pidanud ja ennast selle tõttu täie usaldusega minu hoole alla andnud. Nüüd on ta tuju jäädawalt rikutud, sõprus lõhutud, usaldus kadunud. Ime, et ta weel silmapilgugi minu ligidal wiibida läbeb. Olen ikka weel noor ja rumal, ja päälegi toore südamega, et waest, maha jäätud tütarlast nii uisapäisa kurwastada ja pahandada wõisin. Kõik ei ole küll mitte minu süü. Miks ta oma seisusega nii wäga uhkustas? See pani mu were keema. Rumal temp on tehtud, pean katsuma wiga kudagiwiisi parandada. Küll ta wõib mind nüüd südame põhjast wihata ja põlata!“

Kui siis Gabriel mõne aja pärast silmi julges tõsta, pani ta määratu imestusega tähele, et Agnese näo pääl kõige wähematgi wihkamise ega põlgamise märki näha ei olnud. Ta paled oliwad küll weidi kahwatud, aga nägu muidu rahuline ja pilk, millega ta Gabrieli pääle waatas, õrna osawõtmist täis.

„Jutustage mulle oma elust,“ ütles Agnes wagusalt.

„Minu elust?“ hüüdis Gabriel imestades. „Mis mul sest weel palju jutustada jääb? Teie teate juba, kes mina olen ja kui palju ma wäärt olen. Ma arwasin, et Teil kõigewähemat himu ei ole, minusugusest weel rohkem teada saada.“

Agnes raputas tõsiselt pääd.

„Sest, mis mina Teie elust siiamaani tean, ei wõi ma weel sugugi arwata, kes Teie olete ja kui palju Teie wäärt olete. Teie ei ole igapäewne inimene, kelle elulugu kahe, kolme sõnaga ära räägitud on. Ütelge, mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka weel uskuma, et Teie ennast minu ees halwaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis Teist arwata tuleb. Wõi on Teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Teil ei ole usaldust minu wastu?“

„Mull ei ole midagi saladust hoida.“

„Mikspärast ei taha Teie siis minu uudishimu täita?“ tungis Agnes pääle. „Mõtelge, et Teie ise ennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina walju meelega junker Georg von Mönnikhusen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega kangekaelsust ei salli?“

„Mis õige, see õige,“ ütles Gabriel naeratades. „Igal peremehel on õigus, oma teenijate koerustükka taga pärida. Kuulge siis, junker Georg, kui Teil seks kannatust küllalt on, uinutawat juttu oma truualandliku sulase Gabrieli eeselust.“

Agnes nikutas rõõmu pärast punastades pääd, pani käed ristis sülle ja jäi magusalt kuulama.

Gabriel jutustas:

„Kahekümnekaheksa aasta eest, kümme aastat enne suure Liiwi sõja hakatust, elas Jägala jõe orus, allpool suurt koske, kaugel tuntud kütt ja kalamees, keda Oru Juhaniks hüüti, oma naise ja ainsa tütriga. Nime poolest oli Oru Juhan Pirita kloostri pärisori, elas aga kui waba mees ja tasus oma orjamaksu sel wiisil ära, et nädalas teatud hulga kalu ja jahisaaki kloostrisse wiis; suurema jao müüs ta Tallinnas ära, tõi säält mitmetsugu kaupa maarahwa tarbeks kaasa ja sai aegamööda jõukaks meheks. Ta rääkis Saksa keelt selgeste, mõistis lugeda, kirjutada ja kui waja — ka Tallinna kaupmehi tüssata, kes teda muidu wäga hästi sallisiwad. Räägiti ka, et temal jõe suus weike laew peidus olnud, millega ta Soome maal kaupa ajamas käis. Tema rikkuse pärast oli temale ammugi nõuu antud, ennast pärisorja seisusest lahti osta. Oru Juhan ei kostnud, selle pääle ei ega jah, waid lõi käega ja andis märku, et ta paremaid aegu ootab. Muidu on temast weel ütelda, et ta hää pereisa oli ja naest ning last hellaste armastas.

