Wanapagana jutud/Wanapagan karbis
10.
Wanapagan karbis.
Juhan Holts Nõwalt.
Ennemuiste jäänud sepp korra nõnda waeseks, et oma peret enam ei ole jõudnud toita. Keegi ei ole ta juures enam sepisel käinud. Ühel päewal sepapajas seistes mõtelnud mees: „Ma luban oma hinge õige wanapaganale; küll ma siis tööd ja raha saan!“ Lõiganud oma pahema käe sõrmest werd, kirjutanud werega wanapaganale tõotuse kirja ja pannud kirjale oma nime alla. Jätnud kirja sepapatta laua peale ja läinud ise wälja.
Wäljas hakanud sepp lugu kahetsema. Mõtelnud ise: „Ei ma wõi ennast wanapaganale lubada. Lähen parem tagasi ja wõtan laua pealt kirja ära, et wanapagan teda kätte ei saaks.“
Sepapatta astudes leidnud sepp aga, et wanapagan kirjaga juba oma teed läinud. Küll olnud sepal nüüd kahju, et ülepea niisuguse kirja kirjutanud, aga mis enam wõis parata!
Sest ajast hakanud sepal kangesti raha sisse tulema. Tööd olnud nii palju, et ei ole jõudnud ära teha.
Kümme aastat läinud mööda. Korraga tulnud kuriwaim sepa juurde ja ütelnud: „Nüüd on aeg täis, nüüd tule ja lähme!“ Sepp wasta paluma. Palunud weel 10 aastat aega elada. Seda lubanud wiimaks wanapagan.
Kümne aasta pärast tulnud wanapagan uuesti ja tahtnud seppa wägisi ära wiia. Sepp uuesti paluma: „Anna mulle weel 5 aastat aega elada!“ Suure tingimise waral lubanud seda wanapagan.
Nüüd hakanud sepp arwama, kudas ennast wanapagana käest päästa. Leidnudki hea nõuu. Teinud enesele wäikese raudkarbi.
Kui korra sepp parajalt töös olnud, tulnud wanapagan korraga ähkides ja turtsudes suure kisaga ta juurde ja ütelnud: „Täna piad sa tulema! Enam ma sulle aastaid ei anna!“
Sepp warsti wasta: „Olen tänulik nendegi aastate eest, mis sa mulle kinkinud.“ Selle peale wõtnud sepp karbi, näidanud seda wanapaganale ja ütelnud: „Mu isa oli tark mees; ta oskas ennast nii wäikseks teha, et siia karpi mahtus. Ega teist niisugust meest nüüd enam leita!“
Wanapagan kohe wasta: „Wõin minagi selle karbi sisse mahtuda!“
Sepp jälle: „Seda mina aga ei usu!“
Wanapagan wasta: „Tahan seda sulle sedamaid näidata!“ Üks, kaks, kolm olnud kuriwaim nii wäike, et karpi mahtunud.
Sedamaid pannud sepp karbi kaane karkäu! kinni, wisanud karbi lõõtsa ette ja teinud lõõtsa ees tulipunaseks. Siis hakanud wasaraga pihta wirutama. Wanapagan pirisenud nagu kärbes karbis. Kui sepp küllalt juba tagunud, wisanud ta karbi nurka ja hakanud rahuga tööd edasi tegema.
Mõtelnud ometi: kurje waimusid on rohkem; ehk tuleb mõni weel mind taga nõudma. Teinud weel teise niisuguse karbi.
Tõesti tulnud aasta pärast teine wana õelus teda ära pärima. Sellegi ahwatlenud sepp niisama karpi ja peksnud karbis puruks.
Seda wiisi läinud kolm aastat mõõda. Iga aasta tulnud üks kuriwaim sepa järele. Iga ühega teinud sepp nagu esimesega. Järgmistel aastatel kadunud ometi kurjad waimud ära ega ole enam sepa hinge tulnud pärima.
Nüüd läinud sepp oma hinge raamatut taga otsima. Wõtnud wasara ja tangid kaasa ja rännanud nõnda edasi. Wiimaks tulnud sepale suur loss wasta. Lossi wärawa peal olnud suurte tähtedega kirjutatud: „Põrgu.“
Sepp astunud lossi sisse. Leidnud kõik tuad tühjad ja uksed lahti olewat. Wiimaks näinud ühe ukse, mis ometi kinni seisnud. Selle ukse löönud sepp jalaga lahti. Kohe tulnud talle wanapagan ise wasta. Sepp karanud tangidega wanapagana ninasse kinni ja ütelnud: „Enne ma sind lahti ei lase, kui sa mu hinge raamatut kätte ei anna!“ Hoidnud ise ühe käega tangide waral wana õeluse ninast kinni ja annud teise käega wanapaganale mööda pead.
Wanapagan hakanud karjuma: „Wisake sepale ta hinge raamat kätte! Wisake sepale ta hinge raamat kätte!“
Kohe wisatud sepale ta hingeraamat kätte. Nüüd lasknud sepp wanapagana nina lahti. Läinud ise wanapagana hooneid waatama. Leidnud ühes tuas suure rahakasti. Hakanud mõtlema, kudas seda raha enesele wõiks saada. Leidnud pea hea nõuu. Läinud wanapagana juurde ja ütelnud: „Sinu nina on lõhki. Mina olen tark tohter ja wõin ta warsti terweks teha!“
Wanaõelus warsti paluma: „Paranda, hea mees, kui mõistad!“ Sepal olnud üht määret juures; sellega wõidnud tangid kokku, hakanud wanapagana ninasse kinni ja käänanud ja wäänanud õiete mehisesti. Teise käega wirutanud wasaraga wanapaganale pähä ja ütelnud ise: „Muidu ma sind lahti ei lase, kui sa mulle seljakoormat raha ei anna!“
Wanaõelusel olnud suur häda käes. Lubanud kohe, mis nõutud. Sepp ajanud taskud ja sääred raha täis ja tulnud siis wanapagana lossist ära. Kui ta weel ära ei ole surnud, siis elab ta täna päewani omast suurest rikkusest.