Ühel päewal tuli Oru peresse tundmata noormees, kes Saksa ega Eesti keelt ei mõistnud; see pakkus Juhanile kuldraha ja palus märkide abil mõneks päewaks warjupaika. Oru Juhan lükkas kuldraha tagasi, aga wõõra wõttis ta wastu, sest ta nägi nooremehe näost, et see õnnetu inimene ja surmani wäsinud oli. Noormees kandis Wene talupoja riiet, aga tema walgest näost ja peenikesest wiisist oli näha, et ta mitte talupoeg ei olnud. Kui wõõras paar päewa oli puhanud, palus ta jälle märkide abil, et Oru Juhan teda oma sulaseks wõtaks. Juhan täitis ka seda palwet ja ei pärinud wõõra mehe käest muud kui tema hüüdmine. Noormees wastas: „Gawrilo“, ja sest oli Juhanile seks korraks küll. Gawrilo jäi Oru peresse elama, tegi rõõmsa meelega tööd ja õppis Eesti keele imeliku kiirusega selgeks. Oma elulugu ei ilmutanud ta kellegile. Oru Juhan ei küsinud, ja kui teised sest juttu tegiwad, ei wastanud Gawrilo midagi. Esiotsa andis ta oma olemises märku, et kurwad mälestused tema südant koormasiwad; ta sattus aeg ajalt nukra tuju sisse ja walas salamahti pisaraid. Aegamööda kadusiwad need tujud ja Gawrilo näis oma uue elujärjega leppinud olewat. See tuli sest, et tema ja Oru peretütri Maali wahel armastus oli siginenud.

See oli igapidi loomulik. Gawrilo oli kena noormees, peenikese wiisiga, tulise loomuga, rõõmsa meelega; Maali oli metsa warjul kaswanud õieke, õrn, wärske ja puhas. Nad pidiwad teine teist armastama — see ei wõinud teisiti olla. Maali ei teadnud weel õieti, mis armastus oli, ta ei mõistnud ennast hääwitawa tule eest kaitsta, mis tema rinnus häkiste põlema süttis. Aasta pärast palus Gawrilo Oru Juhani käest Maalid enese abikaasaks; kui auus mees pidi ta seda tegema. Oru Juhan tahtis teda esimeses wihas ära tappa, aga Gawrilo palus oma süüd põlwili andeks ja tõotas Maalid eluaja käte pääl kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli suurtsugu mees Moskwa riigist, kes kerge meelega tsaari Iwan Wassiljewitshi wastu eksinud ja tema wiha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud ta tagasi minna, sest sääl ootas teda piinlik surm. Iwani wiha oli kustumata, andeksandmist ei olnud loota. Ainus lootus, wiletsat elujärge parandada, oli — leppimine sugulastega, kes Gawrilo pääle ka tuliwihased oliwad, wähemast esiotsa temast midagi teada ei tahtnud, sest Gawrilo eksimine oli tsaari wiha ka nende pääle juhtinud. Gawrilo lootis, et aeg sugulaste wiha kustutab, nii et nende käest abi saaks ja wõõral maal auuga wõiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütri temale naeseks ja walmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kellele isa auuks „Gabriel“ nimeks pandi. Warssi pärast seda läkitas Oru Juhan wäimehe Tallinna enese eest asju ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskwa tsaari poolt oliwad sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gawrilo sest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ära ja hakati linna rahwa abiga, kes wägewa tsaarile meelehääd püüdsiwad teha, taga ajama. Gawrilo pääsis imelikul wiisil ja tuli kui põgeneja Oru talusse tagasi. Kauemaks ei wõinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema warjupaika. Oru Juhan wiis wäimehe oma laewaga Soome maale. Sest saadik oli Gawrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arwati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook, misgi asi ei teinud talle rõõmu, ta jäi põdema ja kustus aasta pärast nagu küünal õnnetuse kareda tuule käes. Tema poeg kaswas Oru talus wanaisa ja wanaema hoole all priskeks, wallatuks ja kangekaelseks poisiks.

Ühel päewal, kui seitsmeaastane Gabriel üksipäine jõe ääres, paarsada sammu talust eemal mängis, astus üks tundmata mees, kellel peenike nägu, aga jämedad riided seljas oliwad, tema juurde, tõstis ta üles ja andis talle mitu korda suud. Weike mees ei olnud sellega nõuus, waid hakkas karjuma ja püüdis ennast lahti rabeleda, aga wõõras ütles waigistades: „Ära karda mind, Gabriel, ma olen sinu isa.“ Nüüd silmitses poiss teda hoolega ja peenikesed, walust ning waewast wälja kurnatud jooned jäiwad igaweseks ajaks ta mälestusesse. Ta kutsus wõõrast wanaisa juurde, aga see kostis: „Ma ei julge tema ette astuda, sest ta wihkab mind kui sinu ema mõrtsukat. Kui sa suuremaks saad, siis tuleta meelde, et sa suurtsugu mehe poeg oled. Mine Wene maale ja otsi würst Feodor Nikititsh Sagorski üles; ta on minu lihane wend ja sinu onu. Tsaari wiha pärast ei julge tema mind enam wennaks tunnistada, aga ta ei ole kuri inimene ega wõi sinu wastu mingisugust wiha kanda. Wõta need asjad ja hoia neid hoolega.“ Nende sõnadega andis wõõras mees põueoda, kuld sõrmukse ja kinni pitserdatud kirja poisi kätte ja lisas juurde: „Kui neid asju onule näitad, siis saab ta sind wastu wõtma.“ Wõõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad silmist ja tõttas minema. Isa kuju ja isa sõnad ei kustunud ialgi Gabrieli mälestusest.

Warsi pärast seda juhtumist heitis Gabrieli wanaema hinge. Oli Oru Juhan juba tütri surmast saadik otsekui ümber muudetud, siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja jättis asja ajamise hooletusesse. Paraku ei olnud tema õnnetuste mõõt weel kaugeltgi täis. Suur sõda pääsis lahti, Wenelased heitsiwad Wiru maa eneste alla ja tungisiwad säält ootamata wiisil Harju maa sisse. Oru Juhan põgenes raha ja wara maha jättes nende eest Tallinna, andis tütripoja oma wana sõbra, rahataguja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui Wenelased Lääne maa poole edasi oliwad tunginud, Oru talusse maha jäätud warandust päästma. Oru talu oli Wenelastest imelikul wiisil puutumata jäänud, aga kuna Juhan sääl oma asju tallitas, tuli korraga salk Saksa mehi Paidest Wenelaste eest põgenedes jõge mööda allapoole, riisus talu paljaks, süütas ta põlema ja jättis Juhani, kes oma wara sõjariistaga oli katsunud kaitsta, lõhki raiutud pääga aurawate rusude keskele maha. Oru Juhan pääsis eluga ja wandus kõigi Sakstele werist kättetasumist. Ta korjas hulga talupoegi, kes sel ajal mõisnikkude hirmsa rõhumise pääle wihased oliwad, enese ümber, tungis mõisade ning losside kallale ja tappis kõik rüütlisugu mehed ilma armuta ära, kes tema kätte langesiwad. Tema nõuu oli, mõisnikkude sugu Eesti maalt hoopis ära kaodata ja oma rahwaga Moskwa tsaari kaitse all wabalt elada. See kauge sihiga ettewõte lõppes niisama õnnetul wiisil, nagu kõik endised sellesarnatsed katsed. Talupojad piirasiwad Koluwere lossi ümber, kuhu palju mõisnikkusi nende eest oli põgenenud. Loss oli wäga kindel ja tema kaitsjad paniwad pääletungijatele meeleäraheitmisega wastu, sest nad teadsiwad, et neil wihaste talupoegade poolt armu loota ei olnud. Neile tuli ootamata wiisil abi. Kuna talupojad parajaste tormi jooksmas oliwad, tungis rüütel Kaspar von Mönnikhusen suure mõisameeste salgaga selja tagant nende kallale. Talupojad sattusiwad kahe tule wahele ja leidsiwad peaaegu kõik surma. Oru Juhan sai raskeste haawatud ja sattus wangi. Teda piinati hirmsal wiisil ja poodi siis wõllasse. Sellega oli talurahwa mäss lõpetatud.

Rahataguja Schenkenberg wõttis weikse Gabrieli oma kaswandikuks ja kandis tema eest isalikult hoolt. Gabriel kaswas oma kasuwendade Ivo ja Christophi seltsis üles, kes temaga umbes ühe wanadused oliwad. Suurt rõõmu ei leidnud wana auus rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm oliwad üleannetud, taltsutamata loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasiwad kasuwenda pea Wenelaseks, pea Taterlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega wastust. Mida wanemaks poisid saiwad, seda kangemaks kaswas wihawaen nende wahel. Ühel päewal, kui Gabriel 17 aastane oli, ei suutnud ta kasuwendade kiusu enam wälja kannatada. Ta andis kummagile wiimast korda mööda kõrwu, hüüdis: „Olen ma Wenelane, siis tahan ka seks jääda!“ — ja jooksis kasuisa majast pakku, otsekohe Wiljandi poole, sest ta oli kuulnud, et sääl üks würst Sagorski Wenelaste sõjapäälik oli. Siin kippus ta häbemata julgusega otsekohe würsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja hüüdis: „See on ju minu wend Gawrilo!“ „Gawrilo küll, aga mitte wend, waid wennapoeg,“ kostis poiss julgeste, rääkis oma eluloo üles ja andis põueoda, kuld sõrmukse ja kinni pitserdatud kirja würsti kätte. Würst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, wõttis Gabrieli enese juurde ja tegi temast tubli sõjamehe. Gabrielil oli nüüd hää põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda kui oma last, lubas kõik wara temale pärandada, seadis ta täie ea sees ülemaks 1000 mehe üle ja andis talle woli teha, mis tahab. Gabriel tarwitas antud woli seks, et Sakslastele, Rootslastele ja Poolakatele wõimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai Wenelaste seas warsi kuulsamaks, kui asi wäärt oli. Tsaar Iwan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult ja oleks temale wist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast juttu teinud ja temale armu palunud, kui ta kogemata weel elus peaks olema. Selle pääle tõmbas Iwan Hirmus kulmu kortsu — märk, mis Moskwa riigis tuhandeid wärisema paneb — pööras ülijulge palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul enam sõnagi. Gabrieli sõbrad ja tuttawad wärisesiwad tema elu eest ja hoidsiwad temast kui pidalitõbisest eemale, onu Feodor Nikititsh noomis teda karedate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari wihal seekord tõsisemat tagajärge. Iga mõistlik inimene oleks sarnatsest äpardusest tulewikuks õpetust wõtnud ja teisel korral palju, palju targem olnud. Mitte nii Teie alandlik sulane Gabriel, kes paraku loomu poolest põikpää on ja igas asjas sellesinatse põikpää järele armastab teha. Temal ei olnud mingisugust põhjust arwata, et isa weel elus on, aga ta oli selle mõtte kord pähe wõtnud ja hoidis sest wisalt kinni.

Järgmisel aastal jooksis Gabriel oma salgaga kindla lossi pääle Lõuna-Liiwi maal tormi, sai wõitu ja wõttis sääljuures ühe tähtsa mehe wangi. Onule tuli mõte, et Gabriel wahest tsaari lepitada wõiks, kui ise selle wangi tema kätte wiib. Gabriel pidi käsku täitma ja wangi ühes teistega Pihkwasse wiima, kus Iwan sel ajal wiibis. Tsaar rõõmustas, tuletas Gabrieli ilma wihata meelde ja käskis teda midagi hääd asja paluda. Ilma wiibimata palus Gabriel oma õnnetu isale armu. Jälle tõmbas Iwan kardetud kulmu kortsu ja küsis: „Kas ta siis weel elab?“ „Ma ei tea seda, aga ma loodan,“ oli Gabrieli wastus. Selle pääle pahwatas Iwan Hirmus naerma, mis wäga arwa juhtus, ja hüüdis pääd wangutades: „Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei tea isegi, kas ta weel elus on. Aga hää küll, ma olen tõotanud, ma pean sõna pidama. Kui sa ise Gawrilo Sagorski elusalt minu kätte tood ja tema oma pattu südamest kahetseb, siis annan temale wahest armu. Enne ära tule minu silma ette. Sa oled mulle meele hääd teinud; tänuks annan sulle kahekordse wihastamise andeks. Ära unusta, et mina bojaride kangekaelsust ei salli.“

Nõnda oli Gabriel oma edewuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud, mida wähemast onu temale oli lootnud. Kui ta tühja kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas see tuld ja ähwardas Gabrieli koerapiitsaga minema kihutada, kui ta weel korra isa nime suhu peaks wõtma. Onu oli niisama kurja suuga, kui hää südamega; ta jättis koerapiitsa rahule ja armastas wennapoega enam kui enne. Tüki aega ei teinud Gabriel isast piiksugi, aga ta kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest wõttis ta Liiwimaal weikese Rootsi wäesalga wangi ja kuulis ühe wangi käest, et Rootsi päälinnas weel hiljuti Gawrilo Sagorski sarnane Wenelane kõige suuremas wiletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gabriel kauemine kannatada. Ta rääkis asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega wangi ära hukata ja Gabrieli mõneks ajaks wahi alla panna. Sarnane teguwiis ei kahandanud Gabrieli kangekaelsust, waid kaswatas tema tõrkumise waimu. Ta põgenes wahi alt ja läks oma käe pääl isa taga otsima. Tema nõuu oli, esmalt Tallinna ja säält Rootsimaale minna. Tee pääl juhtus talle seda ja teist, millest rääkida ei maksa. Wiimne äpardus — wõi oli see õnn? — juhtus talle Kuimetsa mõisa ligidal ja sellega lõppeb Gabriel Sagorski elulugu. Mis siis weel tuli, seda teab junker Georg ise, sest räägitaw Gabriel ei ole keegi muu kui Teie alandlik sulane.“


  1. Sel ajal oli pärisorjus Wene maal weel tundmata.